Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Keelatud linn

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
(Redirected from Keelatud Linn)
Jump to: navigation, search

Keelatud linn oli hiina keiserlik palee Ming dünastia keskpaigast kuni viimase dünastia – Qing dünastiani. Tänapäeval muidugi hiinlased ei nimeta seda keelatud linnaks, vaid ta on Palee Muuseum. Ta oli keisrite koduks pea aegu 5 sajandit ning tseremoniaal ja poliitiline hiina valitsuse keskus.

Ehitas tema siis Ming dünastia ning ehitus võttis aega 14 aastat 1406 – 1420. alles on jäänud 8707 ehitusest 980 ning ta võtab enda alla 72 hektarit. Palee kogub endasse kokku kogu hiina palee arhitektuuri ning on mõjutanud Ida Aasia arhitektuuri. 1987 aastal kuulutas UNESCO ta maailmapärandiks kui maailma suurima kollektsiooni puust ehitiste kogu.
1924 aastast alates kuulub Keelatud Linn Palee muuseumi halduse alla, kelle tohutu suur kogu on peamiselt Ming ja Qing dünastia aegsetest esemetest.

Keelatud linn , mis võtab enda alla 72 hektarit on põhjast lõunasse 961m ja idast läände 753m pikk. Keelatud linn oli idee poolest vana Pekingi keskus, teda ümbritses suurem müüriga kaitstud ala – Imperiaalne linn, mida omakorda ümbritses Sisemine Linn ja sellest lõunasse oli veel Välimine Linn.

Keelatud linn on endiselt Pekingi skeemile oluline – tema põhja-lõuna telg on ka praegu Pekingi keskne telg. See ulatub Taeva väravast Taevase Rahu väljakuni ning põhja pool ulatuv ta Kella ja Trummi tornini ja Yongdinmenini, mis on kunagise linnamüüri põhjapoolseim värav.

Tegelikkuses ei ole see telg suunatud täpselt põhja – lõuna suunale vaid ta on paari kraadi võrra , uurijad arvavad,et sellele teljele pani tegelikult aluse Yuan dünastia (mongolid), ja see on mõeldud olema ühel joonel Xanaduga, Impeeriumi teise pealinnaga lõunas.

Eemalt vaatajale paistsid kaugelt silma kõrged kollased katused, mis viitasid keiserlikule kohalolule. Muud linn oli kõik ühtlaselt hallides toonides. Ming ja Qing dünastiate ajal oli kollane keiserlik värv. Han dünastia ajal oli see olnud näiteks must. Kollase värvi sümbolismi seostati mitmete mõistetega, mis põhinesid yin ja yan duaalsusel ja Viiel Elemendil. Kahene vaade , kus yin on pehme, tume, feminiinne, järeleandlik ja yang dominantne, kõva, hele ja tugev, ilmub esimest korda 8s ema ja 5 elemeti – vesi, tuli, puu, metall ja maa – millest kõik elav on loodud. Need 2 seostati oma vahel süsteemi, mis sisaldasid värvi, suunda ja emotsiooni.

Meile tuntud nimetus „keelatud linn” on tõlge hiinakeelsest nimest, mis tegelikult sõna sõnalt täheldab „Purpurne Keelatud Linn” - Zijin Cheng.
See nimi kannab endas tegelikult mitut peidetud tähendust – Zi ehk purpurne viitab Põhjatähele, mida vanas Hiinas kutsuti Ziwei täheks ja traditsionaalses Hiina astroloogia kohaselt oli taevaste keisrite elupaik. Seda ümbritseb taevane piirkond oli taevase keisri ja tema perekonna elupaik. Keelatud linn kui maise keisri elupaik, oli selle maine vaste.
Jin , mis tähendab „keelatud” viitab sellele, et mitte keegi ei tohtinud ilma keisri loata paleesse siseneda või sealt lahkuda.
Viimane sõna Cheng tähendab müüri, või müüri sees asuvat.

