Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Bhutan

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
(Redirected from Bhutani)
Jump to: navigation, search
Bhutan- lg.jpg
Bhutan archery.jpg
Bhutan-chendebji-chorten lg.jpg
Bhutan-simtokah-dzong lg.jpg
Bhutan (dzongkha keeles (Drukyuel)) on maa ja riik Lõuna-Aasias Himaalaja mäestiku idaosas.

„Rahvuslik õnn on olulisem kui rahvuslik kogutoodang“ – Bhutani praegune kuningas Jigme Singye Wangchuk

Riik piirneb idast ja lõunast Indiaga ning põhjast ja läänest Hiinaga (Tiibetiga). Nime "Bhutan" päritolu ei ole selge.

On arvatud, et see pärineb sanskriti sõnadest Bhota-anta ('Tiibeti ots') või sõnadest Bhu-uttan ('mägismaad').

Sõna "Bhutan" on riigi nimena kasutatud alates 19. sajandi lõpust. Riigi dzongkhakeelne nimi on Drukyuel (teises variandis ja tiibeti keeles Druk Yul) 'Kõuedraakonimaa'.Bhutani on tuntud mitme nime all, sealhulgas Lho Mon 'Pimeduse Lõunamaa', Lho Tsendenjong 'Sandalipuu Lõunamaa' ja Lhomen Khazhi 'Nelja Lähenemise Lõunamaa'.

Bhutani võib jaotada kõrgmägede piirkonnaks riigi põhjaosas, madalate mägede piirkonnaks riigi keskosas ja Duarsi tasandikuks riigi lõunapiiril (13...16 km laiune riba).

Bhutan on konstitutsiooniline monarhia.Parlament Rahvuskogu, mille liikmetest kaks kolmandikku on valitavad.

Riigis on läbi viidud 3 rahvaloendust (1969, 1980 ja 2005). on

Ametliku hinnangu kohaselt oli rahvaarv 2004. aastal vaid 752 700.

Suured erinevused hinnangutes tulenevad väidetavalt sellest, et Bhutani valitsus teatas tegelikust suurema rahvaarvu 1971. aastal, sest arvati, et alla 1 miljoniliseÜRO liikmeks.

Ametivõimude väitel on riigist lahkunud ka hulgaliselt peamiselt nepallastest võõrtöölisi.

Põgenikke esindavad organisatsioonid on väitnud, et Bhutani valitsus üritab varjata nepallaste suurt osakaalu Bhutani elanikkonnas. Umbes 125 000 inimest elab põgenikelaagrites Nepalis.

Põhiline asustus on koondunud riigi keskosa orgudesse.

Duarsi tasandiku põhjaosas mägede jalamil on väikesed külad metsalagendikel.Bhotiad kõnelevad tiibeti keelele lähedast dzongkha keelt, mis on ka riigikeel.

Nepallased kõnelevad põhiliselt nepali keelt.

Koolides on kõigile kodanikele kohustuslik dzongkha ja inglise keele õppimine. Osa aineid, sealhulgas täppisteadusi, õpetatakse inglise keeles. rahvaarvuga riiki ei võetaks

Kivist tööriistade ja relvade ning suurte kiviehitiste jäänuste põhjal saab öelda, et Bhutan oli asustatud juba 2000 eKr.

Bhutanlased usuvad, et maa algasukad olid lhopud (Lhop, Doya; väike tiibeti-birma keelt kõnelev hõim Edela-Bhutanis) ning hiljem tulid nende asemele Mongoolia alalt tiibetlased. Teise arvamuse järgi koosnesid algasukad mitmest hõimust.

Bhutanis praegu enamuse moodustav rahvas bhotiad (Ngalop), kes on koondunud riigi kesk- ja lääneosa orgudesse, on ilmses suguluses põhja pool elavate tiibetlastega, kellega neid seovad füüsilised, keelelised ja kultuurilised ühisjooned.

See asjaolu osutab sellele, et minevikus on üle Himaalaja sisse rännanud märkimisväärsel hulgal tiibetlasi, kellest põlvneb põhiosa praegusest rahvastikust.

On arvatud, et juba V sajandil enne meie aega vahel oli seal riik nimega Lhomon ('lõunapimedus') või Monyul ('pime maa'Bhutani algasukate monpade järgi). Vanades Bhutani ja Tiibet kroonikates leiduvad nimed Lhomon Tsendenjong 'sandalipuumaa' ja "Lõuna-Mon" ("nelja lähenemise maa).

Budismi tulek ja varane ajalugu


Kõige varasem ajalooliselt teada olev sündmus Bhutanis on budistliku pühaku Padmasambhava (guru Rimpotše) viibimine Bhutanis 8. sajandil.

Temale omistatakse tavaliselt vadžrajaana-budismi toomine Bhutanisse, kuid Kyichu Lhakhang Paros ja Jambey Lhakhang Bumthangis on ehitatud 659, umbes sajand enne Guru Rimpotše saabumist poollegendaarse Tiibeti kuninga Songtsen Gampo poolt. Vadžrajaanast areneski 12. sajandks välja Tiibeti budism.

Padmasambhava rajas hulga templeid ja kloostreid, sealhulgas kuulus Taktshangi klooster, mis on ehitatud kõrgele kaljule Paro oru kohal, ja Kurjey Lhakhang Bumthangis.

Bhutani varane ajalugu on ebaselge, sest suurem osa kroonikatest hävis tulekahjus kunagises pealinnas Punakhas 1827.a.

Igatahes oli budism 10. sajandiks juba väga laialt levinud ja mõjukas.

Tekkisid ka erinevad koolkonnad, mida soosisid erinevad Tiibeti ja Bhutani valitsejad.

Pärast mongolite allakäiku 14. sajandil võistlesid need koolkonnad poliitilise ja usulise mõjuvõimu pärast. 16. sajandiks jäi peale drukpa koolkond.


Bhutani alal asusid 17. sajandini mitmed väikesed omavahel vaenutsevad läänivaldused, kuni need ühendas Tiibeti laama ja sõjapealik Shabdrung Ngawang Namgyal. Pärast tema surma 1652. aastal valitses riigis mõnda aega anarhia.

Riigis on tasuta keskharidus. Aastal 1968 lõpetasid tasuta 11-klassilise kooli esimesed 18 õpilast.

Aprillis 2002 jõudsid avalikkuse ette mitmed tähelepanu äratanud kuriteod: suur korruptsioonijuhtum, rüüstamised, röövimised, vargused ja mõrvad.

Selles nähti moderniseerimise ja välismaa kultuurimõjude (sealhulgas televisiooni) tõttu muutunud elulaadi tagajärje.

Bhutani ainuke legaalne ajaleht on kaks korda nädalas dzongkha, inglise ja nepali keeles ilmuv Kuensel.

Mõned mitteametlikud ajalehed ilmuvad internetis.

Aastal 1973 asutati Bhutani Ringhäälinguteenistus. See edastas algul ainult raadiosaateid. Need levivad üle riigi lühilainetel, Thimphus ka ultralühilainetel.

Televisioon lubati kuninga käsul alles 1999. See oli osa moderniseerimisprogrammist.

Juunis 1999 hakkas Ringhäälinguteenistus edastama oma telesaateid ja augustis 1999 anti erafirmadele võimalus saada litsents välismaa satelliittelevisioonisaadete edastamiseks kaabeltelevisiooni teel.

Bhutan oli viimane riik maailmas, kus televisioon kasutusele võeti.

Varem oli televisioon keelatud. Kättesaadavaks muutus korraga 46 telekanalit, sealhulgas Star TV ööpäevaringsed meelelahutuskanalid.

Kui aprillis 2002 käis riigist üle kuritegevuselaine, süüdistati selles televisiooni.

Bhutan, rahumeelse kõuedraakoni maa, on maailmale tuntud mitme nimega, nagu näiteks “viimane Shangri-La” või “viimane koht maailma katusel”. Kuigi algne nimi Marco Polo aegadest oli „Bootan“, eelistavad kohalikud oma kodumaad kutsuda nimega „Druk Yul“ – Rahumeelse Kõuedraakoni Maa.

Bhutan on kauge budistlik kuningriik Himaalaja mäestikus. Kolmest küljest piirneb ta Indiaga: idas Sikkim, lõunas Lääne-Bengal ja Assam ning läänes Arunachal Pradesh.

Põhjast piiravad kuningriiki Himaalaja mäed ja Tiibet. Kuigi see riik on ligikaudu Šveitsi-suurune, elab seal ametlikel andmetel vaid veidi üle 700 000 inimese – järelikult on ta väga hõredalt asustatud. Tegelikult ei tea täpset elanike arvu keegi: kõige enam pakutakse elanike arvuks 2,2 miljonit.

Bhutan on väga isoleeritud, karm ja äärmiselt mägine maa, millel on suhteliselt vähe sidemeid välisilmaga.

Kuigi suures osas on selles isolatsioonis süüdi kõrgmäed, mis teevad riigile ligipääsemise keeruliseks, on selles oma osa ka riigivõimul, mis väga pikka aega (mingil määral ka siiani) tegi võõrastele sissepääsu võimalikult raskeks.

Isegi tänapäeval on Bhutan veel mingil määral „keelatud maa“, kuna igal aastal lubatakse riiki vaid mõned tuhanded turistid. Pole ime, et selle tõttu on Bhutan jäänud välismaailmale viimaseks Shangri-La’ks ning üheks viimastest äärealadest, mida avastada.

Bhutan järgis pikka aega isolatsioonipoliitikat, mis heidutas potentsiaalseid külastajaid kogu 20. sajandi jooksul. Alles 1970ndatel heitis Bhutan endalt saladuseloori ja piiratud ulatuses hakati lubama ka turismi. Siis sai maailm aimu Bhutanist kui kütkestavast maast ja selle looduse haruldasest ning rabavast ilust.

Riik ei võtnud osa tööstusrevolutsioonist, maailmasõdadest, võidurelvastumisest ega viimase ajani ka küberruumi uurimisest. Elava ja vanamoodsa riigina kutsutakse Bhutani tihti maailma „elavaks muuseumiks“.

Väljaspool Paro ja Thimphu orge on kõik piirkonnad määratletud kui ligipääsuta ehk keelatud alad.

Kõik ringreiside läbiviijad Bhutanis peavad saama eriloa nende paikade külastamiseks, kuhu nad kavatsevad oma reisil minna. Välisturistidel pole lubatud niisama siseneda Bhutani templitesse ja kloostritesse. Selleks tuleb vastavatelt võimudelt saada eriluba. Ajalugu

Kuigi Bhutani varase ajaloo kohta pole palju andmeid, on leitud kivist tööriistu ja relvi, suurte kiviehitiste jäänuseid ja megaliite (rahne), mida võidi kasutada piiride märkimiseks või rituaalideks, mis kõik annavad tõendust selle kohta, et Bhutani aladel võis tsivilisatsioon olla juba aastal 2000 eKr.

Neoliitikumiaegsete legendide puudumine viitab sellele, et varasemat asustust seal suure tõenäosusega ei olnud.


Ajaloolased on teoretiseerinud veidi kindlamast varajasest perioodist – Lhomoni (otsetõlkes: lõunapimedus) riigist, mida tuntakse ka Monyuli (pime maa, viitega algsetele Bhutani asunikele, Monpadele) maana. Arvatakse, et see oli Tiibeti osa, mis jäi väljapoole budistlike õpetuste piiridest. See riik kestis umbes 500 eKr kuni 600 pKr. Nimed Lhomon Tsendenjong ja Lhomon Khashi, mida on täheldatud iidsetes Bhutani ja Tiibeti kroonikates, on tänapäevalgi kasutusel mõnede Bhutani õpetlaste teostes, mis räägivad kodumaa ajaloost.


