Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Igavene sinitaevas ja suurkhaan . Aado Lintrop . laupäev, 26, september 2009

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Genghis khan statue.jpg


Järgnevalt üks ripakile jäänud ettekanne, mida loodan kunagi edasi arendada. Ent ka sellisel kujul võiks ta huvi pakkuda.

Igavese sinitaeva kultus ja munkhtengerism

2006. aastal Mongooliat külastades veendusin, et osa sealseid intelligente üritab välismaal elavate mongolite toel taaselustada väidetavalt Tšingis-khaani poolt loodud munkhtengeri (munkh < mönke – igavene, tengeri – taevas) usundit, serveerides seda universaalse maailmareligioonina, millele kõik mongoli hõimud võlgnevad oma kunagise tugevuse ja õitsengu. Osalesin ise ühel igavesele taevale pühendatud šamaani rituaalil ning nägin hiljem šamaanijurtat külastades ka seda, kuidas inimesed Tšingis-khaani pildi ees maani kummardades palvetasid.

Ühe tuntuma mongoli šamaani Dondog Bjambadorži (sünd. 1947) loitsuraamatu pika pealkirjaga peatükist „Igavese taeva ülemise kõrguse ohverdus, mis on seesama, mis Burkhan Khalduni püha mäe taevale ohverdamise šamaanikomme” leiame tekstid pealkirjadega „Khaani sõnad” ja „Khaani vaim”.

Zairan (meessoost šamaani tiitel mongolitel) Bjambadorž ei seosta Burkhan Khalduni mäge mitte ilmaasjata munkhtengeri kultusega, vaid viitab teadlikult paigale, mille Tšingis-khaan ise väidetavasti pühaks kuulutas. Nimelt olevat noor Temudžin merkitite röövretke ajal (millega kaasnes ta naise Börte vangipõlve viimine) peitnud ennast mäele, pärast pääsemist aga öelnud järgmised sõnad:

Minu elu – selle hind oli põrm!
Burkhani poolt välja oksendatud, mulle antud, (kommentaaris – oli täi elu sarnane)
ainult Burkhani poolt päästetud.
[---]
Kuid minu elu – see oli piisake! (mu elu, mis oli kui pääsuke)
Khalduni kilbiga kaitstud,
ainult Khalduni poolt päästetud.

Hommikust kiitust ja ohvreid,
kõigil päevil palveid ta väärib,
igavesti ja põlvest põlve.
Ütles ning päikest vaadates
palvega piserdusohvrit tehes
kaela salli kui palvehelmed riputas
ja mütsi kätele võttis
ning, rinnaesine laialt lahti,
kummardas kolm korda maani. (Mongolite salaajalugu § 103)
Burkhan Khalduni mäed.
Seega apelleerib Mongoolia peašamaaniks tituleeritav Bjambadorž sellele, et munkhtengeri kultuse on rajanud Tšingis-khaan ise.

Tahaksin oma ettekandes teha vahet altai rahvastega seostatava taeva kultuse ehk nn tengriismi ja munkhtengeri usu vahel. Esimene kui animistlik -šamanistlik usundikompleks oli tõenäoliselt levinud juba enne mongoleid mitmete idast Euroopasse suundunud rändrahvaste seas nagu hunnid, avaarid, bulgaarlased (nii Doonau- kui Volga-bulgaarlased). Selle jälgi leiame mitmelt poolt: volgatatarlaste tängere, burjaadi (tenger~tengeri), hakassi (beltiiri tingir), jakuudi (tangara) jt. See põhines ürgsel ettekujutustel meessoost viljastavast taevast (tengri~tangri) ning naissoost maast (tür. umay. eje, burj. delkhei vanamong. qadzar, mütol. maa-ema eke etügen, mng. газар; vrd. burj. ünder tengeri esegemnai – kõrge taevas meie isa, ülgen delkhei ekhemnai – lai maa meie ema). Tengriismi jälgi olevat leitud ka ungarlastelt. Ka obiugrilaste tähtsaim jumal oli taevaga seotud numi toorum/tuurõm (mansi keeles tähendab toorum jumalat, taevast ja ilma). Handi mütoloogilistes lauludes taevajumala iseloomustamiseks kasutatav vormel taapõt vees'pa khuunõng novõ - seitsme harjalatiga unkaline hele (või valge, Steinitz 1939: 309, 320, 355) – sisaldab ilmselgelt ettekujutusi seitsmest taevakorrusest ning neid ühendavatest ungastest. Seda võib tõlgendada kui seitsme harjalatiga unkalist taevast või jumalat. Lisame siia udmurtide taevajumala inmari ja tšuvašši jumala tuurõ, kelle nime seostatakse muide tengriga (Mihhailov 1980: 143), tšuvašše endid aga peetakse Volga-bulgaarlaste järeltulijateks, ning ongi selge, et tengriismi tasub ka eestlaste mätta otsast uurida. Võrdle – tšuv. tuurõ, handi tuurõm. Ja muinaseestlaste taara.

