Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

3. Põhitõed.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search

Niipalju munkade tegevusest. Milline on siis buddhalastele omane usutunnistus, ühine nii varasemal kui ka hilisemal ajal, ükskõik kui palju lisatingimusi uuenduste näol ka on tehtud? Need võib rühmitada kaheks peamiseks suundumuseks: kõigepealt jutlustati lunastusest, viidates selle hädavajalikkusele, seletati selle olemust ning saavutamisteid; teine koosnes Kolmest Kalliskivist ehk Aardest Buddhast, Seadmusest ja Kogudusest.

Buddhism on oma olemuselt lunastusõpetus, pääsemine kannatuste maailmast, milles leiame end asuvat, lootusetult rikutud loomusest. Buddhalane näeb äärmiselt sünges valguses meie elutingimusi, iseäranis kõige meid ümbritseva ja meis endis oleva püsimatust, mis ei lase paratamatult midagi lõplikult teostada ega tunda rahulolu. Lõpuks viib surm kõik kogutu ja lahutab meid sellest, mida südames kandsime. Kui kasutu on otsida midagi kindlat sellises keskonnas ja õnne säärase kaduva ainesega. Inimese lõbud on äärmiselt tühised ja nende eelistused ning valikud reedavad rumalust, käituvad kui ülirõõmus laps, kes on leidnud kauni marmortüki rohelise täpiga keskel, kardab seda kaotada ning seepärast neelab ta selle otsemaid alla, mille tulemusena ta magu ... Peale selle: kes ei kohkuks, kui taipaks, millisesse hädaohtu end saadab seeläbi, et omab keha! Lõputu valulik jällesündimine olemasolus (samsaaras) on inimeste tavaline saatus ja järsk meelemuutus on kannatus vabanemisele. Sünni ja surma kartuses jätsid inimesed tavapärase elu ja hakkasid joogideks, et jõuda vabanemiseni.

Kui järgnevalt soovida teada selle ebarahuldava olukorra põhjust, siis oleme rääkinud, et meie peal ei lasu ükski väline jõud, määratud saatus ega õel jumalus, vaid see on sõltuv meie endi hingelaadi mõjustavatest teguritest, mida on erinevalt kirjeldatud kui �imu��sku oma ainukordsesse minasse või alduvust rikutusele Mitte ainult igatsus meelelise mõnu, raha, seltskondliku soosingu ja võimu järele, millega me asjatult loodame kindlustada oma vanadust, vaid ka ükskõik milline soov väärib buddhalaste poolt hukkamõistu kui sisemist vabadust ja sõltumatust ahistav.

Teisest küljest võime jälle väita, et kogu meie õnnetus seisneb kavatsuses mingisugust osa kõiksusest omastada kui isiklikku ja öelda niipaljude asjade kohta kui võimalik see on minu, see olen mina Buddhismi algõpetus on see, et sõna sina ei ole päriselt olemas, vaid on väljamõeldis ja et eneseotsingutes ohverdame oma heaolu pelgale kujutlusele. Lõppeks erineb Buddhism kristlusest, pidades kõige kurjuse peapõhjuseks seadmatust ja mitte sattu� tegevuse vaimset puudulikkust ja mitte pahasoovlikkust ning vastuhakkamist.

Ilma lõplikult määratlemata esitatakse teadmatusena meile Neli Pettekujutlust (viparjaasa), mis panevad meid otsima püsivust püsimatusest, õnne sellest, mis on lahutamatu kannatusest, isiklikku ebaisikulisest ja naudingut eemaletõukavast ning tülgastavast. Olukord oleks muidugi sootuks lootusetum, kui kannatuste ja olemasolu maailm oleks kõik, mis on. Tegelikkuses on peale selle veel midagi, mida kutsutakse Nirvaanaks ehk Vabaduseks, tunnetus- ja kogemusväline seisund, mille kohta ei või rohkem lisada, kui et siis on kõik haigused lakanud koos põhjuste ja tagajärgedega. Buddhalased on vähem andunud selle määratlemisele, rohkem teostades seda isekeskis ja tundnud suurt vastumeelsust, avaldamaks kindlaid väiteid Nirvaanasse läinu kohta. Meie maailma on tihti võrreldud põleva majaga, kust igaüks omas mõttes püüab põgeneda. Kui maailm on nagu põlev maja, siis Nirvaana on maja ilma tuleta, nagu võime lugeda ühest vanemast kirjutisest, Nipata Pühakirjast (1074, 1079):

Tuulest aetud tulelõõm jõuab lõpuni, laiub mõõtmatult. Vaikne tark jõuab sihile, vabana nimest ja kujust, eesmärgile mõõtmatule. Kõik takistused kaovad, samuti seletused.