Siiani aga pole suudetud kindlaks teha, kust tuleb riigi rahvusvaheliselt kasutatav nimiBhutan. Selle kohta on kaks üldlevinud teooriat, mis on mõlemad ühtviisi usutavad. Üks teooria ütleb, et nimi Bhutan tuleb erinevatest variatsioonidest sanskritikeelsest sõnast Bhota-ant (Bhoti lõpp, Bhot on indiakeelne nimetus Tiibetile).

Teise versiooni kohaselt tuleb nimi sõnast Bhu-uttan (mis tähendab mägismaad). „Bhutan“ sai välisriikide seas tavaliseks nimetuseks 19. sajandi lõpul; bhutanikeelset nimetust kasutasid ainult inglased oma ametlikus kirjavahetuses. Alates 17. sajandist on riigi traditsiooniline nimi olnud Druk Yul, Drokpa maa, mis on viide riigi levinuimale budismisektile.


Osa õpetlasi usuvad, et Bhutani varasemad asustajad olid metsikud mägielanikud, monpad, kes polnud suguluses ei Tiibeti ega Mongoli rahvastega, kes hiljem Põhja-Bhutani vallutasid. Monyuli rahvas praktiseeris šamanistlikku Boni usku, mis rõhutas looduseülistust ning heade ja halbade vaimude olemasolu.


Ajalooliste legendide kohaselt vallutas suur Monyuli kuningas lõunapoolse piirkonna, mida tunti Duarsi nime all, allutades oma võimule piirkondi, mis praegu kuuluvad Assami, Lääne-Bengali ja Bihari alla Indias.

Budismi levik Budism tuli Bhutani 7. sajandil, kui Tiibetis valitses kuningas Songtsen Gampo. Ta ise oli pöördunud budismi usku ja seetõttu andis korralduse ehitada kaks Buddha templit, Bumthangi Kesk-Bhutanis ja Kyichus Paro orus. Budism küll asendas, kuid ei kõrvaldanud Boni usu kombeid, mis olid kuni 6. sajandini märgatavad ka Tiibetis. Selle asemel haaras budism Boni ja sellesse uskujad endasse. Kui riik ajapikku arenes mitmes viljakas orus, süvenes ka budismi mõju ja sellest sai inimeste jaoks ühendav element. Budistliku kirjanduse ja kroonikatega sai alguse ka Bhutani ajaloo kirjapanemine.


747. aastal saabus ühe kohaliku kuninga kutsel Indiast Bhutani budistlik pühak Padmasambhava (keda tuntakse ka Guru Rimpoche nime all). Pärast seda, kui ta väidetavalt olevat maha surunud kaheksa liiki deemoneid ja kuninga budismi pööranud, liikus ta edasi Tiibeti poole. Kui ta Tiibetist naasis, oli ta Paro orgu rajatavate uute kloostrite ehitusel järelevaatajaks ning rajas endale Bumthangi peakorteri. Juttude kohaselt rajas ta ka Nyingmapa sekti (mida tuntakse ka kui „vana sekti“ või „punamütside sekti“) ehk Mahayana budismi, mis oli pikka aega Bhutani levinuimaks usuks.


Guru Rimpoche mängib olulist ajaloolist ja usulist rolli kui riiklik kaitsepühak, kes paljastas Bhutanile budistlikud tantrad. Pärast guru lahkumist mängis suurt rolli India mõju, kuni suurenenud sisseränne Tiibetist tõi endaga kaasa uusi kultuurilisi ja usulisi mõjusid.


Sellel ajal ei olnud Bhutanis keskvalitsust. Selle asemel hakkasid 9. sajandil arenema väikesed iseseisvad kuningriigid. Kõiki juhtisid debid (kuningad), kellest mõned väitsid endal olevat jumaliku päritolu. Nende väikeste riikide seas oli kõige mõjuvõimsam Bumthangi Kuningriik. Samal ajal olid Tiibeti budistlikud mungad (keda tuntakse Bhutanis lam’ide nime all) oma kultuuri ja usu Bhutanis kindlalt juurutanud ja Tiibeti- Mongoli ühised sõjaväelised rühmad hakkasid asustama viljakaid orge. 11. sajandiks oli kogu Bhutan Tiibeti-Mongoli sõjaliste jõudude poolt okupeeritud.

Teokraatlik valitsus 17. sajandil asutati teokraatlik valitsus, mis oli iseseisev Tiibeti poliitilisest mõjust. Valitsuse rajas endine Drukpa munk, Ngawang Namgyal, kes tuli Bhutani 1616. aastal otsima vabadust Gelugpa koolkonna eest, mida juhtis Dalai Laama Lhasast. Pärast võitude rida teiste ususektide juhtide ja Tiibeti sissetungijate üle võttis Ngawang Namgyal endale tiitli Shabdrung („kelle jalge ees alistutakse“, mida teatakse lääne kultuuris rohkem nimega Dharma Raja), saades nii Bhutani ilmalikuks ja vaimseks juhiks.


Teda vaadatakse kui esimest ajaloolist suurkuju Bhutanis. Ta ühendas mõjuvõimsate Bhutani perekondade pead ja nimetas maa ümber Druk Yul’iks. Ta avaldas ka uue seaduste süsteemi ja ehitas dzongide (suured kindlused, mis olid ja on praegugi nii administratiivkeskused kui ka kloostrid) võrgustiku. Viimase abil sai ta kohalikud juhid keskvõimu alla koondada ja tugevdas riigi vastupanuvõimet Tiibeti sissetungide vastu.


1644. aastal üritas mongolite juht Gushi khaan suure armee abil vallutada Bhutani. Ta tõrjuti tagasi, ent üritas taas 1647. aastal ning kaotas jälle. Ei ole üllatav, et see edu tugevdas Shabdrungi positsiooni veelgi ja ühendas riiki veel rohkem.


Namgyal lõi uued seadused ja ka uue süsteemi riigi valitsemiseks. Vaimulike institutsioonide juhiks määrati Je Khempo (peaabt), sellal kui ilmalik võim anti Druk Desile ehk Debile (see on midagi peaministrilaadset). Riik jagati regioonideks, mille elu korraldasid kubernerid, keda kutsuti Penlopideks. Neist veel madalamal on Dzongponid, kelle ülesandeks on kohalike asjade ajamine.


Kuigi Shabdung suri 1651. aastal, arvatakse, et tema surma varjati rahva eest ligi 50 aastat, et oleks piisavalt aega leida talle sobiv järeltulija. Süsteemis olid paari esimese aasta jooksul mõned vead, kuid aegamööda kogunes võim Druk Desi kätesse, ning sellest tulenevalt tekkisid pinged ja järgnesid kodusõjad. Probleemi olemus seisnes selles, et Shabdrungi järeltulijaks sai tema reinkarnatsioon.


Kuna järeltulija selgus aga juba sündides, siis pidi ootama 18 aastat, kuni nooruk sai täisealiseks, ning võim püsis seni Druk Deside käes. Järgnevatel aastatel valitsenud Druk Desid ei tahtnud aga võimu noortele usujuhtidele loovutada ja seetõttu hääbus Shabdrungide võim järk-järgult.


Namgyal’i pingutused tugeva keskvõimu loomiseks olid luhta läinud, kuna Druk Desid kaotasid vaikselt kontrolli piirkondlike kuberneride ja Penlopide üle. Riik jagunes laiali väikesteks pooliseseisvateks regioonideks, millest igaühte juhtis Penlop. Ent Bhutani üldine vaim jäi samaks ja koos sellega ka võimalus taasühinemiseks.


1720. aastal tungisid Tiibetisse hiinlased ja kuulutasid välja võimu ka Bhutani üle. Hõõrumised Bhutani ja India Bengali vahel kulmineerusid sellega, et 1772. aastal tungis Bhutan Cooch Beharisse. Sellele vastasid britid vasturünnakuga Bhutanile. Tiibetis elava Dalai Laama suhtlemine Briti India ülemkuberneriga parandas suhteid märgatavalt.


1774. aastal saabus Bhutani Briti lähetus, et edendada kaubandust Indiaga. Kuid Assami okupeerimine brittide poolt 1826. aastal viis uute piirirünnakuteni Bhutani poolt. 1864. aastal okupeerisid britid osa Lõuna-Bhutanist, mis lõpuks ametlikult annekteeriti pärast 1865. aasta sõda. Sinchula rahukokkulepe määras Bhutanile kompensatsiooniks iga-aastase toetusraha.


19. sajandi teisel poolel oli Bhutan sama hästi kui kaoses. Peamine võimuvõitlus käis Paro ja Tongsa Penlopide vahel, kellest olid saanud Bhutani võimsaimad mehed.

Need kaks poolt võitlesid omavahel võimu pärast ning peamine erinevus nende vahel seisnes riigi tulevase välispoliitika suundades. Üks tahtis säilitada Bhutani traditsioonilisi sidemeid Tiibetiga, kuid teine leidis, et oleks hoopis parem hoida uue tugeva jõu, Suurbritannia poolele. Britid aitasid lõpuks konflikti lahendada ja panna aluse päriliku monarhia liinile, mis valitseb Bhutanis praegugi.


1907. aastal sai Bhutani võimsaimast provintsiaalsest valitsejast, Sir Ugyen Wangchukist brittide toetusel Bhutani monarh, ta oli esimene päriliku liini esindaja. Kokkulepe, millele kirjutati alla 1910. aastal, kahekordistas brittide poolt Bhutanile makstava toetusraha suurust õiguse eest juhtida riigi välissuhteid.


Pärast India iseseisvumist tagastati Bhutanile 1949.a. kokkuleppega maa-ala, mis oli varem brittide poolt annekteeritud ning Indiale anti õigus Bhutani toetada ja juhtida riigi kaitse- ja välispoliitikat.

Indialased, nagu Britid enne neid, lubasid mitte sekkuda Bhutani siseasjadesse. Kui Hiina kommunistlikud väed Tiibeti 1950. aastal okupeerisid, sai Bhutanist tema strateegilise asukoha pärast võistluspunkt Hiina ja India vahel.

Hiina nõuded Bhutanile (kui Tiibeti osale) ja Tiibeti budistide tagakiusamine viisid India selleni, et suleti Bhutani-Tiibeti piir ja ehitati Bhutani piisavalt tugevaid teid, et need oleksid võimelised kandma India sõjamasinaid.


1960ndatel moodustati Bhutanis ka armee, mida treenis ja varustas India.

Kuningriigi vastuvõtmine ÜRO-sse 1971. aastal tugevdas riigi iseseisvust ja 1980ndateks olid riigi suhted Hiinaga märgatavalt paranenud. Bhutani kolmas pärilik valitseja, kuningas Jigme Dorji Wangchuk (valitsusaeg 1953-72), moderniseeris Bhutani ühiskonda, keelustades orjapidamise ja kastisüsteemi, andes naistele rohkem õigusi, jagades suuri põllumaid väikesteks platsideks ja pannes aluse ilmalikule haridussüsteemile.

Kuigi Bhutanis pole enam Dharma Raja’t, on budistlikel usujuhtidel ja munkadel ikka veel poliitiline mõjuvõim olemas. 1969. aastal andis absoluutne monarhia teed „demokraatlikule“ ehk konstitutsioonilisele monarhiale.


1972. aastal sai kroonprintsist Jigme Singye Wangchukist peale oma isa surma Bhutani neljas pärilik kuningas. Ta krooniti 1974. aasta juunis. Uus kuningas demokratiseeris järk-järgult Bhutani valitsuse. 1999. aastaks polnud kuningas enam valitsuse juht, see koht anti peaministrile, kes on vastutav Riikliku Assamblee ees. Sellest ajast peale on riik vaikselt liikunud uue põhiseaduse vastuvõtmise suunas. 2005.a. märtsis avaldas kuningas uue põhiseaduse eelnõu ning detsembris teatas, et 2008. aastal tulevad esimesed valimised selle põhiseaduse alusel ning ta ise annab trooni üle oma 25-aastasele pojale, kroonprints Dasho Jigme Khesar Namgyl Wangchuckile.


