Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Budistlik arusaam maailmakõiksusest . Erik Arro

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Space-pole stars.jpg
Spase-0.jpg
Space-nebula.jpg
Ajanta-caves.jpg
Myanma -schwegadon-pagode.jpg
Stupa fertig1.jpg
Himalayan peaks nepal.jpg
Kailash 01.jpg
Kailash thanka.jpg
Meru mgi nagu julupuu.jpg
Lhakpa.jpg
Milarepa on the top of kailash.jpg
Kora.jpg


Nii muinasaegsetel indialastel kui ka kreeklastel oli maailmakõiksuse olemust, algupära ja suurust puudutavaid teooriaid. 500.aastatel eKr elanud kreeka mõtlejat Anaximandrost oletatakse juurelnud olevat ääretust kõiksusest sündivate ja kaduvate lugematute maailmade võimalikkuse üle. Kreeka atomistid Leukippos ja Demokritos (umbes sajand pärast Anaximandrost) uskusid, et on olemas lõputu hulk aatomeid, ja nad kujutlesid ääretutu tühjust, mis pidi koosnema tühjuses sündimas ja kadumas olevatest maailmadest. Need teooriad olid fantaasia ja loogilise mõtlemise tulemus, ´maailmad´ aga eelkõige Maa ja taevakehade nagu Päikese, Kuu ja tähtede projektsioonid.

Budismi eelsed India teooriad olid samasuunalised, kuid osa neist väideti põhinevat ülimeelelisel vaatlusel. Indias paistab ka olevat rohkem erinevaid teooriaid kui Kreekas.

Varajastes budistlikes kirjutistes on eri nägemused kogutud ja rühmitatud budistliku nelja variandi loogika järgi. Maailmakõiksuse suurust käsitlevad teooriad jaotati nelja rühma:

1) need, mis väitsid, et maailmakõiksusel on igas suunas äär;

2) need, mis väitsid, et maailmakõiksus on kõikides suundades ääretu;

3) need, mis väitsid, et maailmakõiksus on äärega mõnes suunas ja ääretu teistes suundades;

4) need, mis eitasid kolme eelmist nägemust ja väitsid, et maailmakõiksus ei ole äärega ega ääretu. Viimast teooriat pooldasid mõtlejad, kes väitsid, et maailmakõiksus on ebatõeline ja sellised ruumilised mõisted nagu äärega või ääretu ei ole sellesse sobitatavad. Maailm ei olnud niisiis ääretu ega äärtega.

Ka maailmakõiksuse algupära puudutavad teooriad jaotati nelja rühma:

1) need, mis väitsid, et maailmal on ajaline algus;

2) need, mis väitsid, et sellel ei ole ajalist algust;

3) need, mis väitsid, et maailmal on mingis mõttes ajaline algus olemas, kuid teisalt see jälle puudub, s.t. et maailmal on suhteline algus: maailm küll sündis ja kadus ajast-aega, kuid selle olemus on siiski igavene;

4) teooriad, mis väitsid, et aeg on ebatõeline ja nõnda ei saa öelda, kas maailmal on ajaline algus või ei. Nendele mõtlejatele maailm ´ei olnud igavene ega ka mitteigavene´.

Algupärases budismis esineb esimest korda mõtlemise ajaloos käsitus, mida võiks igas suhtes võrrelda nüüdisaegse astronoomilise maailmapildiga. See on seda tähelepanuväärsem, et ei antiiksest ega keskaegsest Läänemaa või Idamaa mõtlemisest leia tänapäevast maailmapilti ennetavat ja ettekuulutavat õpetust.

Maailmakõiksus

Enne kui kirjeldame maailmakõiksuse olemust budistliku arusaama järgi, käsitleme nüüdisaegse astronoomilise maailmapildi kujunemist. See pole sugugi püsinud muutumatuna läbi aastasadade.

