Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vello Väärtnõu

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Vrtnu ja hambo lamaa erdinejev.jpg
Vrtnu---odzirov---siim-j.jpg
Bhato-mina-ivolgaa.jpg
Munkoo-mina.jpg
V-taolas.jpg
Vanemtao-02.jpg
Vntao-selg.jpg
Vv-rotaalias.jpg
Vntao-indrek-kega.jpg
Vello Väärtnõu sündis 17.juulil 1951 aastal Saaremaal Kuressaare linnas meremehe perekonnas. Käis Kuressaare koolis, tegi sporti (viievõistlust, ujumist-jõudis Eesti noorte edetabelis esikohale, purjetas), mängis ansamblites kitarri.

1969.a aasta jaanuaris uppus teadmata asjaoludel Vello Väärtnõu isa, millest rahvas teadis rääkida, et seal olnud KGB käsi mängus. 1970. aasta 20.juunil arreteeriti Väärtnõu Karjalas piiri ületamise katse eest ning Karjala ANSV Ülemkohus Petroskois mõistis talle 3 aastat vangilaagrit, mille ta istus Komi ANSV-s Vuktõlis, Petshora lähedal.

Vabanedes 1972. aaasta juunis tuli Väärtnõu Eestisse, asudes elama Suure-Jaanis, sest koju Saaremaale ei olnud tal luba minna.

Sama aasta suvel maalis ta ka oma esimesed pildid ja hakkas huvi tundma ajaloo ja filosoofia vastu.

Lõpetanud kaugõppes ühe aastaga 10. ja 11. klassi, läks elama Tartusse, plaaniga hakata ülikoolis ajalugu õppima.

Paberid sisse andnud Väärtnõule aga kinnitas dekaan (jäägu nimi nimetamata), et kuni tema on ametis, Väärtnõud ülikooli ei võeta - mõttetu on proovida.

Ülikooli teda tõesti ei võetud, kuid Tartusse ta jäi ja asus tutvuma sealse kunstieluga.

Õppis Kaljo Põllu kunstiklassis joonistamist ja tegi seal ka oma esimesed graafilised lehed.

Peagi asus Väärtnõu elama Tallinnasse. Graafik Alo Hoidre kutsus ta nimelt Kunstiinstituudi juurde graafikaga tegelema ning aastatel 1973-1978 õppisiki Väärtnõu Kunstiinstituudi meistri Aleksander Sarri juures graafilisi tehnikaid.

Budistliku ja taoistliku filosoofia uurimisest tekkis huvi Ida kunsti vastu, eriharrastuseks sai 12. sajandi Jaapani ja 16. sajandi Hiina kunst, tõlkis ka vene keelest Hiina kunsti käsitlevaid materjale.

Maalimist õppis veel ka 1974-1980 oma sõbra kunstnik Jüri Arraku käe all.

1975. aastal lisandus huvi astroloogia vastu ja Vello Väärtnõu pani aluse Eesti Astroloogia Seltsile, pidas huvilistele aastatel 1980-1981 Tallinnas loenguid astroloogiast ja budismist.


1979. aastal võeti Väärtnõu Kunstnike Liidu Noortekoondise liikmeks.

Järgmisel aastal kirjutas kunstiteadlane Sirje Helme ajakirjas „Noorus“ temast kui suure perspektiiviga maastikumaalijast ja

septembris tegi Väärtnõu õppereisi Burjaatiassse Ivolga kloostrisse.

1982. aastal jõudsid Väärtnõu esimesed maalid Tokio maailmanäitusele.

1982. aasta 5. novembril arreteeriti Väärtnõu jälle Karjalas, seekord Kemi lähedal koos Tarmo Urbiga, süüdistatuna piiri ületamise katses.

Süütõendite puudumisel vabastati ta 1983. aasta 5. mail, mil prof. Jüri Saarma juhitud komisjon tunnistas Väärtnõu raskekujuliseks skisofreenikuks ja ta pandi kuuks ajaks Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse.

