Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

"Isiksus" . Peatükk A. Kidroni raamatust (2005)

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Anti-kidron.jpg
Zen garden.jpg
Zen art.jpg
Dogen Zenji.jpg
Zen005.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Bodhidharma3.gif
Fujiyama.jpg
Zen-budismi vii patriarh vasumitra.jpg
Zen hall.jpg
Bodhidharma.gif
Zen-1.jpg
Zen-garden-ryoan-ji--500.jpg
Bodhidharma-002.jpg
Japanese-garden-philosophy.jpg
Gate-torii.jpg
Japan buddhism-0daibatsu.jpg
KENDO-03.jpg
Rinzai zen buddhism.jpg
Japan buddhism-01.jpg
Rinzai-jis main training.jpg
Jdo-Shinsh.jpg
Vimalakirti1.jpg
Japanes kitchen-cuisineart.jpg
Dharma wheel.svg.png
Nara paitning.jpg
Hiroshige d.jpg
Buddha in kamakura.jpg
Shaolin-temple-children1.jpg
Shaolin Templewall treegrows.jpg
Shaolin Temple 40.jpg
Shaolin Temple-fighters.jpg
Shaolin Temple Abbot.jpg
Chakra.jpg
Shaolin Temple 2.jpg
Vipassana 300.jpg
Shaolin-cave.jpg
Universe.jpg


Püüd määratleda zeni sõnadega on otsekui sääse katse hammustada raudhobu.


Budismi paremaks mõistmiseks tuleks silmas pidada, et see Indiast alguse saanud maailmausund peab tähtsaimaks õiget eluviisi ja vaimseid praktikaid, mitte abstraktset filosoofiat või kvietismi (passiivne ellusuhtumine, vaikne alistumus)

Ajalooline Buddha ja budismi levik

Gautama Siddharta on ajalooline isik, kes sündis 563. aastal eKr praeguse Nepali territooriumil kohaliku kuninga pojana, naitus juba 16-aastaselt imekauni printsessiga, kes sünnitas talle poja, ja nautis seepeale kuningliku õukonna kõiki mõnusid.

Umbes kolmekümneselt siirdus Gautama legendi järgi kuningakojast lihtrahva eluga tutvuma ning elas kohe üle mitu heidutavat kogemust.

Kohates järgemööda hädist vanurit, rasket haiget ja koolnut, mõistis ta, et elu tõelisus on kaugelt teistsugune kui õukonna lõbude nautimine.



Seepeale valdas teda inimlikest kannatustest johtuv sügav masendus.

Siddharta lahkus kuningakojast ja hakkas askeediks ning oli mõningase aja kahe tollal tuntud joogi õpilane.

Nõnda möödus hulk aastaid.

Lihasuretamine ja joogaharjutused ei aidanud Gautamal inimlike kannatuste küsimust lahti mõtestada.

Siis otsustas ta pärast pikka paastuaega veidi toitu võtta, asus bodhipuu alla mediteerima ning võttis kindlameelselt nõuks, et ta ei tõuse sealt enne, kui on inimlike kannatuste probleemi enda jaoks lahendanud.

Mõtlus bodhipuu all päädis vaimse selginemisega (kirgastumisega), misjärel Gautama formuleeris neli keskset tõde kannatuse tekkest ja selle kõrvaldamise teedest.

Seega oli ta 35-aastaselt saavutanud ülima inimlikult mõeldava vaimuselguse ehk valgustatuse, mistõttu teda hakatigi kutsuma Buddhaks (ärganu, virgunu, valgustatu).

Neli keskset tõde, mida kõik dharmaõpetuse (budismi) järgijad peaksid teadma, on järgmised:

on olemas kannatus ;

kannatusel on teke;

kannatuse teket võib kõrvaldada;

kannatuse tekke kõrvaldamiseks on olemas kindlad viisid (nn õilis kaheksajaoline tee ).

Läänes on paljud kristlased seisukohal, et budism on pessimistlik õpetus, kuivõrd selles toonitatakse, et elu on kannatus.

Tegelikult väljendavad nelja ülla tõe kaks viimast väidet optimismi kannatuse kõrvaldamise võimalikkusse.


Buddha leidis peatselt oma õpetusele ohtrasti järgijaid (teiste seas ka oma naise ja poja) ning jätkas Indias ringi rännates oma tarkuse jagamist kõrge vanuseni (suri 80. eluaastal).

