Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

“ Tiibet Eestimaal “ Tarmo Teder

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Tarmo teder.jpg
Rotaalia-esimene-stuupa.jpg
Taola ehitatud stuupa.jpg
Rotaalia-stuupa-ehitajad.jpg
Narva--112.jpg
Rotaalia-stuupad-vrv4.jpg
Rotaalias-stuupa.ehitus.jpg
Bhaasan-maidaril.jpg
Taola-ivolgas-templi-ees.jpg
Taolaste-eluase-ivolgaas.jpg
Nupu-punapea-nrguke.jpg
Taolased stuupa ehitusel -puhkus.jpg

I

Pikki aastaid naeratas Buddha meile haruharva, kuid veerand sajandit peale nõukogusid jõudsid Ida tunde- ja mõtteilmas kandunud suurteosed puhanguti omi radu pidi siiski Eestimaale, et vastavalt siinsele vaimsele keskkonnale laieneda.

Päikesetiirust päikesetiiru süveneva tööga moodustati selleks soodus pinnas mõne Õpetajaga Tartu orientalistide poolt.

Tänaseks on Oriendi vaimsust üleslugematute “kujudena” juurdunud eelkõige meie teadvusse ja seda peamiselt hästi vahendatud kirjasõna kaudu.

Tundub, et Euroopa turja ja Aasia äärealade vahele jääval, mõtlevamal ja emotsionaalselt ergumal eestlasel on küllalt aktsepteeritavaid mediaalsed võimed läbielemaks ka kaugete kontinentide hingusi.

Ent kultuurilukku jäävaid praktilisi ettevõtmisi, nn. “omaalgatuslikku materialiseerimist” napib meil ühe käe sõrmilgi.

Vastuseks sellele tõigale üldistab järgnev ühte konkreetset ettevõtmist.

II

Mälestus meie seni ainukesest pühitsetud bodhisattvast, rändmunk Tõnissonist elab edasi.

Rahva huvi äratas ta eelkõige oma praktilise tegevusega – palverännakud, maratonijooks, jooga harjutused.

Kuid siinsetes oludes hämmastust ja tõrjehoiakut kääritav Vend Vahindra propageeris oma sügavaid veendumusi ka omanäolise ja kirgliku kirjamehena.(„tulevane Pan-Baltoonia ilmariik ja preestrite seadus”; „Mina ja minu jüngrid usume” Riga 1930),

Kuigi ta oma budismi modifikatsioonides veidi küll vanamoeliselt, kuid seda enam uuemoeliselt lausub, et „....juudimütoloogiast ehk ristiusust sajandite vältel pimestatud eestlaste, latvialaste ja lietuvalaste pääajud ei ole veel nii küpsed, et nad seda suurt ja igivana Aasia filosoofiat Buddhismi-Taara- Päärkonsi ehk Perkuunaseusku ära seedida suudavad...”, tuleb rahvaste ajudele ikka probleeme sööta.

Tõlgime näiteks akadeemik F.I.Stšerbatski 1919 aasta nälgivas Peterburis ette kantud loengu „Budismi filosoofiline õpetus” – tänaseks rariteetse brožüüri sissejuhatuse:”....ja näe, üheaegselt eksisteerib religioon, mis elava usu ereda lõõmana leegib miljonite järgijate südameis, kehastades endas headuse, läheduse, armastuse, hingelise vabaduse ja kõlbelise täiuslikkuse kõrgemad ideaalid.

See religioon õilistas ja äratas aasia rahvaste tsivilisatsiooni ja ta ei tea jumalat, ei hinge surematust, ei tahte vabadustki.----

Keskaja India suur budistlik filosoof Nagardžuna kirjutas traktaadi ainujumaluse vastu, kus ta lükkab ümber ja näitab kõigiti loogiliselt ainujumala sobimatust.----hinge eitamine on budistliku õpetuse peamine lähtepunkt...”

Niisis pole budismis kohta ei jumalal, ei hingel ega ka tahte vabadusel, aga ometi on üks Kõigis, Kõik ühes, kõik Kõiges ja Maailm tervikuna kirjeldamatu.

III

Budismi üks haru-lamaism ehk Tiibeti budism rajati VII sajandil Padmasambhava eestvedamisel ning tema poolt loodud Njingmapa ehk punasemütsiliste müstikute ja maagide koolkonna (tiibeti k. vanad) traditsioone järgivadki need noored taolased Eestimaaal, kelle tegevusele see veninud eessõnaga kirjutis tegelikult sihitud.

1972 aastast kuni tänaseni on Saaremaalt välja rännanud, pikaleveninud matku sooritanud, maalikunstiga tegelenud ja astroloogina tunnustust pälvinud Vello Väärtnõu pühendunud budismile.

Täpsemini küll taoismile ja lamaismile, aga jätkem -ismid!

Kümmekond aastat hankis, tõlkis, uuris ja süstematiseeris ta vastavasisulisi artikleid, raamatuid, käsikirju, albumeid ja katalooge, abiks mõned heitlikud, nüüdseks usust taganenud mõttekaaslased.

Peamiselt üksi eksles ta lugematute probleemide puntras kuni 1983 aasta alguses liitus temaga tihedamasse koostöösse grupike entusiaste, kelledest tänaseks on saanud noored taolased –põhimõttekindlad budausulised, Seadmuse järgijad ja veendunud mungaseisusesse pürgijad.

Igaühel neist on oma altar ehk püha nurgake (nn.mikrotempel), mida kaunistavad kümned kui mitte sajad burhaanid ehk jumaluste kujud.

Leidlikult ehitatakse palveveskeid, kus keerlevad kümned tuhanded mantrad ehk palved.

