Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Budism II

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Buda-kuulutaja.jpg
Buddhists.jpg
Ivolga-datsan-8d.jpg
Buddhamaitreya-00m.jpg
Altar-toas0.jpg
Maitraya.jpg
Budism tekkis 6.–5. saj e.m.a Šākjamuni õpetuse mõjul.

Jõudnud 35 aastaselt virgumiseni, sai ta Buddhaks, hakkas õpetama ja lõi oma sangha (koguduse), mille liikmeid kutsutakse bhikšudeks e kerjusmunkadeks.

Buddha -järgsetel sajanditel levis budism kiiresti kogu Indias ja mujal Lõuna-Aasias.

Alates 1. saj e.m.a kandus budism (eriti mahajaana kujul) ka Sise- ja Ida-Aasiasse ning kujunes esimeseks nn maailmareligiooniks.

19.–20. saj hakkas budism levima ka Läänes (Euroopas, Ameerikas, Venemaal jm) ning on praegu üks kiiremini kasvava järgijate hulgaga religioon maailmas.

Termin ’budism’ on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades sanskriti keelest laenatud sõna bauddha vastena.

Mõlemad on tuletatud Šākjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab ‘Virgunu ’.

Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks e seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (skr buddhaśāsana).

Budism tekkis India kultuuris tollal eksisteerinud paljude mõttesuundade (brahmanism, adžiivaka jt) kontekstis.

Buddha õppis aastaid erakutest rändõpetlaste juures, enne kui jõudis oma arusaamiseni tõest.

Budismi põhiseisukohad on esitatud tema esimest jutlust kajastavas tekstis «Seadmuseratta käimapanemine ».

Selles on esikohal kesktee õpetus, mis väidab, et elus tuleb vältida äärmusi.

Kesktee õpetust saab teostada õilsa kaheksaosalise tee abil.

Samas jutluses räägitakse ka neljast õilsast tõest – nendeks on tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.

Ilmselt upanišadide õpetusest võeti üle sansaara ja nirvaana mõisted.

Esimene tähendab olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi, teine aga nende vaibumist, kannatusest vabanemist.

Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu.

Upanišadidest võeti üle ka teo ja teovilja mõisted.

Termin seadmus (skr dharma) hakkas tähendama budismi õpetust edasiandvaid tekste ja nende põhjal toimivat kultuuri.

Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena.


Šākjamuni järgijatest kujunes kogudus, mille liikmed loobusid ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks.

Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond, kuhu kuulusid eeskätt jõukad linnakodanikud, tollane majanduslik ja poliitiline eliit, kes toetasid kogudust majanduslikult, kuid järgisid ka igapäevaelus Šākjamuni õpetust.


Budismi pühakirjas nimetatakse mitmeid neist nimepidi (nt Magadha kuningas Bimbisāra, rikas kaupmees Anāthapindada ja kurtisaan Āmrapāli).

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt.

Juba esimestel sajanditel peale Buddha parinirvaanat, hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad, mida on teada vähemalt 18.

Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli.

2. saj e.m.a hakati budistlikke tekste kirja panema.

Esimeseks kirjapandud tekstiks oli tõenäoliselt Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra. Selle järel kirjutati üles ka Tripiṭaka e «Kolmikkorv».

Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra mõjul hakkas tugevnema uus, universaalsem ja vabameelsem suund budismis, mida selle pooldajad ise nimetasid mahajaanaks e suureks sõidukiks.

Mahajaana pooldajad leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma, mida pimesi korrata, vaid et see peab olema arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele.

Mahajaanale vastuseisvaid konservatiivseid koolkondi hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks.

Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid. I at jooksul levis budism peamiselt mahajaana kujul paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks.

Ühelt poolt assimileeris budism kohalikke religioone ja õpetusi, saades neilt mõjutusi, teiselt poolt mõjutas neid ka ise.


Nii võib rääkida hiina budismist, jaapani budismist, tiibeti budismist jne.

Lõuna- ja Kagu-Aasia maades levis peamiselt hinajaana, millest tänaseks on säilinud ainult theravaada koolkond.


Kõik budismi suunad tunnistavad õpetuse alustõdesid ja pühakirju, mis täielikult tõlgiti hiina ja tiibeti keelde, osaliselt ka mõnda teise Sise-Aasia keelde.


Sanskritikeelsed pühakirjakogud ei ole originaalkeeles täielikult säilinud.

Nepalis on üheksa dharmaõpetuse nime all tuntud kogumik, mis hõlmab olulisemaid sanskritikeelseid mahajaana suutraid.

Sanskritikeelseid suutraid on leitud ka mujal, üheks viimaseks on 1999 Potala raamatukogust leitud Vimalakīrtinirdeśa-sūtra.

Theravaada tunnistab pühakirjana paalikeelset Tipiṭaka’t.

Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis I at keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma.


Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla jt toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. saj lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid.

I at teisel poolel tekkis Indias veel üks budismi suund, vadžrajaana ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad tantrad.

Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budismis.


19. saj algas budismi uurimine ja tundmaõppimine Läänes ning eriti 20. saj teisest poolest alates on budism üha jõudsamalt levinud ka religiooni ja eluõpetusena.

Tagasisidena on nn lääne budismi ja budismi teadusliku uurimise e budoloogia mõju vallandanud budismi uuendamis- ja reformiliikumised Aasia traditsioonilistes budistlikes maades.


Paljud Lääne teadlased ja humanistid on leidnud budismis kokkupuutepunkte moodsa teadusliku ja humanistliku maailmavaatega ning näinud budismis õpetust ja maailmavaadet, mis oluliselt rikastab moodsat tsivilisatsiooni.


Albert Einstein on budismi kohta öelnud:

“Budismil on tunnusjooni, tänu millele ta võib saada tuleviku kosmiliseks religiooniks: ta on ületanud isikulise jumala, ta väldib dogmasid ja teoloogiat, ta hõlmab nii looduslikku kui ka vaimset ning ta põhineb religioossel elamusel kui tähendusrikkal tervikul, mis tõuseb esile kõikide asjade, nii vaimsete kui ka looduslike, kogemisest.”



Link