Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Antropoloogia

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Antropologybiologyevolutionfossil.jpg
Kinokaamera.jpg
Kyabj chhi-md rigdzin rinpoche.jpg
Kyborg.jpg
Antropology.jpg
Antropology-canada.jpg
Abj.jpg
Lenins head in ulan ude.jpg
Heiroglyphcobra.gif
Dore satan.jpg
100001228.jpg
Ganesh.jpg
Kosmeetika-naine.jpg
Ivolga-datsan-d.jpg
Guhyasamaja tantra.jpg
Images.jpg
Gold-humanism07 .gif
Arjuna-gita1.jpg
Kendo.jpg
Dorje legpa-a.jpg
Dandaronile pyhendatud stuupa.jpg
Jokhang burhaan-a.jpg


Teie ees olev kirjatükk loodab luua õrna ettekujutust võrratult laiast temaatikast, mida antropoloogia käsitleb.

Mingil juhul ei pretendeeri ta süstemaatilisele ülevaatele antropoloogia ainevallast.

Siin on kogum üksikuid näiteid, killukesi, mis pärit erinevatest eluvaldkondadest ja erinevate rahvaste kultuurist.

Lisaks näidetele tuleb pikemalt juttu ka paarist mõistest.


Tervikliku mosaiigi jaoks on neid killukesi õieti liiga vähe.

Ammendava pildi loomine nii lühikese kursuse jooksul polekski mõeldav.

Ometi loodame ärgitada meie ülikooli noori tudengeid edasi mõtlema, tunnetama end ümbritseva maailma mitmekesisust ning anda neile seeläbi võimalus muuta oma enda mosaiiki üha värvikamaks ja põnevamaks.

Et enamike siinsete tekstide alusmaterjalid on inglise keelsed, on siin-seal eesti keelsetele terminitele lisatud ka inglise keelsed, et võibolla mitte kõige paremad tõlked huvilist eksiteele ei viiks.


·Antropoloogia on teadus inimesest kui liigist ning teiselt poolt kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast.

Eelkõige on tegu võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsionaalsete ühiskondade kirjeldamisega vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest üldse.


Kitsamalt eristatakse füüsilist ja kultuurantropoloogiat.


Neist esimene, mida võib nimetada ka inimbioloogiaks, tegeleb peamiselt inimese füüsiliste karakteristikute

uurimise ja analüüsiga.

Siin hõlmatud küsimused seostuvad m itmesuguste teadusharudega: bioloogia, biokeemia, meditsiin, geneetika

jt.

Uuritakse näiteks inimese bioloogilist evolutsiooni, rasside kujunemist, aga ka erinevat vastuvõtlikkust teatud haigustele, mis kuulub juba otseselt tänapäevaste probleemide ringi.


Kultuurantropoloogia huviorbiiti jääb inimene kui ühiskondlik olevus, tema käitumismustrid, tavad, kombed.

Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi, mis on ühine kõikidele kultuuridele.

Teiselt poolt tuleb aga märgata just ainulaadset, seda mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta unikaalseks, kordumatuks.


Iga kultuuri võib vaadelda kui keelt.

Kuid lisaks lingvistilistele märkidele sisaldab ta väga palju muid sümboleid, mistõttu otsese tõlkimine ei ole enam võimalik ning tuleb piirduda tõlgendamisega.

Üritades lahti kodeerida mingi kultuuri ideelist süsteemi loodetakse jõuda kogu ühiskonnas aset leidvate protsesside mõistmiseni.

Mõistmist võikski pidada nüüdisaegse antropoloogia peamiseks märksõnaks.

Seda nii üksikindiviidi kui ühiskonna tasemel. Vaid teist kultuuri põhjalikult tundes on võimalik väärtustada tema erinevaid tahke.

Nii nagu pole olemas lõplikku tõde, ei saa olla ka lõplikku mõistmist ning seetõttu jääb inimühiskonna tegelik

olemus meile ikkagi igaveseks mõistatuseks.


KULTUUR - MIS SEE ON?


Kultuur on mõiste, mida oleme harjunud kasutama igapäevaelus ning mis sellisena omab mingit kindlat

tähendust meie mötteis.

