Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Aktiivne laiskus

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
-meditation-tour.jpg
Bulldozer.jpg
1guru.jpg
84.jpg
Bun.jpg
Emmkedkoos.gif


Laiskust on mitmesugust.

On idamaine laiskus ja läänemaine laiskus.

Ida stiilis laiskuse harrastamine on täiuseni viidud Indias.

See seisneb selles, et terve päev aeletakse midagi tegemata päikese käes, välditakse igasugust tööd ja kasulikku tegevust, juuakse tassitäite kaupa teed, kuulatakse raadiot, kust üürgab hindi filmimuusika ja aetakse sõpradega tühja juttu.

Lääne laiskus on hoopis teistsugune.

See seisneb selles, et elu topitakse täis sundtegevusi, et ei jääks aega tõsisemate küsimustega tegelemiseks

. Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummaline dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub, et meil pole valikut, ega kontrolli selle üle.

Muidugi teeb see meile vahetevahel tuska, me näeme hirmuunenägusid ja ärkame higisena, mõeldes:

"Mida ma küll oma eluga peale hakkan?"

Kuid hirmud kestavad üksnes hommikusöögini, seejärel ilmub välja portfell ja me pöördume tagasi sinna kust alustasime.

Vahel tundub, et tänapäeva kultuuri suurim saavutus on hiilgav oskus müüa sansaarat ja selle viljatuid meelelahutusi.

Niisugune tänapäeva sansaara toitub ärevusest ja masendusest, mida ta ise meis kõigis arendab, kasvatab ja hoolikalt turgutab tarbimismasina kaudu, mis peab meis pidevalt ahnust ülal hoidma, et ise käima jääda.

Keha on tiibeti keeles lü, mis tähendab "see, mis jäetakse maha" - nagu pagas. Iga kord kui me ütleme lü, tuletab see meile meelde, et me oleme üksnes rändajad, kes on ajutiselt leidnud varjupaiga selles elus ja selles kehas.

Seega ei kulutatud Tiibetis kogu aega ja tähelepanu sellele, et muuta end ümbritsevaid tingimusi mugavamaks.

Rahulduti sellega, kui oli küllalt süüa, riided seljas ja katus pea kohal.

Kui aga meie kombel püüda iga hinna eest oma elutingimusi parandada, võib sellest saada eesmärk omaette ja mõttetu ajaviide.

Kas üks mõistlik inimene teeks iga kord endale hotellituba kinni pannes seal iluremondi?

Kaduvus ja tühjus

Elu võib olla täis valu, kannatusi ja raskusi, ent kõik need on võimalused, mis on meie ette pandud, et aidata meil jõuda emotsionaalse leppimiseni surmaga.


Üksnes siis, kui usume, et et asjad on püsivad, võtame endalt võimaluse muutumisest õppida. Kui me endalt selle võimaluse võtame, muutume suletuks ja klammerduvaks.


Klammerdumine ongi kõigi meie probleemide läte.

Me kardame lahti lasta, tegelikult kardame me suisa elada, sest õppida elama tähendab õppida lahti laskma.

Ja selles peitubki meie kinnihoidmispüüu tragöödia ja iroonia: kinni hoida pole mitte üksnes võimatu vaid see toob kaasa sellesama valu, mida me üritame vältida.

Kinnihoidmise taga peituv ajend ei pruugigi iseenesest halb olla: soov olla õnnelik pole sugugi vale.

Ent see millest me kinni haarame, on oma olemuselt kinnihoidmatu.

Mida siis teha, et klammerdumisest üle saada?


See on võimalik üksnes kõige kaduvust mõistes.


Kui kõik on kaduv, siis on kõik, nagu me ütleme, "tühi", siis see tähendab, et millelgi ei ole kestvat, stabiilset ja talle seesmiselt omast olemasolu.

Ning kui asju näha nende tõelistes seostes, ei ole nad mitte sõltumatud, vaid vastastikustes sõltuvussuhetes kõikide teiste asjadega.


Buddha võrdles universumit suure võrguga, mis on kootud loendamatutest sätendavatest kalliskividest, igaühel neis loendamatu hulk tahkusid.

Iga kalliskivi peegeldab endas kõiki teisi kalliskive selles võrgus ja on niiviisi üks kõikide teiste kalliskividega.

Võtkem näiteks merelaine. Ühtpidi vaadates on üks laine selgesti teistest eristuv, sel on algus ja lõpp, sünd ja surm.

