Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

DNA: TILLUKE KOOD, MIS KUMMUTAB EVOLUTSIOONI

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Dna-molecule.jpg
Dna-0.jpg
Chariot-0.jpg
Budda-kass.jpg
Christmas Clock.jpg
Jainism WQ.jpg
03.jpg
Chinchariot.jpg
Chinese kitchen.jpg
Fpahu-obama1109.jpg
Miss china.jpg
Arnold loosungid.jpg


Uurides uut universumit - universumit raku sees - avastavad teadlased hämmastavaid infosüsteeme, mis on keerukamad kui kõik inimkonna helgemate peade poolt siiani loodu. Kuidas need sinna sisse said ja mida see tähendab evolutsiooniteooria jaoks?

1953, enam kui pool sajandit tagasi, toimus kaks suurt saavutust.

Esimene oli edukas tõus Mount Everestile, maailma kõrgeimale mäele. Sir Edmund Hillary ja tema teejuht Tenzing Norgay jõudsid sel aastal mäetippu. See on saavutus, mida peetakse siiani mägironijate ülimaks õnnestumiseks. Sellest ajast alates on enam kui tuhanded mägironijad tippu jõudnud ja igal aastal üritavad seda veel sajad.

Ometi oli 1953. aasta teisel saavutusel maailmale märksa suurem mõju. Igal aastal liituvad mitmed tuhanded selles saavutuses osalejate ridadega, lootuses jõuda kuulsuse ja eduni.

Just 1953 saavutasid James Watson ja Francis Crick võimatuna näiva - avastasid sügaval meie rakkude tuumas asuva geneetilise struktuuri. Meie nimetame seda geneetilist materjali DNAks, mis on ingliskeelne lühend desoksüribonukleiinhappe tähistamiseks.

DNA molekuli kahespiraalse struktuuri avastamine võimaldas teadlastel hakata uurima sinna sisse peidetud koodi. Nüüd, enam kui pool sajandit peale algset avastust on DNA kood dešifreeritud, kuigi paljusid selle elemente veel hästi ei mõisteta.

Senistel avastustel on tugev mõju Darwini evolutsiooniteooriale, mida õpetatakse koolides kõikjal üle maailma ja mille kohaselt on kõik elusolendid arenenud looduslikes protsessides mutatsiooni ning loodusliku valiku tulemusel.

Hämmastavad paljastused DNA kohta

Kui teadlased hakkasid dekodeerima inimese DNA molekuli, leidsid nad midagi üsna ootamatut - erakordse "keele", mis koosneb umbes 3 miljardist geneetilisest märgist. USA Washingtoni osariigi Seattle'i linnas asuva Discovery Instituudi teadus- ja kultuurikeskuse direktor dr. Stephan Meyer ütleb: "Üks kahekümnenda sajandi kõige erakordsemaid avastusi oli see, et DNA sisaldab tegelikult teavet - detailseid juhiseid proteiinide kogumiseks - neljakohalise digitaalkoodi kujul" (tsiteerinud Lee Strobel, The Case for a Creator, 2004, lk 224).

Seda on raske ette kujutada, kuid inimese DNAs sisalduv infohulk võrdub üldjoontes 12 komplekti Encyclopedia Britannica'ga. See on 384 köite väärtuses uskumatult detailset teavet, mis täidaks 15 meetrit raamatukogu riiuleid.

Nende tegeliku suuruse juures, mis on vaid kaks miljondikku millimeetrit, sisaldaks molekulaarbioloogi Michael Dentoni sõnul kõigest teelusikatäis DNAd kogu informatsiooni, mis on vajalik kõigi eales maa peal elanud elusolendite liikide proteiinide loomiseks ja "järgi jääks veel piisavalt ruumi kõigi eales kirjutatud raamatute sisu jaoks" (Evolution: A Theory in Crisis, 1996, lk 334).

Kes või mis suudaks muuta sellise informatsiooni nii tillukeseks ja seada selle tohutu hulga "tähti" õigesse järjekorda nagu geneetika käsiraamatu? Kas evolutsioon oleks suutnud järk-järgult arendada välja sellise süsteemi?