Tänapäeval on ta hiinlaste seas tuntud terminiga, mis tähendab „endist paleed” (gugong)

Keelatud linna ehitamise alustamisega on seotud mõned probleemid. Ming dünastia keiser Zhu Di ehk keiser Yongle, kes selle linna ehitas, isa oli kolinud pealinna Pekingist ära – nanjingi, pidades Pekingit mongolite poolt rüvetatuks. Yongle oli tegelikult neljas poeg ning sai keisriks tänu oma sõjalisele võimekusele – ta tõukas isa troonilt ning võitis vastaseid. Yonglet peetakse üheks Ming dünastia suurimaks keisriks ning üldse Hiina ajaloos üheks suuremaks – keisriks sai ta isa troonilt tõukamise teel sisesõdades ning tõi vahepeal Ming dünastia esimeste keisrite poolt Nanjingi viidud pealinna uuesti Pekingisse tagasi. Tema suurte tegude hulka kuulub suure kanali parandamine ja uuesti avamine, et Pekingisse vett tuua, ta toetas paljusid meresõitjaid nende retkedel ning tema valitsuse ajal koostati suur Entsüklopeedia, mis oli üks maailma varasemaid ja kindlasti suurimaid. Ta pidas valitsusametnikele eksameid, kuigi tema isa ei olnud seda teinud. Ta on maetud Changlingi – Ming dünastia keisrite haudade orgu.

Keelatud linna ehitati 15 aastat ning tööle oli palgatud 100 000 oskuslikku käsitöölist ja pea miljon tavatöölist.

Keelatud linna arhitektuuris ei jälgitud 13ndal sajandil moes olnud mõõdukust, kaldus Ming dünastia ehitiste puhul eelistama hoopiski lausmonumentaalsust. Ehkki varasema hiina arhitektuuri tüüpjooned, nagu kõverduv katus ja eenduvad räästada, andsid Mingi kõrgperioodil jätkuvalt tooni, sai selle ajastu arhitektuurist pigem möödaniku moondpeegel. See asendas hiina ehitajate kunagise harmoonia armastuse tohutute mõõtmete kultusega: seinad on kõrged ja pikad, nende kohal kõrguvad suured ja rasked kiviplaatidega kaetud katused. Keelatud linn avaldab mõju oma keiserliku värvipuhanguga, laiade valgest kivist õuede ja kõrgete vastuvõtusaalidega, jäikade marmorsildade ja –treppidega, mis kõik paiknevad sümmeetriliselt. Külalised kahanevad proportsioonide ees kääbusteks, kui asuvad jalutuskäigule läbi kompleksi. Yongle keiser üritas luua keisrikoja absoluutse võimu ümber eksklusiivse vägevuse ning pühaduse aurat, mis väliste sümbolite abil suudaks vapustada nii hiinlasi kui ka võõramaalasi. Keelatud linna piiramine igast küljest kolmekordse müüriga ning selle vastavus kompassi näidatud ilmakaartega juhtisid külastajaid vääramatult üheleainsale järeldusele: et hiina keiser, taevapoeg, kes istus trooni keset oma pealinna harmoonilist mikrouniversumi, olles ühtlasi vangi kombel paleesse sulgunud, esindas nii füüsiliselt kui ka vaimselt kogu maailma kosmilist keskpunkti.

Olulisemate ruumide sambad ehitati ühest tükist seedripuidust, mis oli pärit Lõuna Hiina dzunglitest ning toodi Pekingisse vihmahooajal Sichuani mägedest Yangze jõeni ja seejärel laevatati mööda Suurt Kanalit. Iga palgi kohale jõudmine võttis aega 3 kuni 4aastat. Puude transportimine jätkus isegi siis, kui ehitus oli lõpetatud,et koguda tagavara parandustööde jaoks. Hinnatakse ,et 1437 aastal oli keiserlikes ladudes üle 380 00 palgi.

Hilisemal ajal – Qing dünastia ajal – tehti parandusi ja ehitati need osaliselt uuesti üles, kuid siis kasutati selleks mitmeid erinevaid männipuu tükke.

Põrandad tehti kahest erinevast marmorist – puju marmorist, millest tehti tohutu suured tahvlid draakoni kaunistustega, üle mille keisrit kanti oma ruumidesse ja valgest jadeiidist, millest tehti valged balustraadid, mis asuvad terrasside ja sildade alumistes äärtes.

Terassidel oli vaja sammaste vahele vähemalt 7 meetri pikkusi kivitükke, need tükid, millest keisrit üle kanti võisid kaaluda kuni 5 000 kg. Ming dünastia ajast on pärit üks üles tähendus, kuidas toimetati kohale Ülima Harmoonia Saali suur 10 meetrine 180 tonnine draakonikujutustega kiviplaat. Tee äärde kaevati iga li järgi (li = u pool km) kaevud ning keset sügavat külma talve, kallati see vesi teele ning see moodustas jääkihi, mida mööda siis neid suuri kivitükke sai transportida. Selle tüki transportimiseks kulus 28 päeva ja 20 tuhande töölise abijõud.

