Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Budistlik arusaam Jumalast

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Sõna "Jumal" kasutatakse nii paljudel eri viisidel ja nii paljudes eri tähendustes, et ei ole võimalik määratleda budistlikku jumalakäsitust, selgitamata selle sõna tähendust. Sõnaraamat ("The Concise Oxford Dictionary") määratleb selle tähenduse teistlikus (jumalausu) seoses järgmiselt: "Kõrgeim olend, maailmakõiksuse looja ja valitseja". Teistlikus teoses ("The Book of Common Prayer") on järgnev määratlus: "On vaid üks elav ja tõeline Jumal, igavene, ilma kehata, osadeta või kirgedeta: tal on ääretu võim, tarkus ja headus, ta on kõige nii nähtava kui nähtamatu Looja ja alalhoidja …" Teksti lõpuosa käsitleb antud teistliku koolkonna eriõpetusi ja on siin ära jäetud. Sellisel kujul võiks see olla isikulise Jumala määratlus, mis on ühine ühejumalalistele uskudele, selle täiendusega, et arusaam loomisest vaheldub eri pärandites. Ühe pärandi järgi oli loomine olemasoleva kaootilise aine kujundamine ja korrapärase maailma loomine kaosest. Teise pärandi järgi on aine Jumala olemuse emanatsioon ehk kiirgus (sristi) ja kolmanda pärandi järgi Jumal loob aine tühjusest (ex nihilo). Kui kasutame sõna ülalmainitud isikulise Looja-Jumala tähenduses, Kõrgeima Olendina, kellel on kõikteadmise, kõikvõimsuse ja piiritu headuse omadused, on võimalik saada neli erinevat vastust küsimusele: "Kas Jumal on olemas?" Need on: 1) teistid ütlevad jah ja tunnistavad Jumala olemasolu, 2) ateistid ütlevad ei ja eitavad Jumala olemasolu, 3) skeptikud või agnostikud ütlevad "me ei tea" või "me ei saa seda teada" ja 4) positivistid ütlevad, et küsimus on tähendusetu, kuna sõna "Jumal" tähendus on ebaselge. Ateism Mis siis on budismi antud vastus? Kas Buddha oli teist, ateist, agnostik või positivist? Vastus on küllalkti selge. Ülalmainitud määratluse järgi oli Buddha ateist, ja nii theravaada kui ka mahajaana budism esindab ateismi. Mõned Lääne uurijad on väitnud, mahajaana budismis on Buddha tõstetud Jumalaks. Mõlemad järeldused on väärad. Mahajaana budism tekkis mahasanghalaste koosoleku tulemusena: hulk vabameelseid eraldus vanameelsetest theravaada budalastest umbes 100 aastat pärast Buddha surma. Üheski mahajaana koolkonnas ei peeta Buddhat Looja-Jumalaks.

See ei tähenda, et nii theravaada kui ka mahajaana budismis oleks Buddha vaid inimolend. Mõned Lääne ratsionaliste järginud budismi uurijad on tõesti seda väitnud, kuid vanimate budistlike pühakirjade järgi vastas Buddha küsijatele, et ta ei ole elusolend, vaid Buddha - kuigi ta oli inimolend, kellest oli saanud Buddha. Buddha ehk Nõndakäinu on "transtsendentne, sügav, mõõtmatu ja mõistetamatu". Buddha surres tema keha laguneb ja muutub nähtamatuks jumalatele ja inimestele. On siiski ekslik öelda, et teda poleks olemas pärast seda.

Budism eitab arusaama, mille järgi maailmakõiksus on isikulise Jumala loomistöö tulemus, arusaama, mille järgi Jumal loob maailma koos ajaga ja hävitab selle aegade lõpul. Selles mõttes on budism üks ateismi liike.

