Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Pjatigorski.jpg
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (30.01.1929 – 25.10.2009) oli ülemaailmselt tuntud vene ja inglise filosoof, budoloog, indoloog, tõlkija ja kirjanik, nagu me võime lugeda tema kohta enamikest allikatest. Seejuures võib teda nimetada veel ka kultuuriuurijaks, filoloogiks, semiootikuks, ta oli üks Tartu-Moskva koolkonna asutajatest. Ühelt poolt võib nõustuda iga (või kõigiga) nendest määratlustest. Teisalt — mitte ühegagi (alates juba sõnadest „vene ja inglise”), kuna igasugune määratlus vääramatult piiritleb, peatab, aga A. Pjatigorski on põhimõtteliselt määratlematu, paradoksaalne, ekstsentriline ja mitteenesevõrdne mitte ainult kogu oma „avaliku” elu jooksul (artiklid, raamatud, loengud, ettekanded, vestlused, intervjuud) vaid tihtipeale ka ühe ja sama artikli või intervjuu raames.

Aleksandr Pjatigorski lõpetas Moskva ülikooli filosoofiateaduskonna, pärast seda õpetas neli aastat ajalugu kuuenda kuni kümnenda klassi õpilastele Stalingradis. Väitis ühes intervjuus, et just seal sai temast õpetaja kogu eluks. Hiljem töötas NSVL TA orientalistikainstituudis, kaitses 1962. aastal kandidaadikraadi teemal „Keskaja tamili kirjanduse ajaloost“. On avaldanud raamatud „Tamili-vene sõnaraamat“ (1960, koos S. Rudiniga. Selle kohta on ta eneseirooniliselt väitnud, et see oli kõige halvem sõnaraamat, et ta on näinud ainult ühte veel hullemat), „Materjalid india filosoofia ajaloost“ (1962), „Semiootika ilmumine Indias“ (1976, koos D. Zibermaniga), „Sümbol ja teadvus. Metafüüsilised arutlused teadvusest, sümboolikast ja keelest” (1982, kaasautor M. Mamardašvili), „Budistlik mõttefilosoofia“ (1984), „Mütoloogilised mõtisklused“ (1993), „Kes kardab vabamüürlasi? Vabamüürluse fenomen“, 1997) jt. Samas teatas ta juba 1960ndatel, et ta ei tegele teadusega ja küsimusele, et millega ta siis tegeleb, vastas, et otsib „adekvaatset olemise vormi” (Serebrjanõi 1998, 130).

Enamgi veel, Pjatigorski, kes kõige rohkem kirjutas ja rääkis just filosoofilistel teemadel, kes nimetas oma esimese romaani „Ühe põiktänava filosoofia“, teatas: „Filosoofia, see on teatud kalduvus, mis läheb üle haiguseks. Filosoofia – see on mõtteka lähenemise viis ja selle objekt ei ole oluline“; „Filosoof on lihtsustatult öeldes inimene, kellel ei ole oma „asja““ (Pjatigorski 2004). Või siis rääkis (tema oma sõnadega „banaalse“ sissejuhatusena oma loengule), et ei ole olemas filosoofiat elukutsena: „On olemas mõtte- ja eluviis. Mõtteviis on ebaprofessionaalne selle sõna esemelises tähenduses. Sest filosoofi filosofeerimise objektiks võib olla mis iganes“ (Pjatigorski 2006).

Seejuures oli Pjatigorski hinnang orientalistikale, indoloogiale ja budoloogiale tunduvalt traditsioonilisem ja rahumeelsem: loomulikult on need teadused. Muuhulgas rääkis ta, et Juri Roerich (Pjatigorski töötas tema alluvuses Orientalistikainstituudis 1957-1960) oli tema õpetajaks teaduse vallas, aga mitte juhendajaks (nastavnik), st mitte filosoof: „Ta ei olnud mitte mingil määral filosoof. Ta oli suurepärane õpetlane <...> ja täiesti erakordne inimene” (Pjatigorski 2004). Enamgi veel, nendes teadustes, erinevalt filosoofiast, on koolkonnad mitte ainult võimalikud, vaid vältimatud: „Ma olen üldse koolkondade vastane filosoofias. Kui me räägime mingist konkreetsest teadusest, nt orientalistikast, siis ei saa sellega tegeleda, olemata seotud mingi koolkonnaga. Filosoofias aga ei ole see nii” (samas). Ta oli veendunud, et XX sajand on halbade filosoofide sajand ja et on saabunud filosoofia kujuteldamatu vulgariseerumise ajastu. Pjatigorski side Tartuga sai alguse veel enne esimest Suvekooli sekundaarsete modelleerivate süsteemide alalt, mis teadupärast toimus 19.-29. augustil 1964. aastal. Suur hulk allikaid (nende hulgas ka Pjatigorski ise oma intervjuudes) annavad teada, et 1963. aastal saabus ta Tartusse loenguid lugema Juri Lotmani kutsel, samas ühes oma viimastest esinemistest, raadio „Ehho Moskvõ” saates „Mitteminevik” (28.09.2008) teatab ta: „Aga kutsus mind mitte Lotman, vaid üks suurepärane eestlane, nüüdseks juba manalasse vajunud Pent Nurmekund, orientalist. Ma tutvusin Lotmaniga ja kõik, sellest päevast algas meie sõprus, mis kestis kuni tema surmani” (vt: http://www.echo.msk.ru/programs/time/543196-echo). Ja veel: „Me sõbrunesime silmapilkselt, ühe päevaga. Ma ei ole kellegagi niimoodi sõbraks saanud, nagu temaga.“

