Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

1 . Maasikaõites Himaalaja . Ülev Teemantvälk

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Maasikaoites himaalaja-raamatuKaan.jpg
Maasikaites Himaalaja 001.jpg
Maasikaites Himaalaja 002.jpg
Maasikaites Himaalaja 003.jpg
Tibet-prayer-flags.jpg
Tibetan20ladies.jpg
Kailash and manasarovar.jpg
3- dakinis.jpg
Assembly hall.jpg
Bardos ilmuv shi.jpg
Buddha Mandala.jpg


Reisikirju kõikjalt ümber Himaalaja - Tiibetist, Indiast, Nepaalist, Bhutaanist ja Hiinast.

SAATEKS

Ülikoolipäevil kirjutasin vihikule, millesse konspekteerisin Idamaade ajaloo loenguid, „Imemaade ajalugu“. Pealkiri oli muidugi karjuvas vastuolus sellega, kuidas meile Idamaid loeti: purukuivalt, ikka mis aastal asutati kusagil kompartei ja millal oli esimene streik... Selle järgi oleks võinud arvata, et Jaapan, Hiina, India ja teised Aasia riigid erinevadki üksteisest vaid selle poolest, et mõnelpool asutati kompartei paar aastat varem kui naabermaal.. Ei saanud me mingit ettekujutust nende rahvaste omapärasest kultuurist, rääkimata millestki lausa imelisest... Aga et imelist neis maades leidub, seda ma juba aimasin. Seda küll ei võinud loota, et kõike kord oma silmaga näha saan – „nõukogude inimesena“... Ega „nõukogude inimesena“ saanudki...

Ajad muutusid ja uskumatu sai võimalikuks. Võisin korraga vabalt kirjutada ja rääkida kõigest, mis mind ikka oli huvitanud ja mille kohta olin juba pikka aega materjali kogunud – kõikvõimalikud vaimsed liikumised ja erootika, eriti nende sulamid, meeluse ja vaimsuse liitumisel avanevad hämmastavad võimalused – sakraalerootika.. Mitte ainult, et võisin kirjutada ja rääkida, vaid oli nagu ka inimesi, kel huvi lugeda ja kuulata... Elasin tollal päris jõukalt. Kui oleksin tollal nutikalt investeerinud, oleksin vast praegu rikas mees... Aga minus lõi välja üks vana algkooliaegne kalduvus. Kui siis vahel oli rohkem taskuraha, läksin linnaliinibussiga „reisima“, sõitsin kas Viiratsisse või raudteejaama (elasin Viljandis). Nüüd andsin jälle järele sellele vanale kalduvusele „raha maha sõita“, kuid juba hoopis teistes mastaapides. Muide – ei kahetse. Reisidelt kogutud vaimne rikkus on minus alles, võin seda lausa igal hetkel tunda, ei see haihtu ega devalveeru.


Mõnd rändajat tõmbab eriliselt just teatud kindel piirkond... Mind Himaalaja. Ja tean ka öelda, miks. Seal võib näha pühapilte ja kujusid, mis on minu paremat äratundmist mööda kõige kohasemad altarile. Tiibetis nimetatakse neid jab-jum (isa-ema), Nepaalis ja Indias: budashakti (buda oma „väega“, kaaslannaga). Rituaalses armuühtes jumalik paar. Tantristlik „paraadasend“, mis ei võimalda palju füüsilist liikumist, seda enam aga seesmiste energiavoogude üha ülevamaks ja nauditavamateks ülenemist – need vaimsustumise võimalused on piiritud ja just seetõttu pean seda kõige kõnekama religioosse kujutisena sobivaks altarile.. Usun, et kunagi on selliseid pilte kõigis pühamuis ja kõigis kodudes üle maailma nagu praegu võib neid näha väga erinevas stiilis maalituna kõikjal Himaalajas. Muidugi mitte Himaalaja keskel - seal on teadagi oma suursugususes lumised mäed – küll aga peaahelikku ümbritseval alal: Põhja-Indias, Nepaalis, Bhutaanis ja Tiibetis. Kuid siiski ka päris keskel, lausa kõrgeima tipu Dzhomolungma jalamil alpinistide baaslaagri lähedal, kus on maailma kõige kõrgemal asuv klooster – 5600m. Kloostris elab muide nii munki kui nunni ja õhkkond on läbini tantristlik. Võib kujutleda, kuidas see mõjub, kui sul on iga päev silme ees maailma kõrgeim mäetipp – astud õue ja näed. Sellelt kõrguselt ei tundu isegi enam eriti kõrge – veel vaid kolm kilomeetrit ülespoole. Seal ta kiiskab päikeses, lumetriibune kivimügarik, tipu kõrval pilveke.

Bhutaani sattusin maasikate õitsemise ajal ja kogesin satoriHimaalajat ümbritsevad jab-jumid ja maasikaõied sulasid üheks.