Kõiki neid töölisi juhatas töödeminister Wu Zhong (1372 – 1442). Suurema osa tööst tegid ära tavakodanikud, osana maksukohustusest. Müüride, teede, niisutussüsteemide ja paleede ehitust olid juba aastatuhandeid teinud mehed, kes selleks värvatud maksusüsteemi kaudu. Wu Zhong oli ka Õigusminister ning tema käsu kohaselt osalesid töödel ka väga paljud vangud, kes kandsid oma karistust keiserlikel ehituskohtadel. Paljud neist kindlasti töötasid väga ebamugavates oludes, sest neil oli kohustus kanda rasket puust jalapakke. Käeraud võeti tööplatsil olles küll ära.

Materjale palee ehitamiseks toodi, või lausa tehti osadeks valmis erinevates kohtades. Enamus lupja toodi Pekingi lähedalt Zhoukoudianist ja teistest lähedastest maakondadest, aga kvaliteetsed lupja toodi Shanxi ja Jianxi provintsidest. Punast savi seinte pesemiseks ja katusekivide paika panemiseks toodi ja töödeldi Shadongi provintsis, kollast savi Hebeist seinte värvimiseks ja Suzhoust toodi kullalehti, mida kasutati mitmeteks dekoratsioonideks – draakoni sammastel, katuseviiludel jm.

Suured hoovid sillutati savist tehtuid tellistega. Välimised koridorid ja siseruumid aga nn „metalsete tellistega” – need olid tehtud savist, mis pärines seitsmest erinevast maakonnast. Igat tellist valmistati mitu kuud, selle tulemuseks saadi siledad kivid, millel on metalne kõla. Enamus siseruumides asuvast põrandast on 6-sajandi vanused orginaalid.

Suurem enamus katusekividest olid kollase glasuuriga. Ainult mõnedel väiksematel hooonetel olid tavalised hallid katusekivid. Algselt need töökohad asusid kõik keelatud linnale lähedal, kuid Ming dünastia aja lõpupoole viidi keraamikatööstus linnast välja, kuna see tekitas õhusaastet ja tuleohtu.

Katuseviiludel asuvad kaunistused – draakonid, loerad jne , olid seal, et eemale peletada kurje vaime jm ohtu – näiteks tulekahju. Erinevalt läänes levinud tuldpurskavatele draakonitele, olid Hiinas draakonid peamiselt vee elukad. Nad elasid jõgedes või vihmapilvedes ning neil oli võime kontrollida vett, esilekutsuda vihma jne. Draakon oli üks levinumaid keisri sümboleid. Veel leiame katuseharjadelt lõvisid, kes on kaitsjad, tõenäoliselt pärit tiibeti budistlikust sümboolikast, draakonid ja fööniksid, kes olid keisri ja keisrinna sümbolid, merelõvid, kes kepslevad tuldkustutavas vees ja kuju, kes ratsutab kana seljas – arvatakse, et ta kujutab legendaarset türannprintsi Mini Qist, kes poodi katuseserva külge teistele hoiatuseks. Kõik need keraamilised nikerdused tehti väga spetsiifiliselt vastavalt katusele ja majas elavale rahvale.

Eunuhhist arhitekti Nguyen Ani juhatusel tegi 1 miljon vangi ja värvatud töölist rasket tööd ning 100 000 spetsialistist käsitöölist töötasid puuehitustel, võrede ja kivinikerduste kallal. Peamüürsepp oli Lu Xiang, kes oli õppinud oma isalt ning olnud ehitajaks ka esimese Ming dünastia palee juures Nanjingis. Öeldakse, et tuhandepealine drenaazitoru Ülima Harmoonia Saalis marmor platvormil on tema töö. Nagu Lu Xiang oli ka peapuusepp Kuai Xiang töötanud esimese palee juures ning põlvnes pikast suguvõsast puuseppadest.

Kui palee peamine raam oli paika pandud ja põrandakivid laotud, värviti kõik puidust osad üle kanepi, savi, seavere ja õliga punaseks. Katuseid toetavad risttalad värviti erinevate värvidega, tihtipeale sisaldasid nad draakonikujutisi geomeetrilistes kujundites ja otstes oli kindlasti budistlik svastika – hea õnne ja pikaealisuse sümbol.

Pinnas, mis tööde käigus välja kaevati kuhjati paleest põhja suunas, et luua kunstlik mägi – Jingshani mägi.

See sobib ka jällegi fengshui põhimõttega, kus elukoha asupaik on soodne, kui lähedal asub mägi. Samal ajal oli see ka praktiline, sest kaitses põhjast tulevate külmade tuulte eest. See mägi on näinud ka koledaid asju – viimane Ming dünastia keiser poos end siin üles 1644a .