Teistpidi ei ole aga lainet ennast tegelikult olemas, see on vaid vee käitumine, mis on iseseisvast olemasolust "tühi" ja ainult vett "täis".

Nõnda taipame lainet lähemalt analüüsides, et see on midagi, mille tuul ja vesi on ajutiselt võimalikuks teinud ning mis on sõltuvuses hulgast pidevalt muutuvatest tingimustest.

Samuti näeme, et iga laine on seotud kõikide teiste lainetega.

Kui vaadata lähemalt, siis ei ole mitte millelgi seesmiselt loomuomast olemasolu.

Niisuguse sõltumatu olemasolu puudumist nimetataksegi "tühjuseks".

Võtkem näiteks puu.

Kui öelda "puu", mõeldakse tavaliselt üsna kindlalt määratletud objekti; ning teataval tasandil, nagu laine puhul ta seda ongi.

Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes ei ole ka puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrguks, mis ulatub üle kogu universumi.

Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilmad, kuu-, tähe- ja päikesevalgus - kõigil neil on selles puus oma osa.

Veelgi enam puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on, ning et selle olemus muutub vaevumärgatavalt hetkest hetkesse.


Seda tähendabki ütlus, et kõik asjad ja nähtused on tühjad, et neil puudub iseseisev olemasolu.

Kui me nüüd vaatleme iseennast ja kõiki asju meie ümber, mida me pidasime nii käegakatsutavaks, kindlaks ja püsivaks, siis leiame, et ka need ei ole reaalsemad kui unenägu.

Niisugune tegelikkuse unenäolisuse üle järelemõtlemine ei tarvitse muuta meid külmaks, lootuse kaotanuks ja kibestunuks.


Kui me järelemõtlemise kaudu oleme tõeliselt mõistnud kõikide asjade ja iseenda tühjust ning vastastikust sõltuvust, avaneb maailm meie ees eredemas, värskemas ja sädelevamas valguses: näeme selles lõpmatult peegelduvat kalliskivide võrku, millest Buddha rääkis.


Tõeline vaimsus tähendab ka teadlikkust, et kui me oleme vastastikuses sõltuvuses kõigest ja kõigist teistest. siis on ka meie kõige pisematel ja tähtsusetumatl mõtetel oma tagajärjed kogu universumi ulatuses. Visake kivi tiiki - sellest lööb kogu veepind värelema. /-/

Sedamööda kuidas meie ahtad soovid ja meelelahutused murenevad ja hajuvad, märkame ikka ja jälle helendava vilksatusena mõõtmatust, mis asub kaduvuse tõe taga.


Nõnda hakkame järk-järgult iseendas märkama seda rahulikku ja taevataolist olekut, mida Milarepa nimetab surematuks ja lõputuks meele loomuseks.


Meel ja meele loomus.


Budismi tänini revolutsiooniline avastus on see, et elu ja surm ei ole kusagil mujal kui meeles.

Meelt nähakse kui universaalset kogemuste alust - õnnetunde ja kannatuste loojat, selle loojat, mida me nimetame eluks, ja ka selle loojat, mida me nimetame surmaks.

Meelel on mitmeid aspekte; tõstaksin neist esile kahte.

Esimene neist on kõige tavalisem argiteadvus, mida tiibeti keeles nimetatakse sõnaga sem.

Põhimõtteliselt on see see, mis seostub "teisega", mistahes "miskiga", mida tajutakse tajujast eraldiseisvana.

Sem on meel, mis mõtleb, planeerib, ihaldab, manipuleerib, lööb vihas lõkkele, tekitab halbade tunnete ja mõtete laineid, et siis neis ise hulpida; see on meel, mis peab lakkamatult oma olemasolu väitma, tõestama ja kinnitama.

Õpetajad võrdlevad sem'i küünlaleegiga ukselävel, mis on väliste asjaolude tuulte ees kaitsetu.

Teiseks on olemas meele loomus, selle sisim olemus, mis jääb absoluutselt ja alati muutustest ja surmast puutumata.

Praegu on ta sem'is peidus, kus ringitormavad tunded ja mõtted teda endasse mässivad ja varjutavad.

Just nagu tugev tuulehoog võib pilved eemale ajada, nii võib innustus teatavatel asjaoludel võimaldada heita pilku meele loomusele.


Selliseid pilguheite võib olla eri sügavuse ja tugevusega, ent igaüks neist süvendab neist pisut meie mõistmist, lisab tähendust ja vabadust.