Tegelikult polegi nii lihtne seda mõne lausega seletada.

Järgnevalt püüame selgitada kultuuri mõistet nii nagu antropoloogid seda teevad.


Kultuur on omapärane terviklik uskumuste ja käitumisreeglite kogum, mis on omane inimesele kui ühiskonna

liikmele ja mille järgimine toob kaasa tunnustamise ja heakskiidu kaaslaste poolt.

Ta on ajalooliselt kujunenud elamisviis, mille tavad tunduvad õigetena kõigile samas ühiskonnas kasvanud

inimestele.


Kultuur koosneb abstraktsetest, mittemateriaalsetest väärtustest, ootustest, uskumustest.

Samavõrra tähtsad on ka ainelised väärtused - kõik asjad, mida inimene vajab.


Kultuur on pigem keele vahendusel õpitav, kui bioloogiliselt päritav, seega eelkõige iseloomulik ühiskonnale ja

inimesele selle liikmena.

Ühiskond - see on inimeste grupp ühise asustusala ja ühiste kultuuritraditsioonidega.


Püüdes anda kultuuri mõistele konkreetset sisu, on esile toodud 5 omadust, mis teda kõige enam

iseloomustavad:


1. Kultuur on ÕPITAV


Eristatakse kolme erinevat õppimise tasandit:


1) Õppimine isikliku kogemuse varal /individual situational learning/.


Näiteks saab laps kätt tule lähedale pannes, et see on kuum.


2) Õppimine jäljendades /social situational learning/.


Laps püüab imiteerida täiskasvanu tegevust.


3) Õppimine symbolite abil /symbolic learning/.


See on õppimine keele abil: õpitatakse seletamise teel.

Siia kuulub tavapärane õppetöö koolis, kus teadmisi saadakse õpetajat kuulates või raamatut lugedes.

Nii saab inimene õppida asju, mida ta ise ei ole kogenud ega näinud.


2. Kultuur on vahendatav SÜMBOLITE abil /culture is symbolic/

Inimesel on unikaalne võime kasutada sümboleid s.o. märke, millel ei ole loomulikku seost asjadega, mida nad tähistavad.

Näiteks viipekeel.


3. Kultuur on ÜHINE, omane kogu ühiskonnale /culture is shared/.


Üksikindiviidi käitumist ei saa käsitleda kultuurina.

Ühe kultuuri kandjail on sarnased uskumused, vaärtushinnangud, ootused, ühesugused mõtte- ja tegutsemisviisid, millel põhinevad sarnased reakstioonid samades situatsioonides ja mis seega aitavad ületada indiviidide vahelisi erinevusi.


4. Kultuur on SÜSTEEMNE, sisemiselt ühtne /culture is patterned/.


Kultuuri erinevad aspektid on omavahel tihedalt seotud ja moodustavad ühtse terviku.

Muutusega ühes aspektis kaasneb alati kogu kultuuri muutumine.


5. Kultuur on KOHANDUV /culture is adaptive/.


Kultuur on alati muutuv, arenev: tavõib kohanduda ümbritseva keskkonnaga.

Kultuur mõjutab keskkonda ja keskkond mõjutab kultuuri.


Lõpetuseks toome välja kaks vastandlikku suhtumist teise kultuuri.


Esimene neist kannab nime KULTUURILINE RELATIVISM.

See lähenemine välistab ühe kultuuri vaärtushinnangute või standardite kasutamise teise kultuuri tõlgendamisel.

Lähtutakse arvamusest, et kõik kultuurid on ainulaadsed ja vaärtuslikud just sellistena nagu nad on.

Ühtegi kultuuri ei saa pidada teisest paremaks või halvemaks.

Vastupidi toimib ETNOTSENTRISM. Selle suuna esindajad eelistavad vaatleja enda kultuuri, andes hinnanguid teistele oma kultuuri reegleid silmas pidades.


RAVITSEMINE


Väga paljudes arhailistes kultuurides on haigete ravimine seotud religiooniga ja rituaalsete toimingutega.

Siin puüame kirjeldada ravitsemist Lõuna-Aafrika kõrbealadel elavas!