Uno Harva avaldab ilusa hakassi (beltiiri) taevale pühendatud palve:

Sinakas sinine taevas, säk!
Meid kandev must maa, säk!
Sinu üldürbä, Sa juht ja armurikas khaan, säk!
Sinu sinised ja valged čalamad,
sinu valge lambatalle – su ohvri
toome me, säk!
Oma vihma, armurikas khaan,
seda leebet, anna, säk, säk!
(Harva 1938: 143; üldürbä on nöör, kuhu riputatakse kotkasuled ja ohvrirätid čalama.)

Muidugi polnud šamanistlik taeva kultus vaid taeva ja maa kummardamine, vaid väga keeruline mütoloogiline kompleks. Mongolite šamanistlik ülailm - 99 taevast (jeren jesön tengeri) – jaguneb näiteks 55 valgeks (tsaagan) ja 44 mustaks (khar) taevaks ja taevaasukaks. Burjaatidel koosneb see vastavalt 55 lääne- ja 44 idataevast. Lääneasukaid juhib võitluses ida jõududega esege malaan tengeri (kiilas taevane isa – vt Manžigejev 1978: 105). Pea sama keeruline on allilma isanda erlig'u riik.

Munkhtengeri usk aga sisaldab lisaks taeva austamisele veel taevast päritolu valitseja kultust.

Plano Carpini kirjutab oma Mongoolia-reisi kolmandas peatükis: „Nad usuvad ainujumalat, keda peavad kõige nähtava ja nähtamatu loojaks, aga samuti peavad nad teda nii selle ilma õndsuse kui piinade loojaks, kuid nad ei austa teda palvete või kiitusega või mingi riitusega.” Nii tõlgendas taeva kultust keskaja kristlane.

Giovanni da Pian del Carpine, ka Johannes de Plano (1180-1252), frantsiskaani munk, kelle paavst saatis oma legaadina mongolite suurkhaani juurde. Alustas teed Lyonist 16. aprillil 1245 ning jõudis 22. juulil järgmisel aastal khaani laagrisse Karakorumi lähedal.

Alates 1585. aastast on Karakorumi, tänapäeva Kharkhorini südameks olnud Erdene Zuu klooster. Aga maastik on sama, mis Plano Carpini ajal.

1254 aasta suvel koostab Mönke-khaan läkituse frangi kuningale Louis IX, mille sisu saadik Wilhelm Rubrucki vahendusel meieni on jõudnud. Tekst algab sõnadega „See on Igavese Jumala käsk: taevas on ainult üks Igavene Jumal, maa peal on ainult üks valitseja Tšingis-khaan, jumala poeg, Demudžin Hindžei.” Läkitus lõpeb nii, „Kui kogu maailm päikesetõusust loojakuni ühineb Igavese Jumala väe abil rõõmus ja rahus, siis saab selgeks, mida me tahame teha. Kui te aga kuulate ära Igavese Jumala käsu ja mõistate seda, kuid ei taha seda kuulda võtta ja uskuda, öeldes: „Meie maa on kaugel, meie mäed tugevad, meie meri lai,” ning korraldate sellele lootma jäädes sõjakäigu meie vastu, küll siis Igavene Jumal, see, kes tegi, et raske muutub kergeks ja kauge lähedaseks, tema teab, mida me suudame.”

Möngke, ka Monke, Mangu (1208–1259), Tšingis-khaani poja Tolui poeg, neljas suurkhaan (1251-1259).

