Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Bussiga üle himaalaja . Ivi Pihl . 11.2004

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Tibet bus.jpg
Tibet bus-100.jpg
Tibet bus87.jpg
Tibet bus-kailash 128.jpg
Tibet bus2cd.jpg
Friendship-highway-tibet-gorge.jpg


Järgmisel hommikul läksime kloostri palvusele, osalt uudishimu rahuldama, aga osalt ka selle pärast, et eks oli meilgi aeg paar tänupalvet ja mõni soov kõigekõrgemale kõrva sosistada. Hommikupalvus kestis kokku kolm tundi – see algas kell 8:00 ja lõppes kell 11:00. Meie jõudsime palveruumi umbes kella 8:30-ks. Palvetamas oli kohapeal umbes 50 munka, kes kõik istusid pikkadel pinkidel ja lugesid ühe munga eestvedamisel ühtlase üminaga mantrasid, vahepalaks sama tooniga haakuvad trummid ja taldrikud. Kui selles keskonnas viibida kõik palvuseks ette nähtud kolm tundi, viiks see ilmselt igaühe transsi. Igal palvetajal oli ees teetass, kuhu paar ringiliikuvat munka esmalt teed valasid ning hiljem, kui pool teed joodud, midagi odrajahu sarnast puistasid, millest siis igaüks sai kätega kokku mätsida väikese söödava pätsikese. Palvelas ringi liikuvad turistid palvetajaid ei häirinud. Seda, et religioonil on tiibeti elus väga suur tähtsus, võis näha igal sammul.

Tiibetlaste religioosne juht dalai-laama on nii kuningas kui poliitiline juht. Tiibeti poisile on suurimaks auks saada buddha mungaks ja kanda iseloomulikku safranivärvi rüüd. Palveveskeid keerutavad preestrid ja mungad olid nii linnades kui maal tavaliseks nähtuseks. Tunnetanud ühise palvetamise jõudu oli meil aeg liikuma hakata. Edasi oli meil planeeritud sõit tiibeti endisesse pealinna – zedangi. Teadsime, et sinnajõudmiseks pidime ületama ühe suuremat sorti jõe. Ega me päris täpselt ei teadnud, mil viisil seda sealkandis tehakse, kuid olime kõigeks valmis ning lootsime taas saada põnevaid elamusi.

Startisime samye kloostri õuelt liinibussiga umbes tund aega kestvale sõidule jõe äärde parveületuskohta. Bussisõit meenutas liikumist kõrbes teedeta maastikul, ainult et kulges piki jõe äärt. Parveületuskohas oli elu ja sagimist palju, kohalikke lapsi, vanureid, munkasid, traktor-taksosid... Kellel oli peale mägimatka veel pildistamiskirge ja fotoka pataresid jätkunud, sai sealt palju häid pilte. Tundus, et sealkandis oligi põhiliseks liikumisvahendiks selline väiketraktor, mida meil nimetatakse vist motoblokk – ees mootor, sellest kahel pool rattad, pikk juhtraud juhini ja taga veokast. Juht istub pingil kusagil traktori ja kasti vahel. Tiibeti traktoritele oli veokasti sisse ehitatud veel ka istmed ja selliselt toimis kogu kupatus taksona. Praamisadamas seisis selliseid traktor-taksosid ehk paarkümne ligi, mõned neist jäid aeg-ajalt liiva sisse kinni, kuid siis lükati nad jälle välja ja nii see elu käis... Mehi-naisi-lapsi-pampe-pakke-loomi – igasugu sigimist-sagimist oli ümberringi nii palju, et see võttis silme eest kirjuks, kusjuures kogu see melu käis lihtsalt liivasel väljakul, ei mingeid hooneid, kaisid vms. Praam, millega umbes 800 meetrist jõge ületati, oli iseenesest tavaline suur puupaat, kus sai püsti seista või tagumikku paadiservale toetada. Korraga mahtus ühe praami peale umbes 100 inimest. Ühekorraga startis kaks sellist praami. Mõlema praami tagaotsas seisis vana ja väsinud mootori kõrval püsti noor kapten (ei tea, kas need kaptenid olid vennad või olid nad mingil muul põhjusel meie jaoks täiesti ühte nägu). Vahepeal, keset jõge, aeti praamid üksteise kõrvale ja ühest paadist teise hüppas piletimüüja, kes siis piki praami reelinguid turnides sõitjatelt piletiraha korjas. Laevasõit kestis kokku umbes tund aega, siis olimegi teisel kaldal, kus meid ootas ees juba meie enda buss, mis oli tulnud lhasast eelnevalt kokkulepitud päevaks kokkulepitud kohta.