Läänemaine maailmakõiksuse käsitus püsis Maa-kesksena kuni keskaja lõpuni. Teooria pärines suurelt osalt Aristoteleselt: Maa usuti olevat maailmakõiksuse liikumatu keskpunkt ja Kuu, Päike ning tähed ringlevad ühtlaselt kristallkestades selle ümber. Maailm usuti olevat oma suuruselt äärtega. Kreeka mõtlejad Apollonius ja Ptolemaios tegid küll mõningaid parandusi Maa-kesksesse teooriasse ja arendasid teooriat taevakehade liikumisest, kuid põhiarusaamad ei olnud muutunud.

Hiljem hakati maailmakõiksuse Maa-keskset pilti pidama usuteaduslikult ainuõigeks ja muud teooriad lämmatati valeõpetustena. Vana maailmapildi purustas alles Kopernik, kes tuginedes varajaste kreeka filosoofide, eelkõige pütaagorlaste Philolaose ja Aristarchose vaatlustele ning teooriatele, lõi oma Päikese-keskse maailmakäsituse, mille järgi taevakehad, Maa nende hulgas, tiirlevad ümber Päikese ja eemal avaruses on kinnistähtede taevas.

Galilei ehitas esimese tänapäevase teleskoobi, seejärel leiutati üha paremaid ja suuremaid riistu. Järgmine edusamm tehti 1700.aastate lõpupoole, kui W. Herschel avastas, et maailmakõiksuse põhiühikuks ei olnud Päikesesüsteem, vaid tähekogum ehk Galaktika, mis oli moodustunud tähtede rühmadest, ja et meie Päike oli vaid üks täht ´saar-maailma´ - nii nimetas Herschel ise maailmakõiksust - tähtede hulgas. Herschel oli ka esimene, kes koostas oma vaatluste põhjal Linnutee kaardi ja arvutas tähtede vahekaugusi. Meie Päikese paigutas ta ketta keskele. Tänase arusaama järgi asetseb meie Päike tohutu suure tähekogumi keksosa ja ääre vahel. Vahemaad on nii hiiglaslikud, et neid ei mõõdeta enam kilomeetrites, vaid valgusaastates. Valguse kiirus on umbes 300 000 kilomeetrit sekundis. Sellise kiirusega kuluks valgusel 100 000 aastat teekonnaks Linnutee ühest servast teise.

Tänapäeva täheteadus, millel on kasutada endisest võimsamad teleskoobid ja lisaks raadioteleskoobid, on tunginud sügavale ilmaruumi ja teeb üha täpsemaid galaktikate omavahelise asendi ja kuju vaatlusi. Nüüd juba teatakse, et ilmaruumist leitud kümme miljardit galaktikat ei asetse igaüks üksikult, vaid moodustavad rühmi. Praeguse arusaama järgi on maailmakõiksuse põhiühikud galaktikad, mis kuju järgi on rühmitatud korrapärasteks ja korrapäratuteks. Korrapärased galaktikad on kas muna- või spiraalikujulised või ka ümmargused. sagedamini esinev kuju on spiraal: kolm neljandikku galaktikatest on sellised, ja enamik nendest on nn. kääbusgalaktikad, millest igaühes on umbes miljon tähte.

Astronoomia arenemine on niisiis laiendanud meie arusaamist maailmakõiksusest. Keskajal oli arusaam Maa-keskne: maailma keskpunkt oli Maa, mille ümber tiirlesid taevakehad. Päikese-keskne käsitus keskendus taas Päikesesüsteem. Märgatav edenemine toimus siis, kui saadi aru, et Päikesesüsteem on ainult üks paljudest samalaadsetest süsteemidest Linnutees. Käsitus maailmakõiksusest kui galaktikate kogumist on asendunud praeguse arusaamaga, et maailmakõiksuse moodustab hulk galaktikarühmi.