Usinalt tõlgitakse võõrkeeltest budismialaseid ja teda puudutavaid tekste, õpitakse tiibeti keelt, kullatakse Buddha kujukesi ja maalitakse tankasid – Tiibetimaa pühasid pilte.

Noorte taolaste unistuseks on rajada tempel ja kodukloostergi, usutakse ka kaugemal õppimise võimalusse.

Kas Paljasjalgse Tõnissoni palverännu tung aja jooksul just viieks on vormunud, tema reinkarnatsioon pentapluraliseerunud, aga igal aastal on mõned vennaskonna veendunud budausulised võtnud ette pika sõidu Burjaadi ANSV-sse, Ivolga kloostrisse, kus asub NSV Liidu budistide pea Hambolama (Erdinejev).

Asjahuviliste ringkonnas on ametlikult toimunud üks põhjalike kommentaaridega slaidiõhtu, kus on näidatud ja lubati käegagi katsuda kaasatoodud asisemat materjali (palveveskid, burhaanid jm.)

Aga peamine, mis tegelikult ajendaski seda ülevaadet kirjutama, on stuupad Eestimaa puude all, mis tunduvad visuaalselt sulanuina meie väikese maa koostisosaks. Kas on Tiibet tõesti kolimas Eestimaale?

IV

Stuupad on kolmeastmelised pühade säilmete hoidmise kohad, mis ehitatakse jumaluste ( mitte segi ajada Jumalaga! ) jaoks ja pühendatakse jumalustele, budismis asetleidnud sündmustele ja suurtele isikutele (vt. Angarika Govinda „Buddhist Stupas”). Esimesed stuupad püstitati peale Buddha surma.

Stuupa sai ühtlasi ka Dharma keha mudeliks, selle väljenduseks ja sümboliks ning ta koosneb kolmest osast ehk ilmas või astmest: 1) kama dhatu ehk kirgede ilm 2) rupa dhatu – ideede, kujutluste ja vormide ilm ja 3) arupa dhatu – vormitu ilm.

Ehituse alguse moment määratakse astroloogiliselt, samuti on oluline „usupostamendi” koht.

Kerkinud stuupa sümboliseerib viite algelementi – tuld, maad, õhku, vett ja eetrit. Ülemises osas asub 13 taevast, Kuu, Päike ja lootos. Tipus helavad kellukesed väljendavad kaastunnet kõigi elusolendite suhtes.

Esimene stuupa ehitati Eestisse 1983. Aasta suvel. See paikneb Pärnu rajoonis, Tõstamaa lähedal Pangarehel.

Stuupa püstitati V.Väärtnõu eestvedamisel ja see on pühendatud Seadmuse ehk Dharma levikule.

Teine, umbes kuue meetri kõrgune (vt. piltidel keskmist) stuupa loodi Väärtnõu vennaskonna poolt 1984 aasta suvel Haapsalu rajooni, Ridala lähedal paiknevasse Tuuru külasse ning pühendati Buddhale enesele (mong. k. burhan bhaksü suburgan).

Kolmas ja neljas stuupa kerkisid järgmisel, 1985. Aastal seal samas Tuuru külas ja need on pühendatud vastavalt ühele kaheksast raevukast kaitsjejumalusest – Mahakalale, neljas stupa Padmasamhavale –lamaismi rajajale. Kolmandat stuupat ehib 108 mandalat ja neljandat rikastavad 2000 Padmasambhava kujutist.

Stuupade sees peituvad pühad rohud, miljonid mantrad ja kümned burhaanid.

V

Seega paikneb praegu Eestis, tänu Buddhadele ja Bodhisattvadele, juba 4 stuupat, millist kultuuriloolist fakti ei ole rahvale teadvustanud ei „Kultuur ja Elu”, ei „Kunst ja Kodu”, ei „Kodumaa”, aga pildid ja kuuldused pühadest postidest kui erilaadsetest arhitektuuri või monumentaalskulptuuri ilminguist on maailmas kaugele levinud. Igatahes viiekesi on suudetud rikastada kultuuri, mille harukordseid märke ka ookeanitagused uudistajad on tunnistamas käinud.

Imestamisväärne on see, et viis noort meest sellise asjaga üldse toime on tulnud, aga eks auväärne Vend Vahindra ole õpetuse ehk Dharma leviku jaoks loonud soodsa pinnase.

Ning eks noore vennaskonna pidevad kloostriskäigud, mis küll kaasaegsete palverännakute moodi välja näevad, toonud kaasa nii sealsete kui kohalike kaitsejumaluste soosingu ja abi, et püha ettevõtmine kindlustuks ja kasvaks ka Eestimaal.

Paistab, et noored taolased on oma ettevõtmises visad ja tagasihoidlikud, sest ei paista kusagilt, et nad oleksid oma tegevust püüdnud reklaamida või kuidagi laiema üldsuse ette pasundada. See näitab kindlust ja austust kultuuri vastu, eneseuhkuse puudumist ning kindlustunnet, mida võimaldab varjupaik Kolmes Aardes.

Väikestele südametele omane on aga see, et „Kohvikubudistide” ning auväärsete orientalistidegi suust on kostunud sappi ja mõnitavaid kommentaare vennaskonna tegevuse kohta.

Kuid eks igaüks püüa oma olemasolu ja üleolekutahtmist demonstreerida just temale omasel viisil ning kui palju on selles idalikku kaastunnet või Olemise mõistmist, seda näitab juba elu. Ja siiani paistab vennaskond vähe hoolivat sellest, mis neid takistab ja pigem rohkem toetuvat Buddhade ja Boddhisattvade abile ja arvamustele, kui reageerima sansaaras valitsevale kadeduskirele.


artikkel ilmunud 1985 aastal Existentia 3, lk.38-41