Üheks Buddha epiteediks on Tathagata ehk „nõnda kulgenu“, „nõnda toiminu“, millega rõhutatakse tema inimlikku päritolu ja ajaloolist konkreetsust.

Ent temale lisaks oli varem ja on ka alati edaspidi palju teisi virgunud olendeid ehk budasid.

Tundes sügavalt kaasa kõigile kannatavatele olenditele ja harrastades iseloomu karastavat enesedistsipliini, realiseeris Buddha täiuslikul viisil oma vaimse ja isiksusliku potentsiaali.

Maslow´ mõisteid kasutades saavutas ta täieliku eneseaktualiseerimise.

Ent budismis (eriti zenis ) rõhutatakse ka seda, et buda-tee (kulgemine virgumise poole) on põhimõtteliselt kõigi päralt.

Ajalooline Buddha on küll paljude budausuliste jaoks tõepoolest midagi peaaegu jumala laadset, ent budistid ei arva, et Gautama Siddharta või kes tahes teine budadest oleks Piibli jumala kombel maailma loonud või sekkuks inimeste ellu.

Buddha on ennekõike tavaliste inimeste enesetäiendamise rada valgustav eeskuju, tema tähtsaim sõnum on: igas olendis on buda-alge, virgumisvõimalus, kirgastumise seeme.

Buddha rajatud dharmaõpetus levis sajandite jooksul Indiast kaugele väljapoole ja jõudis 6. sajandil Hiinasse.

Just Hiinas kujunes budismi ja taoismi vastastikuse rikastamise tulemusena välja tänini elujõus budismi haru, mida tuntakse zen-budismina (Hiinas tðan-budism ).

Legendi järgi on Hiina zen-traditsiooni rajajaks india munk Bodhidharma.


Bodhidharma


Bodhidharma rõhutas dharmapraktikas kõige olulisemana mediteerimist ja sisemist distsipliini, jättes usuriitustele teisejärgulise koha.

Aastaks 1000 oli zenist saanud üks kahest Hiina tuntumast budismi koolkonnast.

Zeni edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga.

Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai-sekti, kus peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja kirgastumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega.

Tänaseni elujõulises Rinzai-sektis on vali distsipliin ja kesksel kohal koanide ehk lõksülesannete lahendamine.

(Toome näiteks kaks enim tuntud koani: „Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?

„Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine. Ent kuidas kõlab ühe käega plaksutamine?“)

Teine jaapani munk Dogen (1200–1253) asetas põhirõhu meditatsioonile ning dharmapraktika ühendamisele inimeste igapäevaelu ülesannetega.

Just temalt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Dogeni rajatud zeni suuna nimetus on soto.


Tutvustagem nüüd budismi mõningaid üldisi tõekspidamisi, et seejärel tundma õppida zeni spetsiifikat.

Eksistentsi kolm karakteristikut

Budismi sügavalt psühholoogilises õpetuses mõtestatakse lahti eksistentsi olemus, inimloomus, isiksusliku arengu võimalused jm küsimused, mis on jätkuvat huvi pakkunud kõigile 20. sajandi juhtivatele psühholoogidele.

Tutvugem eksistentsi kolme tunnusega, nii nagu mõistab seda Buddha õpetus.



Maailma on püsitu


Ammu enne tänapäeva füüsikas või filosoofias teoks saanud „protsessilise maailmapildi“ väljakujundamist oldi budismis arusaamisel, et eksistentsi juhttunnuseks on protsessiline kulg, muutuvus, üleminek ühest olekuvormist teise.

Kõik tekkinu areneb, muutub ja kaob kunagi.

Nähtuste püsikindlus ja ürgkehtivus on ainult näiline.

Muutuvad riigipiirid ja ideoloogiad, inimeste uskumused ning kombed, aga samuti Maa kliima, kogu loodus, Päikesesüsteem ja kõik galaktikad.

Igikehtivaid tõdesid pole olemas.

Mingil ajahetkel kindlas kohas ainuõigena näiv osutub teisel ajal või teises kohas illusoorseks ja vääraks.

Meenutagem kas või NSV Liidus aastakümneid kindlalt püsinud ideoloogia täielikku kokkuvarisemist ülilühikese aja vältel!

Võime nentida, et budismi iidne õpetus on milleski üsna sarnane tänapäeva postmodernistlike vaadetega.