Budistlik arusaam

Budistlikes kirjutistes tähistab ´maailma´, ´kosmost´ või ´maailmakõiksust´ sõna loka. Selle kasutamine on niisama vahelduv nagu vastaval eestikeelsel sõnal ´maailm´. Siin piirdume sõna tähenduse uurimisega juhul, kui see märgib ´maailmaruumi´. Budistlike kirjutiste seletustes esineb sõna siis kujul akâða-loka ehk ´maailmaruum´ (teiste sõnadega: maailm ruumis).

Visudhimaggas (lk. 204) öeldakse: ´Niisama kaugele kui päikesed ja kuud ulatuvad ja sädelevad ja levitavad oma valgust maailma avarusse, niisama kaugele ulatub tuhatkordne maailmakõiksus (sahassadhâ-loka)´ - sõna loka tähendab siin ´maailmaruumi´. Seoses selle kirjakohaga kujutatakse maailmaruumi kolme kihistusena ehk arenguetapina.

Maailmakõiksuse väikseimat ühikut nimetatakse sahassi-tsûlanikâ-loka-dhatu, s.t. tuhatkordne väike maailmasüsteem, mis määratletakse järgmiselt: ´Niisama kaugele kui päikesed ja kuud ulatuvad ja sädelevad ja levitavad oma valgust maailma-avarusse, niisama kaugele ulatub tuhatkordne maailmaruum.

Seal on tuhandeid päikesi, tuhandeid kuusid..., tuhandeid Dzambudvipa-mandreid, tuhandeid Aparagojâna-mandreid, tuhandeid Uttarakuru-mandreid, tuhandeid Pubbavideha-mandreid...´ Dzambudvipa, Aparagojâna, Uttarakuru ja Pubbavideha tähendavad tolleaegsetele Põhja-India elanikele tuntud maailma nelja asustatud piirkonda või maaosa. Mandritest antud kirjelduse põhjal on jõutud järeldusele, et eri maaosade elanikel usuti olevat igaühel oma iseloom ja eluviis.

Tänapäeval oleks see sama, mis öelda, et ´maailmasüsteem sisaldab tuhandeid India, tuhandeid Vene, tuhandeid Hiina ja tuhandeid Araabia mandreid´. Niisuguse väljendiga mõeldakse seda, et maailmakõiksuses on tuhandeid asustatud paiku või taevakehasid.

Seda tsûlanikâ-loka-dhatu`t ehk väikest maailmasüsteemi, mis on maailmakõiksuse väikseim ühik, kuigi see sisaldab tuhandeid päikesi, kuusid ja asustatud taevakehasid, võib võrrelda tänapäevase arusaamaga galaktikatest ehk täheparvedest, millest enamikus on üle miljoni päikese.

Suurem osa tänapäeva astronoome usub, et maakera omaga sarnane elu on võimalik nii meie Linnutee kui ka muude galaktikate päikesesüsteemide taevakehadel. Professor H. Shapley väidab: ´Ka kõige ettevaatlikumate hinnangute järgi on universumis kümme miljardit taevakeha, millel maakera sarnane elu oleks võimalik.´ (´The View from a Distant Star´ New York, London 1963 lk.64)

Teise tuntud täheteadlase, eesti doktori Ernst Öpiku järgi ´võib paljude taevakehade pinnal olla elu. Isegi sel juhul, kui miljonist süsteemist vaid üks oleks asustatud, leiduks maailma-avaruses 10 000 miljonit asustatud süsteemi. Millise vormide ja elutingimuste rikkuse see väljavaade pakub!´ (´The Oscillating Universe´ New York 1960 lk.114)

Galaktikate rühmad

Suuruselt järgmist maailmakõiksuse ühikut kujutatakse varajastes budistlikes kirjutistes hõlmavat tuhandeid väikseid maailmasüsteeme ja seda nimetatakse ´dvisahassi-madzhimikâ-loka-dhatu´ ehk ´kakstuhatkordne keskmine maailmade süsteem´, mis tänapäevase arusaamise järgi oleks siis galaktikatest moodustunud kogum.