Senini on Bhutanis valitsenud neli kuningat ja praegune kuningas Jigme Singye Wangchuk on ilmselgelt sama populaarne kui tema esiisadki. Selle tõttu, et monarhia võttis üle teatud teokraatia ideoloogia aspekte, on riigis praeguseni tavasid ja sümboleid, mis rõhutavad kuningate jumalikku staatust ja nende kauget positsiooni kõrgel üle lihtsurelike maailma. Ent selle kõrval on ka teine traditsioon, mille kohaselt kuningas peab olema kättesaadav oma rahvale. Igal riigi alamal, ükskõik kui madalal ta oma positsioonilt ka ei oleks, on õigus esitada kaebust. Tõsiste kaotuste puhul saab alati riigilt rahalist toetust paluda.


Bhutani monarhia maalähedane asupaik, vastupidiselt paljude teiste riikide kuningate enamasti linnades asuvatele residentsidele, väljendab väga hästi sidet kuninga ja ta rahva vahel. Vastupidiselt paljudele teistele monarhiatele puuduvad Bhutanis suurejoonelised tseremooniad ja rituaalid. Praegune monarh, nagu ka tema isa enne teda, on valinud väga lihtsa eluviisi, pidades minimaalselt tseremooniaid. Ta pöörab tunduvalt rohkem tähelepanu oma alamate heaolule kui õukonnarituaalidele.


Nepaallastest vähemuse ülestõus 1989. aastal, riiklik poliitika, mis sunnib mitte-etnilisi bhutaanlasi omaks võtma Bhutani budistlikke traditsioone ja tuhandete nepaallaste väljasaatmine ebaseaduslike immigrantidena olid 1990ndatel pingekolleteks nii Bhutanis endas kui ka välissuhetes Nepali ja Indiaga. Samuti on Assami ja Lääne-Bengali separatistlikult meelestatud geriljad loonud Bhutanis baasid, kust nad korraldavad rünnakuid Indiale. Pärast seda, kui luhtusid kõnelused eesmärgiga Assami geriljasid lahkuma panna, ründas Bhutan 2003. aastal nende baase.


1998. aastal hävis tules Lääne-Bhutani mägedes asuv kuulus Taktsangi klooster, milles oli üks maaailma suurepärasemaid varajase Himaalaja budistliku kunsti kogusid.

Poliitika

Bhutani sisepoliitiline elu on sajandite jooksul üle elanud mitmeid sisekonflikte. 1730 ja 1885 aastate vahel peeti maha koguni 4 kodusõda. Kokkupõrked Indias asuvate Briti vägede ning põhjas elavate tiibetlastega tegid olukorra veed keerulisemaks.


Enamus riigisiseseid pingeid oli tingitud riigi ebaõnnestunud juhtimissüsteemist: võim jagunes vaimulike (mungad) ja ilmalike juhtide (kuningad) vahel. See võimuvõitlus lõppes 1907. aastal, kui kirik ja riik teineteisest ametlikult lahutati ning pandi alus päriliku monarhia süsteemile, mille juhiks sai kuningas Ugyen Wangchuk.


Lepiti kokku, et kuningas on ainuisikuliselt vastutav kõigi asjade eest, mis seotud riigi juhtimisega ning kirikupea (Je Khempo) saab apoliitiliseks vaimseks juhiks, kuid mõlemad oleksid võrdsel kohal riiklikus asjaajamises. Lepiti ka kokku, et riik võimaldab oma eelarvest kõike, mis vaimulikule juhile ja tema juhitud organisatsioonidele vajalik.


Praegu eksisteerivad riiklikud valitsemisorganid (maavalitsused) ja kloostrid dzongides rahumeelselt koos. Demokratiseerimise protsess on olnud aeglane, kuid sellegipoolest märgatav. 1953. aastal loodi piiratud võimuga Riiklik Assamblee (Tshogdu) ja sellega muudeti riigikord konstitutsiooniliseks monarhiaks.


Sellele järgnes 1965. aastal Kuningliku Nõuandekogu loomine. See koosneb kuuest Tshogdu liikmest ja abistab kuningat igapäevases asjaajamises. Kaks peamist pöördepunkti Bhutani välispoliitika uuemas ajaloos, eriti pea täieliku isolatsiooni vähendamise seisukohalt, olid 1949. aasta India-Bhutani kokkulepe ja Tiibeti annekteerimine kommunistliku Hiina poolt ning India ja Hiina vahel süvenenud hõõrumised.


Need sündmused, eriti viimane neist, viisid Bhutani selleni, et suleti piir Tiibetiga ning pöörati varasemad sidemed, mis olid Tiibetiga olnud, nüüd hoopis India poole. Kartes, et Indial tekib ahvatlus annekteerida Bhutan, nagu oli varem juhtunud Sikkimiga, hakkasid bhutaanlased kiiresti rahvusvahelist tunnustust otsima. India ei pannud seda väikeriigile pahaks.


Eesmärk saavutati lõpuks 1971. aastal, mil Bhutanist sai ÜRO liikmesriik. ÜRO liikmesriigi staatus avas tee ka diplomaatilisele tunnustatusele, osalemisele mitmes rahvusvahelises organisatsioonis ning võimalusele saada välisabi ka mujalt kui Indiast.


Valitsus Bhutani pärilikku monarhi, Druk Gyalpo’t (draakonikuningas), abistavad kaks nõukogu. 1953. aastal loodi Riiklik Assamblee, mille 150st liikmest 35 on määratud kuninga poolt, 10 vaimulikku esindajat on valitud vaimulike kogude poolt ja ülejäänud on valitud rahva poolt. Kõigil esindajatel on kolmeaastased ametiajad. Riiklik Assamblee omab võimu kuningat valida ja vajadusel maha võtta ning ka vetoõigust kuninga seadusandluse üle.

Assamblee peab perioodiliselt esitama kuningale parlamentlikke usaldusavaldusi. Poliitilised parteid on riigis keelatud. Bhutani Kongressi erakonda, mida juhivad nepaallased, juhitakse Indiast. Bhutan on jaotatud 18ks haldusüksuseks.

Majandus ÜRO statistika andmete põhjal on Bhutan SKP ja sotsiaalse arengu poolest üks maailma mahajäänumaid riike. Kuid see pole välismaalt tulnud külastajale alati nähtav, kuna erinevalt ülejäänud Lõuna-Aasiast pole Bhutanis maapuudust ja enamikel bhutaanlastel paistab oma eluase olemas olevat.


Majanduses domineerib põllumajandus, millega tegeleb 85-90% tööealisest elanikkonnast. Peamised saadused on riis, chili piprad (mis on muide kohalikus toidus väga populaarne koostisosa), puuviljad ja kardemon.


Tööstuse osakaal on majanduses väga väike, koosnedes peamiselt saeveskitest, väikestest kaevandusfirmadest, viinavabrikutest ja toiduainete töötlemise tehastest, mis suures osas asuvad riigi lõunaosas.

Olles traditsiooniliselt iseseisvad talupidajad, pole bhutaanlased harjunud palga eest töötama.

Selle tõttu on tihti olnud raskusi inimeste meelitamisega ebatraditsioonilistele ametikohtadele näiteks kommertsaladel. Selliseid ametikohti täidavad tihti võõramaalased – nepaallased, Tiibeti põgenikud või indialased.


Enamik tarbe- ja tööstuskaupu tuuakse sisse Indiast.

Sisekommunikatsioon ja ajakirjandus on arengus maha jäänud, vaatamata märgatavale tehnilisele arengule, mis on viimastel aastatel aset leidnud, nagu näiteks interneti ja IDD (International Direct Dialing – Rahvusvaheline Otsevalimine) tulek.


Kogu riigis ilmub vaid üks ajaleht ja seegi ainult kaks korda nädalas kolmes keeles (dzongkha, nepaali ja inglise keeles) kokku tiraažiga kuni 12 000 eksemplari. Eksport on väga piiratud, mille tõttu on turism ja välisabi riigi jaoks olulised välisraha sissetulekuallikad.

Vahetuskaubandus on ikka veel elustiili osa, eriti kaugemates piirkondades. Riigi ametlik raha on ngultrum (Nu), mille väärtus on suhtes India ruupiaga 1:1 (1 EEK = 3,4 ngultrumi).

Need kaks erinevat valuutat ringlevad maapiirkondades vabalt kõrvuti. Kuigi Bhutani mündid on juba pikka aega olemas olnud, toimus 1972. aastal esimene suur ngultrumite väljalase selleks, et finantseerida kuningas Jigme Singye Wangchuki kroonimistseremooniat.


Enne seda, kui Bhutan liitus rahvusvaheliste organisatsioonidega, plaanis ja rahastas suurt osa riigi füüsilisest ja sotsiaalsest arengust India. Bhutani suur sõltuvus India abist on viimase 15 aasta jooksul märkimisväärselt kahanenud. See asjaolu on Bhutani juhtidele suureks kergenduseks.

Kultuur ja haridus

Kuigi bhutaanlastel on selgesti eristatav identiteet, on nende kultuuri, keele ja usu juured Tiibetis. Budismi roll ja vaimulike mõju on igal pool ning seda on tunda praktiliselt kõigis eluvaldkondades. See on tihti võõramaalaste huvi üheks koondpunktiks.

Keel

Riigikeele, dzongkha arengus on kõige suurem roll olnud munkadel, kes olid enamasti ühiskonna kõige haritumad liikmed, nagu see oli ka keskaja Euroopas. Dzongkha on emakeeleks Lääne-Bhutani tihedamalt asustatud alade elanikele, kus asub ka pealinn Thimphu.


Loodetakse, et ajapikku asendab dzongkha mitmed rahvuslikud murded, mida on kokku kuus ja mille kõnelejad dzonkhat tavaliselt ei oska ega suuda end teiste murrete kõnelejatele arusaadavaks teha.


Inglise keelt kasutatakse riigijuhtimises ja hariduses palju.

See tuleneb India väga tugevast mõjust Bhutanile, kaasa arvatud hariduse valdkonnas.

Kuningliku perekonna liikmed ja riigiaparaadi juhid saadeti üldiselt St. Joseph’i College’isse Darjeelingis (Püha Joosepi Kolledž, mida juhivad Kanada jesuiidid). Kuningas kutsus Kanada jesuiidid isegi Bhutani, et luua seal tänapäevane haridussüsteem. Bhutani armee ohvitserid saavad oma hariduse ja koolituse Indias.

Turism

Kuni kuningas Jigme Dorji Wangchuki moderniseerimispüüeteni 1960ndatel, moodustasid enamuse Bhutani sisenenud mitte-indialastest võõrastest üksikud maadeuurijad. Mõned võõramaalased lubati riiki ka 1960ndatel, kuid kuna ainult kuninglikul perekonnal oli õigus kutsuda Bhutani võõraid, siis olid pea kõik riiki sisenejad kuningaperekonna külalised.

Esimesed matkajad


Bhutan on ikka veel keerulise olemusega riik, mille külastajad ja turistid peavad oma reisi pikalt ette valmistama ja olema valmis selle eest suurt raha välja käima.


Bhutani võimukandjad on väga kindlad oma plaanis kaitsta oma rahvast, kultuuri, usulist pärandit ja loodust probleemide eest, mida põhjustab massiline turism. Selle tagamiseks pandi igal aastal riiki lubatavate turistide jaoks paika väga karmid arvulised piirangud.


Esimeste jalgsimatkajate seas oli Desmond Doig, kes oli kuningliku perekonna külaline ning matkas 1961. aastal ajakirja National Geographic ülesannet täites Bhutani mägedes. 1963. aastal matkas professor Augusto Gasser läbi kogu riigi, uurides selle geoloogiat. 1964. aastal läks kolmeliikmeline grupp juba kaugesse Lunana piirkonda riigi loodeosas.


