Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Eve Pärnaste: Kiilakas dissident Plaanikomiteest

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Eve Parnaste.jpg

Põhiseaduse Assamblee liikme, Riigivapi V klassi teenetmärgi kavaleri Eve Pärnaste (50) ekstravagantne käitumisjoonis hullutas aastaid KGB ohvitsere, lõbustas võitluskaaslasi ning jahmatas korralikke karjeriste.

Kesk mustjashalli massi tuleb tema – teravaäärelise kübara all peidus psühholoogi pea.

Kiilas küll, ent täis uljaid rahvusromantilisi mõtteid.

Kunagine Tartu 5. keskkooli komsomolisekretär Eve Pärnaste võis une pealt üles öelda Mendelejevi perioodilisustabeli, aga seda ta ei teadnud, et Riiklik Julgeolekukomitee pole Stalini surmaga kuhugi kadunud.

Hiljem on ta avaldanud Eesti Ekspressile, et aastail 1966–1969 valitses näiline vabadus.

Paljud uskusid, et on õige astuda kommunistlikku parteisse ja teha riigiorganid seestpoolt ümber.

Ent illusioon hajus kiiresti, süsteem kiskus endaga liitunud inimesed endasse.

“Mind tohutult huvitas inimeste käitumine või õigemini – käitumata jätmine mitte inimene persoonina, vaid inimene ühiskonnas,” selgitab 9. klassis iseseisvat elu alustanud Pärnaste, kelle isa viskus samuti liiga noorelt ellu – sõdis 15aastaselt Saksa poolel lennuväe abiteenistuses.

1974. aastal lõpetas Pärnaste TRÜ psühholoogia II lennu, asudes ülikooli juures tööle Ülo Vooglaiu juhitud sotsioloogialaboratooriumi.

Pärast kuulsat demokraatide protsessi 1975. aasta kevadel toimus labori töötajate Tüüstre suvetalus läbiotsimine ja labor likvideeriti.

Aga kodu ja perekonna uuringud, mida korraldati üle vabariigi kõigis rajoonides, olid juba andnud varjatud pildi ENSV tegelikkusest.

Korstnapühkija, valges kampsunis

Tallinn, aasta 1978 või 79. Pärnaste korteris uksekell ja ukse taga: “Tere, ma olen korstnapühkija! Siseneb, võtab selja tagant püksirihma vahelt pataka pabereid, sõnades, et need on Ülle Einasto poolt. Et on lugemist.

Need olid Lisandused [“Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”]. Nii algas Pärnaste tutvus Heiki Ahoneniga. “Kord, kui ma teda palusin, et mul oleks vaja korstent pühkida, tuli ta valges kampsunis, kääris oma käise üles, võttis truubist nõe välja – ja varrukas oli valge nagu ennegi.

Nii et olen väljaõppinud Ahoneni näinud korstent pühkimas valges kampsunis,” tõdeb Pärnaste, kes töötas sotsioloogina “mingis idiootlikus plaanikomitee instituudis”.

Kunstnikust boheemile oli talumatu kella 9ks hommikul end miilitsavalvega varustatud majja tööle vedada.

Seal kontrolliti lube ja töötõendeid ning märgiti üles hilinejad, kes said mööda päid ja jalgu. “Aga ega ma loll olnud – ma läksin kohale 12ks.

Kes siis keskpäeval hilinejaid kontrollib! Kuna ma hilinenud polnud, järelikult olin jõudnud õigeks ajaks.”

Eks see jultunud käitumine oli, tunnistab Pärnaste, aga kuidas ta muidu oleks saanud töö ajast vabadusvõitlejate kohtuprotsessidel käia, kui poleks töölauale oma käekotti ja tuhatoosi suitsevat sigaretti jätnud.

Istung jätkub, nagu teame briljante jahtinud Ostap B-lt.

Daam punases, daam mustas

Et Pärnaste oli kirjutusmasinaga sina peal, leidus talle 1980. aasta sügisel ohtlik rakendus – Lisanduste käsikirjad masinakirja ümber panna. “Keegi pani tekstid kokku, ma kunagi ei küsinud, kes. Minu kätte toodi käsikirjad, ülesandega hästi ruttu niipalju eksemplare trükkida, kui jõuan. Töötan kodus: löön lehe ümber, käsikiri kohe ahju.

Järgmine leht, käsikiri kohe ahju. Kord läbitrükitud kopeer ka kohe ahju. Tallinnas Tildri tänavas elades polnud aga kuskil masinat hoida – kui lähen kodunt ära, tulevad ametimehed korterisse sisse, leiavad masina.

