Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Budism kui konstruktsioon. Mait Raun

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Mait Raun.jpg
Page18.jpg
Pangarehe-stuupa-final.jpg
Tiibetlane.jpg


Lühidalt väljendudes on budism õpetus meele kirgastamisest ehk kõrgeima meeleseisundi (nirvāna) saavutamisest.

Kõik madalamad, mittekirgastunud seisundid on seotud ahistusega (samsāra), lõppseisund aga sellest vabanemine (moksa). Praktilises plaanis on budism vabanemisõpetus ( moksadharma ).

Tundub lihtne, kuid see on vaid teoreetiline skeem, mudel või konstruktsioon koos kõigi selle heade ja halbade külgedega. Mis on väärt praktika, kui see on teoreetiline?

Probleem algab juba sellest, et esimene lõik on vastuolus budismi väljakuulutatud ideaaliga. Nimelt seostatakse budismis igasugust konstrueerimist ahistusega ning seega peegeldab konstruktsioon ahistunud meele omadusi, uskumusi, ihasid. Järelikult on ülalmainitud lõppseisund loitsitud eksliku samsāra pinnalt, mitte aga eksimatu lõppseisundi enese pinnalt.

Ei saa väita tõsikindlalt sedagi, kas lõppseisund on üldse olemas ning seega on võimatu öelda, kas see konstruktsioon ja õpetus (dharma), mida budism esitab, on adekvaatne ja õige.

Veel enam, kui pöörata probleemile lähemat tähelepanu, ilmub esmapilgul nii lihtsa konstruktsiooni sisse ja kõrvale, alla ja kohale terve rägastik teisigi konstruktsioone. Teadagi, samsāra äraseletamine ja sellest väljumine ei ole võimalik.

Mida siis teha?


Näiteks võime tunnistada, et need nähtused ja vastuolud ei ole tingimata puudused, veel vähem niisugused, mis muudaksid ülaltoodud konstruktsiooni otsekohe väärtusetuks. Budismis on nimelt esmatähtsal kohal praktika, tegu (karma), ning teoreetilisel konstruktiivsusel võib olla praktiline väärtus.

Niisugune arutlus jõuab aga välja selleni, et päris iga tegu, ka iga konstruktsiooni tegemine on mingitpidi praktiline. Ning kõik, mis on praktiline, on väärtuslik.

Kuid – kas väärtuslik on üldse väärtuslik? Kõik, mis on praktiline, ja kõik, mis on väärtuslik, positiivne, iseloomulike omadustega, on ju seotud samsāra´ga.

Ning veel edasi, järelikult pole ülima väärtusega seisund nirvāna, kogu skeemi kooshoidja ja õigustus, ise üldse väärtuslik?

Nii saab minna rägastikku pidi lõputult edasi ja seada kõik kahtluse alla. Kuigi nõnda koguneb muidugi palju konstruktiivset ja väärtuslikku, tammub seesugune arutlus paigal ja on lõpuks üpris väärtusetu.[i]

Sellisena tasubki liigsetesse illusioonidesse laskumata võtta budismi piire ja piiritust: budismi õpetus on kõige täiega samsāra, rääkigu see kuitahes selgelt nirvāna´st. Sõnad ja õpetused ei ole nirvāna jaoks. Samas ei ole vastuolulisus ja paradoksaalsus tingimata puudus, mida tuleks vältida.


Ja kuna iga lause ja iga sõnagi on konstruktsioon, siis on seegi väide omakorda ekslik või paradoksaalne. Nii palju konstruktiivsuse mõttest.

Budismi põhiline konstruktsioon ise on säärane: ahistus ja mitteahistus, meeleplekkidest (cittakleśa´d) muserdatud samsāra-meel ja puhas nirvāna-meel paiknevad eri tasemeil ning ühest teiseni viib protsess (tee, caryā), mille aluseks on juhised meele puhastamiseks.

Seesugusel konstruktsioonil on kindel tingimus – see eeldab tasemete hierarhia tunnistamist. Mittekirgas meel ja kirgas meel asuvad hierarhilises seoses, olles vertikaalne alt-üles duaad.