Nendesinaste jab-jummidega on muidugi palju arusaamatusi. Euroopa kunstis pole ju sellist zhanri nagu suguühe ( on, kuid surutud pornograafiasse). Tiibeti kunstis on sel aga keskne koht, ka on Tiibetis kogu kunst olnud alati vaimuliku eneseteostuse teenistuses, ilmalikku kunsti kui sellist pole seal kunagi olnudki . Kuidas siis vaadata neid pilte? Mõni võibolla on proovinud neid vaadata kui pornopilte? Midagi ei tule välja – imelikud pildid?... Üks võimalus vaadata oleks kujustada end ja oma armastatut selleks jumalikuks paariks ja – kui see õnnestub – kogeda oma armastust jumalikul tasandil. Budistlik fundamentalist ütleb mõrudalt, et kõnealused pildid pole üldse erootiline kunst. Ma olen selles mõttes temaga nõus, et nende piltide üle mediteerimine võimalda b ülendada meeluse nii kirkaks ja „vaimseks“, et selle kohta tõesti tundub juba kohatu tarvitada sõna „erootika“. Kuid kui keegi ka on seal üsna piiri peal – ma arvan, ka selles pole midagi halba. Me ei peaks olema kõiges tantrabudismi puutuvas nii krambis; ammuilma on antiikmütoloogiaga mängitud, tänapäeval ei üllata kedagi seegi, kui mõni kirjanik teeb ristiusuga sada imet... Mis püha lehm see tantrabudism siis on, et sellega ei või!?

Nii raamatutes, Internetis, kunstinäitustel Läänes ja rännates Idamail olen kohanud üha uusi viise kujutada budashaktit, kõikmõeldavad värvi- ja tundevarjundid on käiku lastud, budashaktisid on väga malbetest ülimalt raevukateni. Olen vahel arvanud, et nüüd peaks mul olema küll sellest maalizhanrist täielik ülevaade, aga ei, jälle ilmneb midagi üllatuslikku, lausa rabavalt uut. Seepärast tõmbab mind Himaalaja. Muidugi ka lumiste tippude ere valgus – et olen võinud seda nii lähedalt näha - küll maailma kõige kõrgemal asuvas kloostris ja alpinistide baaslaagris sealsamas viie kilomeetri kaugusel kui ka lennukis teel Bhutaani, mil peaaehelik saatis meid vasakult ligi pool tundi lausa käegakatsutavana. Usun päris tõsiselt, et tänu neile mälupiltidele tunnen kord kergemini ära surmas ilmuva ereda valguse, ei karda seda ning lähen sellega suures vaimustuses kaasa. Ja budashaktid, maasikaõites Himaalaja!.. Ei teagi, kas sügavama mulje on jätnud jab-jumid mõnes kloostris või himaalaja taluinimeste tagasihoidlikes kodudes, kus ka muidugi ei suhtuta neisse nagu sekspiltidesse, vaid nähakse neis Tarkuse ja Armastuse või Tarkuse ja Vahendite ühtsust. Kindlasti mõjutab see, et nad näevad suguühte kujutuses Tarkuse ja Armastuse ühtsust, heas mõttes ka nende maist armuelu.

Üks küsimus, mis mul tuleb nende reisikirjade avaldamisel enda jaoks lahendada, on see, kui palju käsitleda vaimseid õpetusi. Loodan nendega mitte liialdada, kuid reisipiltidesse siiski aegajalt lisada sedagi, mis võiks huvi pakkuda vaimsele otsijale, lootes salamisi, et mõnigi, kes alustas lugemist üksnes huvist värvikate reisimuljete vastu, saab ka himaalaja vaimsusest märkamatult kaasa haaratud... Sellega pean muidugi piiri pidama – mitte nii väga õpetusi, ennem juba selle piirkonna pühapaikade kirjeldusi. Ütlen ka ausalt ära, et Tiibetist ja Hiinast pole võimalik kohalikke keeli oskamata mingeid õpetusi saada, Indiast ja Nepaalist aga küll, seal piisab inglise keele oskusest. (Hiinas, näiteks Shaolini kloostris on viimasel ajal siiski juba hakatud korraldada hiina bioenergeetika ingliskeelseid kursusi, eestlastest on Uno Roots seal ühe edukalt läbi teinud ja õpetab neid tarkusi nüüd juba ka meil Intuitiivteaduste Koolis.) Tiibetis aga ägavad kloostrid hiina okupatsiooni paine all, pealegi on nad oma õpetamistes väga suletud, keegi seal ei oska inglise keelt – tiibetlased suhtuvad eurooplastesse küll hästi, sest teavad, et oleme nende konfliktis hiina võimudega nende poolel, kuid õpetamisega on nagu on... isegi nende endi laamade ja munkade suur enamus ei tea kõrgemaist tantra õpetustest midagi, nad saadavad oma elupäevad õhtusse koos pühajura retsiteerides ja sellest tekkinud õndsalikke vibratsioone nautides, olles seeläbi harmoonilised ja ka füüsiliselt terved. Üheski suures usundis pole kaugeltki kõik üles ehitatud ainult sel eesmärgil, et aidata vaimset otsijat edasi, küllalt palju energiat on suudnunud ka sellele, et vaimulikele oleks kindlustatud kui just mitte lausa luksuslik, siis vähemalt hea ja õdus elu. Tantrabudism pole siin mingi erand. Meenub paralleel ilmalikust elust.Üks noor teadlane tuli õhtul koju ja kuulutas võidukalt isale:

- Lahendasin täna ära probleemi, millega sina ja enne seda vanaisa oli eluaeg tegelnud!..

Isa polnud sugugi rõõmus, vaid õhkas:

- See probleem andis elatist minu isale, andis mulle ja oleks andnud ka sulle ja võibolla isegi veel sinu lastele..

Ei hakka madam Blavatsky kombel luiskama, et kohtasin Tiibetis kõiksugu mahatmaid... Küll aga pakkus Tiibet vahetu elamusena palju: Seevastu on head õppimisvõimalused Nepali pealinnas Kathmandus ja muidugi ka väga mitmel pool Indias, kus kõik kohad on täis selliseid „keskastme“ gurusid nagu neid Lii Unt oma Varanasi-raamatus värvikalt kirjeldab. Sellistest on muidugi targem üldse eemale hoida. Kathmandus Thameli linnaosa keskel on üks väga hea raamatupood Pilgrim Books. Teadetetahvel selle sissekäigu kõrval kirendab kõikvõimalike kursuste kuulutustest: küll jooga, küll tantra. Kathmandust pisut väljas on mäeotsas suur uus ja ilus Kopani klooster, kus ka on orienteerutud ingliskeelsele õpilaskonnale. Indias, nagu öeldud, on õppimisvõimalusi tohutult, kuid esimese asjana tuleks püüda selgusele jõuda, kas guru, kelle juurde oled sattunud, on ka tõesti tasemel. Häid hinduistlikke õpetajaid on leida väikeses, kuid iidse vaimse traditsiooniga Rishikeshi linnakeses Põhja-Indias, seal, ku s Ganges veel tõesti puhta jõena mägede vahelt välja voolab; seal on ashram ashrami küljes kinni. Kui kõnnid ja uurid süvenenult erootilisi skulptuure Khadzuraho templite välisseintel, tuleb tantra õpetjaid ise juurde, kuid jällegi peab endalt küsima: on see ikka tõeline õpetaja või on ta oma teadmised tantra kohta ammutanud samadest ingliskeelsetest raamatutest, mida oled ka ise lugenud?.. Hinduistliku kultuuri sügavusi võib tajuda Gokarnas, väikeses rannikulinnas Goast lõuna pool.



MAINE JA TAEVANE TIIBET


Tiibeti loodus on ühtaegu ülev ja üksluine. Muidugi on haarav vaade üle helepruunide mäeahelike, mille tagant paistavad ka lumised tipud, kuid kui siis edasi sóites saadavad sind needsamad väliselt täiesti elutuna näivad mäed, tekib sellest üksluisusest iselaadne ängistus. Lausa üllatav oli, kui siis üsna meie mikrobussi nina eest kalpsasid üle tee kaks päris tavalist jänest. Ju peavad siin kivilóhedes siis ka mingid rohututid kasvama... mingi elu neis mägedes siiski on. Paar tundi hiljem nägime jälle üht elusolevust - roti ja kassi vahepealne elukas vóttis kivi peal päikest.

On öeldud, et kui Tiibet on muust maailmast moodsa tehnoloogia osas tuhat aastat maha jäänud, siis psühholoogias on tuhat aastat ees: kui Lääne psühholoogiateadus uurib alles, kuidas teadvuse ilminguid kirjeldada, siis tiibeti budism ópetab kórgemate vaimsete seisundite saavutamist.