Eksisteeriva efemeersuse mõistmisel on oluline tähendus.

Maailma muutuvuse, pidetuse ja püsituse nägemine vabastab meid liigsest klammerdumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõppude lõpuks ka elu külge.

Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest piiratusest.

Kõik eksisteeriv – olendid, asjad, sündmused – kuulub samas kokku, tuhanded just nagu eraldi asjad on lähemal vaatlusel omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses.

Buddha õpetuse omaksvõtt tähendab transformatsiooni maailmatajus.

Mõistes seda, kuivõrd staatilisena näiv on tegelikult läbinisti protsessiline – teisenev ja muutuv, omaette ja isoleerituna paistev aga paljude teiste asjadega seotud, jõuab inimene otsekui uuele mõistmistasandile.

Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast, ent budistide meelest oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku, ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu imetleva pilguga.


Minal pole substantsi


Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailmakõiksusega (Brahmaniga), siis budismis, vastupidi, leitakse, et oma mina, individuaalsuse, subjektiivsuse, erilisuse manifesteerimine pole kuigi taibukas tegevus.

Individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili – hajus, püsitu, tinglik.

Buddha õpetuse järgi on oma mina (laiemalt üldse oma individuaalsuse) väärkäsitus inimliku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid.

Budismi ürikuis on palju juttu sellest, mida mina ei ole.

Näiteks pole see ei kogu keha ega mõni kehaosa eraldi, ei tunne, aisting, taju, mõte, meenutus ega kõik need koos võetuna.

Oma tinglike ja tarbetute minakujutluste pidamine püsivaks, tähtsaks ja siduvaks tähendab libisemist illusoorsesse ettekujutusse.

Ületähtsustatud mina toob kaasa maailmast eraldumise ja enese sellele vastamise protsessid.

Mina manifesteerides oleme loonud ka mittemina maailma, mis asub meist eraldi ning on sellisena meie hirmude ja ebakindluse, aga ka ihade ja vaenu objekt.

Minaprobleemi ei saa budistliku psühholoogia järgi lahendada selle pelga eitamisega.

Buddha olevat vastanud küsimusele mina olemasolu kohta vaikimisega.

Kui seejärel küsiti, kas mina pole olemas, vastas ta taas vaikimisega.


Küsimuses pole seega mitte mina olematuks kuulutamine, vaid seda hõlmata püüdvate tunnete, mõtete ja kujutluste tühjaks tunnistamine.

Näib, nagu tõstetaks budismis minaprobleem selleks, et see nullida.

Nagu Patanjali joogasuutrade nii ka budismi järgi on vaimse arengu põhiküsimuseks inimese suutlikkus oma pisimina kapslist väljuda ning looduses ja inimkonnas kehastuva kosmilise mittedualistliku ühtsusega üheks saada.


Kannatusel on põhjused, ent neid võib kõrvaldada



Budistlikes suutrades on hulgaliselt kohti, mis selgitavad, mil viisil elu – sünd, kasvamine, iseseisva elu alustamine, vaevanägemine, puudused, frustratsioon, puuduse all kannatamine, ihaldatust ilma jäämine, haigused ja surm – toob endaga inimestele kannatusi kaasa.

Inimlike kannatuste rada tähistavaks mõisteks on sansaara, millele vastandub kõigi maiste kirgede ja kannatuste lõpliku ületamise seisund nirvaana.

Kannatuste põhiallikaid nähakse ligikaudu samades asjades nagu joogas: inimlikus ahnuses, vihkamises, upsakuses, ennekõike aga nõmeduses.

(Olgu siiski lisatud, et suutrades on tooduile lisaks kirjeldatud veel suurt hulka teisi kannatuse põhjustajaid ja arengu tõkkeid.)

Tuntud budoloog Conze (1995) eristab inimliku rumaluse ja vaimse piiratuse keskse põhjuse ja ilminguna viletsat tähelepanu ja keskendumisvõime puudumist.

Nagu öeldud, on budism elujaatav õpetus, mis kinnitab, et kannatuste idusid saab kõrvaldada.

Ahnuse võib arendada kaastundeks (hoolivuseks), viha armastuseks, kõrkuse sõbralikkuseks, rumaluse aga tarkuseks.

Kannatuste teket aitab vältida see, kui inimene kõrvaldab juba eos endas egotistlikud, liigselt oma mina ja individuaalse heaolu ümber tiirlevad soovkujutlused ja mõtted.