Gosala teism

Budismi ateistlikkus ilmneb selgelt ka viisist, millega see tõrjus Makkhali Gosala esitatud teistliku usu ja õpetuse. Makkhali Gosala oli üks kuuest Buddha kaasaegsest, kes esindasid usulisi või filosoofilisi õpetusi. Seejärel on need kuus jaotust muutunud üldisteks kõikjal maailmas. Makkhali oli teist ehk issara-karana-vâdin, see tähendab, et ta uskus õpetusse, mille järgi kõige oleva algpõhjus on Jumal. Peale tema kuulus õpetajate hulka materialist, agnostik, kategorialist (kes seletas maailmakõiksust eriliste kategooriate abil), determinist ja eklektik. Dzain Bhagavati suutra ja Digha-nikaaja suutra kommentaari järgi kutsuti Makkhalit Gosalaks, kuna ta oli sündinud lehmalaudas (go-sâlâ). Oma õpetuses eitas ta moraalsete põhjussuhete olemasolu ja rõhutas, et inimesed lähevad raisku, mõistetakse kohut, puhastuvad ja pääsevad vaid ime läbi, ilmselt Jumala tahte või armu läbi. Inimestel ei ole algatusvõimet ega vabadust ja nende tulevik on kavandatud nende looja tahte järgi. Kõik olendid olemasolu eri tasanditel arenevad saatuse, tingimuste või looduse määratud kombel. Lõpuks nii hullud kui ka targad lõpetavad oma samsaaralise arengu ja saavutavad pääsemise ning vabanevad kannatusest. Makkhali õpetust nimetatakse samsaaralise arengu kaudu toimuva pääsemise õpetuseks (samsaara-suddhi). Ühes budistlikus raamatus kujutatakse seda järgmiselt: "Ei ole otseteed taevasse. Oota oma saatust. Kogeb inimene rõõmu või kurbust, see tuleneb tema saatusest. Kõik olendid saavutavad pääsemise samsaaralise arengu kaudu, nii et ära kiirusta seda, mis peab tulema". Sama mõte on väljendatud ühes teistlikus raamatus: "Olendid sünnivad nähtamatus, arenevad nähtavas maailmas ja lõpuks tulevad tagasi puhkama nähtamatusse. Miks siis muretseda." Makkhali tõdeb nimelt, et inimene ei saavuta loomuse küpsust heade tegude, tõotuste, kahetsusharjutuste või usuelu abil. Inimene on vaid Jumala tahte ja loomistöö toode, ja tema tulevik on ette kavandatud. Makkhali ütleb, et "täpselt nagu lõngakera põrandal veeredes väheneb, kuni see lõpeb, samamoodi targad ja hullud rändavad samsaaras ja lõpuks saavutavad pääsemise." Makkhali teismis on palju kütkestavaid jooni. Esiteks on see loogiliselt sihipärane. Nagu õpetlased on osutanud, tähendab Jumala kõikteadmine ja kõikvõimsus deterministlikku maailmakõiksust. Kõikteadev Jumal näeb tulevikku selle kõikide külgede ja üksikasjadega. Inimeste tulevik on täpselt kavandatud ja Jumal võib seda näha nagu filmilindil. Kuna Jumal on kõikvõimas, on ta täiesti vastutav inimeste eest. Niisiis on usk vabasse tahtesse paljas silmapete. Teiseks, Jumal on erapooletu, kuna ta kohtleb kõiki olendeid ühtmoodi. Makkhali sõnade järgi "ei ole ülemat ega alamat" (natthi ukkamsâvakamse), kõik olendid käivad läbi sama arengu olemasolu eri tasanditel. Kolmandaks, ei ole olemas igavest põrgut, ega olenditel tarvitse põleda põrgu tules, kuna nad kõik saavutavad lõpuks pääsemise. On olemas 300 põrgut (timse nirajasate) ja muid puhastustulesid ja ka seitse inimeste maailma (satta-mânuse) ja palju taevaid, mille läbi peab kulgema, enne kui saavutatakse lõplik vabanemine. Makkhali vabastab inimesed vastutuse koormast, annab neile turvalisuse tunnet, taevate rõõmu ja lohutust (millega kaasneb puhastustulede valu), enne kui see tagab neile pääsemise. Selles mõttes võib seda võrrelda tänapäevaste jumalausu liikidega, mis pürgivad osutama kõigile võrdsed võimalused ja eitama igavese põrgu tulesid.

