Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Ajaloo painutamine Kalingradist Okinawani

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Teise maailmasõja lahingud lähevad vaimutandril aina ägedamaks.- Hiina Rahvavabariigis on aprilli kestel täheldatud rahva spontaanseid meeleavaldusi kõige jaapanliku vastu. Kuni selleni, et tänavatel rikutakse ja purustatakse autosid Made in Japan. 9. aprillil loobiti Pekingis sisse Jaapani saatkonna aknad. Erinevalt autode mõlkimisest, milline tegevus on vaieldamatult “rahva viha” spontaanne väljendus, tuleb saatkonna ründamise taga näha suunatud tahet. Punases Hiinas valitseb kord ja distsipliin. Vähemasti suurlinnades. Riigi pealinnas kohe kindlasti, nii et hävituslikud vormid võtnud meeleavaldus Jaapani saatkonna ees sai toimuda vaid võimude mahitusel.

Ajendiks korrarikkumistele on Jaapani kooliõpikud. Täpsemalt ajalooõpikud. Või veelgi täpsemalt – kakskümmend lehekülge ühest progümnaasiumi õpikust, mida kasutab väidetavasti vaid 0,1 protsenti Jaapani koolides õppivast 1,2 miljonist “seitsmendikust”.

Samuraide tee

Jaapanis ei toimunud sõja järel Saksamaa denatsifisteerimise ja ümberkasvatamise (Umerziehung) sarnast ühiskonna murdmist. Vaid üks näide: Tokios on seniajani olemas Yasukuni-nimeline tempel, mis on pühendatud Jaapani eest langenud sõdalaste mälestusele. Aastatel 1853-1945 sai sõjaväljadel ning meredel surma ühtekokku 2 466 344 sõdalast (hämmastav täpsus nimekirajde koostamisel, aga eks Jaapan olegi tuntud kui Ida-Aasia Presimaa, siit nende “saksalik” punktuaalsus), kelle hulgas on paraku ka Tokio sõjakurjategijate protsessil surma mõistetud kindralid.

Jaapani peaminister Junicihiro Koizumi on kogu oma valitsemisajal käinud igal aastal Yasukuni templis langenud sõjakangelastele austust avaldamas. On võimatu ette kujutada, et analoogselt sellele oleks praeguses Saksa LVs riiklik pühamu aastatel 1870-1945 langenud sõduritele, nende hulgas Nürnbergis poomissurma mõistetud Keitelile ja Jodlile, ja et Saksa kantsler käiks seal igal aastal vaikses leinas pead langetamas.

Saksamaal on midagi niisugust lihtsalt võimatu, ent Jaapanis on see reaalsus. Ja ometigi on saareriik vandunud truudust patsifismile, tema põhiseaduses on kindlaks määratud kaitsekulutused, mida ületada ei tohi. Jaapanlastel, nagu sakslastelgi, on sõdimisest kõrini. Ent teatud traditsioone hoiavad nad ometigi kiivalt. Preventiivne šokiteraapia…

Jaapanis on olnud vaidlusi ajalooõpikute sisu ümber juba alates kuuekümnendate aastate keskpaigast. Tuntud ajaloolane Ienaga Saburo on käinud riigiga kohut, nõustumata sertifitseerimiskomisjoni arvamusega, et tema õpikutes on Jaapani osa Teises maailmasõjas kujutatud liiga tumedates värvides.

1982. aastal andsid Jaapani ajalooõpikud põhjust vahetada diplomaatilisi noote. Jaapani naabrid polnud nõus Jaapani haridusministeeriumi uute juhtnööridega sõjasündmuste seletamisest – ministeeriumi sõnul tulnuks kasutada sõjast kirjutades pehmemaid väljendeid. Kava kukkus läbi. Naabritega hea läbisaamise nimel kehetestati põhimõte, et lähiajalugu seletades tuleb arvestada Jaapani naabrite tundeid. Mis tähendab omakorda Jaapani laste tunnete mittesäästmist.

