Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Adi Shankara

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Revision as of 13:15, 31 January 2016 by KiireJuss (Talk | contribs) (bot adding links)

(diff) ← Older revision | Latest revision (diff) | Newer revision → (diff)
Jump to: navigation, search


Shankara.jpg
Sadhu1.jpg
Sadhu-paljas.jpg
Kshatrya.jpg
Rig Veda Krsna Dvaipayana Vyasadeva.jpg


Sankarachaya, (आदि शङ्कर, Ādi Śaṅkara ), Śaṅkara Bhagavatpādācārya, Shankara (788 CE - 820 CE) erinevatel andmetel väidetakse veel et VI kuni VIII saj .

Adi Shankara lähtus paljus Gaudapāda ideedest (V - VI saj).


Sankaracharya sünniaeg on uurijatele jäänud ebaselgeks, mõned väidavad et ta elas 8. saj., teised on kindlad, et Sankaracharya elas 2. saj. enne meie aega.

Võimalik, et tegemist on kahe erineva isikuga.

H. P. Blavatsky ütleb oma teoses "Salaõpetus" et Sankaracharya oli üks Buddha taassündidest Indias.

Seda väidet toetab tema õpetuste olemus kuigi ta kasutas selgitustes hinduistlikke termineid, on tema tekstides võimalik näha sarnasust Buddha Šākjamuni õpetustega.


Sankaracharyast sai alguse selline India filosoofia suund nagu advaita vedanta, mis on vedanta alamkoolkond.

Rajas enda elu jooksul neli hinduistliku kloostrit (matha),mis aitasid kaasa advaita vedanta levikule Indias

Kloostrite etteotsa määras ta enda lähimad öpilased Sureshwaracharya, Hastamalakacharya, Padmapadacharya, ja Totakacharya.

Sankaracharya üks tähtsamaid teoseid on sanskriti keeles kirja pandud Vivekacūḍāmani " Tarkuse Särav Kalliskivi ".

Sankaracharya olemus filosoofina oli mõjuv tol ajastul .

Sankaracharya laenas argumente enda käsitluses reaalsuse kui illusoorsuse ( māyā ’ ) kohta ka budismist - nimelt madhjamaka ja joogatšaara koolkonnalt.

Aitas tugevdada ja kindlustada hinduismi positsiooni tolle-aegses India filosoofilises ,religioosses, keskkonnas.

Indias peavad siiani paljud teda rohkem jumaluseks kui inimeseks, sest legendid tema elust räägivad imetegudest ja müsteeriumidest, mis ületavad kaugelt tuntud piiblipühakute elulood.

Shankara ühendas üheltpoolt grammatistide keelefilosoofia ( Gaudapāda oli vedaanta filosoof ) ja teisalt vedistliku traditsiooni järgija.

Vedistlikus traditsioonis oli purva-mimansa traditsioon ehk õpetus algselt eksisteerivatest keelehelidest kui substantsidest, mida on võimalik tajuda.


Artikuleeritud kõne toob esile püha teksti heli (seotud veedadega).

Need algsed helid eksisteerivad pühas tekstis.

Artikuleeritud kõne toob nad esile, kuid ei tekita neid ise, nagu valguskiir, mis ainult valgustab esemeid, kuid ei loo neid.

Ja kolmandaks lisas veel budistliku mahajaana traditsioonid (siit said alguse budistlik loogika ja ratsionalism).

Gaudapāda väidab, et on olemas neli inimese teadvuse seisundit, mis on nagu neli sammu vabadusele ( Gaudapāda näide ja Shankara kommenteerib):

üldinimlik (illusionist on maa peal).

Üldinimlik teadvus ärkvel oleku ajal, orienteeritus välistele objektidele.

Lihtsad pertseptsioonid (lõhn, värv, maitse).


Särav (illusionist on köiel).

Unenäod, tähelepanu on pööratud teadvuse sisemusse, vastupidiselt esimese olekuga.


Teadvus on sügavas unes (illusionist on meie silmist kadunud).

Unenägudeta uni. Sisemine tarkus, see mida ei ole võimalik raamatutest hankida.

Ühtne olemus, ei ole võimalik jaotada ning eristusi leida.


Sõna ei ole, ei ole vastandusi, piirseisund.

Seda seisundit ongi võimalik määratleda ainult läbi eituse, sest teda ei ole väljaspool kogejat tajuda ja näha, samas on ta ka mõistuse poolt tunnetamatu.

See on kõrgeim reaalsus.

Shankara kommenteerib seda, öeldes, et tõeline on see, kes seisab maapeal ning jääb maapeale, kuid selle maya jõuga muutub nähtamatuks.

Kui seda semiootilisest seisukohast vaadata, siis kolme esimese seisundi puhul on võimalik mingeid tähendusi omistada, ning need on vastandatud neljandale astmele, kus tähendust enam eristada ei saa.

Kuna tähendust enam ei ole, siis puudub ka opositsioon märk/ tähendus.

Seega tähenduse probleem eksisteeribki ainult esimese kolme seisundi piires, kusjuures on igal astmel erinev.

Olles muutumises.

Gaudapāda ütleb neljanda seisund-i kohta, et kuigi seda ei ole võimalik personaalselt tunnetada, on ta siiski reaalne ja kujutab endast teatavat kõrgemat mina.

Kaks põhimõistet: atman (mikrokosmos), brahman (makrokosmos), Atman on individuaalne alge, brahman universaalne.

Neljas seisund kujutab kõrgemat mina ja seal atman võrdub brahmaniga.

Üks võimalus selle seisundi saavutamiseks on püha silp „ om “.

Om jagunebki neljaks a-u-m.

Kui a ja u ja m on foneemid, siis punkt m all väljendab ninahäälikut, kaashingamist.

Seega on neli astet selles silbis olemas, aga viimasel ei ole helilist väljendust.