Praeguse kuninga kroonimistseremoonia aastal 1974 oli esimene kord, kui suur hulk välisturiste kuningriiki lubati. Pärast kroonimist alustati uut eksperimenti seoses moderniseerimisega ning hakati Bhutani lubama väikesi turistide gruppe. Neile anti ka luba külastada Thimphu ja Paro dzonge. Sellest sai Bhutani turismindus vaikselt alguse.


Esimene grupp maksvaid turiste (kes ei olnud kuninga külalised) saabus 1974. aastal. Neid juhtis Lars Eric Lindblad, kes oli üks esimesi inimesi maailmas, kes asus korraldama Bhutani tänapäevaseid grupireise.

Lindblad veenis valitsust piirama turismi ja nõudma turistidelt riiki sissesaamiseks kõrgeid tasusid. Varsti pärast seda pani valitsus paika piirarvu, lubades aastas riiki vaid 200 turisti, kes pidid reisima vähemalt kuueliikmeliste gruppidena.

Hinnaks määrati 130 USA dollarit päevas, mis oli sel ajal väga suur raha. Kuna riigil puudus oma lennuväli, siis sai riiki vaid maismaa kaudu läbi India.

Alguses oli turistidel lubatud viibida vaid Phuentsholingis (India piiri äärne linn), Paros ja Thimphus.

Alates 1978. aastast tohtisid turistid minna ka Punakhasse ja Wangdue Phodrangi, veel neli aastat hiljem lisati sellesse nimistusse ka Trongsa ja Bumthang.

Trekking ehk jalgsimatkamine sai Bhutanis turismiharuna alguse 1978. aastal ja 1982. aastaks tohtis matkata juba ka Kesk-Bhutanis.

1983. aastal avati Paro lennujaam ning alustas riiklik lennufirma Druk Air. Sellest tulenevalt said reisijad vältida pikka autosõitu läbi India Bhutani piirile ning saabuda kohe Sise-Bhutani.

Kuni 1991. aastani kontrollis kogu turismindust Bhutani Turismikorporatsioon. Samal aastal firma erastati. Varsti pärast seda rajati mitmeid väiksemaid reisiagentuure, mille omanikud olid tihti endise Turismikorporatsiooni töötajad.


Kuigi nad peavad järgima valitsuse piiranguid ja standardeid, võivad nad siiski tegutseda kui iseseisvad kasumit teenivad firmad. Pärast seda, kui ligipääsu 1980ndate lõpul lihtsustati, karmistati piiranguid taas 1990ndate algul. Praegu riik turistide arvule enam otseselt arvulisi piiranguid ei sea.

Külastamise maksumus ja karm kord


Turistid, kelle hulka loetakse sadades ja tuhandetes, on tavaliselt giidi poolt juhitud gruppides, milles 4 või enam liiget. Kõike sisaldava (all- inclusive) reisi maksumus on alati 200 dollarit päevas ühe turisti kohta. Grupid, milles on kuni 4 liiget, peavad täiendavalt juurde maksma.

Allahindlusi sellest ei tehta kellelegi. Bhutani viisa saamiseks ja ka lennupiletite broneerimiseks Druk Airi lendudele peab kogu reisi maksumus olema eelnevalt tasutud. Päevakavad ja programmid kipuvad olema paika pandud ja neid pole lihtne muuta. Nad sisaldavad kultuurilisi etendusi, eriti folkloorilisi tantse, millest enamus on saanud inspiratsiooni ebausust, legendidest ja religioonist. Maskid ja kostüümid on väga värvirikkad ja maailmas ainulaadsed.


Majutusvõimalused ja muud turistidele mõeldud asutused on 1980ndate algusega võrreldes tohutult arenenud, kuid nad on siiski tagasihoidlikud, kui võtta mõõdupuuks rahvusvahelised standardid. Turistide meeleheaks on hotellid väikesed traditsioonilise Bhutani arhitektuuri ja kaunistuskunsti pärlid.

Enimkülastatud kohad Kuna Bhutan asub väga kõrgete mägede vahel, on seal ka palju sügavaid ja kitsaid orge. Seetõttu on pea võimatu näha Himaalaja mägede lumiseid tippe ja liustikke, kui neid orge külastada. See on välisturistidele tihti suureks pettumuseks.


Suur osa rahvastikust ja haritavast maast (seega, reguleeritum ja arenenum elu) asub just nendes orgudes. Kõige tõenäolisemalt külastavad turistid Paro orgu (kus asub ka väike lennujaam), Thimphu orgu, Punakha orgu, Wangduephrogangi orgu ja Tongsa orgu.


Ka Bumtangi ja Tashigangi orud on selles riigis olulised, kuid neile on raskem ligi pääseda ja seetõttu on tõenäosus, et turistid sinna jõuavad, suhteliselt väike. Thimphu ja Punakha orud on ühendatud kitsa ja käänulise teega, mille kõrgeim punkt (umbes 3100 m kõrgusel) asub Dochula kuru juures. Kuru tipust avaneb suurepärane vaade liustikele. Kuru tipus asub hoone restoraniga, kus pakutakse teed ja ka lõunat (kui see on programmis). Sealt saab osta ka suveniire.


Igas orus on dzong, milles asuvad riigijuhtimise institutsioonid (maavalitsus ja kohus) ning mungaklooster. Suurim (aga mitte mingil juhul vanim, kuna selle ehitamine lõpetati alles 1969. aastal) asub Thimphus ja selle nimi on Tashichhodzong („suurepärase usu kindlus“). See on kuninga ja Je Khempo ametlik residents.


Punakha dzongi külastus on arvatavasti iga Bhutani reisi tipphetk. See on suur, väga vana ja väga elav kindlus ning on kohtumispaigaks tavakodanikele, riigiteenistujatele ja munkadele. Võrdlusena on Tashichhodzong Thimphus palju ametlikum, aukartustäratavam ja ligipääsmatum. Seda võib imetleda vaid väljast ja turiste lastakse väravast sisse ainult siis, kui kuningas isiklikult parasjagu residentsis ei viibi. Aasta jooksul toimub dzongides palju festivale ja kui oma reisi õigesti planeerida, võib külastaja saada unustamatu elamuse.


Kõrgel mägedes asuvad ka mitmed kloostrid, kuid need pole turistidele avatud. Dzongide arhitektuur on väga ainulaadne. Enamikel dzongidest on äärmiselt huvitavad kabelid ja nad on kaunistatud hulga thankade või tikitud käsikirjadega, millel on kujutatud seiku Buddha elust. Dzongide külastamine jätab igale turistile sügava mulje, mis jääb püsima elu lõpuni, isegi kui ta tuleb vaid matkama.

Arvulist statistikat Turism on Bhutani jaoks oluline sissetulekuallikas ja alates 1974. aastast, mil turism on olnud lubatud, on see olnud riigile suurim rahaallikas välismaaga suhtlemisest. Enamik turistidest külastab kultuuriga seotud kohti: eriti dzonge ja templeid ning hooajalisi festivale, kus esitatakse maskitantse ja peetakse vibulaskmise võistlusi (vibulaskmine on Bhutani rahvussport), või siis käib matkamas jalgsi või hobustel-jakkidel.

Kuni Druk-Air’i rahvusvahelise liini avamiseni 1983. aastal sai Bhutani siseneda vaid maismaad pidi Indiast. Riiklik turismiagentuur Bhutani Turismikorporatsioon kontrollis turismi karmilt. Turismist saadav tulu kasvas kiiresti, tõustes 300 000 USA dollarilt 390 külastajalt 1976. aastal kuni 1,4 miljoni USA dollarini 1325lt külastajalt 1982. aastal. 1984. aastaks külastas Bhutani keskmiselt 2000 turisti aastas.

1987. aastaks oli turismindusega seotud käive juba üle 2 miljoni USA dollari, mis oli teenitud 2524 turisti pealt, kes sel aastal Bhutani külastasid. Valitsus otsustas vähendada riiki lubatavate turistide arvu ligikaudu 2000-le aastas ning kitsendused pandi peale ka teatud ajalooliste ja kultuuriliste vaatamisväärsuste külastamisele. Lisaks sellele muutub sissepääsu lubatavus ka sõltuvalt hooajast.

Nendest piirangutest lähtuvalt kahanes turismindusest saadav tulu 1,9 miljoni dollarini, mis saadi 2199 turisti pealt, kes olid riiki saabunud 1988. aastal. 1991. aastal kuulutas Kaubanduse, tööstuse ja turismi ministeerium, et laseb järk-järgult kahekordistada väljaantavate sissesõiduviisade hulka ja leevendada piiranguid, mis olid reisikorraldajatele kehtestatud. Muutustest tulenevalt otsustati Bhutani Turismikorporatsioon erastada. Lisaks olid enne 1991. aastat lubatud vaid grupireisijad, kuid peale muudatuste tegemist hakati viisasid välja andma ka üksikreisijatele, kelle reisiplaanid olid ette ära korraldatud.

1987-1990 aastatel vaid väheste reisijate poolt oma silmaga nähtud pühapaigad muutusid pärast 1991. aastat ligipääsetavateks paljudele. Siiski säilitati märkimisväärne päevatariif, mis on 200 USA dollarit inimese kohta, mis aitab praeguseni hoida kõrgena turismist saadavat tulu.

Avatuna kasvavale turismile otsustas Bhutan anda riigi omanduses olevad hotellid turistide majutusvõimaluste parandamiseks eraettevõtjate kasutusse. Enim turiste tuleb USAst, talle järgnevad turistide arvu poolest Saksamaa ja Jaapan.

Viimased aastad 2004. aastal külastas Bhutani rekordarv turiste – 9260. 2003. aastal oli turiste vaid veidi üle 6000. Turismiameti sõnul on selline viisade arvu kasv tingitud maailma reisituru üldisest kasvust. Ameti andmetel oli 2004. aastal turismindusest saadud tulu üle 12 miljoni dollari, millest umbes 5 miljonit läks riigilõivudeks. Bhutani kultuur ja öko-turism on kuningriigi kaks peamist turistide ligimeelitajat, kuigi viimasel ajal on riik tõmmanud tähelepanu ka linnuvaatlejate seas (BBS, 22.12.2004). Riikliku Turismiameti peadirektori sõnade kohaselt loodeti 2005. aastal ületada turistide koguarvuna 12 000 inimest.


Arvude poolest võib võrdluseks tuua Eesti, mida 2001. aastal külastas üle 3 miljoni turisti, kellest enamus viibisid riigis vaid päeva, sest olid tulnud suurtel kruiisilaevadel, millel Tallinn üheks vahepeatuseks. 2004. aastal oli Eesti Statistikaameti andmetel 1 905 000 turisti, kes ööbisid hotellides, peatudes Eestis kaks või enam päeva. Selle hulka ei arvestata neid tuhandeid turiste, kes külastasid riiki kruiisilaevadel vaid mõneks tunniks.


Loodus ja kultuur Bhutanis

Bhutan on maa, mis on täis lumiseid mäetippe, liustikke, sädelevaid järvi, mäslevaid jõgesid, rohelisi terrassvälju ja lilli täispikitud orge. Põhjas valitsevad Himaalaja kõrged tipud. Keskel asuv sisemaa on täis mõõduka ilmastikuga orge ja lõunas leiduvad kuumad troopilised džunglid.