Nähes iseendas ja kõikjal ümberringi, kõigis olendeis buda-alget, õpib inimene distantseeruma vildakast egoidentiteedist ning suunduma vaimse kirgastumise ja täiustumise teele.

Kannatusi vähendab ka rahumeelne leplus kõige paratamatuga elus, näiteks surmaga.

Edasi vaatleme lähemalt seda, milles näeb zen-budism kannatuste ületamise ja enesetäiustamise võimalusi.


Sansaara on nirvaana


Vaga mungaelu õilistavale budismi hinajaana suunale (levinud Indias, Tais ja Tseilonil) vastanduv mahajaana (enam levinud Tiibetis, Hiinas, Koreas, Jaapanis) ei aseta enesetäiustamises ja nirvaanale pürgimises põhirõhku mitte mungaelu rangete reeglite täitmisele, vaid kord-korralt aina suuremale vaimuselgusele viivale meditatsioonile jt psühhotreeningu vahendeile.

Mahajaana kõige radikaalsema õpetuse zeni järgi on virgumine ja vabanemine põhimõtteliselt võimalik juba n-ö selles elus, mitte kuskil loendamatute ümbersündide järel (nagu arvatakse hinajaanas).

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleks igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina.

Siis avastame, et sansaara ongi nirvaana: meelerahu ja kirgastumise võimalus on otsekui siinsamas.

Seda pole tarvis Himaalaja jalamilt või lihasuretaja rajalt otsida.


Arengut soodustav eluviis

Kasvu põhitegureiks on mis tahes vormis nõmeduse ja illusoorsete ettekujutuste väljajuurimine, egotismi ületamine, kooskõla ja harmoonia taotlemine keskkonnaga, ennekõike aga iseenda buda-loomuse ehk virgumisvõimaluse uskumine ja arendamine.

Zeni püüdlusi ja põhimõtteid võib kirjeldada järgmiste märksõnadega.

  • Püüd säilitada meeles vaikus – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).
  • Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.
  • Hoolivus teiste olendite suhtes.


Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab eriliselt teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust – elava kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite aitamise avanevaid võimalusi.


  • Toimimatu toimimine (wu-wei) – spontaansuse hindamine; elastsuse ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.
  • Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, aga ka seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalseisvaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.
  • Kõikeläbistav kahtlus.


Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näiteks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsikäes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, terve mõistuse väljamõeldiste jm sellise suhtes.

Üks zeni põhimõte on: tapa kõik autoriteedid.

Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka siduvaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest.

„Kui sinu ette ilmub mediteerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see Buddha!“

Nõnda kõlas ühe zen-meistri õpetus õigest keskendumisest.


  • Kõhklematu edasiminek – siiruse ja otsekohesuse (nendes väljenduvad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja teesklusele.
  • Enesetäiustamine.

Zeni on võrreldud jalgrattasõiduga.

Kes ei tööta lakkamatult enda kallal edasi, libiseb arengus tagasi.

Kui iidses Hiinas eeldas enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enesetäiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust, loomulike võimete arendamist tõotav ala.

Keskendumist ja meelekontrolli ei pruugi harrastada mitte üksnes pühakojas mediteerides, vaid põhimõtteliselt mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas!) tegevuses.

Pole juhus, et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani kompaniide tippjuhtide väljaõppes!


Valik zen-meistrite mõtteid


Järgnevas valikus toodud arutluste lugemisel arvestagem, et zen-õpetuse üheks didaktiliseks võtteks on suunata õppija küsimus talle endale tagasi tema tunnetust avardaval ja loomust lahtiseletaval viisil.

Mõistuspäraste ja isegi lollpeale hõlpsalt taibatavate õpetussõnade häda on selles, et need võetakse endastmõistetavana omaks ja unustatakse seejärel kiiresti.

Selleks et õpetatav toimiks, peaks selle olemuse lahtimõtestamisega mõningal määral vaeva nägema.

Ilmselt seepärast ongi vanade meistrite õpetustesse nõnda ohtrasti mõistujuttu ja metafoore poetatud.

Mitu kuulsat meistrit on eelistanud intuitsiooni ja äkktaipu virgutavat paradoksaalloogikat tavatõdesid tuletavale formaalloogikale.

Järgnevad tsitaadid põhinevad valdavalt Maret Kargi ja Stella Noa tõlgetel.