Willem van Ruysbroeck, Guillaume de Rubrouck, Willielmus de Rubruquis – sünd. 1220 Flandrias Rubrouckis, flaami päritolu frantsiskaani misjonär ja maadeuurija. Saatis Louis IX seitsmendas ristisõjas ning alustas tema korraldusel mais 1253 Konstantinoopolist misjoniretke mongolite juurde. Jõudis Karakorumisse lihavõtteks 1254 ja tagasi Euroopasse järgmise aasta kevadeks. Julguse katseks mongolite suurkhaan ristiusku pöörata andsid kuuldused khaani õukonnas viibivatest kristlastest (kes osutusid nestoriaanideks ) ja Euroopas levima hakanud müüt kaugel idas asuvast vägeva kristliku preesterkuninga Johannese riigist (viimane leidis hiljem laialdast kajastamist Marco Polo reisikirjas). Järgnevalt püüan vaadelda, kuidas kajastuvad Igavese Taeva kultuse juured „Mongolite salaajaloos” ja muudes varastes allikates. Professor Gombodoorovyn Gerelbaatar küsib Munkhtengeri Akadeemia internetisaidil: „Mis on „Mongolite salaajaloo” saladus?” Vigases inglise keeles vastab ta ise: „See on Tšingis-khaani taevase perekonna ja suure imperaatori maagilise jõu saladus.” Mida aga ütleb mainitud teos ise, mis väidetavasti pandi kirja juba aastal 1240 suure khaani poja Ögedei valitsemise ajal ning mida Hiinas tuntakse nime all Yuan-chao bi-shi (ka Meng-gu mi-shi või bi-shi) ja mille vana-mongolikeelne pealkiri kõlab Mongolun Niuča Tobčaan ja mille saladus seisneb pigem selles, et teos, mis oli kirja pandud küll hieroglüüfkirjas, kuid nii, et mongolikeelsete sõnade edasiandmiseks kasutati ainult hanzide foneetilist väärtust, leiti Mingi dünastia algupoolel keelatud raamatute hoidlast. See algab lausega: „Tšingiskhaani esivanem oli Börte-Tšino, kes sündis Kõrgeima Taeva tahtel.” Selle esimese lause juurde tuleme tagasi hiljem. Taevast päritolu kinnitatakse hulk sugupõlvi hiljem, kui Dobun-Mergani naine Alan-goa sünnitas pärast mehe surma senisele kahele pojale lisaks veel kolm – Bugu-Hadagi, Buhatu-Saltši ja lihtsameelse Bodontšari. Kui vanemad pojad hakkasid ema kõlvatus elus süüdistama, vastas Alan-goa: „Aga igal ööl juhtus, et kui lamp jurtas kustub, siseneb suitsuava kaudu minu juurde helekollane mees, kes silitab mu üska ja tema valgus tungib minu üska. Aga lahkub nii – sel ajal, kui päike kuuga kokku saab, lahkub kratsides nagu kollane koer. Miks siis räägite igasugust jama? Kui seda kõike mõistate, siis tuleb välja, et need pojad on märgitud taevase päritolu pitseriga. Kuidas võite neist rääkida nii, nagu oleks nad lihtsurelike arvustada. Kui nad saavad valitsejate valitsejateks ja kõigi khaanideks, siis alles mõistavad seda kõike lihtsad inimesed.” (Mongolite salaajalugu § 21). Kroonika kohaselt said kõigist vendadest eri mongoli hõimude pealikud. Ja nagu juttudes ikka, on tähtsaim just noorim ja vaimust vaeseim vend, kellest kaheksa põlve pärast sündis ka Tšingis-khaani isa Jesugei-Baatur.

Ögedei-khaan, ka Oktay, Ogotay, 1186 – 1241, Tšingis-khaani kolmas poeg ja teine mongolite suurkhaan (1229-1241). Jätkas impeeriumi laiendamist, lasi aastatel 1235-1238 ehitada Karakorumisse mitmeid paleesid.