Jaapani ajaloolaste ning pedagoogide tahtel kirjeldavad neile lastele mõeldud õpikud keiserliku Jaapani armee Hiinas toime pandud Nankingi veresauna 1937. aastal, okupeeritud maade naiste sundimist prostitutsioonile Jaapani sõjaväe lõbumajades; kurikuulsat pataljoni number 731, mis katsetas sõjavangide peal bioloogilist relva. Jaapani lapsed pannakse silmitsi oma rahvuse hirmutegudega, et nad suureks saades teaksid esivanemate vigadest ja kuritegudest hoiduda. …või sepuku?

Muidugi on Jaapanis inimesi, kes peavad ajaloo sellist õpetamist valeks ning kahjulikuks. 90ndate alguses tekkis Tokio ülikoolis professor Fujioko Nobukatsu algatusel surverühm, kes nõudis rahvusliku “sadomasohhismi” lõpetamist, asendades selle “õige” ja “positiivse” ajalooga. Lastest peab kasvatama patrioote, kes tunneksid kodumaa üle uhkust.

Õpik, mille pärast praegu Hiina RVs pekstakse sisse Jaapani esinduste aknaid, ongi selle surverühma sünnitis. Teise maailmasõja seletuseks öeldakse seal näiteks, et Jaapan vabastas naaberrahvad Euroopa kolonialismist.

Jaapani koolid saavad ajaloo õpetamisel valida kaheksa õpiku vahel, sest otsustamisõigus jääb kohalikule tasandile ning kuna kohalikul tasandil lükati pahandust teinud õpik pea üksmeelselt tagasi (vaid tühine vähemus saarerriigi “seitsmendikest” omandab tarkust sellest), siis millest kisa-kära? Asi on põhimõtteline: haridusministeerium, ehk siis valitsus, sertifitseeris selle õpiku ja see on märk naaberrahvastele, et jaapanlased pole oma hinges muutunud.

Tulles tagasi Hiina RV siseelu juurde peab märkima, et seal käivad kampaaniad kommunistliku partei targal juhtimisel. Jaapaniga on Pekingil just praegusel hetkel kaks kana kitkuda: esiteks tahavad jaapanlased ÜRO reformimisel Julgeolekunõukogus endale alalist kohta ja teiseks käib Jaapani ning Hiina vahel äge vaidlus mõlema piirialal mere põhjas asuvate nafta- ja gaasileiukohtade pärast.

Õnnetu ajalooõpiku sisu sai avalikkusele teatavaks juba 2001. aastal, praegu see asi lihtsalt soojendati üles.

Peking teatab, et Jaapani imperialism pole surnud ja seega pole Jaapanil kohta ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulgas. Tokio püüab tüli summutada sel moel, et tegi ettepaneku moodustada kahepoolne ajaloolaste komisjon, ning peaminister Koizumi on teatanud, et tänavu ta Yasukuni templisse ei lähe. Kas see naabrid maha rahustab, jääb küsitavaks. Süsteem vs Kodumaa

Ajalooõpikute ümber käib vaidlus ka Venemaal. Idanaabrite juures külvab segadust Moskvas töötav ajalooõpetaja Igor Dolutskij, kelle õpik “Isamaa ajalugu XX sajandil” on saanud sarjata kõige kõrgemal tasandil. President Vladimir Putin isiklikult pole sellega rahul; rahulolematust kuulutati juba 2003. aasta sügisel, kui Dolutskij õpikult võeti märge “Vene Föderatsiooni haridusministeerium soovitab”, ning seda rõhutati äsja taas 9. mai pühadeks valmistumisel.