Algaja meel


S. Suzuki järgi on zeni-õpingute lähtepunktiks algaja meel: tühi, vaba, asjatundja kivinenud harjumustest kammitsemata, uuele vastuvõtlik meel (tähelepanu, taip, arutlev mõte, operatiivmälu, kujutlus, isiksuse suundus tervikuna – nõnda võiks eesti keeles problemaatilisena kõlavat mõistet meel edasi anda tänapäeva psühholoogia terminites).

S. Suzuki kirjutab: „Kui teete zeniga algust, hakkate hindama algaja meelt.

Selles seisnebki zeni saladus.


Kui teie meel on tühi, siis on ta alati kõigeks valmis, kõigele avatud.


“ Algaja meeles on Suzuki järgi palju võimalusi, asjatundja omas vähe.

Kui püüate liiga palju eristada ja eritleda, piirate sellega iseennast; kui olete liiga range või ahne, siis pole teie meel rikas ja endaga rahul.

„Kaotades oma esialgse loomusega rahuloleva meele, kaotame kõik targad õpetused,“ väidab Suzuki ja arutleb edasi:

„Algaja meeles pole mõtet: „Olen midagi saavutanud.“

Kõik isekad mõtted ahistavad meie avarat meelt.

Mõtlemata saavutatule, mõtlemata iseendale, oleme ehtsad algajad.

Just nii võime midagi tegelikult õppida.“

Esialgne olek

Zeni aluseks on spontaansus, tasakaal, meelekindlus ja kogemuste selitamine.

Bunan: „Inimesed arvavad, et oma esialgset loomust on raske tunnetada, ent tegelikult pole see ei raske ega kerge.

Meie põhiloomust ei saa miski kahjustada.

Õigele ja väärale reageerides tuleb samas õigest ja väärast eraldatuks jääda, elada kesk kirgi kirgedest lahus, näha silmitsemata, kuulda kuulatlemata, toimida toimimata, otsida otsimata.“

Mazu: „Siiras meel ei hoia millestki kinni ega lükka midagi tagasi.

Mitte peatuda asjade heade ja halbade külgede üle juurdlemiseks – see ongi meie tee.“

Zen lähtub põhimõttest, et budat austades austame iseennast, teisi inimesi, kõike olemasolevat.


Kummardused


Suzuki: „Pärast za-zeni (meditatsiooniharjutust) teeme kaheksa kummardust.

Kummardamisega me loobume iseendast; see tähendab loobumist oma dualistlikest ideedest.

Niisiis pole za-zeni praktika ja kummardamise vahel vahet.

Harilikult tähendab kummardamine austuse avaldamist millelegi, mis väärib seda enam kui meie ise.

Kuid budale kummardades ei peaks te püüdma teda ette kujutada, te saate budaga üheks, te oletegi ise buda!


Saades üheks budaga, üheks kõige olemasolevaga, leiate olemise tõelise tähenduse.

Dualistlikest mõtteist loobudes muutub kõik teie õpetajaks ning kõigest võib kujuneda austusobjekt.“

Kummardamine aitab kõrvaldada enesekesksed mõtted.

See pole üldse kerge.

Neist mõtetest on raske lahti saada, seepärast ongi kummardamine hinnaline praktika.

Tulemus polegi oluline: hinnaline on meeleparandamise pingutus.

„Kui kummardate, ei ole Buddhat ega teid,“ kirjutab Suzuki ja jätkab nõnda: „On vaid lõpuleviidud kummardus, see on kõik.

See on nirvaana.


Iga kummardus väljendab üht neljast budistlikust tõotusest.


Need on: „Kuigi elusolendid on loendamatud, tõotan need päästa.

Kuigi meie halvad soovid on otsatud, tõotan neist vabaneda.

Kuigi õpetus on piiritu, tõotan kõik selgeks õppida.

Kuigi budism on saavutamatu, tõotan selle saavutada.“

Kuidas suudaksime saavutada saavutamatut?

Peame püüdma! See ongi budism.“


Loomuse väljendamine


Nagu öeldud, peitub budismi järgi igas inimolendis buda-alge: virgumisseeme, arenemise, küpsemise, täiusele püüdlemise võimalus.

Oma ehedat loomust väljendades anname sellele algele elujõu ja loome talle parimad kasvu- ja arengutingimused.