Kõik me kogeme erinevaid seisundeid; osa neist on ebameeldivad, seega siis päris praktilises móttes madalad: rusutus, masendus, stress, pohmelus... osa jälle väga meeldivad: róóm, armutunded. Móned t eavad isegi nii peeneid seisundeid nagu luuleinspiratsioon vói usuline ekstaas. Rumalamad inimesed arvavad masenduse tulevat välismaailma mõjudest, targemad teavad, et inimene vóib tegelikult välismaailmast sóltumatult kujundada endas väga peeneid ja kórgeid seisundeid. Püüd selliste poole iseloomustab kóiki usundeid, ka kristlust, Tiibeti budismis on aga eriti selgelt välja arendatud móned meetodid, mida teistes usundites peaaegu ei kasutata. Näiteks visualiseerimine vói eesti keeli kujustamine. Juhtub kirikuski, et Kristus on andunult palvetaja ees alataripildilt alla astunud ja teda ónnistanud, Tiibeti mungad aga ópivad teadlikult looma selliseid vaimusilmas nähtavaid kujusid, see on nende psühhotehnika. Samal ajal ei arva nad, et need kujud on tegelikult olemas. Budism on vist ainus usund, mis róómsalt möönab, et jumalad on meie teadvuse loodud kirkad vormid, tegelikult pole neid tõesti olemas, mis aga ei tähenda hoopsiki usuelu mõttetust. ( Kristluses on lähtepunkt teine, Jumalaks nimetatakse siin head energiat, millega püütakse ühele lainele saada; selle energia kohta võib ju möönda sedagi, et see on olemas.) Ka maist tegelikkust pole budistide meelest üldsegi olemas, seegi on midagi unenäotaolist, on meie meelte looming, virtuaalmaailm. Kui pisut järele móelda, siis – nii see ju on. Meile tundub, et maailm on just selline nagu me seda näeme. Kindlasti arvaks sama ka jóeluhal lendlev kiil - kui ta mõistaks arvata -, kusjuures tema näeb maailma hoopis teistsugusena kui meie, sest ta meeleorganid on niivórd erinevad. Milline on siis maailm tegelikult, kas selline nagu seda tajub inimene vói selline nagu seda tajub kiil? Selge, et nähtav maailm on vaid meie meelemuljete kogum.


Teiseks vóimsaks meetodiks, mida tiibeti budismis kasutatakse kórgemate vaimuseisundite saavutamiseks, on kõik see, mida annab teha seksuaalenergiaga. Vóib kujutleda, mida kogeb munk, kes kujustab jumalanna ja see jumalanna tuleb ning astub temaga armuühtesse. Ka tegelikud partnerid, mees ja naine, võivad teha armuühtes mitmesuguseid psühhofüüsilisi harjutusi, mis avavad neis kórgemaid vaimseid seisundeid.

Mungad tegelevad kloostrites bioenergeetiliste harjutustega, näiteks sellisega, et kujutletakse nagu põleks südames küünlaleegi sarnane tuli ja kogu keha on seda ümbritsev värelus, aura, ka magama jäädes püütakse meelde jätta, et keha on leeki ümbritsev valgus.

Mida need harjutused siis annavad? Inimene hakkab kiirgama vaimsust, tervistavat energiat ja armastust sel määral, et see on tajutav teistelegi.

Ūks pónevamaid tiibeti ópetusi on kirjas nende surnuteraamatus. Móni aeg tagasi ilmus ka eesti keeles ameerika arsti Moody raamat "Elu pärast elu", milles on kirjas nende inimeste jutustused, kes on korra juba kliinilises surmas olnud, kuid tänu arstide jóupingutustele tagasi toodud. Neis jutustustes on hämmastavalt palju sarnast: surnu näeb ülalt-kórvalt enda elutut keha ja selle ümber askeldavaid arste ning omakseid, ei móista, miks nad on ähmi täis ja kurvad, sest ise ei tunne ta end sugugi halvasti, siis tuleb lend läbi mingi tunneli valguse poole... Edasi need inimesed enam midagi ei näinud, sest nad toodi ellu tagasi. Sellest, mis juhtub edasi, jutustab Tiibeti "Surnute raamat".

Kui inimene ei karda eredat valgust, vaid läheb meeleldi selle poole, siis ta vabaneb taassündide ahelast (kristlikus terminoloogias "saab paradiisi"), kui see aga kohutab teda, hakkavad ilmuma järjest tuhmimad valgused ja ühega neist, sellega, millele vastab ta surmahetkeks saavutatud vaimne tase, läheb ta meeleldi kaasa ning sellekohaselt siis ka sünnib uuesti. Palju abi vóib olla sellest, kui vaimulik kórvalt ópetab: "Ära karda eredat valgust, mine sellega kaasa..!" Kui surnu teadvusseisund surmahetkel on siiski olnud sedvõrd madal, et ta ei suuda nii toimida, püüab vaimulik aidata teda vähemasti paremat taassündi valida.