Punaarmee veteranidele olevat Dolutskij õpik vastukarva: seal kirjutatavat Suurest Isamaasõjast “valesti”. Ka Putinile endale on õpik vastumeelt: Dolutskij kirjutab Baltimaade ühinemisest N Liiduga samamoodi, nagu seda näeb Läti president Vaira Vike-Freiberga. Õpiku 2003. aasta variandis seisab mustvalgel: “Algas pool sajandit kestnud Baltimaade okupatsioon N Liidu poolt.” (lk 8)

Dolutskij kaela langenud süüdistustest kirjutades viidatakse Lääne pressis tema õpikus kõlavale Putini kriitikale – nimelt antakse viimases peatükis õpilasele ülesanne mõelda, kas Venemaa on Putini võimuletuleku järel muutumas politseiriigiks. Ent asi pole üldsegi ainult viimases peatükis (autor ise möönab, et tal poleks midagi selle vastu, kui tema õpik lõpeks Jeltsini ajajärguga), vaid õpiku meelsuses tervikuna. Dolutskij vastandab Kodumaad ja Süsteemi – see viimane tähistab riiki ja tema institutsioone, suunates õpilast mõttele, et kodumaad armastav inimene ei pea tingimata olema lojaalne süsteemile (loe: Vene riigile, nagu see on ajalooliselt kujunenud). Vaimne kahjurlus

Dolutskij ja Punaarmee veteranide suhe on eraldi teema. Dolutskij sündis Port-Arturis (Kirde-Hiinas asuv sõjasadam), kuhu tema isa oli kogu sõja – kaasa arvatud kallaletung keiserlikule Jaapanile – läbi teinuna maabunud. Ühes intervjuus mainis Dolutskij, et isa mõjul oskab ta sõda vaadata lihtsa sõduri silmadega. Võibolla on sealt temasse jäänud raev Nõukogude väejuhatuse saamatuse pärast.

Oma õpikus (2003. aasta väljaanne) kirjutab ta Kurski lahingu tulemusi kokku võttes, et hämmastav pole sakslaste lüüasaamise fakt, vaid Punaarmee võidu hind. Ta toob ära mõlema poole kaotused, rabades lugejat tõsiasjaga, et sakslaste kaotused meestes ja tehnikas (ründav pool, kes läks igasugust sõjalist loogikat eitades endast tugevama vastase kaitseliine ründama) olid tunduvalt väiksemad Punaarmee kaotustest. Mitmes kohas jagab ta tunnustust Saksa sõduritele, kirjutades neist sõnastuses, mida Vene sõjalises panegüürikas kasutatakse traditsiooniliselt vaid Punaarmee võitlejate kiitmisel.

Katõni tapatööst kirjutades on ta märkinud Briti peaministri kimbatust, kes, teades tõde, toetas ometigi ametlikult Stalini versiooni, mille kohaselt poolakad langesid Saksa okupantide käe läbi (lk. 44). Narva rindest 1944. aastal kirjutab Dolutskij järgmist: “… 200 tuhat eestlast hoidsid käsitamatu visadusega Narva all “venelaste” vastu rinnet isegi siis, kui sakslased juba taganesid.” (lk 32) Jättes kõrvale asjaolu, et siin on ühes lauses kaks viga (arv tuleks kokku siis, kui summeerida Saksa poolel võidelnud eestlased-lätlased nii Peipsist põhjas kui ka lõunas; sakslaste taandumise järel polnud enam mingist tõsisest vastupanust põhjust rääkida), peab samas tunnistama Dolutskij suutlikkust näha asju n.ö ka siitpoolt.

Tema õpiku ebatraditsioonilise teksti eesmärk on ärgitada õpilasi mõtlema. Lastele esitatakse erinevaid teooriaid, antakse arvud (Saksa kaotuste kõrval alati ka omade kaotused), tutvustatakse lääneliitlaste samaaegset tegutsemist ja selle ajendeid. Laps peab õppima tegema järeldusi.

Dolutskij kriikute sõnul on pärast järelduste tegemist juba võimatu Venemaa üle uhkust tunda – autor ei nägevat Vene ajaloos midagi head.

Jaapani ning Vene ajalooõpikute ümber käivas vaidluses on mõndagi kokkulangevat. Ajaloolise tõe rüüsse riietatud patriotism on päevakorras nii ühtede kui teiste puhul.

link