DNA sisaldab geneetilist keelt

Vaatame esmalt mõningaid selle geneetilise "keele" omadusi. Et seda võiks nimetada keeleks, peab see sisaldama järgmisi elemente: tähestikku või kodeerimissüsteemi, õigekirja, grammatikat (sõnade õiget järjestust), tähendust (semantikat) ja sihipärast eesmärki.

Teadlased on kindlaks teinud, et geneetilisel koodil on olemas kõik need elemendid. Dr. Stephen Meyer selgitab: "DNA kodeerimispiirkondadel on täpselt samad relevantsed omadused nagu programmeerimiskoodil või keelel" (tsiteerinud Strobel, lk 237, rõhuasetus originaaltekstist).

Ainsad muud koodid, mida peetakse tõelisteks keelteks, on kõik inimeste loodud. Kuigi me teame, et koerad hauguvad ohtu haistes, mesilased juhatavad teisi mesilasi tantsuga toiduse juurde ja vaalad häälitsevad - kui tuua vaid mõned näited muude liikide suhtlusest - ei ole ühelgi neist suhtlusviisidest keele ülesehitust. Neid peetakse vaid madalatasemelisteks suhtlussignaalideks.

Ainsad kommunikatsioonitüübid, mida loetakse kõrgetasemelisteks, on inimkeeled, tehiskeeled nagu arvutikoodid ja morse ning geneetiline kood. Üheski teises kommunikatsioonisüsteemis ei ole leitud keele põhitunnuseid.

Microsofti asutaja Bill Gates kommenteeris: "DNA on nagu tarkvara, ainult et palju keerulisem kõigest, mis me eales oleme välja mõelnud."

Kas te suudate ette kujutada, et midagi veel keerukamat kui superarvutil töötav täiuslik programm on loodud juhuse läbi evolutsiooniprotsessis - hoolimata sellest kui palju aega, mutatsioone ja looduslikku valikut on arvesse võetud?

DNA keel ei ole sama, mis DNA molekul

Viimased uuringud informatsiooniteooria alal on viinud hämmastavate järeldusteni - nimelt, et informatsiooni ei saa käsitleda samas kategoorias mateeria ja energiaga. On tõsi, et mateeria või energia võib kanda informatsiooni, kuid nad pole sama, mis informatsioon ise.

Näiteks selline raamat nagu Homerose "Ilias" sisaldab infot, kuid kas füüsiline raamat ise on info? Ei, raamatu materjalid - paber, tint ja liim kannavad sisu, kuid nad on vaid vahendid selle transportimiseks.

Kui raamatus sisalduvat teavet edastatakse suuliselt, kirjutatakse kriidiga või reprodutseeritakse elektrooniliselt arvutis, ei mõjuta selle edastamise vahend teabe kvaliteeti. "Tegelikult on sõnumi sisu sõltumatu meediumi füüsilisest vormist," ütleb professor Phillip Johnson (Defeating Darwinism by Opening Minds, 1997, lk 71).

Sama põhimõte sisaldub geneetilises koodis. DNA molekul kannab geneetilist keelt, ent keel ise on oma kandjast sõltumatu. Sama geneetilise info võib kirjutada raamatusse, salvestada CD-plaadile või edastada üle Interneti ning ometi ei muutu seda edastavate vahendite muutmisel sõnumi sisu ega kvaliteet.

Nagu ütleb George Williams: "Geen on infopakett, mitte objekt. Põhipaaride muster DNA molekulis määratleb geeni. Kuid DNA molekul on vahendaja, mitte sõnum" (tsiteerinud Johnson, lk 70).

Informatsioon mõistuslikust allikast

Lisaks on avastatud, et taoline kõrgetasemeline informatsioon pärineb ainult mõistuslikust allikast.

Selgitab Lee Stroibel: "Andmed elu tuumas ei ole kaootilised, nad pole lihtsalt korrastatud sarnaselt soolakristallidega, kuid neis sisalduv keeruline ja spetsiifiline teave võib toime tulla hämmastava ülesandega - bioloogiliste seadmete ehitamisega, mis ületavad kaugelt inimeste tehnilisi oskusi" (lk 244).