Kuna kõige kurjuse ajendid asuvad meis eneses, siis meie endi jõupingutused võivad meid neist vabastada, kui ainult teaksime, kuidas seda teha. Nagu hea arst, on Buddha andnud meile ohtrasti abi kõikide vaevade vastu ja esmaabi on sarnane teiste usundite omaga. Inimene peab oma igapäevast eluviisi muutma natukenegi kõlbelisemaks ja olema kuulekas Viiele Juhisele, mis keelavad tapmise, varastamise, abielurikkumise, valetamise ja joovastite tarvitamise. Teiseks tuleb jälgida, mil viisil endale elatist teenitakse: lihunikud, kalurid ja sõdurid rikuvad kogu aeg esimest juhist, seepärast võib neil ainult kasinat vaimulikkust arvata. Teised ametid on vähem ohtlikud hingele, kuid ohutuim ning kindlaim selles osas on ei kodu ega varandust omava munga olukord, kes oma aineliste vajaduste rahuldamisel loodab ainult teiste lahkusele. Kui kord kõlbeline alus on rajatud, siis ülejäänud Buddhistlikud püüdlused tähendavad vaimseid harjutusi, mõtlustamise mitmesuguseid viisisid, mis taotlevad kolme erinevat, kuid vastastikku ühendatud eesmärki.

1. Püütakse nihutada tähelepanud tunnete maailmast teisele, peenemalt tajutavale alale, rahustades niimoodi inimeses möllavad kired. Tunnetel põhinev elu; tundelisus ja ajaloolised tõigad on heitlikud, viljatud ja peamiselt tähtsusetud. Ainult see on teadmist väärt, mis avastatud mõtluses, mil välised meeled on valvatud. Selle mõtluskogemuse pühitsetud usutõed jäävad tabamata keskmisele inimesele, tema tunnetel põhinevatele teadmistele ja tunnetest piiratud vaateväljale.

2. Püütakse koondada argiasjadega hõivatud tähelepanu iseenesele, koos kõigi pidevalt muutuvate meeleliste ärrituste ja mõtetega.

3. Püütakse süüvida ülitunnetuslikku ilma, tõsta meeltületavasse teadvusesse ja see otsiskelu viib tühjusesse, lõplikkusse tõelisusse.

Esimene eelaste on Buddhistlikus sõnavaras märgitud kui tähelepanelikkus (smriti), millele järgneb lovi (samaadhi) ja tarkus (pradnjaa).


Selline on mõtluse liigitus nende eesmärkide järgi. Teisest küljest võib neid liigitada vastavalt ainele või teemale. Märkimisväärne hulk sellistest teemadest esitati õpilastele ja valik olenes tema andekusest ja kalduvusest. Erinevate võimaluste arv on nii suur, et teeb võimatuks isegi ülesloendamise siin. Sealt võime leida suhteliselt lihtsaid jooga-laadi hingamisharjutusi, keha kolmekümne kahe osa eitluse, erineval lagunemisastmel olevate laipade vaatluse, sisekaemusliku teadvuse oma ajutegevuse kulgemisest olgu need tunded, mõtted või keskendushälbed, või mõjurid, mis soodustavad selginemist. Seal on vastastikuste tundeelamuste täiustamisest, nagu näiteks sõprus ja kaastunne, Kolme Aarde vooruste meeldetuletus, mõtisklusi surmast ja pürgimus Vabadusse. Mõtlustamise meelisteema on vastastikuse Sõltuvusahela Kaksteist Lüli (pratiitjasamutpaada), mis näitab, kuidas võhiklus viib maise elu lõppemise vanaduse ja surmaga ning kuidas vastupidiselt, võhikluse ärakaotamine peab viima kõigi nende mõjurite kadumisele. Teistsugused mõtlused omalt poolt püüavad toonitada igasuguse tingivuse püsimatust, paljastada kogu kannatuse ulatust, näidata sina mõiste sisutust, soodustada tühjusnägemust, ilmutada vabanemisele viivale teele omaseid tunnuseid.