Selle on astronoomia avastanud alles hiljuti. Jodrell-Banki observatooriumi juhataja prof. A. C. Lovell ütles BBC raadiosaates aastal 1958: ´Mõned aastad tagasi arvati, et galaktikad on eraldi asuvad saarekesed maailmakõiksuses, kuid praegusel hetkel ollakse seisukohal, et galaktikad moodustavad suuri rühmi. Nii nagu Maa ja taevakehad on seoses Päikesega ja liiguvad ühtse süsteemina läbi ilmaruumi, nõnda on galaktikad mitmekordselt suuremas mõõdus seotud üksteisega mingisugustesse füüsikalistesse süsteemidesse.´

Meie galaktikarühm hõlmab Linnutee, Andromeeda udu ja umbes 20 muud galaktikat. Rühm on hõre, võrreldes näiteks Neitsi tähtkujuga, mis on meie omast ainult kaks korda suurem, kuid sisaldab vähemalt 1000 nähtavat galaktikat. (´The Individual and the Universe´ Oxford University Press 1958 lk.6-7)

Professor Bonnor kirjutab: ´Meie Linnutee kuulub väikeste galaktikarühmade hulka. Teadlased nimetavad seda kohalikuks galaktikarühmaks. See hõlmab kõik galaktikad kahe miljoni valgusaasta kaugusel Maast ja sellesse kuulub paarkümmend. Edasi järgneb umbes 10 miljoni valgusaasta suurune vahemaa, enne kui kohtame uut galaktikat. Kõik galaktikad paistavad koonduvat rühmadesse.

Rühmad võivad olla väiksed nagu meie galaktikarühm või need võivad sisaldada mitmeid sadu või isegi tuhandeid galaktikaid.´ (William Bonnor ´The Mystery of the Expanding Universe´ New York 1964 lk.32) Tundub, et tuhandest galaktikast moodustunud rühm on mingisugune ülempiir, sest paljud rühmad sisaldavad vähem galaktikaid. Teisalt paistis ´tuhatkordse väikese maailmasüsteemi´ järgi ´tuhat´ olevat liiga väike arv.

Et Buddha õpetus on meeldejätmise hõlbustamiseks esitatud lühikese kava kujul ja lähtub paalikeelsetest pühakirjadest, siis on võimalik, et arv ´tuhat´ on valitud kui sobivalt üldine arv, kujutamaks rühmade hierarhiat. Peale selle viidatakse mujal kirjutistes väiksematele ´tuhatkordetest maailmasüsteemidest´ moodustunud rühmadele.

´Madzhima-nikaaja´ ´Sankhâruppati sutta`s´ on põhiühikuna taas ´tuhatkordne maailmasüsteem´ (sahassi-loka-dhâtu). Aga suttas viidatakse sellelegi, et kaks, kolm, neli,..., sada sellist maailmasüsteemi on rühmitunud kokku (sata-sahassi-loka-dhâtu).

Pühakirjades esineb sageli dasa-sahassi-loka-dhâtu, mida peaks vist tõlkima ´kümme tuhatkordset maailmasüsteemi´ ja mis viitab sellele galaktikarühmale, kuhu me ise kuulume. See hõlmab ühtekokku paarkümmend galaktikat, millest kümme on suhteliselt lähedal üksteisele. Ühes kirjutises viidatakse tegelikult ´kümnele lähimale tähesaarekesele´. (Rudolf Thiel ´And There was Light´ New York 1957 lk.355)

Kosmos

Keskmise suurusega maailmasüsteemis sisaldub mõni kuni sada või tuhat galaktikat. Järgmine ühik on keskmise suurusega maailmasüsteemide rühm, s.t. tuhanded keskmise suurusega maailmasüsteemid (teiste sõnadega: galaktikate parved) moodustavad tohutult laiaulatusliku maailmakõiksuse ehk maailmasüsteemi (mahâ-loka-dhâtu), millele mõned teaduslikud tekstid viitavad kui meta-galaktikale.