Kung'i hõimus /!Kung San või!Kung Buchmen/.

Arvatakse, et vaimud võivad inimesi mõjutada, sihtides nende pihta nähtamatuid haigust, surma või ebaõnne toovaid nooli.

Kui neid ei õnnestu kõrvale tõrjuda, võtabki haigus võimust ja selleks, et tõbine saaks paraneda tuleb nooled kõrvaldada.


Kui üht inimest ei kohelda küllalt hästi - temaga vaieldakse, ei taheta temaga koos tegutseda või saaki jagada -

võib vaim selle inimese yle võimust võtta ja ta ära viia, sest ta järeldab, et teised on ükskõiksed selle inimese elu või surma suhtes.


Vaimudega suhtlemine on!

Kungi ravitsejate ülesanne.

Ravitsejad on inimesed kellel arvatakse olevat eriline jõud nimega n/um.

See jõud on enamasti passiivne, peitub ravitseja sees ning tuleb ilmsiks vaid eriliste pingutuste abil.

Vahel võib ravitseja aktiveerida n/um'i üksi lauldes või mingit instrumenti mängides, aga tavaliselt läheb siiski vaja erilist tseremooniat: ravitsejad tantsivad ümber tule, tantsu saadab eriline meloodia.

Helid, tants, suits, kuumus ja tuli aga ka ravitseja tugev keskendumine soojendavad n/um'i üles.

Ravitseja saavutab transi, kui n/um on kuumenenud keemiseni.


Sellel momendil muutub n/um võimsaks tervendavaks jõuks, mis võimaldab ravitsejal aidata tule aäres istujaid.

Asetades käed haigele kohale, kogub ravitseja kõik halva oma kehasse, kus on n/um.

Toiming kulmineerub haiguse välja paiskamisega pika võnkuva karjena.

Transis olles näevad paljud ravitsejad jumalaid ja vaime, kes istuvad väljaspool tule valgussõõri ja naudivad tantsuetendust. Vahel võib vaimudes ära tunda lahkunud sugulasi, muudel juhtudel on nad "lihtsalt inimesed".

Kes iganes need inimesed ka ei oleks, transis ravitseja suüdistab neid köiges halvas, mida kogukond on pidanud kannatama.

Neid võidakse ähvardada, hoiatada, et nad ei võtaks kedagi elavatest endaga kaasa.

Väga raske haiguse ravimiseks kutsutakse eriti kogenud ravijad, sest ainult nendel on piisavalt teadmisi, et võtta ette ohtlik rännakut vaimude juurde, mis võib olla vajalik selleks, et inimene terveneks.

Öeldakse, et transis ravitseja hing rändab vaimude maale, avastamaks haiguse või probleemi põhjusi.

Tavaliselt peetakse vastutavaks mõnd esivanema vaimu ja palutakse tal ümber mõelda.

Kui ravitseja saab vaimu nõusse, siis inimene paraneb, kui aga vaim ei nõustu, siis tervenemist ei järgne.

Ravitseja võib minna ka peajumala juurde, aga isegi sellest pole alati abi.

Selliseid rännakuid peetakse ohtlikeks, sest ajal, mil vaim puudub kehast on ravitseja "pool-surnud", teadvuseta.

Teda võib kaitsta vaid teise ravitseja n/um.

Ta eest hoolitsetakse igati, kuni ta tuleb teadvusele, mis on märgiks, et hing on naasnud kehasse.


POTLATS^

Ameerika laäneranniku indiaanlastel kwakiutl'itel on kombeks tähistada kõiki olulisemaid sündmusi erilise tseremooniaga - potlats^iga /potlatch/.

See on traditsiooniline viis märkimaks sündi, surma, abiellumist, aga ka näiteks suguvõsa tavade, pärimuste, privileegide edasiandmist ühelt põlvkonnalt teisele ning isiku kinnitamist juhtivatele positsioonidele. Potlats^

võis olla ka karistuseks ebaväärika käitumise eest.


Mida siis kujutab endast see salapärane tseremoonia?

Potlats^ on alati oluline avalik sündmus küla või kogu hõimu elus. Selle korraldaja, keda toetab vastavalt tema perekond küla või hõim, kutsub külla teise perekonna küla või hõimu, et anda teada mingist olulisest sündmusest.