Lähemal vaatlusel on see aga üpris tasakaalustamatu duaad, sest üks osapool (samsāra, ahistus, mittekirgas) kannab kogu positsioonilist raskust, kõik omadused ja märgid on seotud sellega, seevastu teine pool (nirvāna, mitteahistus, kirgas) on pelgalt negatsioon: omadusteta, märgitu.

Ning miski peaks veel määrama ka selle, et suund on vertikaalne (madalam-kõrgem)? Kui nii, siis peab hierarhia korral leiduma lisaks “positsioon-negatsioon” duaadile veel midagi – see, mis kajastab tendentsi alt-üles. Hierarhiline konstruktsioon, mis on mitme tasandi kooslus, ei saa seega olla üksnes duaad, vaid osutub vähemalt triaadiks. Konstruktsiooni kolmas komponent on tendents, suund, funktsionaalne seos duaadi märkide vahel.

Sellestki ei piisa, sest kui hierarhia tippu (lõppseisundit) ehk saabki määratleda lihtsalt negatsioonina, eimiskina, tühjusena (śūnyatā), siis alumist taset, millele langeb duaadi positsiooniline (märgiline) koormus, ei õnnestu isegi vertikaalse triaadi raamesse suruda, kuna alumine tase on lähemal vaatlusel ise juba triaad.


Iseasi, kui algtasemeks oleks üksainus positiivne märk ja tee võiks piirduda selle silmapilkse kaotamise või ületamisega, millele järgneks vahetult lõpptase. (Tee oleks siis ajaväline.) Kuid mismoodi saab algtase olla üksainus positiivne märk? Paradoksaalselt on juba märk ise ülesehituselt keerulisem kui üks märk.

Nimelt, iga märk osutab positiivselt millelegi ja vastandub ülejäänule, mis asub sellest väljaspool. Näiteks märk “halb” eeldab vaikimisi ka vastandust “halb-mittehalb”. Seega on märk alati vähemalt duaad (kaks märki), komponentide seose tõttu aga triaad: umbes nagu hierarhia puhul, ainult et horisontaalsel tasemel.

Niiviisi seisab algtase koos minimaalselt kolmest komponendist: positsioon, selle vastand ja nende seos.[ii]

Ent kui märke on juba kaks või rohkem, jaotub kaotamine (tee) paratamatult komponentideks ning teelolek võtab aega.

Nagu näha, osaleb selles protsessis nii vertikaalne triaad, mis iseloomustab muutust ja arengut, kui ka horisontaalne triaad, mis iseloomustab märki, positsiooni, staatikat. Triaadid asuvad omavahel mingis põimingus.

Seesugune protsess ei ole üheülbaline, vaid ristand kahest teineteisele vastanduvast triaadist, mis ühtekokku vastab meeleolude dünaamikale ja mille lõikekohad (ajutine staatika) on meeleseisundid. Budism püüab seda protsessi kirjeldada. Selles püüdluses seisneb budismi konstruktiivsus.


[i] Vähemalt niisama väärtusetu kui nirvāna, nii et kui keegi kirgastub kõige kahtluse alla seadmise kaudu, siis las toimib nii. Nagunii on paigad paigatud ja kohad kohatud ja igaüks teeb ise oma tee. Mõnele on seesuguse olukorra kujutlemine aga väärt mõtteharjutus, mille järel liikuda raamatu seletamisrägas edasi.

[ii] Algtaseme (märgi) triaadsus on oluline – tänu sellele saab seda taset (märki) ületada. Duaad on kaks analüütilist komponenti, nende seos aga on pigem sünteetilise loomuga. Märgi sünteetiline seos on vektor kuhugi mujale selle märgi positsioonist. Ületamine on tendentslik ning seda tendentsi kannab seos märgi positsiooni (positiivne osutus) ja “ülejäänu” vahel. Mil määral ja kuhu subjekt suundub, sõltub sünteesist.


Link