Aga keiser Zhu Di kolis Pekingisse juba ammu enne, kui palee sai valmis, tuues ettekäändeks piirkonnaga tutvumise ja jahil käimise. Kui palee ametlikult valmis sai 1420a, siis kolis keiser sisse ning Pekingist sai ametlikult pealinn.

Kogu keiserliku palee ülesehitus sobis ideaalselt hiinlaste ettekujutusega feng shuist ja traditsionaalsest korrast. Õukonna ja valitsuse asjad ees, eraasjad tagapool, keisrinna ja konkubiinide elamud läänes, sügises, mis sümboliseeris viljakust; keiser ja tema pojad idas, kus domineeris puu element ning kevade vitaalsus.

Kuid ainult 9 kuud peale ehitust põlesid kolm peamist halli maha, sh trooniruum ja neid ehitati uuesti üles 23 aastat. See põleng muidugi andis põhjust kriitikutele öelda,et taevased pole keisriga rahul ning tegu on karistusega ja üldse ei peaks pealinn olema Pekingis vaid oleks pidanud ikkagi Nanjingi jääma. Yongle suri 1424 ning oli esimene keiser , kes maeti tulevasse Ming dünastia haudade orgu.

Keiser valitses siit Keelatud linnast taevamandaadi järgi, mille järgi oli keiser jumala asemik maapeal. Keiser vastutas rahva heaolu eest ja kui saak oli hea ning üleujutusi ja muid katastroofe ei olnud, oli keiser õigel kohal. Keiserlik suhtumine rahvuslikke õnnetustesse – üleujutustesse, põudadesse jms sõltus kõik sellest, kuidas informatsioon keisrini jõudis ning selleks oli siin ülesehitatud tohutu masinavärk.

Yongle tahtis tuua pealinna avamistseremooniale niipalju tunnistajaid, kui oli vähegi võimalik. Nõnda koguti 1421 aastal Pekingisse tuhanded saadikud Aasiast ja India ookeani kallastelt, kes kõik pidid tegema Hiina taevapoja ees kowtow. Nede lugupeetud isikute austusavaldused kroonisid keisri kaks aastakümmet kestnud välispoliitilisi ponnistusi. 1421 aastaks oli ta isiklikult juhtinud kahte viiest mongolite vastu sooritatud sõjakäigust ja sõlminud kaugemal läänes elavate hõimudega neutraalsed diplomaatilised suhted. Alates 1405 aastast oli Yongle, rakendades merendustehnoloogiat, mis oli kaugel ees samal ajal läänes kasutatust, läkitanud 5 laevastikku - laevad ise olid sealjuures tohutud (suuremad kui Kolumbuse Sanmta Maria) – Hiina idarannikult teele Jaava, Tseiloni ja koguni Ida Aafrika poole, et nad neid maid uuriksid ja seal suhteid looksid. Laevad naasid eksootiliste kaupade ja loomadega ning tõid kaasa hordide viisi kaugete kuningriikide diplomaatilisi esindajaid, kes soovisid astuda Mingi dünastia Hiinaga andami-ja seeläbi kaubandussuhetesse. Hiinlaste aluseid kutsuti aadrelaevadeks, sadamast lahkudes olid nad täis lastitud Hiina tsivilisatsiooni kõige enam iseloomustavaid varasid – portselani, siidi nefriiti.

Keiser Yongle võttis vastu audientsile koidiku ajal, kui kõrged ametnikud, kes kõik hoidsid käes pikka ümarat elevandiluust pulka, mis nende seisust näitas tema ümber kogunesid. Keskpäeval pidas keised veel ühe vastuvõtu, millest võtsid osa vanemametnikud ja ministrid.

Enamus tööst seisnes ju paberitöös ning päevas tuli sisse rohkem kui sada palvekirja, igast maa nurgast. Need jõudsid kõigepealt Andmeedastuse Ametisse. Seal sorteerisid neid eunuhhid ning edasi saadeti nad juba Tseremoonia direktoraati ning sealt keisrile alla kirjutamiseks.

Keiser siis, kui ta alla kirjutas neile, tegi seda punase tindiga – punane tint oli lubatud kasutamiseks ainult keisritele. Seejärel läksid kõik dokumendid sama teed kaudu tagasi – läbi Tseremoonia Direktoraadi Andmeedastus Ametisse ja sealt kõigisse maa eri nurkadesse.

Keiser seisis tohutu masinavärgi eesotsas ning ainult kõige tublimad ja edukamad jõudsid kõrgele - seda läbi ametnike eksamite.