Tegelikult võib näida, et Buddhismi esimese ajastu mõtlusviisidele puudusid peaaegu üldse kitsendused, ehkki pärast allutati see mingisugusele korrapärasusele. Nüüd, mis puutub Kolme Kalliskivisse: Buddha on selle usundi rajajana ka alustugi, kes kindlustab õigsuse ja Õpetuse usalduse tõe läbi, et Ta ise on täielikult Valgustunud. Ta on teadlikuks saanud elu olemusest ja tähendusest ning leidnud selge teeraja sellest välja, ta erineb kõigist teistest selle poolest, et Tema ise, Iseenda läbi, on leidnud tõe ja teab kõike tarvilikku vabanemiseks. Kas ta teab ka kõike ülejäänut, see tähendab kas ta on ka kõikteadja selle sõna otseses tähenduses, oli voolude vaheliseks vaidlusküsimuseks. Siiski valitses üldine nõusolek, et Ta teadis kõike vajalikku saavutamaks lõplikku rahu ja seepärast oli Ta vaimulikes küsimustes vääramatu ja veendunud teenäitaja. Sõna Buddha pole muidugi pärisnimi, vaid aunimi, tähendamaks valgustunut mis osutab inimese seisundile, kes on ilma ühegi takistuseta kanal Seadmuse vaimsele väele ehk Tõele. Ajaloolise Buddha isikunimi oli Gautama või Siddhaaratha ja hõimu järgi võidi Teda sageli kutsuda ka Sakjamuni, Sakja hõimu tark, kuid ajaloolisest isikust ei ole Buddha Õpetus väga palju huvitunud. Tema väärtus usundile seisneb Tema Seadmuse Õpetuses. Selline mitmekülgsus on tavapärane väljapaistvatele Aasia usujuhtidele. Äsjamöödunud aastatel võisime sarnast näha Mohandas Karamat�nd Gaandhi juures, kes samaaegselt oli ka mahaa-aatma, �uurvaim� mõiste tähistamaks vaimset väge, mis toimib läbi selle eripärase isiku. Sel viisil oli isik, keda kutsuti Gautama või Siddhaartha, olemas samaaegselt koos Buddhasusega, selle vaimsusega, mida on erinevalt nimetatud kas �athaagata�või �eadmusolu�või �uddha-olemus� Buddhalased millegipärast on alati olnud arvamusel, et täpselt piiri Tema isiku ja Tema vaimu vahele ei ole võimalik tõmmata, nad on ka jäigalt vastu seisnud eksitavatele kalduvustele uskuda tegelikku elavasse isikusse ja teinud kõik, et alavääristada Buddha tegelikku kehalist olemasolu. Ise olevat Buddha väidetavasti öelnud Vakkalile: mida sa näed minu viletsas kehas? Kes iganes näeb Seadmust (Tõde), see näeb mind; kes iganes näeb mind, see näeb Seadmuse vaimu. Nähes Seadmust, Vakkali, ta näeb mind: nähes mind, näeb ta Seadmust� Tüüpiline avaldus kõlab, et ajaloolist Buddhat�ei tule vaadata kui midagi eraldiseisvat, vaid ühena Buddhade sarjast, kes ilmuvad siia maailma läbi aegade. Aja möödudes näib ajalooliste Buddhade omaksvõtt olevat kasvanud. Algselt oli neid seitse, siis kuuleme kahekümne neljast ja nii nende arv järgemööda kasvas. Seitset Buddhat Sakjamunit ja Tema kuut eelkäijat on tihti kunstiliselt kujutatud, näiteks Bharhutis ja Sant�s pühatornidena ja virgumispuudena, Gandharas, Mathuras ja Ad�ntas teisel ajastul inimesekujulisena, kõik teineteisest pea eristamatud. Alles esimese ajastu lõpupoole hakati huvi tundma kahe teise ajaloolise Buddha vastu, boodhisattvaõpetuse arenguga tõusis esile Diipaankara, �akjamuni kahekümne neljas esivanem, kellena Ta esimesena otsustas Buddhaks saada. �akjamuni sõnumi kestvas elujõus kahtlemise levikuga kaasnes Maitreeja kummardamine, millega koos ilmub Seadmus täies hiilguses uuesti. See ajastu tundis vähe huvi Buddha Sakjamuni kui isiku vastu. Oleks raske taastada Tema eluloolised tõigad nende kildude järgi, mis meil on. Tõstetakse esile kahte ajajärku Tema elust, mis on usklikele kõige tähenduslikumad, need on Tema Valgustumine, mis tähistab Tema võitu teadmatuse üle, ja Tema elu viimased päevad kuni keha surmani, mil Ta saavutas Lõpliku Vabanemise (�inal Nirvana� Pari-Nirvaana�/span>), kroonides oma võitu surma ja maailma üle.