Niidinuku argument

Buddha arvustas karmilt Makkhali teismi, kuna see andis inimestele väära julgeoleku tunnet ja julgustas enesega rahulolu, eitades vaba tahte ja inimliku püüdluse väärtust. Buddha ütles, et ta ei tunne kedagi teist sellist isikut nagu Makkhali, kes oleks sündinud nõnda paljudele inimestele kahjuks ja õnnetuseks ning võrdles teda kaluriga, kes heidab oma võrgu jõe suudmesse, et hävitada suurel hulgal kalu. "Sandaka suttas" Buddha ütleb (Ananda sõnade järgi), et maailmas on neli usu liiki, mis on valed, ja neli liiki, mis on ebarahuldavad, kuid kuid mitte päris valed. Ta eristab budismi (Dharmat) kõikidest mainitud liikidest. Kaks valedest usuliikidest viitavad kahele jumalausu liigile. Üks nendest on õpetus, mille järgi pääsemine ei ole tagajärg inimlikule püüdlusele ega ka heade või halbade tegude põhjustatud moraalsetele põhjussuhetele, vaid inimesed pääsevad või mõistetakse hukka nagu ime läbi Jumala armust või tahtest. Teine on õpetus ettemääratud teistlikust arengust. Varajastes budistlikes pühakirjades esitatakse kaks põhiargumenti jumalausu vastu. Esimest võiks nimetada niidinuku argumendiks ja see on väljendatud järgnevalt: "Kui Jumal kavandab kogu maailma elu - au ja viletsuse, head ja halvad teod - siis on inimene vaid tema tahte tööriist (niddesa-kâri), ja ainult Jumal vastutab maailma eest. Need teistid, kes ei võta omaks ettemääratust, üritavad vältida mainitud järeldust, öeldes, et Jumal on andnud inimesele abiks vaba tahte. Aga võib näidata, et käsitus jumalikust kaitselmusest on kokkusobimatu vaba tahtega. Järjekindluse tõttu peab inimene loobuma kas jumalausust või usust vabadusse, või tunnistama, et küsimusega seostub mõistetamatu saladus. See taas tähendaks mõistuse hülgamist. Professor Antony Flew, kelle uurimus jumalausu mõistest on kõige värskem ja samas suurim, sisaldab ühe järelduse nõnda: "Üldlevinud pilt on Kõrgeim Isa, kes osutab kannatlikku pikameelsust oma sageli mässuliste laste suhtes. Öeldakse, et ta on andnud meile vabaduse ja meie - vaesed, väärtuseta olendid - kasutame sageli võimalust narrida tema soove. Kui see pilt peaks paika, siis vastuolu polekski. Lastel on ilmselt täiesti võimalik toimida vastu oma vanemate tahtmist." Vanematel on ka võimalik anda oma lastele vabadusi, mida nood võivad valesti kasutada, kui vanemad keelduvad valvamast neid. Aga looja ja loodu vaheline suhe on täiesti teistsugune. Sobiv pilt - sel määral, kui mingid pildid võivad üldse sobida - oleks pilt loojast: kas nukuteatri ülemjuhataja oma olenditega, kelle iga mõtte ja liigutuse ta määrab, või suur hüpnotiseerija oma alamatega, kes alati täidavad tema vastupandamatuid käske. Esimene pilt osutub täiesti rumalaks ja kaks muud on natuke õnnestunumad - nõnda sellepärast, et Jumalat ei peeta vabrikandiks või isaks, kes võib valmistada või kasvatada oma toote ja jätta selle siis maha, vaid looja. Nõnda siis, täpselt öeldes, toimub kõik tema ettearvamatu käsuvõimu järgi ja tema nõustumisel. Kõik tähendab kõike, ja selles sisaldub iga inimmõte, iga tegu ja valik. Me oleme igaüks vaieldamatult osa maailmakõiksusest, kuulume "nähtavasse ja nähtamatusse maailma, mille looja ja alalhoidja usutaks eolevat Jumal" ("God and Philosophy" Hutchinson 1966 lk.44). Professor Flew jõuab samale eelpool esitatud järeldusele: "Nagu juba varemgi väidetud, on täiesti mõistuse vastane väita, et võiks olemas olla nii looja kui ka muid tõeliselt iseseisvaid olendeid". Mis tahes usulise pärandi uurimine näitab, et mõnedel juhtudel vastuolu tunnustatakse otse, kuigi muudes kohtades esineb ebaloogilisust. Budistliku põhjuse ja tagajärje seaduse järgi ei ole inimese teod tingimata ettemääratud. Buddha õpetus väldib ühelt poolt nii loodusseadustele kui jumalausule põhinevat põhjuse ja tagajärje seadust, teisalt selle täielikku eitamist. Inimeses toimib vaba tahe, tema teod on väliste ja siseste ärrituste tingitud, aga ei ole siiski nedne määratud. Kasutades oma vabadust õigel kombel, võib inimene muuta oma elu, muuta ahistuse, rahutuse ja kannatuse rahuks ja õnneks. Muutus ei toimu, kutsudes abiks Jumala armu, vaid vaid inimeste oma püüdluste ja vaimse mõistmise tagajärjel. "Devadaha suttas" kasutab Buddha jumalausklike väiteid nende endi vastu: kui teistid kogevad kannatust ja ahistust, siis nende oma õpetuse järgi tuleneb see sellest, et Jumal on võtnud neilt oma armu, aga tema enda puhul (kui teistide õpetus on tõde) "ta peab olema kellegi hea Jumala loodud" (bhaddakena issarena nimmito, M. II 227).