Edasi kulges meie sõit zedangi, tiibeti kunagisse pealinna. Kahjutundega pidime tõdema, et zedangi olustikus ei olnud enam säilinud midagi tiibetist, see oli täiesti hiina linn. Igal pool oli palju sõjaväeosasid ja sõjaväelasi, põhiliselt märkasime vaid uut arhitektuuri ning kõikjal olid hiina tüüpi poekesed ja söögikohad. Selles linnas võis selgelt näha, kui hävitavalt oli mõjunud hiina kultuurirevolutsioon tiibeti kultuurile. Olime kuulnud-lugenud, et hiina punakaartlased häbistasid ja hävitasid budistide pühad paigad ning nende kunstiväärtused viidi hiinasse, näiteks gandeni klooster hävitati täielikult. Kokku hävitati 6254 kloostrit ja nende kunstiaarded kas sulatati kullakangideks või müüdi maha hong kongi või tokiyo turgudel. Kuid oma rännakul nägime ka seda, et mõnisada kloostrit oli taastatud, tõsi küll mitte hiinlaste poolt vaid tiibetlaste enda talgutööna.

Zedangis ööbisime ühe öö “snow pigeoni” hotellis ja sõitsime järgmisel hommikul tagasi lhasasse. Ütlemata ei saa jätta, et hiinas-tiibetis viibimise viimaseks kolmandikuks oli meil kõigil hiina köögi roogadest pehmelt öeldes kõrini. Juba zedangis otsisime edutult mõnda läänelikku söögikohta, naasnud aga lhasasse, läksime kohe esimese asjana kohalikule turule, hankimaks grillkana, mille siis hotellitoas koos värskete tomatite, kurkide ja kohaliku õllega hea isuga põske pistsime. Hellitanud oma maitseorganeid ja kõhtu meile harjumuspärasema söögipoolisega, tundsime end suurepäraselt, et järgmisel päeval alustada ringsõitu kohalikes väikekloostrites, kus iga öö sai veedetud uues kohas. Kuna järgnevate reisipäevade põhiliseks eesmärgiks oli reis lõpule viia, st. Jõuda lhasast kathmandusse, ning seda bussiga, siis seetõttu ei erinenud reisi selle etapi päevad teineteisest kuigipalju, koosnedes lülidest buss-klooster-hotell – buss-klooster-hotell – buss-klooster-hotell. Niisiis, järgmisel hommikul peale mälestusväärset grillkana söömist lhasa ööbimiskohas, laadisime oma kotid ja kohvrid bussi, heitsime viimase pilgu oma lhasa võõrastemajale (siis me veel ei teadnud, et järgnevate ööde magamiskohtades meenutame seda kui lukshotelli) ja asusime pikale teekonnale üle himaalaja kõrgmäestiku nepaali poole.

Järgnev 4-päevane bussisõit möödus põhiliselt kaarte mängides, muutudes sellisena isegi veidi tüütuks. Keskpäevaks jõudsime tavaliselt mõne kloostri juurde, järgnes väike ringkäik giidiga kloostris, siis lõunasöök mõnes lihtsas väikelinna söögikohas ja igal õhtul ööbimine uues “hotellis”. Viimane on jutumärkides seepärast, et ilma jutumärkideta neid kohti selle sõnaga tähistada ei saa. Võtame näiteks nende niinimetatud hotellide kõige drastilisema näite – väljakäik, mis oli selle sõna kõige otsesemas tähenduses “väljas käimise koht” – see ei olnud mitte wc, vaid auk põrandas. Tavaliselt asus see toast kaugel koridori lõpus ja see võis näiteks olla ka vaid üks suurem ruum teisel korrusel, kus oli kolm auku põrandas. Kükitasid siis sinna koos oma kamraadiga maha ja kui kuulsid mütsatust, millega asjatoimetuse tagajärg all asuva esimese korruse põrandale potsatas, siis teadsid, et ettevõtmise “pidulik osa” oli läbi. Seejärel raiusid nurgas seisval veetünnil jääkaane maha ja pesid sõrmi krampikiskuvalt külma veega oma käed ära. Polnud vahet, kas olid mees või naine, see ruum ja need kolm auku selles ruumis, olid kõigile ühised. Ruumi nurgas oli väike liivahunnik ja labidas selle kõrval, ilmselt juhuks, kui põrandas olevale augule pihta ei saanud. Sellise õnnetu juhtumi puhul lükkasid põrandale sattunu labidaga auku ja viskad niiskele kohale põrandal veidi liiva peale... Võis tihti juhtudagi nii, et peldik määris sita ära.

