Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Alustekstidest . Sergei Stadnikov

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Baby-book-nursery-lg.jpg
Man-ReadingRedBook1.jpg
Cat reading book1.jpg
Read books that you enjoy.jpg


Analüüsides väärtkirjanduse osakaalu siinsel raamatuturul, võib osutada vähemalt kahele ilmselgele tõigale: raamatute suhtelisele mitmekesisusele ja nende kallidusele.

Nõukogude ajaga võrreldes on näiteks filosoofiliste originaaltõlgete valik palju suurem.

Kuid siiski on veel hulgaliselt tegemata tööd.

Näiteks ei ole senini eesti keeles ilmunud Platoni, Aristotelese, Plotinose, Porphyriose, René Descartes’i, Immanuel Kanti, Georg Wilhelm Friedrich Hegeli ning veel paljude teiste autorite kogutud teosed.

Hilisematest mõtlejatest vääriksid minu arvates täielikku eestindamist kindlasti Wilhelm Dilthey, Oswald Spengler, RenéGuénon, Julius Evola, Karl Jaspers, Martin Heidegger, Arnold Toynbee, Gabriel Marcel, Nikolai Berdjajev, Lev Ðestov jt.

Ülalloetletud filosoofid esindavad enamuses antiiki-ja lääne tsivilisatsiooni, kuid osal lugejatetest on vaimne vajadus

tundma õppida ka ida mõttevaramut.

Selles vallas osutagem eelkõige Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa juba tehtud filosoofiliste tekstide kommenteeritud

tõlgetele, ometigi ootab mehi sisuliselt mõõtmatu eesti keelde ümberpanemist väärivate vanade käsikirjade massiiv.

Eelkõige “Upaniðaadide” köidete näol.


Antiikautoritest rõhutaksin eriti Platoni ja Aristotelese suures osas säilinud pärandi tähtsust, sest koos Vana ning Uue

Testamendiga moodustavad need Õhtumaa kultuurilise aluspõhja.

Mõnikord sugenevad mul isegi aimdused jumalikust ettehooldusest, mis pole lasknud antiikaega kõige sügavamalt

mõtestanud Platoni ja Aristotelese mõtetel ja kanoniseeritud pühakirjal hävida.


Tegemata pole loomulikult ainult filosoofilist kirjandust, vaid paraku ka paljusid teisi baastekste hõlmavad tõlked.

Antiikautoritest ei saa lugeda eesti keeles Herodotose, Thykididese, Diodoros Siculuse, Straboni, Polybiose, Suetoniuse, Tacituse jt. täielikult publitseeritud ning märkuste-kommentaaridega varustatud teo seid.

Üsna sageli arvatakse a priori, et klassikalistel traktaatidel pole lootust võita mainimisväärset lugejaskonda.

Viimast seisukohta pean ma liialt ennatlikuks, kuna sajad tuhanded inimesed on kõigest hoolimata siiski säilitanud oma nõukogudeaegse lugemistarbe.

Seda samuti vaimukirjanduse vallas, järelikult pole heade sotsiaalia ja humanitaaria raamatute turg kaugeltki veel täidetud.

Nii ostetakse hiljuti kirjastuses Varrak akadeemiliselt üllitatud “Muinasaja seaduskogude antoloogiat” kaunis innukalt, ajaloo ning juuratudengid kasutavad koguteost oma õppetöös.

Senisele kogemusele toetudes võib olla juba praegu kindel selle raamatu vajalikkuses ka aastakümnete pärast – humanitaarteaduste omapära.

Geniaalselt kommenteeritud “Jumaliku komöödia” tõlge jääb alatiseks ühe kultuuri varasalve (nagu on juhtunud Venemaal).


Kõigest eelnevast johtuvalt võiks lausa riiklikul tasemel maksta vanadest või haruldastest keeltest tõlkijatele korraliku

stipendiumi (ca 10 000 – 15 000 krooni kuus) ja loometöö edeneks kiiremini, sest igapäevast olmejama oleks oluliselt vähem.

Säärase süsteemi korral tõlgiks Haljand Udam kindlasti Koraani mõne aastaga eesti keelde ning Amar Annus saaks hakkama maailma vanima eepose “Lugulaul Gilgameðist” eestindamisega.


Muide, originaalkeeltest.


Tihti üritatakse kujunenud-kujundatud olukorda välja vabandada finantsiliste ressursside nappusega, kuid see on ainult ettekääne! Igal aastal loobitakse vabariigis sisuliselt tuulde sadu miljoneid kroone.

Mõelgem kasvõi rohkearvulistele kõikvõimalikele töörahva verd imevatele puugikujulistele politikaanidest nõunikele, kellest enamik on ikka maksumaksjate arvel räigelt üle makstud.

Armeekulutusi võiks kah mõnevõrra vähendada.


Miks on klassikalised tekstid nii tähtsad?

Maksimaalselt lühike vastus kõlaks järgmiselt: neis kestab aastatuhandete-ülene tarkus ja sellega seotud jumalik ilmutus ning ajalookogemus.

Juba ammu alanud informatsiooniajastul lihtsalt tuleb iidne vaimuvara teha kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele, muidu ei kesta konkreetne rahvas ajaloolises mõttes enam kaua.

Ja seda mitte ainult seetõttu, et ollakse sunnitud pöörduma teiste keelte poole.

Ülioluline on järjepideva emakeelse abstraktse mõtlemise traditsioon ja teoloogilis-filosoofilise terminoloogia väsimatu rikastamine

link