Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Paradoksiloogika põhijooned. Mait Raun

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Mait Raun.jpg
Formaalloogika otsib ühetähenduslikku märki, püüab dünaamikat alla suruda ja esindab horisontaalset tendentsi. Paradoksiloogika aga püüab just arvestada ja kasutada dünaamikat, tugineb subjekti meeleandmete

sünteesile ning esindab säärasena vertikaalset tendentsi.

Kui formaalloogika on märkide, taseme kirjeldusmeetod, siis paradoksiloogika on seose-keskne. Seos on paradoksiloogikas esiplaanil: paradoksi moodustab märgiline duaad, ent selle duaadi sisu ja mõistmine on duaadi osapoolte keskendatuse tase.

Paradoksiloogika on meetod, mis tegeleb komponentide suhetega, nii samatasemeliste kui hierarhilistega, üles-alla liikumisega, loogikaparadoksidega ja nii edasi – ehk siis püüab hakkama saada horisontaalse triaadi ja vertikaalse triaadi koostoimega.

Üks tuntumaid paradoksiloogikal põhinevaid kontseptsioone on kolm dialektika tehet, mille sisuks on märkide süntees, ületamine, ärakaotamine ja paradoksaalne osutamine sellele, kuidas mitmus muutub ainsuseks.

1) Vastandite ühtsus ja võitlus: formaalloogika keskendub märgile, positsiooni ühele “vastandile” eraldi, paradoksiloogika tegeleb aga funktsionaalsete seostega ja haarab positsioonisisesed märgid, aga ka positsiooni ja kõik-muu märgid tervikmulliks, käsitledes neid korraga nii lahutamatuna kui ka lahus, nii kooskõlas kui ka vastanduvana.

2) Kvantiteedi üleminek kvaliteediks: formaalloogika aineks on kvantiteet (positiivne märk), paradoksiloogika aineks märgist-märki fluktuatsioon ja kvantiteetide seostamisel uue kvaliteedi (positiivne märk) sünteesimine.

3) Eituse eitus: formaalloogika aineks on positsioon (märk-meeleolu, märk-seisund), paradoksiloogika toob esile ja ilmutab negatsiooni (märgi eitus).

Vertikaalne triaad ja dialektika mudel tees-antitees-süntees sobivad hästi kokku. Aktuaalne märk on tees, selle vastasmärk on antitees, märkidevaheline seos on süntees. Dialektiline areng on teesi-antiteesi domineerimise (paradoksaalne) asendumine sünteesi domineerimisega.

Paradoksaalsust lisab asjaolu, et dialektika kõigil kolmel sünteesitehtel saab olla kaks varianti.

1) Vastandite ühtsus ja võitlus.

Horisontaalne variant: Tees ja antitees on erinevad (võitlus, kaks) ja samas ka ühesugused (ühtsus, üks). Süntees on antiteesist erinev, aga ka samasugune.

Vertikaalne variant: Süntees on tees-antitees kogumi suhtes erinev, aga ka samasugune.

2) Kvantiteedi üleminek kvaliteediks.

Horisontaalne variant: Tees läheb üle (muutub) antiteesiks. Antitees muutub sünteesiks.

Vertikaalne variant: Kogum tees-antitees muutub sünteesiks.

3) Eituse eitus.

Horisontaalne variant: Antitees eitab (ületab) teesi. Süntees eitab antiteesi.

Vertikaalne variant: Süntees eitab kogumit tees-antitees.

Kahevariandilisus on iseloomulik duaalsusele, mitte täiusele. Kui sünteesida ühe variandi alusel, jääb teise variandi tulemus, olgugi sellega võrdväärne, paratamatult tähelepanuta ning tulemuses avaldub vaataja ühekülgne vaade, mitte täius. Vaataja on teinud valiku, eelistanud üht varianti ja toodab selle põhjal teesi (küllaltki formaalloogiliselt).[i]

Üks paradoksidest on seegi, et kuigi dialektika käsitleb märkidega seotud veidrusi, siis ei vabasta see teda ennast nende mõju alt. Dialektika tehted pannakse kirja märkidega ja lausa tegelevad märkidega – neile langevad osaks kõik märkide formaalloogilised omadused. Paradoksiloogika kohaselt ei saagi dialektika olla märgiliselt ideaalne.

Kuid mis on paradoksiloogika ja suvalisuse vahe?

Eriti kui arvestada, et paradoksiloogika keskendab tähelepanu funktsionaalsetele seostele, mis ei ole märgilised ja on seega fikseerimatud (seega ei saa neile keskenduda, sest tähelepanu alla sattuv seos märgistub), tegeleb ühe märgi muutumisega teiseks, mis on mittemärgiline ja fikseerimatu, ning kasutab seejuures eituse eitust, mis ei tooda midagi positiivset ja fikseeritavat. Kuna paradoksiloogika ehitusprintsiibiks on, et midagi ei saa fikseerida, on siit vaid samm totaalse segaduse külvamiseni.

Kui puuduvad tõsikindlalt fikseeritavad tõed ja kindel märgiline alus, isegi paikapidavad väited, kui märke saab seostada ja grupeerida põhimõtteliselt mistahes kujul, siis on (paradoksaalselt väljendudes) tõsikindel eelkõige see, et pole tõsikindlat kriteeriumit, mis õige, mis vale.

Formaalloogilise vaatekoha järgi on kõik säärasel alusel esitatud väited omavahel vastukäivad ja tekib segapuder.

Pealegi, milline väide on olulisem kui teine, kui puudub kriteerium?