Püüdes kramplikult paista või olla keegi teine, surume endas alla oma loomuliku oleku energia.

Zen-praktika on pidev töö enda kallal, oma loomuse järjekindel kujundamine.

Loomuseväljendus on zeni keskseid mõisteid.

Muutes oma eheda loomuse väljendamise endale harjumuseks, kasvab meie meelekindlus ning me leiame tee isiksusliku varu suurendamiseks.


Suzuki: „Kui te jätkate praktikat nädalast nädalasse, aastast aastasse, muutub teie kogemus sügavamaks ja hõlmab kõike, mis te igapäevaelus teete.

Isegi kui päike tõuseb läänest, on bodhisattval (ülima isiksusliku täiuse saavutanud kaastundeolendil) ikka üks tee.

Tema tee on: väljendada iga hetk oma loomust ja siirust.“


Igapäevane elu on parim praktika


Zen eelistab igapäevast õiget tegutsemist usundi rituaalidele.

Selle kohta kirjutab S. Suzuki nõnda: „Meil on vaja pidevalt teel püsida.

Zen ei ole midagi imepärast, see on keskendumine meie harilikes igapäevastes toimingutes.

Kui teil on liiga palju tegelusi ja te olete ülemäära erutatud, muutub teie meel rämedaks ja räsituks.

Ent kui teie meel on rahulik ja sihipärane, saate end maailma kärast eemal hoida isegi selle keskel elades.

Kära ja muutuste keskel on teie meel kindel ja rahulik.


Zenis pole midagi, millest vaimustuda,“ kirjutab Suzuki.

„Mõnedki inimesed asuvad zeniga tegelema uudishimust ja muutuvad seeläbi veel enam hõivatuks.

Ärge tundke zeni vastu ülemäärast huvi.

Sageli lahkuvad zenist vaimustuvad noored koolist ja siirduvad mägedesse või metsa mediteerima.

Säärane huvi ei ole tõeline huvi.

Jätkake lihtsalt oma argipäevast tegutsemist ja see kujundab teie iseloomu.

Kui teie meel on pidevalt hõivatud, ei jää teil aega areneda ja edu saavutada, eriti siis, kui sellega rängalt vaeva näete. Iseloomu arendamine on nagu leiva küpsetamine.

See tuleb valmis segada vähehaaval, sammhaaval, mõõdukal temperatuuril. Kui te liialt erutute, läheb teil meelest, kui kõrge temperatuur on teie jaoks õige, ja te kaotate oma tee.“

Dahui: „Zeni kirgastumise saavutamiseks pole vaja loobuda perekonnaelust, lahkuda töölt, hakata taimetoitlaseks, harrastada asketismi või pageda metsaüksindusse.“


Püüdetu püüdlus



Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus – raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega.

Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda.

Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“

Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine.

Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi.

Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“

Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge.

Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest.

Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta.

Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak.

- - - Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist.

Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas.

Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada.

Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel.

Kaotada pole midagi.

On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“


Eneseusaldus


Hiina zen-meister Linji: „Kui tarvis tegutseda, tehke seda ebaluste ja kahtlusteta.

Eneseusalduseta viibite meelesegase seisundis, seda ja teist soovides ning soovidel end mõjutada lastes ei suuda te olla enam iseseisvad.

Ärge plaanitsege pikalt.

Lihtsalt olge loomulik.

Kui otsite kogu aeg midagi endast väljastpoolt, tundub, nagu sooviksite teistelt saada iseenda käsi ja jalgu.

See on suur eksitus.

- - - Kui zeni järgijad mind külastavad, mõistan ma kohe nende olemust.

Kuidas ma seda suudan?

Lihtsalt seetõttu, et ma ei klammerdu millessegi, välisest ei otsi ma igapäevast või püha, sisemisest ei otsi ma midagi põhilist.

- - - Olla vaba ja sõltumatu, kus me ka ei viibiks – selles ongi praktika.

Tekkivad olukorrad ei kalluta teid kõrvale.

Isegi kui teil tekib halbu harjumusi, vabanete neist iseenesest.“


Enesetunnetus


Linji: „Kui soovite olla vaba, õppige tundma oma tõelist mina.

Tal pole kuju, välimust, alust ega eluaset, ent sama ajal on ta ärgas ja elurõõmus.

Ta toimib nõtkelt ja vabalt, ehkki tema asukohta on võimatu kindlaks määrata.