Piirangud turistide arvule aitavad hoida ja säästa riigi loodusvarasid ja eluviisi, mis on püsinud muutumatuna juba üle aastatuhande. Külastajad saavad seal näha kloostreid mägede tippudes, iidset budistlikku kunsti, tihedaid metsi ja imelisi orge. Maa ja rahvas

Suured mäeahelikud asuvad põhjas ja lõunas, tõustes põhjas Kula Kangri mäel 7554 m kõrgusele. Mäed jagavad riigi metsarikasteks orgudeks, milles on ka veidi karjamaad. Praktiliselt täielikult lumega kaetud Himaalaja mägedes ei ela kedagi peale mõne budistist munga, kes asuvad hõredalt paiknevates kloostrites. Bhutanist saavad alguse mitmed jõed, mis voolavad Indiasse. Tavalised on äikesetormid ja hoovihmad. Orgudes, eriti Paro orus kultiveeritakse maad väga intensiivselt


Bhutani rahvastik koosneb enamuses Bhotiadest, kes ise kutsuvad end Drukpadeks (draakoni rahvaks). Nad on etniliselt suguluses tiibetlastega ja nad praktiseerivad budismi, mis on lähedalt seotud Tiibeti lamaismiga. Paljud bhutaanlased elavad kloostrites. Dzongka, riigikeel, on samuti lähedalt seotud tiibeti keelega.


Lõuna-Bhutanis on suur vähemusgrupp – nepaallased (ligi kolmandik elanikkonnast), kes praktiseerivad hinduismi ja räägivad erinevaid Nepaali murdeid. Suur hulk nepaallasi on alates 1980ndatest Nepaali tagasi saadetud ja valitsus on hakanud nepaallastele peale suruma Bhutani riietusmisstiili, tavade, usu ja keele omaksvõtmist. Lisaks eelnimetatutele koosneb ligi 15% Bhutani rahvastikust rändhõimudest. Kliima Üldine Kuigi Bhutan asub samal laiuskraadil nagu Miami ja Kairo, ei saa tõmmata paralleele nende kohtade kliimaga. Bhutani kliima kohta on üldse väga raske üldistusi teha, kuna mägede ilmastik varieerub eri paigus tohutult. Samuti esineb ka väiksematel aladel suuri temperatuurierinevusi olenevalt mäe kõrgusest ning isegi ühel ja samal kõrgusel viibides võib ühe päeva lõikes temperatuur suurelt kõikuda väga soojast väga külmani.

Lõuna-Bhutan on troopilise kliimaga ja sinna jõuavad ka mussoonvihmad, sellal kui Himaalaja kõrgmägedes on alaliselt lumi. Üldiselt on idapiirkonnad soojemad kui läänealad. Riigi keskosas asuvates orgudes nagu Punakha, Wangduephodrang, Monggar jt. on lähistroopiline kliima ja nendes piirkondades on mahedad suved ja jahedad talved. Ent kohtades nagu Paro, Thimphu, Trongsa ja Bumthang on tunduvalt karmim kliima ning talviti sajab seal lund.

Riigi põhjaosa on suvisel ajal asustatud kuni 5000 m kõrguseni merepinnast. Seal valitsev kliima on karm, kuna suviti esineb mussoone ja talviti tugevaid lumesadusid, mis tõkestavad keskorgudeni viivad teed. Õhutemperatuur

Temperatuurid kõiguvad üleriigiliselt võrdlemisi palju – lõunas on talvisel ajal (detsember – veebruar) umbes 15°C sooja ning suvel (juuni – august) umbes 30°C. Paros on õhutemperatuur jaanuaris keskmiselt -5°C ja juulis 30°C. Kõrgetes mäepiirkondades on talvine temperatuur keskmiselt 0°C ja võib suvel ulatuda kuni 10°C kraadini.

Vaid kõrgetes Himaalaja piirkondades on kogu aasta jooksul lumi maas liustike näol. Ka Põhja- ja Kesk-Bhutanis sajab küll aeg-ajalt lund, kuid üldiselt sulab see kiiresti. Üldreeglina sulab lumi pea otsekohe, kui ta maha sajab madalamal kui 2400 m, püsib lühikest aega (varjus kauem) kõrgustel 2400m – 3500m ning püsib kuni märtsi alguseni kohtades, kus maapind asub kõrgemal kui 3500m merepinnast.

Orgudes, kuhu on keskendunud enamik turistide tegevusest, on talved enamasti kuivad ja päikese käes on sooja 16-18°C kraadi. Õhtune aeg ja varahommikud on seevastu külmemad ja temperatuur langeb tihti isegi alla nulli.

Kevad kestab märtsi keskpaigast-lõpust kuni juuni alguseni ja selle aja jooksul tõuseb õhusoojus päevasel ajal keskmiselt 27-29°C kraadini ja öösiti on temperatuur 18°C.

Siiski võib kuni aprilli lõpuni esineda külmalaineid, mille käigus võib ka mägedes nende orgude kohal uut lund sadada. Sel ajal hakkavad puhuma ka tugevad tuuled, mis võivad tolmu ja liiva maapinnalt üles puhuda ning isegi majadelt katuseid ära viia. Nendest tuulepuhangutest saavad alguse ka tormid, mis muutuvad aina sagedasemaks selle ajani, mil saabuvad esimesed mussoonid juuni keskpaigas. Sellega algab Bhutanis vihmahooaeg. Vihm Vihmane aeg on Bhutanis juunist kuni septembrini. Bhutanis sajab aastas keskmiselt vihma rohkem kui üheski teises Himaalaja mäestiku piirkonnas – kuni 5,5 m aastas! Sademete hulk kõigub väga palju olenevalt piirkonna kõrgusest. Keskmine sademete hulk aastas on piirkonniti järgmine:

Himaalaja piirkond Sisemaa orud Lõuna eelmäestikud Lõunapiiri alad alla 500mm aastas 500mm – 1000mm aastas 2000mm – 3500mm aastas 3000mm – 5000mm aastas (allikas: Lonely Planet – Bhutan)

Mussoonvihmade hooajal sajab pea igal õhtul väga palju vihma, kuid päevasel ajal võib esineda pikki perioode ilma vihmata. Mägede kohal on madalad pilved ning eriti häid maastikupilte sellel ajal teha ei saa. Vahel on pilved nii madalal, et kõik lennud Parosse tuleb tühistada.

Sügisel (oktoobrist detsembrini) sajab vihma väga vähe, mistõttu see aeg on kõige parem ka matkamiseks ja looduse nautimiseks. Selgetel päevadel avanevad mägedest ka hingematvalt kaunid vaated. Taimestik ja loomastik

Kolm erinevat maastikutüüpi (eelmäestikud, Kesk-Himaalaja orud ja Himaalaja kõrgmäed) määravad ära ka kolm erinevat kliimapiirkonda: troopiline vööde, parasvööde mussoonvihmadega ja mägivööde mussoonvihmadega. Sellest tulenevalt on Bhutanis ka väga rikkalik loomastik ja taimestik. Loomaliikide rikkusele aitab kaasa ka see, et budistidest bhutaanlased ei püüa kala ega tapa loomi. Taimestik

Kuigi Bhutani riikliku poliitika kohaselt tuleb vähemalt 60% maast metsade all hoida, on praegu metsade osakaal sellest isegi suurem – ligi 72% Bhutani pinnast on okas- ja lehtmetsade all.

Bhutanis kasvab hämmastavalt suur hulk erinevaid taimeliike: üle 5000, millest 300 on ravimtaimed ja üle 50 erinevat liiki rododendronid. Orhideesid on üle 600 eri liigi. Enamus neist kasvab isegi 2100m kõrgusel ning vastupidavamaid liike võib leida ka 3700 m kõrgusel.

Rohke sademete hulk Bhutanis soodustab puude kasvu. Metsad kasvavad isegi 4500m kõrgusel ja nad pole ainult loodusvaraks, millest saab kütust, puitu ning ravim- ja maitsetaimi, vaid ka kultuurivara, mis on paljude rahvalaulude ja jumalatele tehtavate ohvrite allikaks. Ida-Himaalaja metsad erinevad väga Himaalaja lääneosas (Indias ja Nepaalis) asuvatest metsadest.

Kuna jääaeg ei mõjutanud Himaalaja madalamaid piirkondi, siis on need eelmäestikud piirkonnaks, kus kasvavad taimed, mis on pärit ajast enne jääaega. Seega, kasvavad selles piirkonnas mõned maailma vanimatest taimedest.

Üldiselt jaguneb Bhutani taimestik viide üldkategooriasse:

Troopiline Lähistroopiline Parasvöötme Lähismäestikuline Mäestikuline kuni 1000m kõrgusel merepinnast 900m – 1800m 1800m – 3500m 3500m – 4500m 4500m – 5500m (allikas: Lonely Planet – Bhutan)

Madalamates piirkondades on loodus üldiselt väga rikas, kuid suur hulk sellest maast on metsadest paljaks tehtud, et rajada põllu- ja karjamaid. Veidi kõrgemal kasvab palju tammepuid ja orhideesid. Samuti kasvab seal kanepit, millest tavapäraselt tehakse köit ja kangast, kuid mida praegu peetakse ka umbrohuks ja söödetakse sigadele. Lisaks sellele kasvab Bhutanis ka mände.

Parasvöötme taimede hulgas võib kohata tamme, kaske, vahtrat, magnooliat ja loorberit. Üle 2400 m kõrgusel kasvab kuuski, putkesid ja kõrguse kasvades ka Ida-Himaalaja nulgusid. Märtsi ja mai vahel on kogu maa kirev riigi kuulsaima rododendroni etho metho sügavpunastest õitest.

Mida kõrgemale minna, seda mäestikulisemaks muutub ka taimestik – taimed on madalamad ja liigiline rikkus väiksem. Üle 4000m kõrgusel on võimalik kohata isegi väikesi kadakaid, kuid üldiselt koosneb taimestik vaid põõsastest, rododendronitest, rohttaimedest ja õitsvatest ravimtaimedest.

Sinine moon – see sinaka või lillaka varjundi ja valge tolmukavarrega lill on Bhutani rahvuslill. Dzongkhas tuntakse seda taime euitgel metog hoemi nime all. Ta võib kasvada kivisel pinnal 3500m – 4500m kõrgusel merepinnast kuni 1m kõrguseks. Õitsemisaeg jääb üldiselt varajaste mussoonvihmade ajale mai lõpust juuli alguseni ja selle seemnetest saab toota õli. Taim õitseb oma eluajal vaid ühe korra – ta kasvab aastaid, õitseb ära, toodab seemned ja seejärel sureb.

Kunagi peeti seda taime müüdiks nagu ka lumeinimest. Selle olemasolu tõestati alles 1933. aastal. Sellest hoolimata on seda taime näinud vaid vähesed ja seda liiki ümbritseb samalaadne salapära nagu ka lumeleopardi. Loomastik

Bhutanis on 165 erinevat liiki imetajaid. Alad, mis asuvad Kuningliku Manase Rahvuspargi lähistel, on koduks paljudele tuntud Lõuna-Aasia ulukiliikidele.

Bhutanis esineb mitmeid ahviliike ning mõnd neist võib kohata kuni 3600m kõrgusel. Seal elutseb reesusahve, kes liiguvad rühmades ega karda inimesi, samuti langur- ehk leheahve ja makaake. Bhutan on ainus koht maailmas, kus võib kohata kuldseid langureid, kelle olemasolust ei teatud enne 20. sajandit maailmas midagi. Nad elavad üldiselt puudel ja nende seedeelundid on kohandunud lehtede seedimiseks.

Rahvuspargis ja selle ümbruses liigub ka aasia elevante. Elevantidel on tugevalt matriarhaalne ühiskonnakorraldus ja nad võivad elada kuni 80-aastaseks. Elevantide eluiga sõltub nende hammastest: nende purihambad vahetuvad kulumise peale, kuid selline väljavahetumine leiab aset vaid kuni kuus korda. Kui viimased hambad ära kuluvad, sureb elevant nälga.

Bhutanis elutseb ka teisi meie mõistes eksootilisi loomi nagu lumeleopard ja teised leopardiliigid, tiiger, ühe sarvega ninasarvik, himaalaja mustkaru, panda ja sambar (kohalik hirveline). Samuti on seal bharal, kes on geneetiliselt midagi kitse ja lamba vahepealset. Himaalaja tahr on loom, keda on raske otseselt määratleda ühtegi klassi, kuid kõige rohkem sarnaneb ta mägikitsele.