Tseremoonia jooksul meenutab korraldaja oma esivanemaid, nimetab oma sugulusliini kuulujaid, tähelepanu pööratakse ka kõikidele külalistele.

Potlats^il tantsitakse rituaalseid tantse, lauldakse, jutustatakse pärimusi, mis on seotud antud perekonna/hõimu minevikuga.

Kõigele sellele lisandub kingituste jagamine korraldajalt külalistele, samuti toidu pakkumine.


Kingitused on erineva väärtusega, vastavalt nende saaja positsiooni ühiskonnas: kõrgelt hinnatud juhid

vaärtuslikumaid kingitusi kui teised, vähemtähtsad mehed.

Tegelikult on aga kingituste vaärtus olulisim nende andjale: see näitab tema rikkust, positsiooni, lahkust ja kõrget enesehinnangut.

Kingitused loovad talle prestiiz^i ja annavad sõnaõigust.

Hilisematel potlats^idel püüab igaüks teha vaärtuselt võrdse või suurema kingi, kui ta sai.

Nii puüab igaüks kingituste abil saavutada kõrgemat staatust ühiskonnas.


Potlats^il on mitu olulist rolli kwakiutl'i ühiskonnas.

Ühelt poolt majanduslik: ta loob peamise väärtuste ümberjagamise süsteemi.

See, kel on antud hetkel rohkem, kui ta ise tarbib jagab, oma vara teistele.

Hiljem, võimaliku kitsikuse korral on tal lootust saada omakorda toetust nendelt, kellele ise varem kingitusi

jagas.


Teiselt poolt saavad juhid potlats^i abil muuta oma võimu legitiimseks ehk üldtunnustatuks.


KIBBUTZ

Järgnevalt vaatleme ühte kooselu vormi, mis ei ole kujunenud ajalooliselt, vaid loodud reaktsioonina eraomandil ja perekonnal baseeruvale, üha enam linnastuvale ühiskonnale.

Niisugune utopistlikele ideedele tuginev ühiskond on kibbuz Iisraelis, mis osaliselt meenutab meile tuttavat kolhoosikorda.

Kibbuzis on nii tootmisvahendid, tulu kui ka lapsed on kollektiivne omand ning kehtib võrdsuse põhimõte.

Vähempopulaarsete tööde tegemine käib külakorda.

Kibbauzi otsused langetatakse iganädalasel ühiskoosolekul.


Esimese kibbuzi loomisest on moodas üle 70 aasta.

Praegu eksisteerib Iisraelis üle 250 Kibbuzi, mille elanikkond moodustab riigi rahvastikust pea 3%.

Vaatamata kibbuzide suletusele tulevad nad enda majandamisega enam-vähem toime.

Teatud riiklik toetus siiski eksisteerib. Sündivus on kibbuzides üldiselt ko`rgem kui Iisraelis keskmiselt.

On huvitav, et kibbuz on üks väheseid utopistlikest ideedest arenenud ühiskonna vorme, mis on suutnud oma elujo`ulisust to`estada küllaltki pika aja jooksul.

Ning huvi sellise elukorralduse vastu ei ole täielikult kadunud. Kibbuzide elatustase on vo`rreldav riigi keskmisega.

Neil on täita ka strateegiline riigikaitseline roll.

Paiknedes enamasti Iisraeli piiri aladel, on kibbutzid ajalooliselt olnud kaitsepuhvriks vo`imalike rünnakute puhul.

Seevastu nende majanduslik tähtsus riigi jaoks on suhteliselt limiteertitud.


Huvitav on vaadata, kuidas on kibbuzidel o`nnestunud laste ühiskasvatus ja sugude vaheliste erinevuste kaotamine.

Tuleb nentida, et just selles ollakse kõige ebakindlam.

Perekonna likvideerimine ja kollektiviseerimine ei ole o`nnestunud sel määral nagu loodeti, sest endiselt on täheldatav meessugupoole domineerimine kibbuzi elukorralduses.