Ülejäänusse puutuvas ilmneb, et suurem osa sellest, mida uskusime teadvat Tema elust, oli imepärase sünniga algavast kirjeldustest, jätkus Tema Lõplikust Vabanemisest edasi legendaarse esimese Raadagriiha nõukoguni, kus öeldakse olevat koostatud Algpühakiri, ja lõppes niinimetatud Vaisali teise nõukoguga, kus vaieldi selgemate käitumisjuhiste üle. Tema elulugu oli ennekõike järgimistvajavate tegude kogum, mis pidi tunnistama Vinaja seaduste õigsust, lisaks tekkis aegamisi mitmeid muinasjuttusid ja lugusid erinevate pühapaikade ja �äänuste kohta, seletamaks nende pühadust, ning ei nähtud palju vaeva, et paigutada kõik need lood ühte eluloolisse järgnevusse. Käesoleval ajal ei olda seisukohal, et määratleda, missugused neist on usaldusväärsed ajaloolised teated ja missugused hilisema aja vagad väljamõeldised. Igal juhul ei saanud miski olla võõram esimese ajastu munkade meelsusele, kui näha sellist erinevust neis lugudes. Meie Buddha kirjeldus ei oleks täielik, kui jätaksime mainimata, et üksinda oma aja surelike seas oli Tal peale tavalise maise keha veel olemas teatud �ähtamatu� mida ainult väljavalitu õige silm suudab tabada ja mida Buddhistlik kunst on püüdnud parimate võimete kohaselt jäljendada. Nähtamatu�keha on kuusteist jalga pikk, tal on kolmkümmend kaks üliinimsust tähistavat märki, näiteks on Buddha jalgadel ratta kujutised, ujunahad Tema sõrmede vahel, kapuutsiga mungarüü, hiilgus ümber Tema pea ja keha, valge kähardunud karvatutt Tema kulmude vahel ja nii edasi ja edasi. Selline esitusviis on ilmselt keiser A�oka ajast hilisem pärand, osaliselt võib see ulatuda veelgi kaugemasse minevikku, isegi Buddhismi eelsesse arusaama inimese ilust ja inimese ettemääratuse, iseloomu ja tuleviku ennustamiskunsti muinaslugudesse. Buddha keha on erinev teistest olendistest mitte ainult selle poolest, et tal on kolmkümmend kaks üliinimsust tähistavat tunnust, vaid lisaks veel üks iseäralik omadus �Ta luulised osad on hävimatud. Buddha �akjamuni põletamisel ei muutunud need tuhaks ja nad kujunesid pühajäänusteks, mis levisid usklike seas ning säilisid ajast aega, nagu Buddha hammas praegu Kandys.