Kuum dušš või lihtsalt soe vesi ja isegi soe hotellituba olid asjad, millest selle bussireisi ajal ainult unistada saime. Käekella termomeeter näitas hotellitubade temperatuuriks 3-10oc sooja, seega magasime jälle oma magamiskottides. Aga nüüd siis mitte enam telgis, vaid hotellitoas. Ka juhul, kui reisimarsruudis oli märgitud näiteks “snow leopard – linna parim hotell”, võis sellestki asutusest leida sama olukorra, nagu eespool kirjeldatud. Kusjuures need kolm sõna hotelli nime järel ei olnudki valed, vaid tõepoolest, see koht oligi selle väikelinna kõige viisakam võõrastemaja. Umbes samamoodi nagu ennist sai kirjeldatud ühe ihuvajaduse rahuldamise koha kohta, võiks kirjeldada ka ühe teise ihuvajaduse – söömise – rahuldamise kohtasid. Niisiis, tee peal ja hotellides asuvad söögikohad. Neis ei saanud kurta toiduvaliku kasinuse üle – menüü oli ka kõige väiksemas mägedes asuvas üksildases kohas pikk ja vaheldusrikas, ega ka toidu kvaliteedi üle – koha väiksus või ääremaal asumine millegipärast ei mõjutanud seda. Küll aga andis ääremaadele jõudmine tunda söögikoha olustikus: laud oli kaetud määrdunud kilega; söömiseks antavad pulgad ei olnud mitte esimest korda kasutusel, vaid olid enne sinuni jõudmist läbi käinud mitmekümnest käepaarist ja pesust ning nägid seetõttu välja päris kulunud olemisega; laua koristamisel valati poolikud teeklaasid lihtsalt kaua kõrvale põrandale tühjaks; mustad nõud pandi söögisaali nurka põrandale maha, kuhu ilmus mõne aja pärast köögist määrdunud tüdruk, kaasas kauss veega, kes istus põrandale maha ja hakkas sealsamas nõusid pesema. Sellest kausitäiest veest käis läbi kogu see nõudehunnik, mis tuli sealt otsekohe uute toitudega või järgmistele sööjatele lauale tagasi...

Igatahes peale igat söögikorda otsisime meie kotist välja pudeli 80%-st “viru vägevat” ja desinfitseerisime oma sisemust pitsi või paari sellesamusega. Korra pakkusime pitsikese va hundijalavett ka oma tiibetlasest giidile, kes suutis veel sekundiks peale joomist säilitada endise ilme ja kehahoaku, siis aga väändus kõveraks ja näitas meile ja meie hiinlasest bussijuhile ilmekalt, kuhu täpselt see pitsitäis vedelikku tal parasjagu organismis jõudnud oli – kohe nii teravalt olevat seda asja olnud tunda! Eks ta ole, nende enda kangemad joogid lõpevad ju ära kusagil 40% juures. Kõikide oma tiibetis veedetud nädalate jooksul veendusime korduvalt, et lihtne tiibeti maaelu on enamikule lääneriikide külastajatest põnevaks vahelduseks, kuid vähesed meist oleksid võimelised sinna jääma ja taluma sealset karmi kliimat ning keskkonda. Meie poolt läbitud marsuut peaks olema tuttav igaühele, kes on suundunud või tahab suunduda tiibeti pealinnast maad mööda nepaali või vastupidi. Kohapealsed teeviidad nimetasid seda trassi “highway” (kiirtee), aga jälle peab siin kasutama jutumärke, kuna vähemalt 80% teest on treppis kruusatee. Ühes kohas ei olnud kaugel hetk, kui buss oleks liiva sisse kinni jäänud.