Seetõttu hoidsin masinat – kus? – plaanikomitees. See oli portatiivne masin; õmblesin endale pontšo, ratasklošš, ümmargune, ühelt poolt punane, teiselt poolt must. Vajaduse korral läheb daam punases, aga hetk hiljem … ei tule enam daam punases. Mustas on.

Nii. Lähen, kotike käes trallalla-trallalla-trallalla (“aga kirjutusmasin on kuradima raske”) plaanikomiteesse tööle.

Sama kotikesega töölt tagasi, aga masina olin asetanud kappi. Koristaja võibolla nägi seda masinat mu kapis, ehk ka ülemus – aga mis seal’s ikka, masin on masin,” kirjeldab julgeolekut peedistanud naine.

Pärnaste hoolimatu julgus riigivastaste asitõenditega ümberkäimisel kulmineerus Mart Nikluse isa Juliuse matusel, haua ääres kaasas nii Lisanduste käsikirjad kui ka kirjutusmasin.

“Kui te mind kodumaale tagasi ei too …”

Pärast Jüri Kuke matuseid 1981. aastal pani Pärnaste plaanikomitees ameti maha ja vormistas end luuletaja ja tõlkija Andres Ehini erasekretäriks. “Ma usun, et olin tollal ainus erasekretär Eestis,” sõnab Pärnaste. “Ma ei tahtnud enam riigitööd teha. Samas painas mind kaua teadmatus: ma ei suutnud välja mõelda, mis imeasi on tööstaaž.”

“Olin Ehinile trükkinud juba aastaid, näiteks “Tuhat üks ööd”, kaks parajat klotsi.” Pärnaste mäletab, et on parasjagu selle tõlke ümberlöömisega ametis ja ees on read: “Kui te mind kodumaale tagasi ei too…”

Kõlab koputus uksele ja sisse astub Ahonen. Ütleb: “On vaja sõita Vologdasse matusele. Jüri Kukk on surnud.”

Tekst jäigi samas kohas pooleli – Pärnastel on see leht praegugi alles –, ja sõideti kuuekesi: lisaks abikaasa Silvi Kukk, Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak. “Aga: Jüri Kukk sai lõpuks ikkagi kodumaale tagasi,” mõtiskleb kauge reisi läbiteinu.

Kiilas pea šokeeris “metsakuningat”

1983. aasta kevadel, kui Parek, Ahonen ja Pesti arreteeriti, ei saanud Pärnaste KGBsse ülekuulamisele minna. “Mul polnud midagi selga panna. Väike ärevus ka sees – ikkagi esimene ülekuulamine.

Tõesõna, ma ei käinud kohvikuski, sest ma ei tundnud oma imelikes riietes end üldsegi hästi,” meenutab end toona järjekordselt juustest vabastanud kunstnik (kokku on seda juhtunud korda neli või viis. “Õudsalt hea on ilma juusteta olla”).

“Kutsed “vestlusele” hakkasid tüütama, otsustasin Tallinnast korraks ära kaduda. Sõitsin Vihterpallu, kus elas oma perega koolivend Mart Erik, kuulus “metsakuningas”, kes sai hakkama vist sajamiljonilise pankrotiga. Helistada neile ette ei saanud.

Võtan mütsi peast, et tere, ma tulin teile külla. Vaatan, Mart läheb näost valgeks, pererahvas jõllitab mind nagu harja oleks alla neelanud. Jään üksi külalistetuppa ja ei saa aru, mis värk on.

Hiljem tulevad Mart ja Külli tagasi, ajame juttu, ka poliitikast, lõpuks teevad mulle ööseks aseme – kõik kombes.

Läks mööda hulk aastaid, kui ma Erikute ehmumise põhjuse teada sain.

Nad olid kuulnud Ameerika Häälest, et arreteeritute hulgas on ka Eve Pärnaste. Nemad mõelnud: selle asemel, et Patarei vanglas kohut oodata, ilmub ootamatult Vihterpalu metsa kongist põgenenud Pärnaste. Jumalast kiilakas.”

ERSP- tuld kommude pihta!

23. augustist 1987, Hirvepargi miitingust lõppes vabakutselise Pärnaste ulaelu ja algas tõsine töö.

Kujunes nii, et tema Koidu tänava kodust sai staap, infopunkt ja MRP–AEG [Molotov–Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi] Infobülletääni toimetus.