Ūks väga pónev õpetusliin on Kalatshakra. Ega asjata ole see olnud paljude Dalai-laamade lemmikópetus. Kalatshakra tähendab eluringi, ajaringi. Mandala, ringikujulise pildi puhul on see otsekui universumi mudel. Kalatshakrat kujutletakse aga ka paljunäolise ja paljukäelise jumalusena, kes surub enda vastu rituaalses armuühtes oma kaaslannat. (Kui teisi jumalusi kujutatakse jab-jum asendis tavaliselt lootosõiel istuvaina, siis Kalatshakra ja ta kaaslanna Vishvamata seisavad.) Selle psühhotehnika tegija tajub end kord Kalatshakrana, kord tema kaaslannana, siis nende ühtenaudinguna ja tóuseb ka ise seeläbi kórgema vaimse seisundini. Kui juba tavaline maine erootiline nauding on nii elamuslik, siis seda kõrgem ja ülevam peab see ju olema, kui on tegemist kahe jumaluse ühtega ja sellesse sisse elades võib ka inimene kogeda midagi, mis tavaliselt jääb inimkogemuse piiridest väljapoole. Ka enamus tiibetlasi ei koge seksuaalsuses midagi vaimselt ülendavat, tavaliselt hakatakse sellist võimalust nägema alles siis, kui õpetaja on õpilase tähelepanu sellele juhtinud, mis on ühtlasi üks kõrgemaid pühitsusi.

Need on vaid móned näited Tiibeti vaimukultuurist. On otse hämmastav, kuidas nii väike rahvas, ehkki meist veidi suurem, kuid siiski samasse suurusjärku kuuluv, on tóepoolest teinud seda, mida Hurt meile sajand tagasi soovitas: olles arvu poolest väike, saada suureks vaimult! Tavaliselt peab ühe väikerahva liikmest vaimne otsija vóórkeeli óppima, et leida seda, mida vajab, kuid tiibeti keeles on see kõik olemas ja mitte lihtsalt olemas, vaid lausa algallikana. Kahjuks on tiibeti keel eurooplasele raske, tundub kohati lausa mõistusevastane: miks peaks selleks, et saada ä-d, kirjutama o ette e, taha l-i ja üles m-i?!... Näide on sümboolne, mitte et tegelikult päris nii oleks... tegelikult on asi veel keerulisem, aga ma ei mäleta täpselt, kuidas.. Pole siis ka ime, et eestlasil, kes on suutnud selle keele vähem või rohkem selgeks saada, ilmneb kalduvus upsakaiks muutuda... Ka tiibeti keele kõla on väga kummaline. Kuuldes ühes mägikloostris kaht tiibetlast omavahel rääkimas, hämmastusin: kõlab nagu prantsuse keel... Olen aegajalt ka ise tiibeti keelt õppinud.. praegu on jälle paus, tundub et rohkem kui mõnda originaalteksti süvenemine, annab mulle siiski kõige selle jälgimine, mis ilmub tantrabudismi kohta inglise keelde – ka selle jälgimine nõuab aega ja püsivust ja kõike ju ei jõua.


Igaühele, kelles on ilmnenud kutsumus luuletusi kirjutada, peaks tiibeti budism (lamaism, tantrabudism, vadzrajaana) avaldama lausa vastupandamatut külgetõmmet – kui nad sellest vaid midagi teaksid!.. – ja seda seepärast, et seal on kõik, mis oluline ühele poeetilise meelelaadiga inimesele, paljukordselt võimendunud. Meil on ilus muusa-kujutelm – naine, kes inspireerib. Väga poeetiline, kuid ometi liig põgus ja kahvatu selle kõrval, mis on arenenud samast ideest, samast algest tantrabudismis. Daakinid, taevas lendavad naisolendid. Eurooplane teab kahesuguseid „lennuvõimelisi“ naisolevusi, inglid (haldjaid võib ka vaadelda inglite eriliigina) ja sukuube. (Inglite soo osas valitseb küll mõningane ebamäärasus, kuid kunstnikud on neid kujutades esile toonud enamasti siiski õrnu naiselikke jooni). Sukuube kujutatakse eranditult hukatuslikena, nad lendavad magava mehe peale, astuvad temaga suguühtesse, imevad ta energiast tühjaks, toovad kaasa haigusi (vaevalt et just suguhaigusi) ja isegi surma. Daakineis on jooni nii ingleist kui sukuubidest, nad ei ole loomult halvad, pigem ettearvamatud ja võivad mõnel juhul mehe tõesti ka hukutada, kuid palju oleneb siin mehe enda hingelisvaimseist väärtustest: kui ta suhtub daakinisse lugupidavalt, võivad need kinkida talle armuelamusi, mis ületavad kaugelt kõike seda, mida mees võiks kogeda maises armuelus, daakinid võivad anda ka kõrgeid vaimulikke pühitsusi, nad võivad ilmuda nii unes kui ilmsi. Ka vaimselt kõrgeltarenenud naine võib olla daakini kehastus – naine, kelle meeluses on vaimsust või vastupidi – vaimsuses meelust. Üks tuntumaid daakineid on Vadzrajoogitar, keda kujutatakse leekpunase kehaga meela naisena. Tiibetlased on õppinud suhtlema temaga ja ka iseennast Vadzrajoogitariks kujustama, kusjuures seda teevad nii naised kui mehed. Mis puutub kujustamisse, on siin jälle tegu millegagi, mis kallis luulemeelsele inimesele. Nii ise luuletades kui luulet lugedes on ju oluline elav kujutlusvõime. Kujustamine on samm sellest veelgi edasi, nii reljeefne kujutlemine, et kujustatu võtab lausa nähtava ja kombatava kuju. Haaravaim ja vast ehk meie inimestele siiski ka mõistetav näide kujustamise väärtusest võiks olla enda ja oma armastatu kujustamine jumalikuks paariks ja oma tunnete ning naudingu läbi elamine jumalikul tasandil - jumala ja jumalannana. Suguühtes jumaluste puhul kehastab naispool Õndsust, Tühjust ja Tarkust, meespool aga Hoolivust ja Vahendeid.