Seletamatu kurjus

Teine pühakirjades teismi vastu esitatud tõestus on kurjuse argument. See põhineb oletusel, et kui Jumal on loonud maailma, siis on osa maailmas esinevast kurjusest seletamatu. Tõestuse eri variandid võib kokku võtta järgnevalt: "Kui Jumal (Brahma) on kogu maailma isand ja kõikide olendite looja, siis miks 1) ta on määranud õnnetust osadele inimestele, tegemata kogu maailma õnnelikuks; 2) miks esineb maailmas ebaõiglust, reetmist, valelikkust ja isekust; 3) loodud riigi valitseja on teinud valesti viies ebaõiglust sinna, kus oleks võinud valitseda õiglus (J. VI 208).

Ka sel puhul nõustuvad tänapäeva juhtivad õpetlased sellise tõestusega, osutades, et kõik katsed seletada kurjust on ebarahuldavad. Ei saa väita kurjust negatiivseks või ebatõeliseks, kuna kannatus, teadmatus, vaesus ja inetus on sama tõelised kui nende vastandid. Ei saa ka öelda, et kurjus (nagu tahtlik ebaõiglus) on vältimatu, et võiks olla olemas headus (nagu andeks andmine); kuna maailmas on palju kurjust, mida ei suudeta sel kombel seletada. Kurjuse seletamiseks ei kõlba ka viitamine inimeste vabale tahtele (ülal juba eraldi käsitleti vastuolu, mis tekib, kui püütakse kokku sobitada vaba tahe ja kaitselmus). Professor Flew on osutanud, et on palju kurjust, millele vaevalt leitakse või saaks leida sellist põhjendust. Nõnda on olukord näiteks loomade kannatusega, mis toimub enne või pärast inimkonda.

Mõistliku seletuse puudumine paneb teisti jälle tunnistama, et kurjus on saladus: "Moraalse kurjuse algupära on igavesteks aegadeks peidetud inimliku vabaduse saladusse (J.R.Hick "Philosophi of Religion" Prentice-Hall 1963 lk.43). Kaitselmuse ja inimese vaba tahte vahel valitseb niisiis saladus või järsk ebakõla, samuti nagu valitseb selgitamatu mõistatus või vastuolu Jumala headuse ja maailmas esineva kurjuse vahel.

Mõnedes upaniðaadides väidetakse, et "maailm on Jumalast ümbritsetud" (îsâvasjam idam sarvam), aga budism jälle väidab, et "maailm on ilma kaitsjata ja ilma Jumalata" (attâno loko anabhissaro).