Ehkki mõned astronoomid oletavad, et maailmakõiksuses on olemas galaktikarühmadest moodustunud parvede hierarhia, on üldine arvamus sellise käsituse vastu. Professor Bonnor on rõhutanud: ´Praegusel hetkel ei teata, kas galaktikarühmad on hierarhias viimased. samuti nagu tähed on ühinenud galaktikateks ehk tähekogudeks ja galaktikad omakorda rühmadeks, siis kas rühmad ühinevad veel superrühmadeks jne.?

Kuigi astronoomid ei ole täiesti ühel meelel, paistab nõnda, et galaktikatest moodustunud rühmad on suurimad eraldi üksused ja pole alust rääkida galaktikarühmade rühmadest.´

(Nüüdseks on galaktikarühmadest suuremad moodustised siiski leitud. Need, nn. galaktikate superparved kujutavad endast galaktikaparvedest, -rühmadest ja üksikgalaktikatest koosnevaid ulatuslikke lapikuid või lineaarseid süsteeme. Hargnedes ja omavahel lõikudes moodustavad superparved maailmaruumis omapäraseid käsna- või lõhutud meekärgede taolisi struktuure. Universumi makrostruktuurist on 1979. a. ´Tähetorni kalendris´ põgusalt kirjutanud J. Einasto, põhjalikumalt J. Jaaniste ajakirjas ´Horisont´ 1981 nr.7 ja 8. Toimetuse märkus.)

Nii oleme lõpuks jõudnud kosmoloogia põhiühikuni - galaktikatest moodustunud rühmani. Praktikas peetakse põhiühikuks üldiselt galaktikat, sest galaktikaid on võimalik eristada kergemini kui galaktikatest moodustunud rühmasid.

Nii tänapäevase astronoomia kui varajaste budistlike pühakirjade kujutlused maailmakõiksusest lõpevad siin. Nüüdisaegne teadus ei ütle enamat, sest teleskoopide vaatluskaugus on piiratud. Kui osutub õigeks väide, et galaktikate kaugenemiskiirus kasvab seda suuremaks, mida kaugemal nad on Maast, siis valguse kiiruse saavutamisel lahkuvad nad teoreetiliselt vaatlusulatusest.

Järelikult on teoreetiliselt nähtav maailmakõiksus piiratud ja mõistatamine, mis toimub sellest väljaspool, osutub puhtaks spekulatsiooniks. Ka varajased budistlikud pühakirjad ei väida, et põhimaailmasüsteem oleks kogu maailmakõiksus, sest küsimusele, kas maailm on oma suuruselt äärtega või ääretu (ananto), vastust ei anta (avjâkata).

Hilisem seletav pärand läheb siiski kaugemale. Üheks ´maailmasüsteemi´ ehk loka-dhâtu vasteks on tðakkavâla, etümoloogiliselt ebamäärane sõna, mis tähendab ´ratas´, ´ring´, ´kera´. Paali keele sõnaraamat, seletades loka-dhâtu`t, ütleb, et see tähendab ´maailmakõiksuse põhiühikut või põhiosa´, ´maailma´, ´kera´ ja et loka-dhâtu teine nimetus on tsakkavâla.

Galaktika nimetamine ´keraks´ või ´rattaks´ on igati sobiv, sest tänapäeva täheteadus on tõestanud, et galaktika meenutab tohutu suurt ketast, mis pöörleb keskpunkti ehk naba ümber. Aga seletusteos väidab, et pööriskogude ehk kerade (tsakkavâla) hulk on ääretu (anantâni tsakkavâlani, ´Manoratha-pûrani´).

See ületab kindlasti varajaste budistlike pühakirjade seisukoha. Seal ei anta vastust maailmakõiksuse algupära või suurust puudutavatele küsimustele. Kui sarvastivaada ja theravaada koolkondade hilisem pärand väidab, et tähekogude ehk maailmasüsteemide hulk on lõputu, siis mahajaana koolkonna kirjutistes öeldakse, et maailmakõiksus on piiritu ajas ja ´et sellel ei ole algust ega lõppu´ (anavarâgra).