Siit nähtub jällegi, et jumalamõiste tantrabudismis erineb täiesti jumalamõistest ristiusus või islamis. Muhameedlase jaoks on Jumal nii vägev, kauge ja kõrge, et ülim, millele inimene võib pretendeerida, on olla ta alandlik teener, tantrabudistile on aga jumalused ta enda ideaalsed mõttekujud, mis võimaldavad tal oma tunnetuses kõrgemale tõusta, ta võib neid kasutada isegi oma keha ümber vaimse soomusrüü tegemiseks.


Vadzrajoogitari kujustamist alustatakse vam-silbist. Appi võetakse ka 13-silbiline Vadzrajoogitari mantra: om va-dzra-vai-ro-ca-nije huum huum phat svaa-ha. Vadzrajoogitar on tuntud ka kui Vadzradaakini, Vadzravaraahi (Teemantemis) ja Vadzravilaasini. Viimasel juhul on tegemist Vadzrajoogitari eriti meela ja armumängulembese kujuga. Vadzra (teemantvälk) aga näib tantrabudimis sobivat iga muu sõna ette kui tahetakse öelda, et tegemist on millegi suure ja vägevaga. Nii on vadzrapinnas, vadzraparadiis, aga ka vadzrapõrgu, mis on isegi õudsem paik kui ristiusu põrgu. Vadzra kujustamisel on seemnesilbiks huum.

Kui daakinid jäävad ehk pisut kaugeks, siis väga eluline on karmamuudra (teopitser), kaaslanna. On ka mitemsuguseid kujuteldavaid kaaslannasid nagu dznanamuudra ja mahamuudra; viimane ülim, temani võib jõuda kujutluse teel, kuid ka sel viisil, et karmamuudra üleneb mahamuudraks. Ikka maksab meeles pidada, et ülim kaaslanna on Tühjus.

George Feuerstein kirjutab oma raamatus Holy Madness:

Joogi avastab üha peenemaid energia- ja teadvusseisundeid, mis viivad ta õhulise ja heleda teadvuse valda, lasevad kogeda ligilähedaselt juba ka Eredat Valgust (pe´i ösel), mis on väga kõrge, kuid siiski mitte veel kõrgeim tase. Selles staadiumis leiab aset „tilkade“ sulamine tshakrates (keha energiakeskustes) ning energia koondumine keskkanalisse. Sedamööda, kuidas selline seesmine rännak kulgeb, saab aina tuntavamaks vajadus avada kuuekordne sõlm südametshakras (mis on võimalik vaid kahel juhul – vaimselt mõtestatud suguühtes tegeliku kaaslannaga või siis surmahetkel, mil see avaneb iseenesest – Ü.T.) ja ka olukord, mida nimetatakse „kõne-värskuseks“ (vaag-viveka). Sellele järgneb veelgi suurema väljakutsena vajadus integreerida värskelt omandatud teadvus (mis on tühi, kuid õndsusrikas) puhta illusoorse kehaga (gju lu; sanskritis: maya-deha), millel on kõik valgustatud olendi märgid. See on „vaimu värskuse“ (citta-viveka) staadium.

Nüüd on joogil aeg paraktiseerida edasi koos joogitariga (teopitseriga, karmamuudraga), kuna ühted ulmakuju- naisega on oma võimalused ammendanud. Vaid sellist kõrgemat joogat praktiseerides võivad mees ja naine mõlemad kogeda tõelist, mitte ainult kujutletud Eredat Valgust. Kuue kuni kaheksateistkümne kuu jooksul jõuavad nad selliselt praktiseerides nii kaugele, et mõlemad saavutavad selles kogemuses kindluse, mida nimetatakse „õppija ühteks“, luues endas hävimatu teemantkeha (vadzra deha), mis sulab vikerkaarevärvideks. See annab tunnistust sellest, et joogi on vabanenud surmade ja taassündide ahelast. Seda nimetatakse „õppimises lõpulejõudnute ühteks“, kuivõrd pole jäänud enam midagi, mille peaks veel omandama.