Teine Kalliskivi, Seadmus (Dharma), sisaldab endas kõiki Buddha-usu mõistatusi, aga vähestesse sõnadesse on seda raske kätkeda. Aasia buddhalased ei nimeta teineteist �uddhistideks�vaid �harma järgijateks� Dharma tähendab mitte-ühessegi isikusse puutuvat vaimset jõudu, mis on võimeline ühekorragaolema kõikjal. Olles vaimne ja mittemaine, on ta nähtamatu, määratlematu ning kättesaamatu. Kaine mõistuse järgi on maailm äärmiselt ebaselge, kuid kuna Dharma on kõikide Buddhistlike õpetuste sisuks, siis on hädavajalik nimetada selle põhitunnused ja näidata nende vastastikust seotust:

1. Ennekõike on see sõna tähistamaks ühte põhilist tõelisust. Üks vaimne tõde on kõige selle taga, mida tajume nii endas kui enda ümber.. See on tõeline, vastandina ainelise maailma näitavatele asjadele, selle poole me pöörduksime, kui pöörduksime ära maistest asjadest, sest ainult see võib tuua tõelist rahuldust. Ja see ei puuduta maiste asjade ja sündmuste välis külge, vaid võib neile mingil viisil olla sisemiselt omane koos juhtiva Seadmusega nende sees.

2. Lihtsamalt väljendudes tähendab see seda algset tõde, mis tõlgitsetud ja sätestatud Buddha Õpetuses ja sellisel sihtijalikul kujul tähendab see �petus� �ühakiri� �õde�

3. Kolmandaks võib see nii esimeses kui teises mõttes kajastuda meie endi elus, avalduda meie teguviisis, niivõrd kui me toimime temale vastavalt. Sel viisil omandab see sõna �igluse�ja �ooruse�tähenduse.

4. Neljandas mõttes muutub sõna tähendus kaunis peenekoeliseks ja on justkui Buddha Õpetuse eriline kaaspanus, säilitades endas ka kõiki muutusi põhjustanud pinged. Buddhistlikud kirjatööd kõikjal on täis vihjeid �harmadele�(seadmustele) mitmuses, muutudes arusaamatuteks, kuni ei tunnustata selle mõiste eriomast tähendust. Siin kasutatakse sõna teadlikus tähenduses, eriomast tähendust. Siin kasutatakse sõna teaduslikus tähenduses, mis tuleneb vaadates asjasid ja sündmusi nende suhtes Dharmaga esimeses mõttes �vaadeldes neid, nagu need oleksid põhilises tõeluses. Peaaegu kõik teaduslikud ja filosoofilised õpetused põlgavad ühel meelel ära maailma tema näivuses, kui petliku ja ebaloomuliku, asendades selle sündmuste mitmesugustel arusaadavatel olemuskujudel põhinevate kirjeldustega. Kõige ilmekam näide on aatomiõpetus, mis eeldab peale aineliselt tajutava veel teise maailma olemasolu, mis koosneb korrastatud nähtamatutest aatomitest ja on küllaldaselt mõistetavad ainult matemaatilistes valemites. Aatomid omavad keha ja on tegelikult olemas ning läbinisti tundes nende käitumist, võimaldub meil järele valvata kehade maailma ja tuletada neist asjade kehalikud omadused, mida meie meeled suudavad tajuda. Sarnaselt peavad buddhalased tavalist maailmanägemust moonutatuks rumalusest ja ihast. Ja et ei ühikud, millesse me selle jagame ��sjad� mida me usume tajuvat, ega nendevahelised eeldatavad seosed, pea paljuski paika. Mis on aatomid kaasaegsetele füüsikutele, need on �harmad�buddhalastele. Kõikide dharmade ehk seadmuste korrapärasel liigitusel tuli oodata teise ajastuni, nii nagu aatomite puhul läks kaua aega, Demokritose algelisest kujutlustest Mendelejevi ja Bohri täpsete uurimusteni. Sellest ajastust pärinevad mitmed seadmuste arvulised loetelud, nagu Viis Koostisosa (skandhat) �keha, kokkupuude, kujutlus, suhtumine ja teadvus, mis öeldi moodustavat inimliku isiksuse täies ulatuses. Või kuus sisemist ja välimist meeltevälja �silm, kõrv, nina, keel, nahk ja aju, samuti ka nähtavad, kuuldavad, tuntavad, maitstavad, katsutavad ja mõeldavad sihitised, mis moodustavad kogu meie võimalku kogemuse. Seadmus on ebaisikuline nähtus, mis ei kuulu ühelegi inimesele, vaid lihtsalt kulgeb mööda iseenda tõelist teed. Seda peetakse kiiduväärseimaks saavutuseks, kui Buddhistlikul mungal õnnestub seletada endale oma mõtlemise sisu nende ebaisikuliste seadmuste abil, mis esinesid tavaliselt kindlates loeteludes, ilma kordagi kasutamata udust ja hukutavat sõna �ina� Mitte ükski teine usund ei ole oma pooldajate vaimsesse harjutusse lülitanud midagi säärast ning Buddhismi oma pärasus on leitud suuresti olevat selles, kuidas on väljendatud raskestitabatavaid seadmusi.