Muid tõestusi

Olen maininud vaid pühakirjade kaht põhiargumenti, mida võib pidada Buddha enda poolt esitatuks. Aga nii theravaada kui ka mahajaana hilisem kirjandus pakub rohkelt tõestusi, mis kummutavad käsituse isikulisest looja-jumalast. Pooldavaid argumente esitatakse ateismi poolt ja paljud muud tõestused osutavad vigadele teistide väidetes.

Uurides teismi poolt antud tõestusi tänapäeva taustal, märgatakse, et ontoloogiline tõestus oli paljas määratlus, kus ekslikult peeti olemasolu omaduseks. Kosmoloogiline väide sattus vastuollu oma oletusega, rääkides põhjustajast, kellel ei ole põhjustajat, ja kasutades sõna "põhjus" mõttetult.

Väide, mille järgi Jumal on kavandanud kogu maailmakõiksuse, on pinnaliselt mõeldes kõige kütkestavam, kuid see takerdub mõttesse viljatust ja julmast arengust läbi aegade, kus elavad olendid küünte ja hammastega võitlevad oma olemasolu eest. On võimatu mõelda, et armastav Jumal oleks loonud dinosaurused ja siis vaadelnud miljoneid aastaid, kuidas nad üksteist tükkideks rebivad.

Arusaamatu või tähendusetu

Et lahendada Jumala armastuse ja looduses esineva julmuse vahelist vastuolu, toetuvad teistid sageli seletusele, mille järgi Jumala armastus on seletamatu või jälle üks mõistatus. Ema või isa teeksid mis tahes, et leevendada valusid tundva lapse kannatusi. Kas võib kõikvõimas ja kõikteadev olend vaadata kannatust sellesse sekkumata. Kui väita, et selline olend on olemas, pannakse kõrvuti tema armastus tundetuse ja julmusega. Nõnda ei või enam teada, mida tegelikult tähendab mõiste "armastus", mida peetakse Jumala tundemärgiks. Niisiis teistid ütlevad, et Jumala tundemärgid - nagu tema loomus - on inimesele arusaamatud.

Budistlik püharaamat "Bodhitšarjâvatâra" paljastab mõttetu järelduse ahela, reductio ad absurdum, tõestades, et mainitud juhtumil Jumala või Looja mõiste on tähendusetu: "Kui, nagu teistid ütlevad, Jumal on liiga suur, et inimene võiks teda mõista, siis tema omadused ületavad inimese mõistmisvõime ja inimesed ei tunne teda ega saa anda talle looja tundemärki". Siit järeldub, et kui sõnadele "kõikteadev" ja "piiritult hea" antakse tavaline tähendus, siis osutavad tõestused Jumala olemasolu vastu. Kui nii ei tehta, muutub mõiste tähendusetuks.

Tagajärjed

Teine võte, mida buddha õpetus kasutab, hinnates usu paikapidavust, on "tagajärgede test" ehk üritus selgitada, milliste tagajärgedeni mingi usk või mingid uskumused on viinud. Jumalausk on andnud inimestele turvalisuse tunnet ja innustanud neid mitmesugusele tegevusele. See ei tõesta mitte kuidagi usku õigeks, vaid annab põhjust oletada, et see võib olla kasulik. Aus uurimus osutaks, et kuigi usk Jumalasse on teinud midagi head, on see toonud endaga ka palju halba. Sõdasid on sõditud tähtsamate jumalauskude vahel, ja ka ühe usu eri lahkude vahel ja alati Jumala nimel.

Laename vastukaaluks dr. Edward Conze sõnu budismist: "Kõik need, kes elavad aasias, võivad olla uhked oma usu üle, mis ei ole ainult viis aastasada vanem kui läänemaine usk, vaid on levinud ja säilinud kasutamata vägivalda, seda ei ole määrinud ususõjad ega ristiretked" ("A Short History of Buddhism").

