Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Atīša

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Atisha.jpg
Kalachakra-the-Wheel-of-Time-mandala.jpg
Atīša (skr atīśa, 982–1054), india-tiibeti budistlik õpetlane.

Atīša oli pärit Bengalist.

Ta õppis *Nālandās ja mitmes teises kuulsas kloosterülikoolis, reisis seejärel Jaavale, kus kohtas oma peamist õpetajat Dharmakīrtit.

Naasnud Indiasse, sai temast Vikramašīla kloostri eestseisja.

1042. a rändas Atīša Tiibeti kuninga kutsel Tiibetisse, et aidata seal budismi levitada ja tekste tõlkida, ning jäi sinna oma elu lõpuni.

Tiibetis on Atīša tuntud nime Džobodže (tb jo bo rje, ‘kõrgeauline isand’) all.

Tema osalusel tõlgiti tiibeti keelde mitmed *ületava mõistmise suutrad ja *madhjamaka koolkonna traktaadid, samuti tantristlikke tekste.

Atīša enda tuntuim teos on «Virgumistee lamp» (skr bodhipathapradīpa; tb byang chub sgron me).

Atīša tõi Tiibetisse ka *Kālatšakra tantra ja sellega koos uue, 60-aastastel tsüklitel põhineva ajaarvamise, mida hakati seal arvestama alates 1027.

Atīša nimekaim õpilane Dromtön (‘brom ston, 1008–1064) rajas *kadami koolkonna.

Atīša peetakse tiibeti budismi nn teise laine kõige olulisemaks õpetajaks.




Atīša ehk Atiša (sanskriti Atīśa, Atiśa; 982–1054) on tarkuse sümbol budismis.

Atīšat tuntakse ka sanskritis nimede all Shrijnana ja Chandragarbha.

Sündis Bengalis maakonnas nimega Vikrampur. Atīša vanemad olid õilsast aadlisoost ja elasid küla lähedal, mis kandis Vadžrajoogini nime.

Seal seisab tänini 11. sajandil rajatud tempel, mis pühendatud daakini Dhakeshwarile.

Atīša saabus Tiibetisse 1042. aastal ja on teine prominantne isiksus Tiibeti budismis peale Padmasambhava.

Atīša budismi kontseptsiooniks oli "Teisele kaldale viiv õpetus ehk tarkus" (prajnaparamita) filosoofia.

Atīša oli samuti aktiivne tantrismi pooldaja, sest tema tegi Tiibetis populaarseks Kalatsakra tantra kultuse.

Asus koheselt ümber reformima kohapeal olevat arusaama budismist, sest Atīša saabumise ajaks oli Tiibetis ainsaks valitsevaks traditsiooniks olnud Njingma koolkond, kes pööras enam tähelepanu vadžrajaana atisha-detailtudeerimisele ja ei hoolinud eriti n-ö rahvabudismist.

Atīša tõmbas enda reformidega kaasa suured rahva massid, lihtsustades Buddha sõnumit vastukaaluks njingmale, kes liigselt keskendus tantratele ja metafüüsikale, mis tava-tiibetlase jaoks jäi kaugeks.

Atīša ja tema õpilaste poolt rajatud Kadampa ehk Kadam koolkond on eriti askeetlik mungaelu reeglite Vinaya suhtes, keelates munkadele abielu ja nõuab ranget tsölibaati vastandina Njingma koolkonnale, kus abielu osaliselt munkadele on lubatud, (sõltuvalt perioodidest ja tegevusest).

Samuti suhtub kadampa väga negatiivselt ja eitavalt joovastavate jookide ja ainete pruukimisse, vastukaaluks njingmale kus õllejoomis-meisterlikkuse ja oskusega suhelda naistega läks nii budismi ajalukku kui tekstidesse (on Padmasambhava elulugudes kirjas) koolkonna rajaja guru Padmasambhava ise.

Atīša nägemuse baasil loodud koolkond eitas ka raha kasutamist munkade poolt. See Atīša poolt kultiveeritud puritaanlus ei pidanud pikalt vastu Tiibeti karmis maastikus ja inimhinges.

Koheselt tekkisid kaks uut koolkonda tasakaalustama ja rikastama Tiibeti budismi maastiku lisaks njingmale ja Kadampale Sakja ja Kagyu. Neile lisandus mõnesaja aasta pärast veel kolmas koolkond geluk.

14. sajandil rajas kuulus guru Tsongkhapa geluki koolkonna, vaimustudes väga Atīša puritaanlikust suhtumisest, õppemeetoditest ja käsitlusest, asetades rõhu filosoofiale ja loogikale.