Algbudismi järgi ei ole maailmakõiksusel ´teadaolevat algust´ (anamatagga). Buddha ise võis näha maailmasid piiramatult ehk, nagu pühakirjades öeldakse, ´nii kaugele, kui ta ise tahtis´ (jâvatâ âkankheja).

Ta võis ka minevikku uurida lõputult, sest kuigi ta vaatas nii kaugele minevikku kui tahtis, oli alati võimalik minna veelgi kaugemale. Siiski, väites maailma või maailmakõiksuse olevat ääretu ajas ja ruumis, minnakse kaugemale varajase budismi seisukohtadest ning antakse vastus küsimusele, millele ei saa vastata (avjâkata).

Kuigi kõik budistlikud koolkonnad peavad kinni varajaste budistlike pühakirjade antud üldpildist maailmakõiksuse kohta, ei saa alati usaldada nende teadmisi ja selgitusi üksikasjade kohta.

Sarvastivaada koolkonna seletus, mis on esitatud ´Abhidharmakoðas´, erineb theravaada koolkonna seletustest. Põhjuseks on see, et varajase budismi lihtsasse, kuid vapustavasse maailmakõiksuse käsitusse segunes mütoloogilist ainet ja kosmoloogiat eri koolkondade seletuste pärandist.

Mahajaana pühakirjad esindavad tavaliselt varajast seisukohta galaktikasüsteemidest, mis asuvad hajutatult kosmoses. Ainult ´tuhat´ on asendatud ´miljoniga´. Vadzratsedika koolkonna pühakirjad näiteks viitavad maailmakõiksusele kui ´kerale, mis on moodustunud miljon miljonist maailmasüsteemist´.

Müüt ja tõde

Kuna varajased budistlikud pühakirjad on usaldatavamad, ei tohiks unustada, et ainelise maailmakõiksuse suuruse kohta antud teave ei selgita lõplikult varajaste budalaste käsitust kosmosest. Anguttara-nikaaja pühakirjast eespool laenatud kirjakoht räägib äärmiselt ilusatest ainelistest maailmadest (rûpa-loka) ja kõrgemate vaimude või jumalate (deeva) maailmadest, mille olemasolu ühendati aineliste maailmade ehk galaktikatega. Neid pole siiski võimalik näha tavaliste meeltega.

Kas me hülgame selle maailmakõiksuse liigi kui mütoloogiasse kuuluva? Kas Buddhal oli alust uskuda jumalate olemasolusse või oli see ainult tol ajal soositud uskumus, mida Buddha ei kiitnud heaks? Buddha seisukohta võib mõista vastustest, mida ta andis Sangaravale, braahmaninoorukile, kes esitas buddhale selleteemalisi küsimusi.

Sangarava: “Gotama, ütle, kas jumalad on olemas?”

Buddha: “Mul on hea alus (thânaso) uskuda, et jumalad on olemas.”

Sangarava: “Miks vastad minu küsimusele jumalate olemasolust, öeldes, et sul on hea alus uskuda nii olevat? Kas see ei näita, et sinu lause on täiesti vale?”

Buddha: “Kui kelleltki küsitakse, kas jumalad on olemas, siis vastus on kas: “jumalad on olemas” või et “headel alustel on põhjust uskuda, et jumalad on olemas.”

Ja muidugi järeldus, mille arukas inimene teeb nendest vastustest, on kahtlemata, et jumalad on olemas.”

Sangarava: “Miks siis auväärne Gotama ei öelnud kohe sedasi?”

Buddha: “Seepärast, et üldine arvamus peab enesestmõistetavaks, et jumalad on olemas.”

Vastuse tuum on selles, et Buddha väidab, et jumalad on olemas, mitte sellepärast, et üldine arvamus või tavandlik uskumus väitis nii, mis oli tema meelest iseenesest mõistetav, vaid et ta oli isiklikult veendunud jumalate olemasolus ja et tal oli hea alus nii uskuda.