Seda seetõttu, et meele loomus ise ongi mõistmise juur.

Tiibeti keeles nimetatakse seda sõnaga rigpa - algne, puhas, rikkumatu teadvelolek, mis on ühteaegu arukas, tunnetusvõimeline, kiirgav ja alati ärkvel. Võiks öelda, et see on teadmise enda teadmine.


Ärge laske end eksitada arvamusest, et meele loomus on omane üksnes meie meelele.

Tegelikult on see kõige loomus. Meele loomuse mõistmine tähendab ühtlasi kõikide asjade loomuse mõistmist.

Läbi aegade on pühakud ja salaõpetuse tundjad ehtinud mõistetud tõde erinevate nimedega.

Kristlased ja juudid nimetavad seda Jumalaks, hindud aatmaniks, šivaks, Brahmaks ja Višnuks, sufi müstikud peidetud olemuseks, budistid aga buddhaloomuseks.


Kõikide religioonide tuumas peitub veendumus, et on olemas algtõde ning et meie elu on püha võimalus seda tõde välja tuua ja teostada. Ent vaatamata meele loomuse ulatuslikule mahasalgamisele on meil ometi võimalus seda aeg-ajalt vilksamisi märgata.

Seda võib esile tulla mõnd ülendavat muusikapala kuulates, tundes vaikset rõõmu, mis valdab meid mõnikord looduse rüpes, või isegi kõige tavalisemas argisituatsioonis.

Niisuguseid selguse, rahu ja õnnetunde hetki tuleb meil kõigil ette ja kummalisel kombel ei lähe nad meil iial meelest.

Kui meile räägitakse meie suurest potentsiaalist või kui me seda ise aimama hakkame, ei suuda me seda uskuda sest ainus pilk kõigele, millest koosneb meie argiteadvus (viha, ahnus, kadedus, õelus jne) hävitaks meis igasuguse lootuse seda saavutada, kui me poleks kuulnud meele loomusest ja võimalusest seda teostada.


Ent virgumine on reaalne ja virgunud õpetajaid on maailmas veel tänini. Igaüks meist võib õigetel tingimustel ja õige väljaõppega mõista meele loomust ja niiviisi õppida tundma seda osa iseendast, mis on surematu ja igavesti puhas.

Seda lubavad kõik salaõpetuste traditsioonid ning selle lubaduse ime seisneb selles, et see ei ole eksootiline, fantastiline ja määratud üksnes eliidile, vaid see on mõeldud kogu inimkonnale.

Ja kui me lõpuks meele loomuse mõistmiseni jõuame, osutub see õpetajate väitel ootamatult tavaliseks.


Vaimne tõde ei ole keerukas ega esoteeriline, vaid üksnes sügav kaine mõistus. Kui te mõistate meele loomust, koorub meelesegadus kihtidena maha.

Buddhaks mitte ei saada vaid lakatakse järk-järgult olemast sõgeduse küüsis.


Buddha mõistis, et teadmatus, oma tõelise loomuse mittetundmine on kõigi sansaara piinade juur - ning teadmatuse enda juur on meele hajaliolek.

Teha lõpp meele hajaliolekule tähendaks lõpu tegemist sansaarale endale; ning võtmeks selle juurde on tuua meel keskendumise kaudu "koju", oma tõelise loomuse juurde.


Õppida keskendunult mõtisklema ja kujustama on suurim kingitus, mida võib selles elus iseendale teha. Mõtlus ja kujustamine on tee virgumisele.


Meele kojutoomine.


Me oleme killustunud paljudeks eri osadeks.

Me ei tea, kes me tegelikult oleme, milliste osadega end samastada või millistesse uskuda.

Meie siseelus võitleb ülemvõimu pärast nii palju vastukäivaid hääli, käske ja sisetundeid, et me laguneme kildudeks ja pudeneme igas suunas laiali - ja koju ei jää kedagi.


Kujustamine aga ongi meele kojutoomine.


Kolm püha printsiipi - kogemustest lähtuv motivatsioon (miks me seda teeme), tegevust toetav klammerumisest vaba suhtumine ja seda kinnitav pälvimuste pühendamine (aidaku mu kogemused ka teisi) - need kolm printsiipi teevadki kujustamisest tõeliselt mõjusa vahendi virgumisele jõudmiseks.


Tähelepanu järele valvamine.


Kord tuli Buddha juurde vana naine ja küsis talt, kuidas keskenduda.