Ametnike eksamid tegid keiserlikus Hiinas kindlaks, keda rahvastikust võib lubada riigi bürokraatia masinasse tööle. See eksamineerimise süsteem kestis Hiinas 1300 aastat, ta loodi Sui Dünastia ajal 605a ning see süsteem tühistati Qing dünastia lõpuaastatel 1905a.

Ennem selle süsteemi sisse viimist määrati enamus ametnikke ametisse lihtsalt põhinedes aristokraatide ja juba ametis olevate ametnike soovitusel ning oli kirjutamata reegel,e t soovitaja peab olema aristokraat. Selline süsteem töötas juba Han Dünastia ajal (206-220 ema).

Teoreetiliselt võis iga mees Hiinas, hoolimata oma rikkusest või sotsiaalsest staatusest saada kõrgeks ametnikuks, kui ta läbis eksamid. Mõnede dünastiate ajal küll ei võetud arvesse kaupmehi. Tegelikkuses aga oli õppimine aeganõudev ja kulukas, mistõttu enamus kandidaate olid ikkagi pärit väiksearvulisest kogukonnast rikkatest maaomanikest. Aga ajaloos on ka mitmeid näited, kuidas madalamast sotsiaalsest staatusest jõuti poliitilise eduni läbi keiserlike eksamite. Mõnede valitsejate ajal aga tühistati eksamid ning ametnike kohti lihtsalt müüdi, see muidugi kasvatas korruptsiooni ja rikkus moraali.

Hilisemas imperiaalses Hiinas oli eksamineerimise süsteem ja sellega seotud värbamisemeetodid üks suurimaid mehhanisme keskvalitsuses, millega hoiti kontrolli all kohalikku eliiti. Selline süsteem tagas, et keiserlikke ametnikke värbati tervest Hiinast igalt poolt, mis omakorda tähendas,et regionaalse autonoomia tekkimise võimalus oli vähendatud.

Eksamite andmine tähendas tegelikkuss klassikute tundmist – peamiselt siis Konfutsiuse ja tema teoste. Yongle keiser käsutas 1417 Nelja Raamatu ja Viie klassiku väljaandmise ja levitamise. Eksamitel pidid ametnikud neid peast teadma ning teadma „kuidas ja mida mõelda“. Nendes tekstides esitatavad abstraktsed ideed andsid põhjuse esitada maksukogujatele ametnikele keerulisi küsimusi nagu: „kus inimesed puhkavad“ teose Suur Õppimine põhjal, või Konfutsiuse tsitaatide põhjal kirjutada vastus: „Vastutustundlik ja karm iseenda käitumise suhtes ja leebe ainuüksi rahvaga tegeledes“. Seega küsimused olid enamasti moraalset ja filosoofilist laadi, kui täppisteadust eeldavad.

Selline eksamineerimise süsteem töötas ka ühtsuse ja konsensuse säilitamisel. See tähendas, et kohalikule eliidile ja auahnetele ametnikukandidaatidele õpetati samu väärtusi üle terve Hiina. Ja kuigi eksamineeritavatest pääses läbi väga väike protsent – kõigest 5% - siis õppinud lootuses edule olid ju paljud. Need, kes läbi kukkusid, ei kaotanud rikkust või kohaliku sotsiaalset seisundit, nad teenisid õpetajate, kunsti patroonide ja kohalike projektide juhtidena – nagu niisutussüsteemid, koolid või heategvuslikud organisatsioonid.

Hiljem 15 sajandi lõpul kujunes välja ka vastusevorm „kaheksa jala essee“, kus vastus ei tohtinud olla pikem kui 700 märki, mis olid asetatud 8 pealkirja alla.

Asjad riigis sõltusidki sellest, kui palju keiser ennast asjadega kurssi viis. Yongle oli veendunud, et ta peab isiklikult iga viimast memo nägema, samas kui dünastia lõpupoole keisrid ennast sellega nii väga ei vaevanud. 16 sajandi lõpus valitsenud keiser Wanli keeldus päevastest audientsidest ning tema valitsusaja lõpuks oli maa suhtelises kaoses – vangid surid vanglas, kuna keegi ei mõistnud nende üle kohut, kõrgema astme ametikohad olid vabad, kuna keiser ei võtnud vastu eksameid ja keiser lootis ainult oma eunuhhidele suure hulga raha kogumises, mida ta vajas linna parandamiseks.