Tegevust 24 tunniks ööpäevas ja kokku kolmeks aastaks. “Tahan prügiämbrit välja viia – uksekell. Jõuan ämbriga tagasi kööki – heliseb telefon.

Peaks poest süüa tooma – ei saa, tuba rahvast täis, ja jälle heliseb telefon! Lõpp maalimisele. Kuidas ma ellu jäin, mina ei tea. Hiljem teise elupaika kolides lõin laudadega aknaavad kinni, loobusin telefonist, uksekella peale ei reageerinud – ja nautisin mõnd aega privaatsust,” räägib Pärnaste.

Ent aeg ei peatu kauaks; Vello Väärtnõu tuli lagedale ideega asutada üheparteilises ühiskonnas alternatiivne poliitiline ühendus. “Me ei uskunud, et meid kõiki võidaks vangistada, vähemalt mitte korraga.

Nädal peale ettepaneku avalikustamist andis KGB Väärtnõule (kes oli pool aastat tagasi esitanud avalduse Indiasse õppima sõitmiseks kodakondsusest loobumata) valida: kas emigreerud kohe Iisraeli viisaga (s.t kaotad kodakondsuse) või sind “ravitakse terveks” või pannakse vangi.

Heiki Ahonenile, kes arreteeriti 1. veebruaril sõjaväe kordusõppustest keeldumise ettekäändel, lubati leida veel mõned lisaparagrahvid,” meenutab Pärnaste Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiselugu 1989. aasta Eesti Ekspressis.

ERSP oli alguaaegadel dissidentide partei, mida võim ja rahvas pelgasid, samas kuulus ERSP ridadesse rohkem pastoreid kui Eesti Kristlikku Liitu.

Ekspressist: “Kes võinuks veel aasta tagasi uskuda, et sõna ”omariiklus” tähendust saab laiendada N Liidu provintsile! Võimukandjad raiuvad radikaalide poolt müüri siise uuristatud augu laiemaks ja kutsuvad kõiki enda järel sellest läbi pugema.

Müüritoksijad unustatakse. Aga nõnda juhtub radikaalidega igas ühiskonnas.” Pärnastet nagu enamikku “müüritoksijaid” pole president Lennart Meri siiski unustanud: vabariigi aastapäeval 2001 jagatud riiklike teenetemärkide saajate hulgas olid lisaks Pärnastele veel Valdur Raudvassar, Robert Kreem, Avo Kiir …

Põhiseaduse eelnõu sünd

Pärnaste tunnistab, et väsis aktiivsest poliitikast 1990. aastal, kui Eesti Kongress oli kokku tulnud. Hakkas omal käel astroloogiat õppima, saavutades usaldusliku profi taseme.

Võimaluse selleks andis aastane Riigikogu pension ja maalide müügist saadud raha.

Omariikluse tulist ratast pööritanu elavnes aga, kui valiti Põhiseaduse Assamblee. “Jüri Adams oli pikka aega rääkinud, et temal on põhiseaduse eelnõu, et peaks esitama. Aeg saabus kätte, aga Adamas oli just Eestist ära, kuskil Itaalias.

Nädala pärast saabub ta välismaalt, uneleb muljetest, ent mina talle: Jürike, esita nüüd sina ka oma eelnõu.

Tema imestab, et mis eelnõu. Lõpuks meenub: “Ahaa, see põhiseaduse eelnõu. Seda et … seda pole.

See on mul peas.” “Kuidas pole!” ahastan mina, “olin kindel, et tuleb Adams, võtab dokumendimapi ja ulatab selle pidulikult, kellele vaja,” naerab Pärnaste.

Asi oli tõsine, aega vaid loetud päevad. Kõnniti siis ERSP büroosse, Adamsile anti kobakas tuhatoos, arvuti, paberipakk tema enda märkmetega ning Pärnaste karm pilk puuris seaduselooja kuklasse: “Kirjuta!”

Eelnõu sai valmis, see jõuti esitada. Ja konkursi võitis Adamsi töögrupp (Eve Pärnaste, Viktor Korrovitš, Vello Salum ja Ülo Seppa).

Eve Pärnaste, kes töötab Sirje Endre kirjastuses SEJS, õlul on korrastada tormilise aja pärand – Eesti Kodanike Komiteede arhiiv 24. veebruarist 1988 kuni septembrini 1992.

Materjale jagub neli Pärnaste pikkust (19. veebruaril esimest juubelit tähistanud daam on um 170 cm).

Kunstnikuhingega Pärnaste on õnnelik, et saab enam pühenduda maalimisele, ees ootamas veerandsajas väljapanek.

link