Teisalt pidi Buddha ära kasutama mõningaid tavalisi nimetusi ja looma uusi, et iseloomustada jumalate maailmade eri tüüpe. On muudki, mille põhjal võib otsustada, et Buddha ei nõustunud üldlevinud arusaamadega kui iseenesest mõistetavatega.

Ühes kohas ta ütleb, et teadmatud inimesed usuvad “põrgu” (pâtâla) olemasolusse, aga selline uskumus on väär. “Põrguks” nimetab Buddha valulisi kehalisi aistinguid (“Samjutta-nikaaja” 4. 206). “Taevad” on inimilmast paremad olemasolu liigid, aga “põrgud” inimlikust alamal asuvad olemasolu liigid, kus kõik kogemused on ebameeldivad. Buddha väidab “nägevat” mõlemat maailma. Kui sünnitakse sellisele inimlikust alamale jäävale tasandile (vinipâta), on oht, et osutub raskeks pääseda tagsi inimlikule tasandile.

Põhjenduski antakse: “sest seal ei saa elada head elu, ega õiget eluviisi, ega ole seal võimalust heategudeks, vaid ainult üksteise õgimiseks: tugevam hävitab nõrgemaid olendeid.” (“Samjutta-nikaaja” 5. 455)

Selgeltnägemine

Pühakirjade järgi on Buddhal võime näha maailmasüsteeme ja sealseid olendeid sellepärast, et ta omab selgeltnägemise võimet. Pühakirjades öeldakse: “Buddha, kes oma üleloomuliku selgeltnägemise võime tõttu võib näha ühte maailmasüsteemi, kahte, kolme, …, viitkümmend maailmasüsteemi, tuhatkordset väikest maailmasüsteemi, kakstuhatkordset keskmist maailmasüsteemi ja kolmtuhatkordset suurt maailmasüsteemi.”

Ta võis näha nii kaugele avarusse kui ise tahtis - nii tohutu ja terav oli Buddha selgeltnägemise võime. Seepärast tema kohta öeldakse, et Buddha on selline, kelle silmad on lahti (vivata-tsakkhu, “Niddesa” 1. 2. 355).

Buddha õpilaste selgeltnägemise võime nii pühakirjade kui ka nende selgituste järgi ei olnud piiritu. Anuruddha, keda peeti selgeltnägemise võime saavutanutest kõige paremaks, võis näha ainult “tuhatkordset maailmasüsteemi”: “Harjutades ja arendades Nelja Tähelepanelikkuse Liiki*, olen saavutanud võime näha tuhatkordset maailmasüsteemi.”

(* Neli Tähelepanelikkuse Liiki: 1) esemete maailma; 2) oma mina (keha, liigutuste, tunnete, mõtete); 3) inimeste ja 4) tõe tähelepanemine. Tõlkija.)

Kosmilised nähtused

Mõned Buddha juhtumisi pillatud märkused tunduvad pärinevat selliselt isikult, kes on teinud vaatlusi kosmilises avaruses. Ühes kirjakohas Buddha ütleb: “Mungad, galaktikate vahelises avaruses on pimedus (Woodward kasutab nimetust “tähtede vaheline avarus”), läbitungimatu pimedus, mis on ilma jäänud Päikese ja Kuu särast.” Praegune astronoomia tunnistab sellise ütlemise õigeks. Me näeme nõnda palju valgust seetõttu, et oleme õnneks Päikesele lähedal.

Elu ebakindlust nendes maailmades rõhutatakse mõnikord kosmiliste nähtuste väga ilmekate kirjeldustega. Buddha õpetab, et kui sadade tuhandete aastate pikkune ajastu on kulunud, tuleb aeg, mil lakkab sadamast ja looma- ning taimeriik hävib.