Eunuhhe hakati kasutama Hiinas juba Han dünastia ajal – nad olid head teenrid, kuna nad olid ohutud naiste ligiduses. Eunuhhide võin kasvas suureks Ming dünastia ajal ning keelatud linn täitus nendega. Peale keisri olid eunuhhid ainukesed, kes võisid keelatud linnas liikuda sisemise ja välimise õue vahel – eluruumide ja valitsusruumide vahel. Paljud keisrid usaldasid eunuhhe, pidades neid lojaalseks keiserlikule majapidamisele, mitte välismaailmale. Selliste keisrite eunuhhid said pahatihti muidugi ka palju võimu.

Kastreerimismeetodist on säilinud detailne kirjeldus 1870ndatest. Edukad eunuhhid koos käendajatega, valitsuse poolt kinnimakstud spetsialistidega viisid operatsiooni läbi. Patsiendi kõht ja puusad seoti kõvasti kinni, suguelundid pesti kolm korda „tulise pipraveega“, teda hoiti kõvasti kinni kirurgi abiliste poolt ja kui ta vastas sobivalt küsimusele. „kas sa hakkad seda kahetsema?“, siis eemaldati suguelundid väikse noaga, kusiti ette asetati tropp ette ning kaeti kinni külmas vees leotatud paberiga ning seoti kinni. Ohvrit sunniti seejärel kõndima mitu tundi, tal ei lubatud juua 3 päeva ning seejärel eemaldati tropp. Kui uriin voolas välja, oli operatsioon olnud edukas. Kui mitte, siis oli surm möödapääsmatu. Saja päeva pärast oli haav paranenud ja värske eunuhh võis kandideerida töökohale keiserlikku majapidamisse. Tema „varandus“ pandi purki ning asetati kõrgele riiulile, mis viitas lootusele tõusta kõrgele kohale keisri ametikohal.

Hiinalste jaoks oli kastreerimine tegelikult karm karistus, sest uskumuse kohaselt oli inimese keha, mille nad on saanud oma vanematelt pea aegu nagu püha – selle eest pidi hoolt kandma, justkui austusena vanematele. Samuti oli oluline, et keha maetakse tervena, et hoida vaimul eksimast ja õnnetult ringirändamast. Seega kui eunuhh maeti, maeti ta koos oma „varandusega“.

Eunuhhid kõndisid ringi katkendlikus tempos, nad olid veelgi vähem habetunud kui teised hiinlased ja neil olid kõrged hääled. Veel üks operatsiooni kõrvalnähtusi oli kusepidamatus, seega nad veel tihtipeale ka haisesid. Eunuhhid olid tihti ka väga tundlikud oma seisundi suhtes, kuni sinnamaani, et nendega ei saanud normaalselt vestelda katkistest teepottidest ja lühikesesabalistest koertest jms.

Ming dünastia esimene keiser, kes kahtlustas oma ametnikke, ei suhtunud küll ka eunuhhidesse sugugi mitte paremini: „Isegi mitte 1 või 2 neist tuhandest eunuhhist ei ole head... neile võib anda ainult kastmise ja pühkimise töid. Neile ei tohiks anda vastutust ja nende arv ei tohi olla suur“. Tema valitsuse ajal ei tohtinud eunuhhide arv palees olla kunagi üle 400 ja ta keelas neil lugemise ja kirjutamise õppimise ja sekkumise valitsusasjadesse. Ta kusjuures lubas kastreerida ainult vange. Kuigi kahtlustades oma ametnikke, kasutas ta eunuhhe spioonidena ning vaatamata tema reeglitele oli palees 15. sajandi lõpuks 10 000 eunuhhi ja 17 sajandi keskel 70 000 eunuhhi. See arv ei kasvanud mitte kastreeritavate vangide tõttu, vaid vabatahtlike meeste tõttu, kes soovisid eunuhhiks saada.

Yongle keiser jätkates sama liini, mitte usaldades ametnikke, kogus enda ümber eunuhhe. Hilisemal ajal sai eunuhhidest justkui kullavaramu – neid jagati sugulastele ja tähtsatele ülikutele kingituseks, eriti pulmade puhul. Selle kaudu üritati tagada ka nende lojaalsust. See viis omakorda selleni, et Tseremoonia direktoraadi all oli tuhandeid eunuhhe, keda hoiti, kui mööblitükki, kes ootab ärakinkimist.