Kui Väärtnõu sealt välja lasti, selgus, et ta oli vahepeal Kunstnike Liidu noortekoondisest välja visatud põhjendusega, et ei ole ära maksnud autinspektsioonile trahve kiiruse ületamise eest ja et tema käitumine ei vasta nõukogude kunstniku käitumisnormidele.

Teed Eesti näitustele olid seega suletud.


1982 aasta juunis pani Vello Väärtnõu aluse Eesti Budistlikule Vennaskonnale, tema juhtimisel ehitati esimene budistlik stuupa Panga-Rehele.

Järgmisel aastal ehitati stuupa Läänemaale Tuuru külasse, aasta pärast sinna samassse veel kaks stuupat. Jätkusid reisid Burjaatia kloostrisse.

Budistlik Vennaskond tegeles budismialase kirjanduse tõlkimisega (inglise, vene, saksa, soome keelest), paljundas ja levitas tõlkeid.

Maaliti ja trükiti siiditrükis tankasid (pühapildid), hadakke (palvelipud), tehti burhaane (pühakujud).

Kõike seda viidi ka Burjaatiasse, mida seal nii kloostrites kui usuliste hulgas väga hinnati ja oodati, sest kohapeal neid ei tehtud.

1987.aasta 23. augustil Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi poolt Hirvepargis korraldatud miitingu mõjul tuli Väärtnõu sama aasta sügisel poliitikasse.

Tal tekkis mõte luua Eestis kommunistidele vastukaaluks opositsioonipartei.

1988. aaasta 21. jaanuaril kirjutasid Vello Väärtnõu eestvõttel 14 Eesti Vabariigi kodanikku alla ettepanekule luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

Järgnes pressikonverents Moskvas.

KGB-l sai mõõt täis ja sündmused arenesid edasi väga kiirelt.

Väärtnõu oli korraldanud lendlehtede trükkimise ja levitamise enne EV 71. aastapäeva, samuti aastapäevakaartide trükkimise. 2 veebruaril arreteeriti lendlehti levitav Silvert Zholdin,

6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu ja mitmete teiste juures.

Väärtnõu pandi esmalt valiku ette: kas paneme hullumajja ja „ravime terveks“ või saadame maalt välja.

Mõne päeva pärast selgus, et skisofreenia diagnoos on maha võetud ja uus valik kõlas: kas vangi (küll põhjuse leiab) või välja. 13 veebruaril saadetigi Vello Väärtnõu maalt välja Rootsi, kus elab praeguseni.

Kolmel viimasel suvel on olnud pikemat aega Eestis.

Pagulaselu ajal on olnud tal järgmised näitused:

Juba 1988aasta mai lõpus oli ühes Stockholmi galeriis VV esimene näitus (pildid maalitud Stockholmis hotellitoas, kus kahe voodi vahel vaid veerand meetrit vaba ruumi).

1988 sügis—München

1989 veebruar—Zürich

1989 juuni—Vaasa muuseum

1989 detsember—Lääne-Berliin

1989 detsember—Frankfurt Maini ääres

1990 mai—Helsinki

1990 september—Tallinn, G-galerii

1990 september—Leningrad

1990 detsember—1991 jaanuar—Stockholm, Mälärgalleriet

1991 juuni—Rootsi, Strängnäs

1991 kevad—Tartu Kunstimuuseum

Kuidas iseloomustada Vello Väärtnõu kunsti?

Alustas ta graafika kõrval kohe ka maastikumaaliga, 80.ndate aastate alguses süüvis abstraktsionismi, ka vabariiklikule näitusele tuli välja abstraktsete kompositsioonidega

Kunstnike Liidu poolne realismi ja figuraalkompositsiooni eelistamine näitusepiltide valimisel tõrjus ka Väärtnõu loomingus abstraktsionismi tahaplaanile.

Stockholmi saabudes jahmatas Väärtnõud sealne kunstielu oma absoluutse vanadusega, kuigi enda meelest oli ta Lääne kunstiga raamatute kaudu küll ja küll tutvunud.

Väärtnõu hakkas veelgi intensiivsemalt maalima, pöördudes taas abstraktsionismi juurde.