Buddha käskis tal kaevust vett võtmas käies panna tähele kõiki oma käeliigutusi, teades, et seda tehes leiabki naine end peatselt ärksas ja avaras meelerahus, mis ongi kujustamise siht.

Kujustamist õpetades alustan ma sageli sõnadega: "Tooge oma meel koju tagasi. Ja laske lahti. Ja lõdvestuge."


Meele kojutoomine tähendab meele toomist tähelepanu harjutamise kaudu "rahusviibimise" seisundisse.

Sügavamas tähenduses tähendab see meele sissepoole pööramist ja meele loomuses olemist.

See ongi ülim kujustamine.


Lahtilaskmine tähendab meele vabastamist klammerdumise vanglast, äratundmist, et kogu valu ja hirm ja ahastus tuleb klammerduva meele ihadest.


Lõdvestumine tähendab avardumist ja meele lõdvestamist selles leiduvatest pingetest.

Sügavamal tasandil lõdvestutakse meele tõelisse loomusesse - rigpa seisundisse.

See on nagu peotäie liiva puistamine lamedale pinnale: iga liivaterake jääb iseenesest oma kohal paigale.

Hoiak


Õpetajad on öelnud: "Kui luua oma kehas ja enda ümber soodsad tingimused, tulevad kujustamine ja teostumine iseenesest."


Kehahoiak ja meeleolu on omavahel seotud.

Istuge nii, nagu oleksite mägi - kogu mäele iseloomuliku kõigutamatu suursugususega.

Kui tugevad tormid mäe ümber ka ei möllaks, on mägi ikka täiesti loomulik ja sundimatu. Istudes nagu mägi, laske oma meelel kõrgele tõusta ja vabalt lennata.


Kõige olulisem punkt selle hoiaku juures on hoida selg sirge nagu nool või nagu virn kuldmünte.

Siis voolab praana ehk sisemine hingus vabalt läbi keha peenkanalite ja meel leiab üles oma tõelise rahu.


Istuda võib ristisjalu ja silmad võib alguses sulgeda

. Rahulikku olekusse jõudnult avage silmad ja te näete et ka teie pilk on muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks.

Üks praktiline võte on ülesärritatud meele korral suunata pilk allapoole, tuima ja unise oleku korral aga tõsta pilk ülespoole.

Need, kes alles alustavad kujustamisega, ütlevad tihti, et nende mõtted hakkavad märatsema veel hullemini kui kunagi varem. Kinnitan teile et see on hea märk.

See tähendab, et teie ise olete muutunud vaiksemaks ja viimaks ometi märganud, kui lärmakad teie mõtted on alati olnud.

Mis ka ei ilmuks, olge lihtsalt praeguses hetkes, keskendudes hingamisele.


Välja hingates voolake koos oma hingeõhuga välja, lastes lahti ja vabastades kõik, millest olete kinni haaranud. Iga kord kui väljahingamine on lõppenud ja sissehingamine pole veel alanud, leiate eest loomuliku tühimiku - momendi, kus klammerdumine on kadunud.

Puhake selles tühimikus, selles avatud laotuses.

Õpilane käis õpetajale peale, pärides ikka ja jälle, kuidas kujustada ning õpetaja vastas viimaks:


"See on sedamoodi. Kui möödunud mõte on möödas ja tulevane mõte ei ole veel tärganud, eks ole seal vahel tühimik?" "On," vastas õpilane. "Vaat seda pikendagi. See ongi kujustamine."

Kujustamise kokkuviimine tegevusega. Kujustamise viimine tegevusse on kogu kujustamise alus, mõte ja eesmärk. Mõnikord kurdetakse: "Olen tegelenud kujustamisega kaksteist aastat, aga ei ole sugugi muutunud.

Olen ikka endine. Miks see nii on?"


See on sellepärast, et nende inimeste vaimsete püüdluste ja igapäevaelu vahel on sügav kuristik.

Nad nagu elaksid kahes erinevas maailmas, millel pole teineteisele midagi innustavat pakkuda.

Seetõttu hoiduge kujustamisseisundist liiga kiiresti väljumast, laske tekkinud rahul oma ellu imbuda.

Nagu ütles Dudjom Rinpoche: "Ära karga kohe püsti ega torma minema, vaid lase oma tähelepanelikkusel igapäevaeluga seguneda.

Ole nagu pealuumurruga mees, kes valvab hoolega, et keegi temaga kokku ei põrkaks."