Eunuhhid täitsid väga mitmesuguseid ametikohti, neil oli tohutult osakondi, alustades palee teenritest, käsitöölistest, mööblivalmistajatest, tallides töötajatest; Maa ja Vilja altari ning Vaimude terrassi vahel, kus eunuhhid tegelesid taeva jälgimise, ennustamise ja keisrile ennete tõlgendamisega, asus ka Tualettpaberi osakond, kus toodeti miljoneid tualettpabereid aastas. Eraldi olid olemas vannid ja saunad, Vee ja Tule osakond varustas paleed küpsetamiseks puudega, söega ja õliga lampide jaoks, nad vastutasid ka suurte veetünnide täitmise eest. Jne jne jne

Teoorias ei olnud kahekordne funktsinääride klass tingimata halb idee: mida rohkem jagub riigil teenistujaid, seda rohkem on võimalik saavutada. Praktikas aga, ehkki leidus ka töökaid ja andekaid eunuhhe, viis nende võimuletüus välja tõhususe kadumise ja ametkondade killustumiseni. Põhiline nendega seonduv probleem seisnes selles,et erinevalt ametnikest, kes nägid riigiteenistuse eksamiga ränka vaeva, ei pääsenud nemad riigitüüri juurde mitte reglementeeritud süsteemi kaudu , vaid keisri tuju läbi. See tähendas, et nad ei roninud üles mööda karjääriredelit, mis olnuks kindlaks määratud ja kindlustunnet pakkuv, ja et nende isiklikud väljavaated sõltusid keisri soosingust ning sellest, keda neil õnnestus õukonnast minema trügida. Keisrile olid nad meeltmööda just nimelt sellise sõltuvuse pärast temast: neist moodustati palees keisrile isiklikult ustavate inimeste sisering, keda võis vajaduse korral riigiametnike vastu ära kasutada. Eunuhhidest sai absolutismi tööriist, mille inetuimaks väljundiks oli eunuhhide salapolitsei, organisatsioon, mille haarmed ulatusid kaugele impeeriumi kolgastesse ja mis sünge vankumatusega piinas kõiki, keda vähegi kahtlustati keisrivastastes plaanides.

Oma arvamuse läbisurumine mingis poliitilises küsimuses eeldas,et argumendid ja nende esitaja oleks meele järgi kaskeisrile või tema hetkesoosikule. See tegi pikaajalise etteplaneerimise võimatuks.

1644 aastal vallutasid selle mässulised ja viimane keiser poos end üles Jingshani mäel. Mässuliste juht Li Zicheng kuulutas end Shun dünastia keisriks, kuid üsna varsti oli ta sunnitud Ming dünastia keisri ja manchude ühendatud väe eest põgenema, pannes taas osa paleest põlema.

Aasta lõpuks olid manchud saavutanud ülemvõimu ning pandi alus Qing dünastiale. Qing dünastia aegadel säilitas palee suuresti oma ülesehituse, ainult peamiste hoonete nimed muudeti ära. Ming dünastia nimed eelistasid märki ji , mis tähendab „ülemvõimu” , „üleolekud” „äärmust”; samas kui Qing dünastia nimed eelistasid märke, mis tähendasid „rahu” ja „harmooniat”. Näiteks Keiserliku Ülemvõimu Saal nimetati ümber „Ülima harmoonia saaliks”. Sellele lisaks tehti märgid ja nimesildid kahekeelseks – hiina ja manchu keelseks. Keelatud linnast sai ka Qing dünastia keskus.

Teise Oopiumisõja käigus 1860a aga võtsid ka Keelatud Linnas võimu inglise-prantsuse väied ning okupeerisid selle kuni sõja lõpuni. 1900a keisrinna Cixi põgenes Keelatud linnast bokserite ülestõus ajal jättes palee okupeerivate jõudude valda.

1912 aastal olles olnud koduks 14le Ming dünastia ja 10le Qing dünastia keisrile, lakkas Keelatud linn olemast Hiina poliitiline keskus seoses viimase keisri Puyi troonist loobumisega. Kuid sõlmitud lepinguga lubati tal jääda elama Keelatud linna piiridesse, koos perega jätkasid nad Sisemise õue kasutamist, välimine õu läks aga vabariigi ametnikele ning seal asutati ka 1914 aastal muuseum.

Puyi viibimise vastu palees aga hakkas kasvama suur vastuseis. 1923 aastal ütles Puyi ingliskeele õpetaja Reginald Johnston,et eunuhhid viivad paleest aardeid välja ning müüvad antiigipoodidele. Puyi käskis korraldada revideerimise,et kontrollida kõiki palee väärtesemeid. Enne kui kontrolliga jõuti alustada süttis keiserlikes aedades, kus väärtesemeid hoiti, tuli ning kõik põles maha. Hiljem Puyi väitis, et selle tule süütasid eunuhhid, et oma vargust varjata. Aasta hiljem kui Feng Yuxiang Pekingis võimu võttis viskas ta Puyi ka paleest välja. II MS ajal, kui jaapanlased ründasid, siis päästeti enamus väärtesemed, transpotides neid kõigepealt Shanghaisse, kuid hiljem juba ka sisemaale mitmetesse erinevatesse kohtadesse.