Üldkogul vo`tavad po`hiliselt so`na mehed. Samuti valitakse neid enamasti juhtivatele kohtadele, olgugi et naised on samavo`rd hääleo`iguslikud.

Eksisteerib ka teatud sooline tööjaotus naiste ja meeste vahel, mis ei ole küll ehk otseselt sarnane traditsionaalsele kuid meenutab seda just vo`imu ja esinduse funktsioonide täitmise koha pealt.

Suurim läbikukkumine oli katse likvideerida kibbuzi liikmete omavahelised sugulussidemed, pakkudes alternatiiviks kollektiivset kasvatust alates juba imukueast.

Vaatamata sellele, et abielu formaalselt ei eksisteerinud oli ta sisuliselt siiski olemas: kaks inimest elasid koos, olgugi et nende lapsed kasvatati neist eraldi kibbuzi poolt.

Laiendatud perekond (extended family - onud-tädid; äiad-ämmad jne.) ei kadunud lo`plikult kuhugi.

Viimasel ajal on üha rohkem kibbuze, kes on loobunud laste kollektiivsest kasvatamisest ja lubatakse teha seda vanematel endil.

Algselt loodi lastemajad ideoloogilistel ja majanduslikel kaalutlustel, et kaotada vanemlikud sidemed ja tagada sooliselt vo`rdne kasvatus, samuti vabastada naised laste kasvatamisest, et nad saaksid end täielikult pühendada tööle kibbuzi heaks.

Vaatamata soovile pakkuda lastele paremaid tingimusi kui nende vanemad neile oleks üksinda suutnud vo`imalda, ei olnud lastemajade majanduslik olukord sugugi parem kui tavalistes kodudes.

Püüd anda naistele vo`imalus teha muud tööd osaliselt ebao`nnestus, sest keegi pidi siiski kibbuzi laste eest hoolt kandma ja nii tekkis teiselt poolt töökohti juurde.

Seevastu, mis puutub laste haridustasemesse, siis tuleb to`deda, et kibbuzis kasvanud laste haridustase on ko`rgem kui Iisraeli keskmine.

Neid on suhteliselt rohkem nii ko`rgkoolides kui mujal intellektuaalseid vo`imeid no`udvates valdkondades.

Peab siiski nentima, et kollektiivse lastekasvatamise eesmärgiks polnud kunagi vanemaid ja lapsi üksteisest täielikult eralda. Vanemad vo`isid oma lapsi näha tegelikult iga päev, eksisteeris nn "armastuse tund" kus emad said keset päeva oma lastega suhelda.

Samas jälgiti, et ühe kasvataja hoole all olevas rühmas ei oleks tema enda lapsi, et vältida nende eelistamist.

Nagu öeldud, on tänaseks paljud kibbuzid andnud järele vanemate poolsele survele minnes taas üle tavaparasele perekonnale, kus lapsed ja vanemad elavad koos ühises kodus.

Laste hariduse ja hoidmise eest päeval kannab jätkuvalt hoolt kibbuz.

Pool sajandit tagasi meeste poolt alustatud eksperiment on lo`ppenud eeskätt naiste rahulolematuse tõttu.


NUER: "ABIELU VAIMUGA"


Nueri (rändkarjakasvatajad Sudaanis) ühiskonnas esineb kaks üsna ebatavalist abieluvormi.


Kummalgi juhul pole sündinud lapse sotsiaalselt tunnustatud isa sugugi tema tegelik, bioloogiline isa.

Kui nueri naine jääb leseks,siis õigused, mida ta omab oma lapse üle kanduvad edasi tema surnud abikaasa liini pidi.

Tegelikult hõlmab see ka tema veel sündimata lapsi.

Ideaaljuhul peaks naine abielluma oma surnud abikaasa venna või mõne muu samasse sugulusliini kuuluva mehega.

Samal ajal loetakse lapsi, kes sünnivad uuest abielust ikkagi eelmise, surnud abikaasa, lasteks (millest tulenebki väljend "abielu vaimuga").

Lesestunud naine võib ka üldse mitte abielluda vaid omada lihtsalt armukesi.

Ka sellisel juhul peetakse tema järglasi surnud abikaasa lasteks.