Lisaks paljastab teistliku kirjanduse hoolikas uurimine, et vaevalt on kuritegu või pahet, mida poleks sooritatud või soodustatud Jumala nimel. Hitler uskus end täitvat Jumala tahet ja pidas ennast ja oma parteid Kaitselmuse tööriistadeks. Tema kõnedes on selle kohta palju viiteid (Norman H. Paynes "The Speeches of Adolf Hitler" Oxford University Press 1942).

Näiteks lõik aastast 1938: "Usun, et oli Jumala tahe saata siit väike poiss Riiki, lasta tal kasvada, tõsta ta rahva juhiks, nõnda et ta võiks juhtida oma kodumaa Riiki. Kõiges on kõrgem kord ja me oleme vaid selle teenijad". Aastal 1939 Hitler ütles: "Natsinaalsotsialistlik liikumine on teinud selle ime. Kuna kõikvõimas Jumal andis edu tema tööle, siis on partei tema tööriist". Teoses "Minu võitlus" ta tõdeb: "Usun, et ma pidin toimima nagu kõikvõimas Looja. Kaitstes juutide vastu, teen Issanda tööd". Sellised mõtted võisid tublisti kergendada tema südametunnistust, kui ta määras kuus miljonit juuti hävitamisele maa pealt.

Kunagi on väidetud, et arusaam Jumalast inimkonna isana viib inimeste vahelisele vendlusele. Aga samas on ometi Jumala nimel heaks tunnistatud inimeste vaheline ebavõrdsus. On usutud valitud kasti, rassi, rahvasse, ühiskonda, usundisse, sugupoolesse ja isikusse. Budistlikud pühakirjad tõdevad nimelt, et kui Jumal on loonud maailma, siis on ta vastutav kuritegude ja kannatuste eest täpselt sama suurel määral kui heade ja ennastohverdavate tegude eest.

Budistlik ateism

Kuigi budism on ateistlik õpetus, ei tohi seda ära segada budistlikku ateismi ja materialistlikku ateismi. Budism peab ekslikuks materialistlikku õpetust, mis eitab taaskehastumist, põhjuse ja tagajärje seadust, ning inimese vastutust oma tegude eest, nagu ka moraalseid ja vaimseid väärtusi ja kohustusi - täpselt samamoodi mõistab hukka teatud teistlikud uskumused. Otsides erapooletult tõde, oli budism valmis omaks võtma seda, mis oli õige ja hea teistlikus "isiku surematuses" (bhava-ditthi) ja ateistliku materialismi "kadumisõpetuses" (vibhava-ditthi).

"Need mõtlejad, kes ei näe, kuidas need kaks nägemust sünnivad ja kaovad, kes ei näe nende häid külgi ja nende puudusi ja kuidas need võidakse ületada tõe abil, on kadeduse, viha ja teadmatuse vallas … ega saavuta lõplikku vabanemist" (M. I. 65).

Kõrgem vaimne elu

Buddha õpetus tunnistab heaks kõik, mis on tõde, hea ja väärtuslik mõnedes teistliku õpetuse liikides. Nelja ebarahuldava - kuid mitte päris vale - usu hulka kuuluvad need usud, mis põhinevad jumalikule ilmutusele (anussava). Usk, mis tunnistab vaba tahet, vooruslikku põhjussuhet, jällesündi, inimese vastutust ja seda, et inimene ei saavuta pääsemist igal juhul, lihtsalt armust, oli omamoodi väärtuslik.

Isikulise, kõikteadva, kõikvõimsa, piiritult hea Jumala asemel on Maha Brahma (Suur Jumal), kes on siiski kõlbeliselt täiuslik ja kes omab suurepärast tarkust. Öeldakse, et mõned teistlikud õpetajad on sündinud maa peale pärast surma Maha Brahma maailmas. Maa peal veedavad nad kodutu ränduri lihtsat elu, nad harjutavad mõtlust, näevad taevast, kust nad on tulnud, ja õpetavad kokkukuuluvust Brahmaga. Nad usuvad, et Brahma on kõikvõimas (abhibhû anabhibhûto), kõikteadev (annadatthudaso), võimas Isand (vasavatti issaro), kõiktegija (kattâ), looja (nimmâtâ), kõige täiuslikum olend (settho), kõige kavandaja (sandzitâ) ning praeguste ja tulevaste olendite kõikvõimas Isa (vasî pitâ bhûtabhavavajânam).