Lisaks eelmainitutele on Bhutanis veel hulk imetajaid – šaakalid, antiloobid, hundid, jakid, gasellid ja loomulikult ka takinid.

Takin – Bhutani rahvusloom. See liik on väga tugevalt seotud riigi usulise ajaloo ja mütoloogiaga ning samas on ta ka maailmas väga haruldane.

Takiniga on Bhutanis seotud müüt: kui pühak Laama Drukpa Kunley külastas Bhutani 15. sajandil, siis tahtis rahvas näha demonstratsiooni tema maagilistest võimetest.

Sellest välja tegemata ütles pühak, et talle enne seda serveeritaks lõunasöögiks terve lehm ja terve kits. Ta sõi need isuga ära ja jättis järele vaid kondid.

Pärast oma suurt söömaaega võttis ta kitse pea ja asetas selle lehma keha luudele ning käskis loomal ärgata ja minna mäeküljele rohtu sööma. Kõigi suureks hämmastuseks nii juhtuski ja seetõttu võib tänapäevani näha neid kohmakaid loomi Bhutani mäenõlvadel rohtu söömas. Kusjuures, praeguse ajani ajab takin taksonoome segadusse, sest nad ei tea, kuhu loomaklassi seda looma paigutada.

Käitumise poolest on takinid väga ebaharilikud – avaratel väljadel käituvad nad nagu tavalised kariloomad, ent metsa jõudes muutub nende käitumise vastupidiseks, kari laguneb laiali ja iga loom on ise enda eest väljas, umbes nagu hirvedki.

Kuigi talvisel ajal elavad takinid madalamates piirkondades, liiguvad nad suveks lähismäestikulistesse vöötmesse kõrgusele üle 3700m, et süüa sealseid taimi ning samas ka põgeneda parasiitide ja putukate eest, kes sel ajal on madalamal. Toitudes nendest toitaineterohkest taimedest, kasvatavad takinid oma energiavarusid (seega rasvakihti) ja võivad lõpuks kaaluda kuni 1000 kg.

Takinite küttimine on seadusega keelatud ja salaküttimist on vähe, kuna takini kehaosadel ei ole suurt rahalist väärtust.

Rahvameditsiinis on sellegipoolest uskumus, et takini sarvede tarbimisel saavad naised abi raskete sünnituste vastu. Põhiline oht, mis ähvardab takinit, on võitlemine toidu pärast kodustatud jakkidega mägisemates piirkondades ja elupaikade kaotamine parasvöötme kliimaga piirkondades. Seega võib metsalangetamisel olla saatuslik mõju takini ellujäämisele. Kohad, mida külastada:

Paro org – Üldjuhul sisenevad külastajad kuningriiki riikliku lennufirma Druk Airi lennukitega, mis maanduvad lennuväljale Paro orgu.

See on imekaunis org, kus inimene ja loodus on teinud koostööd, et saavutada selline tulemus, nagu seda on Paro org. Chomolhari mägi oma 7320 meetriga valitseb valges hiilguses oru põhjapoolsel küljel ning selle mäe liustikest tekkivad veed voolavad läbi sügavate kurude, moodustades Pa-Chu (Paro jõe).

Paro on üks viljakamaid orge kogu kuningriigis: oru terrasspõldudel toodetakse enamus riigi kuulsast punasest riisist ning samas kaunistavad looduslikku maastikku mõned Bhutani vanimatest templitest ja kloostritest.


Drugyal’i (Drugyel’i) Dzong – nimetus tähendab „võidukas kindlus“ ja ta ehitati 1647. aastal Shabdrung Ngawang Namgyeli poolt mälestuseks võidust, mille Bhutan saavutas Tiibeti-Mongoli sissetungijate vastu 1644. aastal. Dzongi laiendati 1951. aastal Shabdrungi poolvenna Tenzin Drugda poolt, kes oli sel ajal ametis Paro Penlopina.

Kaitstud käikude jäänuseid on praeguseni näha; nende kaudu said kindluse elanikud kindluse piiramise ajal tsisternidest vett tuua, ilma et nende pihta oleks saadud nooltega lasta. Strateegiliselt oli dzong ehitatud Paro oru ainsa sissepääsu kohale ning see osutus kasulikuks veel mitmel puhul, kui võõrvõimud üritasid orgu sisse tungida. See dzong avaldas varajastele külastajatele 1914. aastal nii suurt muljet, et pilt dzongist pandi ajakirja National Geographic esikaanele.


Dzong oli administratiivkeskuseks kuni 1951. aastani, mil enamus dzongi hävis tulekahjus, kui õnnetuseks läks ümber üks võilamp. Vaid seinad jäid järele sellest kindlusest, mis oli olnud kunagi nii võidukas.

Varemed lagunesid edasi, kuni lõpuks 1985. aastal pandi seintele peale laastkatus, et ära hoida ehitise jäänuste täielikku hävingut. Selle katusega said varemed sama välimuse, mis oli olnud tervel kindlusel National Geographicu pildil, kuigi seest on ehitis siiski varemetes. Dzongi lähedalt läheb tee Jomolhari mäe baaslaagrisse, mis asub jalgsi minnes kolme päeva tee kaugusel.

Dzong ise on külastajatele suletud, kuid praegu on võimalik minna selle siseõuedesse ja varemetele. Madalat nõlva mööda saab minna üles, kuid sellest jalutuskäigust tunneb enamus inimesi pärastpoole vaid kurbust ja nostalgiat, kui nad näevad saatust, mis on tabanud nii olulist ja hiilgava minevikuga ehitist. Mõned korrad on üritatud seda ehitist ka restaureerida, kuid tegelikkuses on suudetud vaid takistada dzongi edasist lagunemist.


Drugyal dzongi juurest on selge ilma korral võimalik näha Jomolhari mäe (Jumalanna mäe) tippu. See 7314m (24 000 jala) kõrgune mägi, mis märgib Tiibeti piiri, on püha nagu kõik mäed Bhutanis, ja see on jumalanna Jomo elupaigaks. Jomolhari mäe otsa roniti esimest korda 1937. aastal, kuid ekspeditsioonigrupp vältis päris tippu jõudmist just selle pühaduse pärast. Jomolhari peal pole pärast seda ronitud ning nüüd kuulub ta „kaitstud mägede“ nimekirja.


Drugyal dzongi juurest algab ka maailma kõige raskem matkarada, mida nimetatakse lumeinimese matkaks („snowman trek“). Selle pikkus on 365 km ja ta kestab kuni 28 päeva. Selle kestel tuleb läbida 12 kuru, mis asuvad 4500 ja 5300 m vahel. Ööbimine on telkides. Eestist läheb sinna matkagrupp 2008. aasta septembris.


Rinpungi (ka Paro või Rinchen Pungi) dzong – nimetus tähendab „kindlus, mis on ehitatud kalliskivide hunnikule“. See ehitati Shabdrung Ngawang Namgyeli ajal 1646. aastal Guru Rinpoche’i ehitatud kunagise kloostri vundamendile. See on üks Bhutani tugevamatest ja olulisematest kindlustest ja seda kasutati mitmel juhul, et kaitsta Paro orgu tiibetlaste sissetungide eest.


Rinpungi dzong pääses tervena 1897. aasta maavärinast ja tulekahjusid on seal olnud vaid ühe korra, 1907. aastal. Viimane küll kahjustas dzongi tõsiselt, kuid see ehitati järgmisel aastal taas üles. Rekonstrueerimise ajal paigutati sinna ka suured kujud Sakyamunist, Guru Rinpoche’ist ja Shabdrung Ngawang Namgyalist. Varem oli dzong Riikliku Assamblee kogunemiskohaks, kuid nüüd asub seal haldusjuhtimise keskus ja Paro kloostrikool, millega on seotud umbes 200 inimest.


Kuna dzong on ehitatud järsule mäenõlvale, siis on halduskeskuse siseõu 6 m kõrgemal kui kloostriosa sisehoov. Kuigi dzongi jalamile viib sild, on ainus sissepääs siiski põhjapoolsel küljel. Tee viib üles dzongi sissepääsu juurde, kust saab dochey’sse (sisehoovi) kolmandal korrusel.

Utse (keskne torn) on 5-korruseline ja see ehitati 1649. aastal, mil valitses Paro esimene penlop. Utse ülemisel korrusel on kaks lhakhangi (templit), mille taladel on suurepärased puunikerdused. Trepp viib alla kloostriosa sisehoovi, mille kagu poole jäävas nurgas on kunre, mis on ruum, kus mungad söömas käivad. Dochey vastasküljel asub dukhang (kogunemisruum).


See dzong on ka koht, kus iga aasta kevadel peetakse suurt Paro Tshechu festivali. Tshechu ise on tantsupidustuste seeria, mida peetakse Guru Rinpoche’i auks. Thondrol (tohutusuur thanka) on 18-meetrine ruut, mis rullitakse lahti tshechu viimase päeva varahommikul.

Selle 18. sajandist säilinud thondroli peal on keskseks tegelaseks Guru Rinpoche. Dzongist läände jääb traditsiooniline puidust katusega sild. See sild, mida praegu näha võib, on tegelikult rekonstruktsioon, kuna eelmine sild hävis üleujutuse käigus 1969. aastal. Varasemad versioonid samast sillast hävitati alati sõdade ajal, et kaitsta dzongi.


Ta Dzong – Ta Dzong vaatab alla Rinpung Dzongi peale. See ehitati 1651. aastal vahitornina. Ta Dzong on ümar, nagu enamike Euroopa losside tornid. See on ainus ümmarguse kujuga dzong kogu Bhutanis. Selle tornis hoiti 1872. aastal vangis tulevast esimest Bhutani kuningat Ugyen Wangchuki pärast seda, kui ta oli üritanud üht ülestõusu maha suruda.

1950ndateks aastateks oli dzong väga halvas seisukorras. 1965. aastal tekkis kolmandal kuninga Jigme Dorje Wangchukil mõte see ehitis restaureerida ja rajada sinna riigi Rahvusmuuseum.


1968. aastal rajatigi selle dzongi sisse Rahvusmuuseum ning seal asuvad imetlusväärsed kunsti-, reliikviate- ja usuteemaliste thankha maalide kollektsioonid. Kuna selles asutuses on nii palju pühasid esemeid, suhtutakse muuseumi pigem kui templisse ja sellepärast tuleb seal alati liikuda päripäeva. Muuseumi juurde viiva silla rinnatisel on rauast ketid, mis on kokku kogutud riigi erinevatest osadest – need on 15. sajandi raudsildade ehitaja Thangton Gyelpo poolt rajatud sildade jäänused.


Rahvusmuuseumi tegevust kontrollib Rahvuslik Kultuurikomisjon (National Commission for Cultural Affairs). Muuseum on vaatamisväärsuseks nii turistidele kui ka kohalikele. Kuna fotoaparaatide ja videokaamerate kasutamine muuseumis on keelatud, siis tuleb need enne sisenemist kotti ära panna või hoiule anda. Muuseumis on üle 3000 kunstiteose, mille päritolu katab suure osa Bhutani 1500-aastasest ajaloost.


Hoone ülemisel korrusel asub Tshogsing Lhakhang, Tarkuspuu tempel, mis ehitati aastatel 1965 – 1968. Selle templi keskseks esemeks on keeruline neljakülgne nikerdis, mis kujutab budismi ajalugu ja levikut. Enne templisse sisenemist tuleb kingad jalast ära võtta ja meeles pidada, et ruumis tohib liikuda vaid päripäeva.


Muuseumis on kuus korrust galeriisid, millest igaühe väljapanekutel on erinevad teemad. Näituste hulka kuulub ka suurepärane kogu nii uusi kui ka iidseid thankasid. Eriti olulised on thankad, mis kujutavad Shabdrung Ngawang Namgyali, kes oli esimene Je Khempo ning esimene Druk Desi. Teistel thankadel on olulised Bhutani pühakud ja õpetajad.