Koormust andvaks päevaks nendes bussisõidupäevade jadas oli everesti baaslaagri külastus. Algselt oli sellele eelnevaks ööbimiskohaks planeeritud rongbuki klooster baaslaagri läheduses, aga kui kuulsime, et seal on öised temperatuurid -15oc kandis, muutsime viimasel hetkel oma plaane ja jäime ööbima allapoole. See aga tähendas järgmisel päeval ärkamist kella kuue paiku hommikul (eestis oli kell siis alles 24:00) ning varahommikust paari-kolme tunnist bussisõitu mäkke. Kogu seda “enne kukke ja koitu” ärkamise ning hommikuhämaruses mäkkekihutamise tramburaid tegime selleks, et jõuda baaslaagrisse, umbes 5200 m kõrgusele, hetkeks, kui tõusva päikese esimesed kiired everesti tippu hakkavad valgustama. Pidime arvestama ka sellega, et antud teekonna ettevõtmine eeldas ka veidi paberite vormistamist – nimelt oli tee peal paar kontrollpunkti, kust pidime ostma pääsme, mis andis õiguse sõita baaslaagrisse. Paarkümmend minutit enne päikesetõusu olime kohal. Baaslaager oli praegu tühi, ainsad hooned, mida pilk tabas, olid tiibetile tavapärane põrandas asuvate aukudega kivist peldik ja china posti postkontor. Esimene neist oli avatud, teine hooajaväliseks ajaks suletud. Kivide vahel oli näha maas vedelemas ja tuules lipendamas mängukaarte – mille muuga seal baaslaagris ikka aega mööda oli saadetud. Ilm oli jälle selge, nagu ta oli olnud sinnamaani kogu meie reisil vältel (välja arvatud nam tso järve külastuse päev) ja seetõttu saime näha seda kaunist vaadet, mida everest saab pakkuda – esimeste hommikuste päikesekiirte sattumist mäetipule ja päikese üha laienevat jõudu lumise tipu valgustamisel. Nähes niivõrd võimsat looduse loomingut, mis oli ühtaegu nii jõuline, kui ka hingematvalt ilus, tekkis vastupandamatu tahtmine natuke nutta. No olgu pealegi, see oli võib-olla väike liialdus, küll aga on tõsi see, et igaühe huulilt pääses tahtmatult üks vaikne vaimustusohe. Kuna laager oli tühi, tähendas see ühtlasi ka seda, et meil oli vaba voli turnimiseks veidi kõrgemale. Kui oleks olnud hooaeg, siis me oleksime pidanud kõrgemale minekuks ostma juba jälle kallima pileti. Nüüd aga jõudsime juba mõne tunniga paarsada meetrit baaslaagri tasemest kõrgemale, kus saime jälle tunda mägimatka ajast tuttavaid sümptomeid – palju korraga ette võtta ei jaksa, puhkepausid muutusid aina tihedamaks ning mida kõrgemale jõudsime, seda tugevamaks muutus tuul ja sellega koos ka külmatunne. Õhutemperatuur iseenesest oli umbes -8oc külma, kuid kõrgemal tuul justkui kahekordistas selle.

Bussiteekonnal tiibetist nepaali sattusime ka ainsasse pantsen-laama kloostrisse, mida hiina riigivõim, erinevalt dalai-laamast, toetab. Võib ju küsida, kui palju mõne tunniga ikka olustikku tajuda jõuab, aga tuleb tunnistada, et selle kloostri väline hiilgus oli küll suurem, kui teistel seni külastatutel (hooned olid remonditud, hooldatud ja korrastatud), kuid seal elavatel munkadel puudus see sisemine, nende pilgust ja olekust väljapoole paistev headus, mida võis kohata teistes kloostrites. Ka giid hoiatas meid enne selle kloostri külastust, et mungad võivad olla kohati isegi agresiivsed, näiteks situatsioonis, kui keegi keelatud kohas pildistab. Nägime seal palju välist hiilgust (26 m kõrgust kullast buddha kuju jne), aga vähe hingelisust ja budismile omast tajutavat headust. Viimase öö tiibeti pinnal veetsime juba tavaliseks saanud väikelinna “hotellis” ja einestasime selle vastas asuvas väikelinna restoranis, tegime mõned sisseostud väikelinna koloniaalpoes jne. Järgmisel hommikul algas mõnetunnine bussisõit, mis kulges aina alla ja alla, mööda mägijõe oru serva looklevat teed pidi, mille kurvid ja lagunenud olek kohati päris kõheda tunde tekitasid.

Hommikuselt 4000 meetrilt jõudsime mõne tunniga tiibeti-nepaali piirile, kus oli päeva alguse kõrgusest alles jäänud vaid 2000 meetrit. Ja sellel teekonnal kadus tasapisi tiibet meie selja taha. Alguses paistsid bussiaknast esimesed üksikud puud, siis juba tihedam taimestik ja lõpuks oli meie ümber juba suisa troopika: banaanipuud, rododendronipõõsad, piiritud terasspõllud, kuum seisev õhk... Igatahes oli see üks järsemaid üleminekuid, mida me kogenud olime – sattuda tiibeti puudeta ja saviselt piiritult platoolt mõne tunniga nepaali kuuma ja rohelusse uppuvasse troopikasse. Tiibeti-nepaali piiriületuseks kulus paar tundi, viisa maksis 30 usd, mille sai osta ilma igasuguste sekeldusteta otse piirilt. Sealsamas jätsime hüvasti ka juba lähedaseks saanud tiibeti giidiga. Viimase palvena palusime tal posti panna meie postkaardid kodustele. Postkaardid saabusid tallinnasse ligi kuu aega peale meid. Ilmselt oli pekingi julgeolekul raskusi eesti-hiina tõlgi leidmisega, kes vähe sellest, et tundmatus keeles, veel ka peaaegu loetamatu käekirjaga kirjutatut, oleks osanud kiiremini dešifreerida.

Link