Iga meeleolu on unikaalne ja sellega seotud väide on meeles paratamatult aktuaalne. Seega ei pea teise meeleoluga subjekt pidamagi esitatud väidet või märki täiuslikuks tõeks, kuna see on unikaalne ega vasta tolle subjekti meeleolule; sama võib näha ka subjekti enese meeleolude puhul eri ajahetkedel. Ehk nagu märgib Herakleitos, “ühte jõkke ei saa astuda kaht korda”. Kuid nii näeb meele dünaamika välja formaalloogilise vaatekoha pinnalt.

Ning siiski ei puudu ka kriteerium – see on meeleandmete sünteesitase. Paradoksi mõistmine oleneb otseselt subjekti meeleseisundist. Ning kuna meeleseisundeid (väite kehtivuse standardeid) on mitu, peabki paradoksiloogika võtma mitmekesiseid vorme. Väide kehtib ainult sama taseme piires, olles teisel tasemel asuva väitega tõenäoliselt vastuolus. Dialektika eituse eituse tehtes sellist vastuolu lausa eeldatakse. Segadus on näiline (nii nagu on näiline ka paradoksiloogika ise, sest on ju üpriski paradoksaalne, et midagi fikseeritakse tõsikindlalt paradoksina), kvaliteet ei peagi olema sarnane selleni viinud kvantiteetidega, ehkki hierarhiliselt kõrgem tase hõlmab ka madalama taseme. Kõrgema seisundi puhul sünteesitakse paradoksi osapooled rohkem kokku kui madalama seisundi puhul.

Veelkord, mis on paradoksiloogika ja suvalisuse vahe? Oleneb meeleseisundist – sünteesitasemest, millelt vastatakse.

Kõrgeima meeleseisundi juures vahet ei olegi; või on erinevus lausa absoluutne. Õigemini puudub sellekohane väide. Või veel õigemini ei saa väita, kas sellekohane väide on olemas. Samahästi saab väita selle kohta kõike, kuid see ei ole suvalisus, ehkki just suvalisus – vähemalt formaalloogiliselt (mikrostruktuurina) – see on.

Madalamate meeleseisundite korral on tulemused märgiliselt täpsemad ja seetõttu suvalisus näivalt väiksem. Samas on nende märkide tähendusväli ahtam ja objekt, mida need esindavad või millele osutavad, suvalisem.

Seejuures määrab väidete kvaliteedi (paradoksaalselt) üsna suures ulatuses nende formaalloogiline tase, sest kui paradoks on ehitatud duaadist, siis on väga oluline, et äärekivid (kaks märki, kaks teksti, kaks väidet) oleksid stiilipuhtad. Mida formaalloogiliselt täpsem on paradoksi märgiline alus, seda efektiivsem on süntees. Samuti esitatakse märgilised tulemused omakorda taas formaalloogiliselt, tulemus-märgina. Seega kummastki – ei formaalloogikast ega paradoksiloogikast – kirjelduses ei vabane. Kuna kõik on väljaspool äärmusi (dünaamika jaoks on äärmused vaid tendentsid) ja omavahel segatud, on kõik korraga mingil määral formaalne, mingil määral paradoksaalne.

Budismi prajňā-põhine väide ütleb, et lülide järjestolemise kujutelm (esmalt tees, seejärel antitees) ja lülide korragaolemise kujutelm (tees-antitees) on kumbki äärmused, millegi erinevad küljed. Nende kummagi ühekülgsust mõistes ja äärtest eemaldudes suudab subjekt asuda keskteel. Retsept on lihtne, tuleb vaid mõista (seega sünteesida), et kumbki dialektiline sünteesivariant pole enamat variandist. Pole püha tõde. Mida täiuslikumalt see õnnestub, seda enam asutakse keskteel. Keskteel asuja(m) on aga täiuslikum teistest.


[i] Väljapääs võiks olla selles, et alati saab tehete variante omavahel ristata, ristides need teesiks ja antiteesiks ning sidudes omavahel sünteesi abil kokku. See tundub pakkuvat kõrgemat sünteesivormi. Selle peale võib aga esitada kohe kiusliku küsimuse: millise sünteesi abil seotakse – kas täiusliku või dialektilise? Kui dialektilise, siis kahevariandilisusest ei vabane. Iga kord, kui süntees annab tulemuse, võib esitada küsimuse, kas tulemust annab mitmeks lahutada, ja alati seda ka annab, iga tulemus paikneb duaalses keskkonnas. Kui täiusliku, siis pole meist, subjektidest kokkusidujaid. Pigem satume vastuolude rägastikku, sest kuidas saab olla miski täiuslik, kui meie, ebatäiuslikud, seda märkame, ja märkaja on paratamatult ebatäiuslik. Ning mida teevad täiusliku sünteesi juures kõikvõimalikud lisandid: märgid, tehted, seosed? Selle vaatekoha järgi on täiuslikkus astmeline. Budismis nimetatakse täiuslikku sünteesi mõistmiseks (prajňā), mida leiduvat alati kõiges olemasolevas. Kuid mitte absoluutsel kujul, vaid segatuna reaalsuse objektidega, meeleandmetega, ahistusega (duhkha). Täiusliku sünteesi märgistamiseks on meie väljendusaparaat liiga puudulik. Dialektiline süntees asub täiuslikust allpool, selle tulemused on prajňā madalamad vormid, mida ühtlasi saab nimetada nende (meeleolu-)nimedega, mida need meele jaoks parajasti on. Näiteks “keskendumine” või siis “söömine” või “hirm”.

Link