Veelgi harvematel puhkudel võib tähtis, positsiooniga vanem naine tüdrukuga "abielluda" (andes vastutasuks tema suguvõsale näiteks kariloomi).

Too vanem naine finantseerib kõike abiellu puutuvat nagu oleks ta mees.

Selleks, et saada lapsi on noorel naisel armukesed. Sündinud laste "isaks" loetakse aga seekord naissoost "abikaasat".


SURMA RITUAALID.


On selge, et ükskõik kuidas surma ka ei mõisteta on see siiski üks suur spekulatsioon elavate poolt.

Nii nagu kõik tundmatu, põhjustab ka surm enamasti hirmu.

Sellest jagu saamiseks ongi vaja leida mingi üldiselt aktsepteeritav seletus, mis ühtlasi võimaldaks ka vastava nähtuse paigutamist ühiskonna mõistelisse struktuuri.

Vaatlemegi nüüd barade (Madagaskaril elav etniline rühm) nägemust surmast.

Surm moodustab viimase lüli elu pikas ahelas ehk teisisõnu, ta on elu üks komponentidest, seostudes nii elu protsessiga, vananemise kui ka järeltuleva põlve tekitamisega.

Barade jaoks on elu kombinatsioon kahest teineteisele vastandlikust mõistest.

Ühelt poolt kord, struktuur ja teiselt poolt elujõud, vitaalsus. Kui keegi sureb tähendab see tegelikult üle astumist korrast, mis peaks kaootilist elu tasakaalus hoidma.


Lahendus peaks peituma keha ümberpaiknemises.

Kuna see on pikk ja keeruline protsess, peavad ka elavad selleks oma panuse andma.

Suurem osa matuse rituaalidest puü"abki kaasa aidata elu andva tasakaalu taas jalule seadmisele läbi sümboolese elujõu suurendamise.


Kogu rituaali võiks jaotada kolme etappi: matmine, rahva kogunemine /gathering/ ja ümbermatmine.

Kuna tasakaalu nähakse vastandite võrdsuses on ka kogu rituaali, alates matmisest kuni ümbermatmiseni, läbivaks niidiks vastandite rõhutamine.

Täielik askees vaheldub meie mõistes lausa orgiaga.

Siit tulenevalt on tugevalt välja toodud ka sünni motiiv kui elu algust tähistav sümbol vastandina elu lõpule.

Nii nagu peab sündima elavate maailma, nii peab sellest ka välja sündima surnute maailma.

Kogu protsess on väga keeruline ja riskantne ning kui ta ebaõnnestub jääb surnu nagu surnud loode

ellujäänute maailma üska.


Kogu pika tasakaalustamisprotsessi olulisim etapp on rahvakogunemine.

Olles iga-aastase tähtpäev meenutab ta pisut jõule. Tegu on suurima ja tähtsaima sündmusega kogu ühisondlikus elus, mis tõmbab kokku pea kümme korda rohkem inimesi kui matusetseremoonia.

Kogu sündmusele heidab varju pidev nõidumise oht, mistõttu peab pidevalt valvel olema ja kinni pidama tabudest. Viimase sammuna matavad barad oma surnud ümber perekonnahauda.

Rituaalselt on see kõige olulisem toiming kuigi kära ja inimesi siin ümber on märksa vähem kui eelmistel etappidel. Kuigi ümbermatmist võib aastaid edasi lükata on ta järeltulevale põlvele siiski absoluutseks kohustuseks elust lahkunute ees.

Tegu on viimase lüliga kogu matmisrituaali pikas ja kompleksses protsessis.

Lõpuks ometi antakse märku normaalsesse tasakaalu tagasi jõudmisest.

Õige suhe elavate ja surnute maailma vahel on taastatud.


LOENGUKURSUSE ETTEVALMISTAMISEKS KAUTATUD KIRJANDUS:

Humanity - An Introduction to Cultural Anthropology
James Peoples, Garrick Bailey


Cultural Anthropology - A Contemporary Perspective
Roger M. Keesing

Cultural Anthropology
William H.Haviland

Human Family Systems - An Evolutionary View
Pierre L. van der Berghe

Celebrations of Death
Peter Metcalf