Kui otsid teda, eemaldud temast, kui püüad teda leida, pöördud temast veel enam ära.“


Puhas meel


S. Suzuki järgi on meie tegevus lihtsa, puhta meelega toimides jõuline ja otsekohene.

Tehes midagi keeruka meelega – seostades käsilevõetava ülemäärase hulga teiste asjade ja inimestega –, muutub meie tegevus väga komplitseerituks.

Enamik inimesi lähtub Suzuki järgi midagi tehes mitmest omavahel põimuvast kavatsusest või lihtsaid asju käsitamatult keerukaks muutvaist mõtteist.

Meie meel on alatasa liiga hõivatud ja hälbiv, et keskenduda sellele, mida me parajasti teeme.

Üheks põhjuseks on asjaolu, et oleme haaratud eelarvamustest, oletustest, kavatsustest, kahtlustest ja teistest komplitseeritud mõtteist ega oska näha asju lihtsalt ja selgelt.

Linji: „Kui saavutate tõelise tunnetuse ja õige mõistmise, ei mõjuta teid enam sünd ega surm, olete vaba lahkuma või jääma.

Teil pole enam vaja imesid otsida, sest imed tulevad iseenesest.“

Välistele asjadele tuleks Linji järgi pöörata sel määral tähelepanu, kui need vaateväljale ilmuvad, ning mõistes seda, mis meis mingil hetkel toimub, lakkame muretsemast ja saavutame tasakaalu.



Omandisse kiindumatus


Dogen-zendzi järgi on andmine kiindumatus.

Mitte millessegi kiindumatus on andmine.

Pole tähtis, mida antakse. Anda üks penn, paberitükk, suutrarida – selles kõiges on Suzuki järgi siduvast omamissoovist vabanemist, selles on õige praktika rada.

Keelekasutus


Zen-õpetus on nagu kuule osutav sõrm – keskenduda tuleks kuule, mitte sõrmele.

Zen on kõike muud kui spekulatiivne mõtteteadus.

See peegeldub ka selle tekstides (suutrades, õpetajate kõnelustes).

Keele algelisuseni küündiv lihtsus heiastab ja korrastab zenile omast meele otsesust (siirast meelt), tagades näiteks õpetaja-õpilaste dialoogi eluläheduse ja selguse.

Alles kujundlik ja paradoksaalne keel lubab vahedalt väljendada zeni mõtteid, ilma et üksüheste määratlustega pealesuruvalt õpetlikuks muututaks.

Zeni vihjed ja lõpuniütlematus seevastu sunnivad selle tekste lugema kaasalooja innuga, või… need arusaamatuna kõrvale heitma.


Püüd ühendada vastandid


Zeni ja sellele vastavat eluviisi iseloomustavad vastandite harmooniline ühendamine ja iseäralik leebe radikaalsus: ühtaegusamurailik surmapõlgus ja naiselik tundlikkus; kõhklematu edasiminek ja tähelepanu ning hoo livus ümberoleva suhtes;

kannatlik leplus ja virge teadvelolek; korrastatud vahenditus oma loomuse väljendamisel ja vaistlik korrajärgimine harjutamises ja enesekasvatuses, tarmukas tegutsemine ja toimimatuse juhtmõtte – wu wei – austamine;

harras usk budaõpetusse ja kõikeläbistavalt kahtlev meel eksikujutluste teadvustamisel.


Zen-budism ja 20. sajandi lääne psühholoogia


Carl Gustav Jung hakkas elu lõpul üha suuremat huvi tundma zeni vastu, kirjutades muuhulgas saatesõna prof D. T. Suzuki raamatule zenist.


Erich Fromm oli innukamaid zeni levitajaid läänes.

Raamatus „Psühhoanalüüs ja zen-budism“ leidis ta, et mõlemad püüavad vabastada meelt selle tõrjutud, allasurutud, eitatud ainesest, tuua elamisse enam teadlikkust, virgumist ning vabastada inimesed maailmataju moonutavatest kaitsevõtetest.

Humanistlik psühholoogiasuund (Carl Rogers, Abraham Maslow, Alan Watts jt) on just zenis leidnud tuge oma võimeid ja võimalusi realiseeriva küpse isiksuse käsituse väljatöötamiseks.

Zen väidab, et meis kõigis on buda-loomus, virgumise alge.