Ta nimetas ennast mitteepistolaarseks inimeseks, kes ei suuda pidada ei päevikut ega kirjutada mälestusi. Samas on ta mitme ilukirjandusteose autor ja saanud Venemaal ka kirjanduspreemia. Nagu ta ise ühes intervjuus on märkinud, ei meeldi see kellelegi temaealistest, tema proosa austajate keskmine vanus jääb 30ne ringi, mis on hämmastav, sest nad ei tea ju midagi sellest ajast, mida ta kirjeldab.

Pjatigorski oli mitte ainult üheks kõige silmapaistvamaks nn Tartu-Moskva semiootikakoolkonna asutajaliikmeks (teda nimetavad 5-6 koolkonna võtmefiguuri seas pea kõik selle osalised), mitte ainult koolkonna manifesti „Kultuurisemiootika teesid“ kaasautoriks, mis ilmusid esmakordselt 1973 (1998 ka eesti keeles), ta oli ka kõikide Suvekoolide aktiivseks osaliseks. Tema artiklid ilmusid pidevalt Tartu „Töödes märgisüsteemide alalt“ kuni 1973nda aastani, tema emigreerumiseni (aastal 1974) NSVLst. Enamus neist olid kirjutatud budoloogilistel teemadel. Mis puudutab tema viimast Tartus avaldatud artiklit „Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest“ („Artiklite kogumik sekundaarsetest modelleerivatest süsteemidest“, 1973), siis juba pealkiri räägib selle aktuaalsusest ka tänapäeva kontekstis, kuna sel ajal alguse saanud teadusliku paradigma kustumine justkui peatus selles punktis. Selles artiklis püüdis ta esitada semiootikat kui teatud elementaarset fenomenoloogiat. Juri Lotmanile meeldis artikkel väga. Kahjuks ei ole ei see ega ka teised Pjatigorski artiklid tõlgitud eesti keelde, samas kui just semiootika teoreetiliste probleemidega mitte tegelemine, tema terminoloogilise baasi väljaarendamatus sai paljude 1990ndatel oma mälestusi jagavate TMK osaliste meelest koolkonna kriisi, stagnatsiooni ja surma peamisteks põhjusteks.

Viimati käis Pjatigorski Tartus 2002. aastal, Lotmani 80ndale sünnipäevale pühendatud konverentsil. Usume, et tema esinemine jättis kohalviibijatele kustumatu mulje. Ta oli suurepärane lektor, emotsionaalne, väljendusrikka kehakeelega. Kuigi tema tervislik seisund ei olnud siis kõige parem ja vastuvõttudel nägi ta välja jõuetu ja hädine, seisis vaevu jalul, siis ettekande ajal toimus hämmastav muutus: temast õhkus lausa Piibli prohvetite kirglikkust ja jõudu ja esireas istujad tõmbusid hirmunult tagasi, kui ta hoogsaid väljaasteid sooritades kõuehäälselt semiootikat ründas ja kiirustasid energiliste peanoogutustega nõustuma, et pääseda selle puuriva pilgu alt. Lõpupoole valis ta endale oponendiks saali seinal asuva hiigelsuure peegli. Pole juhuslik, et üks mälestuste autoritest, G. Lesskis, seostab viimast (talvist!) koolkonna üritust Pjatigorski ärasaatmisega 1974. aasta suvel ja Isaak Revzini surmaga sama aasta märtsi lõpus, mis Lesskise jaoks „justkui sümboliseerisid Kääriku lõppu, terve ajastu lõppu, „žanri kriisi“. Mäletan, et kui me koos I. I. [Revziniga] sõitsime 1974nda aasta veebruaris Tartusse, siis ma ütlesin talle korduvalt, et mul on tunne, nagu me sõidaks omaenda matustele“ (Lesskis 1994: 317). Muuseas, just sellel „matuseaastal“ 1974 kutsuti kokku esimene rahvusvaheline semiootikakongress Milaanos. Ja sama autor kirjutas sentimentaalsed read (kusjuures just stiilis “90ndatest 60ndate semiootikast“ (Pjatigorski 1993: 324)), millega tahaks lõpetada selle loo: „Käärikult käis läbi kümneid suurepäraseid inimesi igas vanuses – alates üliõpilasest Garik Superfinnist ja lõpetades professor Pjotr Grigorjevitš Bogatõrjoviga, kuid teistest sagedamini, peale Olja ja Isaak Revzinite näen ma vaimusilmas mustajuukselise pikakasvulise kergelt lonkava ja kõõritava mehe kahvatut ovaalset nägu, armsa (see oli üks tema lemmiksõnu) Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski nägu“



2.11.2009 I. Avramets S. Salupere


link