Ta räägib ka ajast, mil taevasse ilmub korraga seitse päikest ja Maa koos kõrgeimate mägedega, kuigi need tunduvad nõnda kindlatena, kaob suitsuna õhku, ega jää järele muud kui tuhka. Buddha räägib nii nagu oleks ise olnud nende sündmuste pealtnägija. Ta ütleb: “Kes võiks uskuda, et see maakera või Sumeru, mis on kõrgeim mägede seas, ära põleb ja hävib, kui seda ise ei näeks.”

Praeguse täheteaduse järgi võib tähtedest moodustuda kosmilisi vesinikupomme, mis lahvatavad leekidesse, plahvatavad ja põletavad ära oma planeedid, mõjudes isegi naaber-päikesesüsteemidele. Täheteadlane, kes räägib sellisest võimalusest, ütleb: “Inimkond kogeb igal juhul õudse hävingu, kui kogu planeet kaob suitsupilvena õhku.” (R. Thiel “And There was Light” lk.329) Selliseid plahvatavaid tähti, mida aeg-ajalt märgatakse näiteks Linnutees, nimetatakse noovadeks või supernoovadeks. Galaktikate kokkupõrge, millest on samuti tähelepanekuid, paneks toime sama hirmsa hävingu.

Aeg ja suhtelisus

Aga maailmade hävimine, mille tagajärjel tekib taolisi nähtusi kõikides maailmasüsteemides, toimub vaid teatud ajastu lõpul. Taolist ajastut nimetatakse kappa`ks. Raamatutes on arvukalt võrdlusi, mis iseloomustavad tolle ajastu tohutut pikkust.

Ühe kirjakoha järgi: “Kui oleks olemas raudmüüriga ümbritsetud linn, mille müüri pikkus, laius ja kõrgus oleks üks jodzaana (14 km) ja see täidetaks sinepiseemnetega ja seejärel võetaks igal sajandal aastal sealt üks seeme ära, siis ikkagi saaksid sinepiseemned kiiremini otsa ja töö tehtud kui üks maailma ajastu jõuaks lõpule. Nõnda mõõtmatult pikk on see ajajärk. Ja maailma ajastutest on kulunud juba kaua aega tagasi enam kui üks, enam kui sada, enam kui tuhat, enam kui sada tuhat.” (“Samjutta-nikaaja” 2. 182)

Maailmakõiksus kogeb kaht muutumise peaetappi, nimelt paisuvat ja kokkutõmbuvat maailma ajastut. Paisuva maailma ajastu on ajajärk, mil maailmakõiksus laieneb ja avaneb väljapoole (vivatta-kappa). Teise ajajärgu kuludes tõmbub maailmakõiksus kokku ja hävib (samavatta-kappa). Ühes teises kirjakohas on maailmakõiksuse areng esitatud nelja etapina: 1) paisumine; 2) etapp, mil maailm püsib paisunud olekus; 3) kokkutõmbumise etapp; 4) etapp, mil maailm püsib kokkutõmbununa.

On palju teooriad, mille abil teadlased üritavad seletada maailmakõiksuse liikumist. Ühe teooria järgi maailm paisub ja tõmbub kokku seni, kuni prof. Bonnori ütluse kohaselt kokkutõmbumine aeglustub ja lakkab ning maailm hakkab taas paisuma. See teooria on viimasel ajal leidnud poolehoidu uute avastuste mõjul.

Raamatutes mainitakse ka aja suhtelisust maailmakõiksuse eri osades, s.t. räägitakse maakeral mõõdetava aja ja taevakehadel mõõdetava aja suhetest. Ühele päevale kusagil maailmaruumis võib Maal vastata näiteks 50, 100, 200, 400 või 1600 aastat. Selline on üldjoontes ja lühidalt varajane budistlik arusaam maailmakõiksusest.


K. N. Jayatilleke, filosoofia professor, Sri Lanka Ülikool
Algteos: ´Facets of Buddhist Thought´
Buddhist Publikation Societi, Kandy, Sri Lanka 1971

Tõlkinud Erik Arro, 1991