Humanistid on kindlad, et meis on suured eneseaktualiseerimise – oma loomuse väljendamise – varud.


Jacob Moreno psühhodraama rõhutab vahenditust, inimese eheda loomuse esiletoomist ja vaimustust.

Fritz Perlsi geðtaltteraapia peab tähtsaks toimuvast teadvel olemist ning vabanemist maailma tõelisuse mõistmist takistavatest kaitsetoimetest.

Geðtaldi paljud paradoksaalsed võtted on äravahetamiseni sarnased zeni tehnikatega.

Perls on ise tunnistanud zeni mõju oma meetodile.


Mitu zeni asjatundjat on osutanud lahenduskeskse lühiteraapia vaimse isa Milton Ericsoni paradoksaalsete võtete, naljakate elamuste, neuroosi ilmingute väljanaermise sarnasusele zen-harjutustega, nagu see toimub näiteks meistri ja õpilase vahelises vestluses ehk dokusanis.


Sarnaselt theravaadale vastanduva zeniga püüdleb ka lahenduskeskne lühiravi kiirete käepäraste tulemuste poole.

Victor Frankli logoteraapias on nähtud mitut ühisjoont zenile otseselt toetuva Morita-teraapiaga: nn noogeensele neuroosile omasest elu tühjuse ja mõttetuse tundest pääsemiseks aidatakse hoolealusel vabaks saada ennastimetlevast seotusest oma isega.

Eemaldumine oma ise ja hingemuredega seotud mõtetest võimaldab välja astuda oma pisiminast loodud pettekujutlustest.

Logoteraapias on hästi tuntud nn paradoksaalse intentsioonina kirjeldatav sümptom, kus inimest takistab midagi saavutamast just siduv püüdlikkus soovitut saavutada.

Zen vaatleb sedasama kui oma soovidesse takerdumist.

Logoteraapia nagu Buddha õpetuski peab kannatamist (pinget, kriise, ärevust, masendust) elu pärisosaks, aga ka olemist õilistavaks ja isiksuse arengut tiivustavaks teguriks.

Nagu jooga ja zen, peab ka logoteraapia oluliseks armastust, hoolivust, elus oma osa täitmist, loova tegutsemisega kooskõlalise sideme loomist maailmaga ning häiritult enesekesksete taotluste ja mõtete kõrvaleheitmist.


Albert Ellise ratsionaal-emotiivse teraapia (RET) arusaamad inimese irratsionaalsetest arusaamadest ja tõdemustest on kooskõlas zeni käsitlusega sellest, kuidas inimeste spekulatiivne meel neid elus eksitab.

Suurepärase ülevaate zeni psühholoogilistest aspektisest saab maineka orientalisi ja humanistliku psühholoogiasuna esindaja Alan Wattsi teosest „Zen Way“.

Raamatu täielik venekeelne tõlge leidub Internetis sel aadressil.


Kokkuvõtvat



Zeni saladuseta saladus seisneb selle rabavas lihtsuses ja loomulikkuses, mistõttu näib olevat sellest aru saada iseäranis raske (nt psühholoogiateadusi täistuubitud) akadeemiliste teadlaste peadele.

Zen-meel õilistab kirgastumisele püüeldes spontaansust ja iluelamusi, eelistab paradoksaalloogikat konventsionaalsetele käibearutlustele, lihtsat ja loomulikku eluviisi luksusele, ülespuhutusele ja toretsemisele.

Pole juhus, et zen-praktika ehk zen-budismi eluväärtusi järgiv ning enesedistsipliini teostav eluviis on paljude sajandite jooksul inspireerinud Jaapani kultuuri paljusid suundi.

Tuðimaaling, kalligraafia, lilleseade, võitluskunstid, buðidoo (samurai eetika), luule (haikud), no-teater, iluaiad, teetseremoonia ja mitmed teised jaapani kultuuriilmingud on D. Suzuki ja A. Wattsi järgi saanud oma arenguenergia ennekõike zenist.

Zeni rikastav toime lääne meeleteadusele on kaugel ammendatusest.

Nii näiteks võib zenile omasest tegevusse pühendumise põhimõttest saada äratust keskendumisvõime arendamiseks.

Zeni keeletarvitus – kõnekujundid, paradoksid, pila, absurd, virgutav dialoog jne – väärib omaette tähelepanu nii psühhoteraapia kui ka suhtlemispsühholoogia vaatekohalt.


Link