Mõlemad hiina allikad, mille põhjal Nikolai Bitšurin (isa Jakinf) koostas oma Tšingiste koja esimese nelja khaani ajaloo (edaspidi Mongolite ajalugu) – Yuani (Tšingiste) dünastia ajalugu (tõenäoliselt 1370 kirjutatud nn Yuani dünastia ametlik ajalugu Yuan-shi) ja Zhu Xi (Songi dünastia ) eeskujul koostatud Hiina üldine ajalugu (Tong-jian-gang-mu Mõistmise peegli valguslaigud) – viitavad Tšingis-khaani taevasele päritolule, jutustades variatsioonidega loo Bodontšari ema (siin Arun’-gova) taevasest külalisest – „Leseks jäänud Arun’-gova nägi unes, nagu siseneks jurta suitsuava kaudu tema juurde hele valgus ja muutuks kuldseks ebatavaliseks inimeseks, kes heitis Arun’-gova juurde” (Yuan-shi). „Temudžini esivanemate hulgas oli keegi Bodontšar. Tema ema Arun’-gova lesestus, olles sünnitanud kaks poega. Pärast seda nägi ta korduvalt unes, nagu oleks helendus tema üsa kohal laiali laotunud, ja sellest sünnitas ta kolmanda poja” (Gang-mu). Raske on öelda, kas laenasid hiina kroonikud mongoli hõimude sünniloo Salaajaloost või oli see 13. sajandil üldlevinud motiiv. Salaajaloo enesegi vanuse üle käivad vaidlused. Kuigi kroonika lõpus on märkus, et see on kirja pandud hiire aastal Keruleni jõe ääres toimunud kurultai ajal (oletatavasti 1240), puuduvad kroonikates teated sellisest kogunemisest. Kuid tekstis puuduvat viited khaan Ögedei surmale 1241. aastal. Zhu Xi (1130-1200) ei saanud olla Tong-jian-gang-mu autoriks, vaid tegemist on kas nn gang-mu tüüpi hilisema kroonikaga või Zhu Xi kroonika täiendatud versiooniga.

Oluline on siinkohal märkida, et mongolite riigi koosseisu märgiti järgmise vormeliga: viis ühevärvilist (= võrdset), neli võõrast rahvast, 361 hõimu ja 720 keelt, kusjuures viie võrdse all mõisteti esiema Alan-goast pärinevat viit mongoli hõimu (Kozin 1948: 6-7). Järelikult olid hõimud võrdsed, hoolimata mõne väidetavast taevasest päritolust. Samas ei jäta Salaajalugu heitmata kahtlusevarju Tšingis-khaani peamise konkurendi Džamukha päritolule - § 40 rõhutab, et röövkäigu ajal võttis Bodontšar vangi raseda naise, kes sünnitas tema kojas poja. Sellest Džadaradai-nimelisest poisist sai alguse Džamukha hõim.

Salaajaloos on taevast meile huvitavas tähenduses (mütoloogilise tegelase või üleloomuliku jõuna) mainitud 41 korda, neist 12 korral sõnapaarina tenggeri – qadzar (taevas –maa). Huvitav on, et möngke tenggeri (igavene taevas), mis esineb 14 korral, ilmub teksti alles § 172 (kokku on Salaajalugu jaotatud 282 paragrahviks), aastal 1202 pärast üht lahingut kereititega, kui Temudžin on vaid mõne sammu kaugusel kõigi mongolite valitseja tiitlist. Mõned näited:

(Noor Temudžin varjab ennast Targutai-Kiriltuhhi meeste eest metsas), § 80. Temudžin ööbis kolm ööd metsas ja otsustas viimaks välja tulla. Võttis hobusel ohjadest ja läks. Äkki – ootamatu viivitus – sadul libises hobusel seljast. Ta hakkas asja uurima ja nägi, et sadul on ära libisenud tugevasti pingutatud sedelgavööst ja rinnakinnitusest hoolimata. Hakkas mõtlema: „Olgu veel sedelgavööga, kuidas on, aga kuidas võisid ära libiseda rinnaalused leid? Ilmselt pole muud, kui et taevas ise takistab mind.”

Pärast lahingut merkititega, § 113.
Ja ütles Temudžin tänusõnad Tohoril-khaanile ja Džamukhale:
Tohoril-khaan ja anda Džamukha oma sõprust tõestasid,
taevas ja maa meie väge suurendasid,
tenggiri qadzar-a güčü nemekdedzü
võimas taevas kutsus meid,
erketü tenggiri-de nereyitčü
maa-ema oma rinnal kandis
eke etügen-e gürgedzü...