Buddha ei eitanud Maha Brahma olemasolu. Maha Brahma on kõlbeliselt täiuslik, kuid mitte kõikteadev ja kõikvõimas. Ta on võimuredelil kõrgeim kõikidest brahmadest, kes valitsevad linnuteesid ja nende kogumeid. Ta on maailmakõiksuse valitseja, kes palub Buddhat jutlustada puhast ja täiuslikku Dharmat maailmale, mis muidu häviks. Kuid ka Maha Brahma on karma seadusele alluv. Buddha õpetas, nagu muuhulgas "Brahmanimantanika suttas" räägitakse, et Buddha-olek ületab paljukordselt kes tahes Brahma tarkuse ja jõu. "Tevidza sutta" järgi inimene ei saa saavutada ühendust Brahmaga anuvate palvetega, vaid veetes vaimselt puhast elu: "Braahmanid, kes on veedade tundjad ja siiski kannavad viha ja pahatahtlikkust oma südames, teevad pattu ja annavad oma ihadele vaba voli - kuidas võiksid nad pärast surma, pärast keha lagunemist saavutada ühenduse Jumalaga, kelles pole viha ega pahatahtlikkust, kes on puhtasüdameline ja valitseb ennast"

Kaastunde harjutamist selle puhtaimal kujul on nimetatud "vaimseks eluks selles maailmas" (Brahmam etam vihâram idhamâhu). On ka öeldud, et kui inimene veedab ausat ja vaimset elu, uskudes Buddhat, ta "asub Jumalas" (Brahmunâ saddhim samvasati). Buddha tuli maailma, et rajada siia "Dharma riik" ehk "Tõeriik" (Dhamma-tsakkam pavattetum), mida muudel juhtudel nimetatakse "Jumala riigiks" (Brahma-tsakkam). Buddha ja tema õpilased, kes on saavutanud nirvaana, "on koos Jumalaks saanud Jumalaga" (Brahmâ-bhûtena attanâ viharati). See, kes on saavutanud nirvaana "võib õigustatult kasutada teoloogilist terminoloogiat" (dhammena so Brahmâ-vâdam vadeija). Vanadele teoloogilistele mõistetele antakse uus tähendus ja sisu, mis on võrreldav "Jumal-on-surnud"-teoloogiaga, mis on saavutanud kasvavat soosingut Läänes, kus tõe otsijad ei saa enam ausalt ja siiralt nõustuda vana teoloogiaga ja vanade dogmadega.

Lõpetuseks

On siiski tarbetu ja teatud määral eksiteele viiv paigutada Buddha õpetus teoloogilistesse raamidesse. Mida iganes ka mõeldakse "Jumalaga" ja kui räägitakse "Jumal on olemas" või "Jumalat ei ole olemas", siis on see märk kehalisest või vaimsest haigusest. Õige lähenemisviis on mõista haiguste iseloomu, nende põhjusi ja ravi ning kasutada õigeid ravivõtteid. Budism ei paku leevendavaid ravimeid, vaid õige ravivõtte igasuguse ahistuse, ebakindluse ja vaimse haiguse vähehaaval ja täielikuks kaotamiseks. Nõnda saavutab inimene lõpuks täiesti terve nirvaana-teadvuse. Kui nirvaana on "Jumal" ülima tõelisuse tähenduses, siis ravimeetodeid kasutavad inimesed siiski ei mõista nirvaanat, aga neil, kes saavutavad nirvaana, pole vajagi mõista.

K. N. Jayatilleke, filosoofia professor, Sri Lanka Ülikool
Algteos: "Facets of Buddhist Thought"
Buddhist Publikation Societi, Kandy, Sri Lanka 1971

Tõlkinud Erik Arro, 1991

http://www.hot.ee/dharmakirjastus/art20_budistlik_jumal.html