Mõnes mõttes on kõik unenäotaoline ja illusoorne, aga sellele vaatamata tegutse muudkui terakese huumoriga edasi. Näiteks kui sa kõnnid, kõnni ilma tarbetu pühalikkuse või ujeduseta kergel südamel tõe avaruse poole.

Süües sööda oma halvad tunded tunded ja meelepetted ja mõtted tühjuse kõhtu, lastes neil kõikehõlmavas ruumis hajuda.

Süüa kui te sööte ja magada kui magate tähendab olla täielikult asja juures kõigis oma tegudes, ilma, et ükski ego trikkidest teid selle juurest kõrvale kallutaks.


See ongi kujustamise ja elu kokkuviimine vaimsel teel

Me asumegi vaimsele teele selleks et lõpetada ego pentsik türannia, kuid ego on uskumatult leidlik ja meie soov temast vabaneda võib nii igal sammul langeda sabotaaži ohvriks ja suisa pahupidi pöörduda.


Tõde on lihtne ja õpetused ülimalt selged, ent ikka ja jälle on näha, et niipea kui nad meie südant puudutavad ja kaasa mõtlema panevad, püüab ego nad keerukaks muuta, sest ta teab, et need ohustavad tema alustalasid.

Algul, kui meie huvi vaimse tee ja selle võimaluste vastu ärkab, võib ego meid julgustadagi: "Suurepärane, just see mida sa vajasid! Selles õpetuses on iva!"


Kui me siis ütleme et tahaks proovida kujustamisharjutust või minna mõneks ajaks eraldusse, kiidab ego takka: "Fantastiline mõte! Ma tulen õige kaasa. Meil mõlemal on siit midagi õppida."


Vaimse arengu mesinädalate jooksul ärgitab ego meid üha edasi: "Jalustrabav! Imetlusväärne! Tiivustav!"


Niipea aga kui vaimsel teel jõuab kätte etapp, mida ma nimetan "kraanikausiks" ja õpetused meid tõesti sügavalt puudutavad, seisame me paratamatult silmitsi tõega oma " mina" kohta.

Ego paljastamine puudutab selle valupunkte ja siis hakkab esile kerkima kõiksugu probleeme - nagu oleks meie ette asetatud peegel, millelt me ei suuda silmi pöörata.

Peegel on täiesti selge, aga sellelt põrnitseb vastu inetu lõust - meie enda oma.

Meile ei meeldi see põrmugi ja me hakkame selle vastu mässama.

Võime vihahoos peegli puruks virutada aga see killuneb üksnes sadadeks ühtmoodi koledateks lõustadeks, mis meile endiselt otsa vahivad.

Nüüd saabub aeg, mil meis tõuseb raev ja me hakkame kibedalt kaeblema. Ja kus on siis meie ego?

Seisab ustavalt meie kõrval ja ässitab: "Täitsa õige! See on talumatu ja ülekohtune. Ära lepi sellega!"


Kui ego rõõmsalt käsi hõõrudes vaatab, kuidas me üha sügavamale tema võrku langeme, paneb ta veel kogu valu ja üksildustunde, kõik raskused, mida me iseennast tundma õppides läbi teeme, õpetuste või õpetaja süüks.

Ego on nii tark, et ta võib ka õpetusi enda kasuks käänata; öeldakse ju, et kuratki võib tsiteerida piiblit enda kasuks.

Visalt vaimsel teel jätkates hakkate pikkamööda aru saama et nii lootused kui hirmud on meelerahu vaenlased: lootused petavad, jättes järele vaid tühjusetunde ja pettumuse; hirmud aga vangistavad teid teie enda võltsidentiteedi kitsasse kongi.


Koos ülimalt täpse ja ja mõnikord valusagi äratundmisega, kui petlik ja vaata et kuritegelik on enda ja ka teiste ego, kasvab seesmise avardumise tunne, isetuse ja kõikide asjade vastastikuse sõltuvuse vahetu äratundmine ning elav ja rikkalik huumor mis on vabaduse üks tunnusjooni.

Kuna te olete õppinud distsipliini kaudu elu lihtsustama ja niiviisi vähendanud ego võimalusi teid ära võrgutada, ning kuna te olete harjutanud tähelepanu valvamist kujustamise käigus ja seeläbi heitnud endalt agressivsuse, klammerdumise ja negatiivsete mõtete ülemvõimu, võib pikkamööda hakata koitma taipamise tarkus.