Luulemeelsele inimesele on omane ka eriline, tavateadvuse seisundist erinev seisund – inspiratsioon, ilmre. Jälle miski, mille tantrabudism on lausa mõõtmatutesse kõrgustesse edasi arendanud – kui palju ülevaid seisundeid, kuni nirvaanani välja!..

On siiski vadzrajaanas üks asi, mis mulle ei meeldi ja see on paraku tõesti tökatitilk meepotis.. Nimetaksin seda budistlikuks fundamentalismiks. See tuleb esile mitmel moel. Üsna veidrana mõjub seegi, kuidas mõned budistlikud õpetajad on kulutanud palju aega lääne inimeste siunamisele: me olevat suured egoistid, vaimsed materialistid, tahame vaimsustki tarbida.. See on sama kui et kristlikud vaimulikud käiksid kirikus pingiridade vahel, palvetavate inimeste vahel, ja aina uuriksid: kas su usuelamused ikka on küllalt ehedad ja siirad ja omakasupüüdmatud?.. Isegi tarbijalik suhtumine vaimsusse on võrratult parem, kui et inimene ei tunnista üldse mingit vaimsust, tarbib ainult materiaalseid asju, vaatab üksnes mõrvafilme ja elab kaasa kummastavalt pompöösseks aetud spordivõistlustele. Eriti agar kõigi süüdistaja vaimses materialismis oli Chögyam Trungpa, selle väljendi lansseerija, ise Shambala kuningat mängides vaat et suurim vaimne materialist, keda kunagi nähtud. Ja see pidev võitlus (teiste) egoga.. See on vähemalt ebadelikaatne. Ma peaksin siin õigeks juhinduda kahest ideaalist. Zen-budismis on eesmärgiks kogeda valgustushetki, satoreid, võimalikult kirkamaid ja võimalikult rohkem. Hiljaaegu lugesin gnostikute peateost, Pistis Sophiat, millest koorub välja järgmine maailmavaade: me oleme valgusolendid, langenud tumedasse materiaalsusse, kuid aegajalt võime tunda, et kusagil ülal on valgus ja et sädemeid sellest on ka inimeste rinnas, ühel rohkem, teisel vähem. Satorid ja sädemed ongi ainus, mis oluline, kõik muu on üsna kõrvaline. Ja jäägu igaühe enda asjaks, kuivõrd ta evib neid valgusi ja sädemeid ja kui olulised need talle on.

Fundamentalistidel on muidugi kalduvus müstifitseerida ka kõike, mis seotud tantratega: salajased tekstid, vaid pühitsuse saanuil on luba neid lugeda. Küllap seepärast on viibinud ka tantrate tõlkimine inglise keelde. Mina olen seni lugenud vaid kolme, Hevadzra tantrat - esimene, mis tõlgiti juba aastakümneid tagasi - Tshakrasamavara tantrat ja saksakeelses tõlkes ka Guhjasamadza tantrat, Kalatshakra tantrast olen näinud vaid sisukirjeldusi ja kokkuvõtteid. Mõnda neist tantratest oleks mul ka „ametlikult“ õigus lugeda, sest olen saanud Kalatshakra, Tshakrasamvara ja Vadzrajoogitari pühitsused. Hinduistlikke tantraid on vast rohkemgi kui budistlikke, kujutavad need endast Shiva ja Shakti kahekõnesid, mõnelgi juhul ka suguühtes peetud kahekõnesid, on tihti üsna lühikesed ja paljud neist on kergesti kättesaadavad Internetist.

Tshakrasamvara on tõlkes: Õndsusekeeris. Mingi erilise püha raamatuna see just ei tundu. Paneb isegi imestama, et selline tekst on omandanud nii suure tähtsuse. Kuid mõndagi tähelepanuväärset seal siiski on. Sisult üsna rabe, jagab see tantra läbisegi juhiseid nii maise rikkuse, võimu, hea tervise kui ka valgustatuse saavutamiseks – vaimset materialismi ka kuipalju!.. isegi vaenlaste kahjustamiseks õpetatakse ühte kui teist – nii et leidub seal isegi musta maagiat. Ida kultuuris pole sellist selget vastandamist – religioon ja nõidus, kõik on üks tervik, energiate mäng. Erilist väge omistatakse mantrale t pha huum huum ha ha hriih om, sellega võib allutada jumalusi ja inimesi, kuivatada jõgesid ja panna voolu seisma. Kuid rõhutatakse ka seda, et kui sul pole kaaslannat, siis mantra ei mõju, tugevaim toime on mantral, kui seda korrata suguühtes. Üpris palju leidub meie mõistes armumaagiat. Näiteks: Võta võrdseis osades teetolmu ta jalge alt, sandlipuupulbrit ja tuhka surnupõletuskohast, sega saadud segu mõlema käega hästi segi, ohverda ja kohe sel hetkel ilmub sellesse vägi. Mata pulber maha, sõnum sellest jõuab maapinna kaudu silmapilkselt temani ja ta tuleb jooksujalu sinu juurde ja heidab käed su kaela.