Kuid Vello Väärtnõu puhul polegi tegelikult oluline, kas ta on teinud parajasti figuraalkompositsiooni, maastikumaali või abstraktse pildi—määravaks on värv, pinnad, faktuurid.

Viimasel ajal kasutab ta enamalt jaolt segatehnikat ja lähtudes Jaapanis au sees olevast väärtushinnangust, et kõik, mis on vana, on hea, annab Väärtnõu tihti oma piltidele „vana“ hõngu—peaasjalikult värvide valikuga.

Suure osa tema maalide tihe ja sügav värvigamma viib mõtted Euroopa vanade meistrite töödele.

Oma jälje tema loomingusse on jätnud ka pikaajaline sõprus N Liidu ühe esimese avangardistiga, rahvusvaheliselt tuntud kunstniku Gleb Bogomoloviga (Sankt Peterburg).

Ja kuna Väärtnõu on uurinud tankamaali, on tema värvikasutus orienteeritud ka Ida kunsti põhimõtetele, mis väga täpsete reeglite järgi arvestavad värvi mõju psüühikale.

Üldse kujutavadki Väärtnõu pildid valdavas enamuses psüühilisi seisundeid.

Budistlik lähenemine ütleb, et reaalsus on meie teadvuse illusioon, meelte abil vastu võetu on meelepete ja meie teadvuse seisund peegeldab ümbritsevat maailma hoopis paremini kui meie meeled.

Tema pildid on nagu viit või teejuht psüühiliseks analüüsiks.

Väärtnõu põhimõte on: ka esemeid kujutades mitte kujutada teglikult esemeid, vaid vastupidi—tunnetada iseennast suhtes ümbritseva maailmaga, sest see suhe, mis väljendub psüühilises seisundis, on objektiivsem ja reaalsem kui esemed ise.

Vello Väärtnõu väidab, et pilt ei pea midagi ütlema, vaid peab looma meeleolu.

Pilt kujutab mingit hetkeseisundit, pilti vaadates saab seda seisundit endas taastada ja ka vaatajatele üle kanda.

Pilti pandud psüühiline seisund on nagu iselaadi sümbol, mida annab interpreteerida.

Tema pildid on jõulised, enesekindlad, spontaansed, nad on väga ruumilised, tihedad, mitmeplaanilised.

Väärtnõu kasutab meisterlikult värve.

Ma ei tea ühtegi eesti kunstnikku, kes ligilähedaseltki valdaks laseerimiskunsti nii nagu tema.

Pildid on vaadatavad nii kaugelt kui ka ligidalt, iga ruutsentimeeter on täidetud, igasse väikesesse lapikessegi süvenemisel avaneb terve maailm.

Samas on ta võimeline ühte pilti aastaid viimistlema, tõsi, seda tehes juhtub tihti, et ülestikku saab maalistud mitu täiesti lõpetatud ja erinevat pilti.

Sellest on muidugi kahju, kuigi Väärtnõu hämmastava viljakuse juures pole see vist (vähemalt arvude keeles väljendatuna) eriti suur kadu.

Keegi ei tea (vaevalt et ta isegi), kui palju ta pilte on teinud, lähemad tuttavad võivad vaid aimata, ja oma aimdust mitte uskuda.

Sest maalimine on vaid üks Väärtnõu tegevustest, millele ta on pühendunud.

Lääne pressis on seoses Väärtnõu näitustega palju juttu olnud ka poliitilisest tagapõhjast, seda on kasutatud isegi võtmena tema isiku juurde, kuid kõigest olulisem on tema puhul siiski kunst kui niisugune ise ja budism.

Võib arvata, et sellepärast polegi tema piltides vägivalda, segadust, kaost.

Neid vaadates—ja vaadata võib neid tundide kaupa—ei haara sind hirm ega ängistus, vaid võid kogeda tasakaalu, jõu ja selguse hoovamist.

Vello Väärtnõu piltide keskel on väga kindel olla.

13.september 1991 Eve Pärnaste