Pärast lahingut kereididega, § 172.

Tõusti ja seati ennast öölaagrisse. Päeva saabudes hakati omasid üle lugema. Selgus, et pole Ögedeid, Borokhuli ja Boortšut. „Koos Ögedeiga,” ütles Tšingis-khaan, „jäid maha ka ustavad Boortšu ja Borokhul. Miks nad kõik maha jäid? Kas on elus või hukkusid?” Meie omad veetsid öö hobuste juures ja lahinguvalmiduses olev Tšingis-khaan ütles: „Kui nad (kereidid) mõtlevad jälitada, võtame lahingu vastu.” Täies päevavalguses näeme äkki – tagala poolt ratsutab keegi lähemale. Jõudis meie juurde, näeme, et Boortšu. „Oo Igavene Taevas, sinu tahtmine!” hüüdis Tšingis-khaan, kutsudes Boortšu enda juurde ja paljastades rinna...

Salaajalugu on läbinisti šamanistlik teos, kus pole viidetki Buddha õpetusele ega kristlusele. Ometi oli mõlema maailmareligiooni esindajaid 13. saj. keskpaiga Karakorumis hulgaliselt. Ja juba umbes 1256. aastal kutsus Kublai-khaan enda juurde sakja koolkonna suure õpetlase Drogön Chögyal Phagpa, kes kõigepealt khaani naise, seejärel aga imperaatori enda buda usku pööras. Kublai, Khubilai (1215-1294), Tšingiskhaani poja Tolui poeg, mongolite suurkhaan (1260-1294), Yuani dünastia rajaja (1271) ja esimene keiser. Budism ei saanud muidugi taeva kultusele ega munkhtengrismile takistuseks. Näiteks katkend ühest burjaadi palvetekstist:

Suur Mahākāla Darhan (sepp) Gudžir Tengri
ilusa malmist kilbiga,
ilusa sügava värvitud trooniga,
suure kuldse haamriga,
suure hõbedase alasiga,
Mahākāla Darhan Gudžir Tengri,
ma palun sind!
Suvatse tõusta oma tuvihalli hobuse selga!
Sinu mürisev hääl
kostku teisele poole mägisteppi.
(Poppe 1932: 156-157).

Tuleme tagasi Salaajaloo esimeste lausete juurde. B. Pankratov, kes peab selle esimesi sõnu „Tšingis-khaani päritolu” teose üldpealkirjaks, tõlgendab teksti nii: „Oli Börte-Tšino, kes sündis kõrgema taeva tahtel. Oli tema naine Khoa-Maral. Nad saabusid, ujudes üle laia mere (adzi’ai Tenggis)…” (Pankratov 1962). Börte-Tšino võib tõlkida eesti keelde kui Hall Hunt, Khoa-Marali aga kui Ilus Marall või Hirv. Meri (tenggis) on seesama sõna, millest sai Temudžini tiitel tšingis. Tänapäeva mongoli keelde tõlgitult on samas lõigus mere kohta kasutatud väljendit тэнгис далайг ehk siis lai meri (далай tähendab muuseas nimisõnana ka ise merd või ookeani). Nii võib tõlgendada, et Tšingis-khaani müütilised esivanemad olid hunt ja hirv. Sellist interpretatsiooni toetab ka Leena ülemjooksu burjaatide seas levinud uskumus, et nende esivanem oli боро шоно – hall hunt. Ent marall (mng. maral) tähendab ka Orioni. Aga hunt? Kahjuks pole ma asjatundja mongolite etno-astronoomia alal. Võin vaid öelda, et kirgiisid pidasid mõnel pool Suure Vankri seitset tähte seitsmeks valvuriks, kes pidid hobust hundi eest kaitsma, sest maailmalõpp saabuks siis, kui hunt hobuse maha murrab. Mõnel pool on aga Suure Vankri tähti peetud seitsmeks hundiks, kes üht hobust jälitavad. (Harva 1938: 189). Võib-olla tasub Halli Hundi ja Ilusa Hirve muistendi tagant otsida siiski kosmilist müüti?


Link