Religioon

Qing dünastia ajal sai Maise Harmoonia Paleest Manchu shamaanide tseremooniate keskus. Samal ajal kohalik hiina taoism oli endiselt tähtsal kohal nii Ming kui ka Qing dünastiate ajal. Keelatud linnas oli 2 taoistlikku pühamut – üks keiserlikus aias ja teine sisemise hoovi keskel.

Valdav religioon Qing dünastia aegses palees oli tiibeti budism, ehk lamaism. Sisemises hoovis oli mitmeid templeid. Budistlik ikonograafia oli mitmetel hoonetel ja sisedekoratsioonidel. Nendest Vihma Lillede paviljon on kõige tähtsam –seal hoiti mitmeid budistlikke kujusid, ikoone ja mandalaid.

Ümbrus

Keelatud linna ümbritsevad kolmest poolest keiserlikud aiad – põhjas on Jingshan Park, mida tuntakse ka kui Kivisöe Mägi, mis loodi pinnasest, mis kaevati välja lähedalasuvate järvede ja vallikraavide ehitamisel. Lääne pool asub Zhongnanhai, aed mis kunagi asus kahe omavahel ühendatud järve keskel, praegu on seal Hiina kommunistliku partei peakorter ja Hiina Rahvavabariigi Riiginõukogu. Loodes on Beihai Park, mis samuti asus kahe omavahel ühendatud järve keskel ja lõuna pool asusid kaks olulist pühamut – Keiserlik perekonna pühamu ja Keiserlik riigipühamu, kus keisrid kummardasid esivanemate vaime ja riigivaimu. Tänapäeval on need Pekingi Töörahva Kultuuri Hall ja Zhingsgan Park, mis mälestab dr. Sun Yat-seni.

1. Keelatud linn võtab enda alla 720 000 ruutmeetrit
Topkapi Palee Istanbulis - 700,000m2 ; Vatican 440,000m2;
Kreml 275,000 m2
2. Palees on 9 999 tuba (see on koos eesruumidega, ilma eesruumideta 8886 tuba). 9 peetakse ka õnnenumbriks.
3. müürid on 10 meetrit kõrged, ümbritsevad kuivenduskraavid 50 meetrit laiad, peamist linna osa ehitati 14 aastat 200 000 töölisega. The walls are 32 feet high (10 meters). The surrounding drainage moat is 165 feet wide (50 meters). The main part of the city was constructed over 14 years (1407-1420) using 200,000 laborers. Building materials were shipped over thousands of miles from all parts of China using the network of canals constructed in the 6th and 7th centuries.
4. kõik hooned on ehitatud värvitud puidust. Tuleohutuseks asetati mitmetesse kohtadesse veega täidetud pronksist anumad
5. 18.sajandi lõpul elas Keelatud Linnas u 9000 inimest
6. Sisemised pühakodade ruumid olid naistele keelatud, sinna võis minna ainult keisrinna oma pulmapäeval.
7. Eunuhhide traditsioon on 2000 aastat vana.
8. Keisritel oli lubatud mitu naist ja mitu konkubiini. Konkubiinid olid haritud manchu perekondadest pärit naised.
9. Inimese seisusest sõltus ka nõude värv, millest ta võis süüa. Keiser ja keisrinna olid ainukesed, kes võisid süüa kullatud ja hele-kollastest nõudest. 18.sajandil oli palee köögis. 3000 kuld ja hõbenõud
10. Keisri valikut järglase kohta hoiti saladuses tema surmani.
11. Ministrid ja ametnikud pidid keisri ette ilmudes alandlikult lömitama nägu vastu maad
12. Manchu naised ei sidunud kinni oma jalgu, aga kandsid kõrge platvormilisi kingi , mis olid 15 – 20 cm kõrged. Selliste tornide otsas toterdamist peeti to ajal väga võrgutavaks.
13.hiina õukondlased ei tegelenud manchude moodi spordiga, vaid osalesid näiteks luulevõistlustel
14. Hiina kodudes on portreedel eriline tähtsus seoses esivanemate kummardamisega.
15. Viimane keiser – Puyi, sai troonile 3 aastasena, 1912 vebr suninti teda troonist loobuma, kuid ta viibis Keelatud linnas kuni 1924 aastani. Sel ajal oli temaga tema õpetaja Reginald Johnston, kes andis talle tema esimese jalgratta.