Lisaks kunstikollektsioonile on muuseumis ka igapäevaeluga seotud käsitööd, loomatopiseid, riideid, turviseid ja isegi postmarke. Seega on külastajal võimalik väga lühikese ajaga saada ülevaade Bhutani kultuurist ning loodusest. Peale selle on hoone ise – selle väline arhitektuur ja sisekujundus – juba oluliseks kunstiväärtuseks.


Kyichu Lhakhang – Lhakhang tähendab kohalikus keeles (ja ka tiibeti keeles) templit. Kyichu Lhakhang on kaksiktempel, mis on ehitatud neemele ja ümbritsetud madala müüriga. See on üks vanimaid ja pühamaid kloostreid kogu kuningriigis – ta ehitati juba 7. sajandil (täpsemalt 659. aastal) Tiibeti kuninga Songtsen Gampo poolt.

Algne hoone ehitati ümber pärast tulekahju ja selle keskmeks on nüüd kuju Sakyamunist. 1839. aastal ehitati Paro penlopi poolt sellele kompleksile lisahooneid. Sel ajal lisati ka suur kuju Chenresigist 11 pea ja 1000 käega ning hoone kuldne katus. Iidset templit austatakse väga tema vanuse ja rolli pärast, mida ta usus etendab.

Türkiise ja koralle, mis on annetatud usklike poolt, on asetatud maha selle koha peale, kus heidetakse jumalate austamiseks maha kogu kehaga. Maalid, mis katavad templi seinu, kujutavad Buddha tegusid ja eelmisi elusid.


1968. aastal laskis kuninga ema Ashi Kesang esimese templi juurde ehitada ka teise, mis järgiks sama stiili, mida oli kasutatud esimesel. Selles templis on 5m kõrgune kuju Guru Rinpoche’ist ja teine kuju Tarast, kes kujutab endast üht Songtsen Gampo naist. Samuti on seal kuju raudsildade ehitajast Thangton Gyalpost ning Dilgo Khyentse Rinpoche’ist, austatud Nyingma budistide õpetajast, kes suri 1992. aastal. See tempel on oluline palverändude sihtkoht ning seal peetakse ka paljusid kuningaperega seotud tseremooniaid.


Talumaja – Paro oru ilu rõhutavad veelgi isikupärased talumajad. Bhutani majad on väga värvirikkad ja kombekohaselt ehitatuna pole neis kasutatud ühtki naela. Talumaja näeb väljast väga suur välja, kuid seest on ta suhteliselt lihtne. Üldjuhul on talumajad kolmekorruselised. Esimene korrus on alati kariloomade jaoks ning pööningul hoitakse heina.

Perekond ise elab keskmisel korrusel. Parim ja ilusaim tuba majas on alati perekonna kabeli jaoks. Külastuskäik talumajja on väga huvitav ja see annab võimaluse visata pilk sellele, kuidas näeb välja traditsioonilise Bhutani talumehe elamu.


Thimphu – Sissesõidul Thimphusse ületatakse suur betoonsild, mille nimi on Lungten Zampa, „ettekuulutuse sild“. Nagu oli ette ennustatud, veetsid Phajo Drugon Shigpo, Drukpade liikumise rajaja koos oma naisega selle silla all asuvas koopas oma esimese öö. Nende pojad pidid Drukpade usku Lääne-Bhutanis edasi kandma.


Bhutani praegune pealinn asub 2300m kõrgusel merepinnast orus, millest voolab läbi Wang Chu jõgi. See linn sai Bhutani pealinnaks alles 1962. aastal, kuid enne seda oli ta üldiselt vaid dzong, mille ümber paiknesid mõned majad. Talupoegade majad asusid laiali üle oru. Alles 1960ndate lõpul hakkas Thimphu omandama seda kuju, millisena teda praegu näha võib. 1980ndad tõid endaga kaasa kinnisvaraturu tõusu, mis sai alguse eraettevõtlusest ja 1990ndatel kerkis üle linna uusi ärisid, hotelle, restorane ja isegi klubisid.


Kuid Thimphu pole siiski see, mida tavaliselt oodatakse tänapäeva pealinnalt. Thimphu on elav paik, mis on koduks kuninglikule perekonnale, riigiteenistujatele, immigrantidele ja munkadele. Thimphus on tugev rahvuslik vaim, mis on eriti märgatav linna arhitektuuristiilis. Tänavatele nimede panemine on seal suhteliselt uus nähtus, nii et kui otsida mingit kohta, siis on möödakäijatelt nõu küsides mõistlikum küsida lihtsalt selle koha nime ja mitte tänavat, kus see asub.


See linn on ka ideaalne koht päevasteks jalutuskäikudeks. Üleüldse on jalgsi käimine parim moodus seal liiklemiseks. Natuke enam kui 50 000 elanikuga ning ilma liiklust reguleerivate valgusfoorideta on see üks rahulikumaid pealinnu maailmas.


Thimphu ajalugu: dzong ehitati sinna juba 13. sajandil. 16. sajandil loodi sinna riigi administreerimiskeskus. Pealinn sai Thimphust 1962. aastal. Mälestuschorten – See stupa ehitati 1974. aastal kolmanda kuninga Jigme Dorji Wangchuki mälestuseks. Maalid, pildid ja kujud, mis asuvad monumendi sees, annavad hea ülevaate budistlikust filosoofiast. Samal ajal peetakse seda chortenit usu seisukohalt oluliseks ning kohalikud käivad seal palvetamas.


Chortenis ei ole kuninga jäänuseid. Tegelikult on ainus asi, mis tuletab külastajale meelde, et see ehitis püstitati kuninga soovi täitmiseks, tema pilt, mis on mähitud tseremoniaalsallidesse. Kuningas oli soovinud panna käegakatsutavasse vormi kolm budismi traditsioonilist alustala: Buddha Sõna, Keha ja Vaimu. Ta laskis Buddha tekstid (Tanjur) kirja panna kuldtähtedega, et need tähistaks Buddha Sõna. Samuti laskis ta teha 1000 Buddha kuju tähistamaks tema Keha, kuid ta suri enne, kui jõudis chortenina valmis teha Buddha Vaimu. Tema ema Ashi Phuntsho Choegron laskis viimase monumendi püstitada kuninga eest ja tema mälestuseks.


Tashichhodzong – 1216. aastal lasi laama Gyalwa Lhanangpa ehitada Dho-Ngen dzongi (Sinise kivi dzong) mäele, mis kõrgub Thimphu kohal. 1641. aastal võttis Shabdrung selle dzongi üle ja pani sellele nime Tashichhodzong (või ka Trashi Choe Dzong – Suurepärase usu linnus)

Ta korraldas dzongi ümber nii, et sinna oleks võimalik paigutada nii mungad kui ka riigiametnikud, kuid peagi selgus, et sinna mõlemad korraga ära ei mahuks. Siis laskis Shabdrung ehitada riigiteenistujate jaoks uue dzongi, mida tuntakse alumise dzongi nime all, ning jättis vana dzongi munkade käsutusse. Vana dzong hävis tules 1771. aastal ning pärast seda kolis kogu elutegevus alumisse dzongi, mida veelgi laiendati.


1962. aastal alustas kuningas Jigme Dorji Wangchuk viieaastast projekti, et dzong täielikult renoveerida ning samas seda ka laiendada. Kogu dzong ehitati üles traditsioonilisel viisil ilma naelte ja kirjapandud plaanideta.


Kunagi kogunes selles majas Riiklik Assamblee, kuid praegu on seal sekretariaadi ning sise- ja rahandusministeeriumi ruumid. Samuti on Tashichhodzong riigi tähtsaim haldusjuhtimiskeskus, kus asuvad Tema Majesteedi trooniruum ning riigi vaimse juhi Je Khempo suveresidents. Dzong on külastajatele avatud Thimphu festivali ajal ja siis, kui munkade juhid kolivad oma talveresidentsi Punakhas.


Changangkha Lhakhang – see on vana kindluselaadne tempel ja kloostrikool, millele pandi alus juba 12. sajandil. Ehitis, mis selle koha peal praegu asub, valmis 15. sajandil Laama Phajo Drugom Shigpo järeltulija ajal. Ta asub mäe otsas, kõrgudes üle Thimphu oru. Templis on väga vanad pühakirjad ja thankad. Templi peajumalus on Avalokiteshvara, kaastunde jumal, keda kujutab ka selle templi olulisim kuju. Changangkha templit restaureeriti 1998-99 aastatel.


Traditsioonilise Ravikunsti Riiklik Instituut (Kohaliku Meditsiini Haigla) – kuna Bhutanis on oma traditsiooniline Himaalaja meditsiin, on riik asetanud võrdselt rõhku nii teaduslikule- kui ka rahvameditsiinile. See instituut asutati 1988. aastal ja on üks huvitavamaid külastuskohti Bhutanis. Euroopa Liit rahastab projekti, mille käigus valmistatakse ja levitatakse traditsioonilisi taimeravimeid. Asutuses on suur laboratoorium ja tootmiskeskus, mis tagavad toodete kvaliteedi. Ravimite valmistamisel kasutatakse selliseid koostisosi nagu taimi, mineraale, loomade kehaosi, väärismetalle ja kalliskive.


Ravimite tootmine on suunatud selgelt bhutaanlaste vajaduste rahuldamiseks, aga on ka plaan neid pikapeale eksportima hakata.

Hoones on ka päevakeskus ja haigla, kus arstid diagnoosivad haigusi ja määravad sobilikke traditsioonilisi ravimeid ja ravikuure. Viimaste hulgas on tavaline ka akupunktuuri iidse kunsti kasutamine. Turistidel on võimalik külastada ka väikest muuseumi ja meenetepoodi, mis hoones asuvad.


Rahvusraamatukogu – See asutus rajati 1967. aastal, et säilitada seal iidseid Dzongkha ja Tiibeti tekste. 1984. aastal kolis raamatukogu uude majja, mis oli ehitatud traditsioonilises stiilis. Seal säilitatakse umber 6100 Tiibeti ja Bhutani raamatut, käsikirju ja puugraveeringuid ja kogu, millesse kuulub üle 9000 trükkimisklotsi, millega trükitakse raamatuid ja valmistatakse palvelippe. Ülemisel korrusel säilitatakse traditsioonilisi Tiibeti-stiilis tehtud raamatuid. Need on trükitud või käsititsi kirja pandud pikkadele käsitsi tehtud paberiribadele.

Esimesel korrusel on inglisekeelsete ja kaasaegsete akadeemiliste raamatute kogu. Enamik neist raamatutest on budismist ja Himaalaja piirkonna ajaloost. Samuti on seal mõned reisiraamatud Indiast ja Tiibetist. Vahel on võimalik näha inimesi Rahvusraamatukogu ümber ringe tegemas ja mantrasid pomisemas – seda teevad nad sellepärast, et raamatukogus säilitatakse ka mitmeid pühakirju. Hoone pühadusele annab juurde veel seegi, et esimesel korrusel on altar, kus asuvad kujud Bhutani tähtsamatest ajaloolistest inimestest.


Zorig Chusumi Riiklik Instituut ehk „maalimiskool“ – see on koht, kus noored õpivad maalimise iidset kunsti. Nad peavad läbima kuueaastase õppeprogrammi, mille käigus neile õpetatakse mitmeid traditsioonilisi Bhutani kunstiliike. Õpilased, kelle suundumus on pigem kunstiline kui akadeemiline, tulevad kokku üle kogu riigi. Õpilaste programm algab joonistamisega ja liigub sealt edasi maalimisele, puunikerdamisele, tikkimisele ja kujude valmistamisele.