Feuerstein räägib äsja tsiteeritud lõigu algul ilusasti sellest, millisele tasemele peab olema jõudnud, enne kui praktiseerimine kaaslannaga osutub mõttekaks. Tõepoolest, kui midagi sellist proovivad kaks inimest, kes pole vaimses enesearenduses veel üldse kusagile jõudnud, jääb nende seks ikka tavaliseks seksiks, kuid see on ka kõige halvem, mis juhtuda võib. Mitte ju ka midagi väga halba, eks ole? Kui need inimesed on aga asunud vaimse eneseteostuse teele, ehkki pole veel nii kaugele jõudnud nagu eeldavad fundamentalistid, mõjuks see, kui nad oma meelusega teineteist toetaksid, kahtlemata arengut soodustavalt ja kiirendavalt. Seega tuleks kõik karmamuudra tõivega seostuv teha kõigile kättesaadavaks nagu Mantak Chia on teinud lääne inimesele kättesaadavaks taoistliku bioenergeetilise armukunsti. Fundamentalistidele on aga karmamuudra-praktikad paraku ühed kõige kiivamalt hoitud saladused ja nad püüavad sellega seoses silme ette manada kõikvõimalikke ohte. Ka ei väsi nad hoiatamast, et kes ei järgi tantristlikke tekste äärmise täpsusega, riskib sellega, et võib järgmises sajas taassünnis liikuda läbi koeralitade emakate ja alles seejärel sündida jälle kõige alama kasti inimeste hulgas. Sellised ähvardused on lihtsalt inetud. Tegelikult on tohutu tantrakirjandus just üks väga erineva tasemega kirju, kuid samas ka erakordselt huvitav materjalikogu, kust peaksime valima vajalikku, jättes kõrvale suurema osa, mis on meile täiesti kasutu.

Kõik need mu kriitilised märkused fundamentalistide aadressil ei kahanda aga sugugi tõsiasja, et tantrabudismist leiab väga väärtuslikke juhiseid süvitsiminekuks kõiges kolmes poeetilise meelelaadiga inimesele olulises asjas: ilmreseisund, muusa ja kujutlusvõime. Selles viimas on arenguvõimalused lausa piiritud: kujutleda jumalusi sulamas tilkadeks ja libisemas selgrookanalis allapoole, tervendades ja ergastades. Et sellest asjast veelgi selgemat ettekujutust anda, toon siis ära ühe lõigu Lama Yeshe raamatust Saades Vadzrasattvaks (Becoming Vajrasattva):

Kujusta Vadzrasattva oma pea kohale. Ta keha ei ole materiaalne nagu meie keha, vaid vikerkaarekeha, selge ja läbipaistev – psüühiline keha. Vadzrasattva on täiuslikus ühtes oma kaaslanna Dordze Njemaga,( kes istub ta süles näoga tema poole) Vadzrasattva südamest kiirgub igas suunas valgust, mis kutsub kohale kõik budad ja bodhisattvad. Selles säravpuhtas valguses kehastub valgustatud vaim. Ebapuhas vaim on just selle vastand, piiratud ja ajendab ebapuhtaid tegusid. Tarkuseenergia särav valgus suundub tagasi Vadzrasattva südamesse, laskub ta keskkanalis salajasse tshakrasse, liigub sealt edasi ta kaaslanna Dordze Njema salajasse tshakrasse ja tõuseb sealt üles tema keskkanalisse, täites selle. Nüüd on mõlema kehad tulvil õndsusrikast säravat valgust. Mantrast mõlema südames laskub kundalinienergia valgust külluslikult alla nende keskkanalis ja seda valgub läbi nende liitunud salajase tshakra sulle lagipähe. See on vägev elamus, nagu juga, nagu kosk. Valgus sööstab alla su keskkanalis ja surub su kehast läbi alumiste ihuavade välja kõik negatiivse mitmesuguste loomade nagu konnade, madude, sigade, kanade, skorpionide, ahvide jne. kujul. .

Sinu rahulolematus ja üksindustunne on samuti puhastatud nagu iga muugi negatiivne impulss, mis on sind häirinud.

Kui ühest tavalisest naisest saab luuletajale Muusa, on see juba tähelepanuväärne ülenemine, aga Muusast veel Jumalannaks! Ja seda päris tõsimeeli!.. Ning seisundid – inspiratsioonist valgustatuseni!.. Sellest mu sügav huvi ja kiindumus Himaalaja-kandi vastu, kus kõike seda on külluslikumalt kui kusagil mujal maailmas.