Sanghas ehk Koguduses on nähtav ja nähtamatu kogudus eraldatud. Nähtav kogudus koosneb kõigepealt munkadest ja nunnadest ning siis laiemas mõttes ka ilmalikest usklikest, meestest ja naistest, kes toetavad ka ilmalikest usklikest, meestest ja naistest, kes toetavad munkasid, on leidnud oma rahupaiga Kolme Kalliskivi juures ja lubavad järgida Viite Juhist. Vähene paremik moodustab sellises koguduses tõelise Sangha. Kollase rüü kandmine üksnes näitab, et mehel on erakordselt head väljavaated vaimseks saavutusteks, kuid see ei tähenda täielikku kindlust. Ilmalike seisund Koguduses on kõige ebamäärasem ja paljude munkade silmis polnud neil peaaegu mingisugust tähtsust. Tõeline Kogudus, nähtamatu kogudus, koosneb aarjalastest (aarja �püha, õilis; rahvas, kes valitses Indiat), �ilsatest�ehk �ühadest� meestest, kes vastandusid lihtinimestele �tuntud ka kui �umalad ilmalikud�(baalaprithag-d�ana). Erinevus nende kahe isikute rühma vahel on Buddha Õpetuse seisukohalt põhjapanev. Nad on seatud valdama kahte erinevat olemasolu tasapinda: �aiset�ja �liinimlikku� Pühakuid üksinda on päriselt elus, kuna maised inimesed vaid kiratsevad nukkudena sihitus segaduses. Mitte rahul sündimisega tavalisel viisil on nad läbi teinud vaimse taassünni, mis on tuntud �ee võitmise�mõistena, teiste sõnadega �nad on end lahutanud põhjuslikkusest sellise määrani, et saavad nüüd tegelikult pöörduda Teele, mis viib Vabadusse ehk Nirvaanasse.

Argipäeva inimese Nirvaana nägemus on ummistunud temale üleliia tõsistest maistest muredest. Aga kauakestvalt mõtlustades võib ta jõuda seisundini, kus igapäevase eesmärgi kujutlusse kerkides ta selle ära tõukab kui pelga tüütuse ja ahistuse. Kui kord säärane vastumeelsus harjumuseks juurdub, suudab ta viimaks oma eesmärgiks seada Vabaduse ning ei kuulu enam �avaliste kilda� vaid kuulub nüüdsest �arjalaste perekonda� mis läbi aina vähem ja vähem sõltuv harilikkude inimeste tegutsemisajendite �isikliku kasu ja meelemõnude eksitavast segust, täis tugevas annuses himu, viha ja teadmatust.

Vastandudes Vabaduse nägemusele avaldub igapäevamurede tähenduses ja Vabadus ise muutub üha rohkem tõukejõuks kõigele, mis ette võetakse. Ametlikult austatavaid pühakuid on neljasuguseid: alamat nimetatakse �ooluastunuks� sest ta on saavutanud ühenduse Vabadusse viiva teega. Neid on ka iseloomustavalt eristatud surmajärgse tagasitulemise korra järgi siia maailma: esimene liik naaseb mitte rohkem kui seitse korda, teine ainult korra ja neljas, arhat, parim ja lõplik õpingu saavutus ei pea iialgi tagasi tulema. Tõeline Kogudus on kõikide nende pühameeste kogudus, kuid arhatid on nende seas kõrgemailt hinnatud.


link