Paljud ringkäikude korraldajad lisavad oma programmi maalimiskooli külastamise, kuigi suured külastajate grupid häirivad õppetegevust. Külastajatel on võimalus näha õpilasi töös. Selles asutuses on õpilastele haridus tasuta, kuna riik tahab rohkem õpilasi ligi meelitada. Pärast lõpetamist saadetakse noored riigi erinevatesse piirkondadesse, et nad rakendaksid seda traditsioonilist maalimisviisi üle kogu maa. Sellel põhjusel on pea kõigil majadel üle Bhutani sama tüüpi värvid, ornamendid ja kujundus.


Käsitöökeskus – (Handicrafts emporium) Seal on parim valik käsitöökaupu kogu linnas, kuid hinnad on mõnevõrra kõrgemad kui kohalikul turul. Seal müüakse papjeemašee maske, palverattaid, dekoratiivmotiive, käsitsi valmistatud siidpaberit, riietekaunistusi ja traditsiooniliselt valmistatud villast ning siidist kangast. Turgudelt on võimalik leida ka vääris- ja poolvääriskive ning ainulaadseid postmarke.


Punakha – Punakha kliimatingimused ja soojad ilmad on teinud sellest orust ühe viljakaima oru Bhutanis. Punakha linnas ei ole eriti vaatamisväärsusi peale Punakha dzongi, mida peetakse üheks kauneimaks Bhutani dzongiks. Enne, kui Thimphust sai Bhutani pealinn, tunti Punakhat kui talvepealinna selle koha mahedama kliima pärast. Thimphu kõrgemad mungad ja Je Khenpo veedavad siiani oma talvi Punakhas.


Punakha dzong – ehitati 1637. aastal kahe jõe vahele Shabdrung Ngawang Namgyali poolt ja ning on tänapäevalgi munkade juhtide talveresidentsiks. Selle koha peal asus tegelikult juba 1328. aastast väike tempel, mille ehitas pühak Ngagi Rinchen. Seda vana templit, mida võib praeguseni näha, kutsutakse Dzongchungiks (Väikeseks Dzongiks). Pärimuse kohaselt õnnistas 8. sajandil Guru Rinpoche seda kohta ja ennustas, et selle koha peale ehitab mees nimega Namgyel kunagi kindluse.


Kui ehitis oli valminud, asutas Sahbdrung siia 600-liikmelise munkade kogukonna, kes toodi kohale Ülem-Thimphu orust.


1639. aastal ründas Tiibeti armee Punakha dzongi, et saada kätte püha reliikviat, mida seal hoiti. See reliikvia, Ranjung Karsapani, oli tähtsaim ja väärtuslikem reliikvia Bhutanis, kuna see oli imelisel kombel ise tekkinud kuju Avlokiteshvarast, mis oli ilmunud Tsangpa Gyare (Drukpa koolkonna rajaja Tiibetis) selgroost tema kremeerimisel. Bhutaanlastel õnnestus tiibetlased tagasi lüüa ja seda sündmust tähistatakse siiani Punakha Tsechu ajal.


Punakha dzong oli valitsuse keskus, kui Punakha oli ikka veel pealinn, ja kolmas kuningas kutsus siin 1953. aastal kokku esimese Riikliku Assamblee istungi. Dzong ise on 180 m pikk ja 72 m lai. Dzongi utse on kuuekorruseline. Utse kuldse kupli ehitas Gyaltsen Tenzin Rabgye 1676. aastal. 1720ndatel ehitati üle Mo Chhu ja Pho Chhu jõgede konsoolsillad, mis on kahjuks praeguseks mõlemad hävitatud.


Vaatamata neljale katastroofilisele tulekahjule ja maavärinale, mille käigus hävisid mitmed ajaloolised ürikud, on selles hoones praeguseni palju ajaloolisi dokumente ja Shabdrung Ngawang Namgyali palsameeritud keha.


Wangduephodrang – Linn asub 1300 m kõrgusel merepinnast 21 km kaugusel Punakhast lõuna poole. See on viimane tee, mis jääb teele enne Kesk-Bhutani sisenemist. Jõe kohal on imeline sild, mis on kindlasti vaatamist väärt. Septembri keskel peetakse seal Wangdue Tsechu festivali. Linna tuntakse oma kivi- ja bambusetööde poolest.


Legendi järgi kohtas Shabdrung Ngawang Namgyal väikest Wangdi-nimelist poissi mängimas liivaga Punak Chhu jõe kallastel. Talle meeldis see poiss nii väga, et ta pani uuele dzongile selle poisi järgi nimeks Wangdi (hiljem Wangdue) Phodrang – Wangdi palee. Rahvasuus tuntakse seda linna ikka veel kui Wangdit. Kuna linn asub jõe kohale küünitaval mäenukil, siis on seal tihtipeale tuuline ja tolmune, eriti pärastlõunasel ajal.


Wangduephodrangi dzong – ehitati 1638. aastal ja on ilmselge, et selle dzongi asukoht valiti tänu ta majesteetlikule ja jõulisele asukohale ümbritsevate orgude suhtes; sellelt kohalt on võimalik silma peal hoida suurel hulgal põhja-lõuna ja ida-lääne teedel. Wangduephodrangi dzongil oli väga oluline roll Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Bhutani piirkondade liitmisel. Dzongi restaureeriti pärast tulekahju 1837. aastal ja ka hiljem pärast 1897. aasta maavärinat, milles dzong kõvasti kannatada sai.


Ka see ajalooline kindlus on praegu piirkondlik haldusjuhtimise keskus nagu paljud muudki dzongid. Lisaks sellele on dzongis klooster, kus elab üle 700 munga. Dzong on külastajatele avatud, kuid eriti kena on seda külastada Wangdue Tsechu festivali ajal.


Simtokha Dzong – Rahvajutu järgi valiti dzongile just see asukoht, kuna ta pidi valvama kohta, kus deemon oli kadunud kivi sisse. Sellest ka koha nimi – simmo (naisdeemon) ja do (kivi). Juhuslikult on see koht ka väga hea paik, kust kaitsta Thimphu orgu ja samuti ka orgu, mis viib Dochu La ja Ida-Bhutani.


Dzong ehitati aastatel 1627-1629. Juba 1634. aastal ründas viie Tiibeti laama ühendus seda dzongi, kuna nad olid vastu Shabdrungi kasvavale võimule. Ent Shabdrungi väed võitsid ja tiibetlased pidid taganema. Simtokha dzongi kutsutakse tihti riigi esimeseks dzongiks, kuigi tegelikult olid juba 12. sajandil Bhutanis dzongid olemas. Ent see oli esimene, mille ehitas Shabdrung. See dzong oli esimene, mis hõlmas enda alla nii ilmaliku kui vaimuliku valitsuse, ning on samuti vanim, mis on säilinud tervikliku ehitisena.


Ametlikult on selle dzongi nimi Sangak Zabdhon Phodrang (salajaste mantrate sügava tähenduse palee). 1961. aastal otsustas kolmas kuningas Jigme Dorje Wangchuk, et sinna võiks rajada budismiuuringute kooli. Praegu asubki hoones Keele- ja Kultuuriuuringute Instituut ja seal õpivad nii vaimulikud kui ka tavainimesed. Kõik bhutani keele õpetajad saavad oma hariduse selles ülikoolis. Seal õpib umbkaudu 300 inimest. Tsechud – suured iga-aastased festivalid, mida peetakse enamikes dzongides ja kloostrites üle riigi Guru Rinpoche’i auks. Nendega mälestatakse tema suuri tegusid. Arvatakse, et Guru suured teod leidsid alati aset kuu kümnendal päeval, mida festivali enda nimi ka tähendab, kuigi kõik tsechud ei leia aset kümnendatel kuupäevadel.


Tsechusid tähistatakse kolm kuni viis päeva, ürituse kestvus sõltub kohast. Pidustuste ajal esitatakse tantse, mis on selgelt usulise sisuga. Neid kannavad ette nii mungad kui ka ilmikud ja nende kava on igal pool praktiliselt sama. Mõned tsechud lõpevad sellega, et ülistatakse suuri thankasid, millel kujutatud Guru Rinpoche’i ja tema Kaheksat Ilmutust.

Sellist thankat kutsutakse thondreliks, mis tähendab tõlkes „vaadates vabastatuks saama “, sellega viidates uskumusele, et seda vaadates saavad inimesed oma pattudest lahti. Mõnel tsechul on ka wang – kollektiivne suuline õnnistamine, mida viib läbi munk. Pärast õnnistamist jagatakse tihti laiali värvilisi paelu ja inimesed seovad need oma kaelade ümber, et näidata, et nad nägid õnnistamist.

Vahel kutsutakse wangi ka mewangiks, mis tähendab „õnnistust tule läbi“. Selline nimi tuleb sellest, et festivalist osavõtjad hüppavad üle lõkke, mille tuli peaks ära põletama kõik nende hingedel aasta jooksul kogunenud ebapuhtused.


Mõnes olulisemas dzongis – Thimphus, Punakhas, Paros, Wangduephodrangis, Trongsas – leiab igal aastal aset kaks suurt festivali: üks neist on dromchoe, tantsupidu Yeshe Gompo (Mahakala) või Palden Lhamo (kes on Drukpade kaks peamist kaitsejumalust) auks, ja teine on tsechu, mis on pühendatud Guru Rinpoche’ile. Punakha dromchoe leiab aset kuuaasta esimesel kuul ja see lõppeb serdaga, suurejoonelise rongkäiguga, mille käigus mängitakse läbi võitlus tiibetlastega, mis toimus 17. sajandil.


Atsarad on klounid, kelle ilmekad maskid ja hoiakud on oluline osa igal festivalil: nad astuvad munkadele vastu, teevad nilbeid nalju ja juhivad oma veiderdustega rahva tähelepanu kõrvale, kui pikad usutantsud hakkavad ühekülgseks muutuma. Kuna usutakse, et nad sümboliseerivad acaryasid, India usulisi juhte, siis on nemad ainsad inimesed Bhutanis, kellel on lubatud usu üle nalja heita. Mõned päevad tohivad need meelelahutajad väljendada vormelikohast vastupanu paikapandud raamides, mis ei tohi siiski ühiskondlikku ega usulist korda häirida.


Mõnel usufestivalil on vaid vähesed tantsud ja need pidustused koosnevad peamiselt mingi konkreetse teksti lugemisest. Nendel juhtudel kogunevad külaelanikud templitesse ja võtavad osa palvetest, ise samal ajal kangeid alkohoolseid jooke tarbides. Kõik külad tunnevad uhkust oma iga-aastase festivali üle, koosnegu see siis tantsudest või lihtsalt palvetest. Selleks ajaks oodatakse koju tagasi kõiki linna elama läinud külaelanikke.


Dzongide sisehoovides esitatakse usulise sisuga tantse ehk chhame, mis sümboliseerivad kurjade vaimude hävitamist.

Tantsijad on värvilistes kostüümides ja pealtvaatajad, kes on riietunud oma parimatesse kiradesse ja ghodesse (vastavalt Bhutani naiste ja meeste rahvariided), saavad õnnistuse sellega, kui nad neid tantse vaatavad. Pealtvaatajad võivad ka oma pattudest lahti saada, kui nad vaatavad suure thangka ehk thondroli lahtikerimist enne päikesetõusu, mida tehakse mitmel päeval pidustuste jooksul.


Thimphu tsechu – See kestab kolm päeva. 2006. aastal leiab ta aset 2. – 4. oktoobrini. Thimphu festival on tohutu elamus turistidele, kes tulevad igalt poolt üle maailma kokku, et seda näha. Dzong on täis bhutaanlasi ja turiste, kes on tulnud vaatama rituaalseid tantse. Bhutani peaabt Je Khenpo juhatab tihtipeale tseremooniaid, millest võtavad osa ka kuningliku valitsuse juhtfiguurid. Thimphu tsechudega tehti algust juba 1670. aastal.

link