Näiteks selle geneetilise keele täpsusaste on taoline, et avastamata jäänud keskmine viga võib ilmneda ühe veana 10 miljardi märgi kohta. Kui viga juhtub esinema koodi ühes kõige tähtsamas osas, geenides, siis võib see põhjustada haigusi nagu näiteks sirpraku aneemia. Kuid isegi kõige parem ja intelligentsem masinakirjutaja maailmas ei saavuta sellist taset, et ta teeks vaid ühe vea 10 miljardi tähemärgi kohta - kaugel sellest.

Uskuda, et geneetiline kood arenes välja järk-järgult darvinistlikus stiilis, tähendaks eirata kõiki teadaolevaid seadusi, mis käsitlevad mateeria, energia ja loodusseaduste toimimist. Tegelikult pole loodusest leitud ühtegi näidet rakusisesest infosüsteemist, mis areneks järk-järguliselt uueks täisfunktsionaalseks infoprogrammiks.

Michael Behe, biokeemik ja Pennsylvania Lehigh Ülikooli professor selgitab, et geneetiline info on peaasjalikult käsiraamat ja toob selle kohta mõned näited.

Ta kirjutab: "Kujutage ette samm-sammulist [geneetiliste] juhiste nimestikku. Mutatsioon on muutus ühes juhiste reas. Selle asemel, et öelda: "Võtke veerandtolline pähkel," võib mutatsioon öelda: "Võtke 3/8-tolline pähkel." Või "pange ümmargune pulk ümmargusse auku" asemel võib meieni jõuda hoopis "pange ümmargune pulk kandilisse auku"... Mida aga mutatsioon ei saa teha, on muuta ühel astmel kõiki juhiseid - näiteks [anda juhised] ehitada raadio asemel faksiaparaat" (Darwin's Black Box, 1996, lk 41).

Niisiis sisaldub meie geneetilises koodis tohutult keeruline kogum juhiseid, mille on suurejooneliselt kujundanud inimestest kõrgem mõistuslik allikas.

Isegi üks geneetilise koodi avastajatest, hiljuti surnud agnostik Francis Crick möönis peale aastatepikkust tööd koodi dešifreerimisel, et "aus inimene, kellel on olemas meile tänaseks kättesaadavad teadmised, saab vaid öelda, et teatud mõttes näib elu päritolu hetkel peaaegu imena, sest tingimusi, mis peavad selle tekkeks rahuldatud olema, on niivõrd palju" (Life Itself, 1981, lk 88, rõhuasetused lisatud).

Evolutsioon ei suuda vastuseid anda

On hea meeles pidada, et vaatamata maailma teaduslaboratooriumite kõikidele jõupingutustele mitme aastakümne kestel, ei ole nad suutnud produtseerida isegi ühte inimese juuksekarva. Kui palju keerulisem peab olema terve keha loomine, mis koosneb ligemale 100 triljonist rakust!

Kuni siiani võisid Darwini evolutsiooniteooria toetajad üritada vastata oma kriitikutele võimalike selgitustega elu keerukuse kohta. Nüüd peavad nad aga seisma silmitsi informatsiooni dilemmaga: kuidas on võimalik, et tähendusrikas ja täpne informatsioon on tekkinud juhuse, see tähendab - mutatsiooni ja loodusliku valiku läbi? Ükski neist ei sisalda mõistuslikkuse mehhanisme, mis on vajalikud geneetilises koodis sisalduva keeruka info loomiseks.

Enamuses koolides õpetatakse Darwini evolutsiooniteooriat jätkuvalt faktina. Kuid üha enam teadlasi leiab selle olevat puuduliku. Endine ateist Patrick Glynn ütleb: "Veel 25 aastat tagasi oleks arukas inimene, kes kaalus puhtteaduslikku tõendusmaterjali sellel teemal, toetanud tõenäoliselt skeptitsistlikku lähenemist [Looja olemasolu küsimuses]. Enam ei ole see nii." Ta lisab: "Tänapäeval toetavad konkreetsed andmed tugevalt Jumala hüpoteesi. See on kõige lihtsam ja ilmsem lahendus..." (God: The Evidence, 1997, lk 54-55, 53).

Geneetilise info kvaliteet on sama

Evolutsiooniteooria räägib meile, et juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku kaudu arenevad välja elusorganismid. Evolutsioon tähendab siiski elusorganismi teatud aspektide järk-järgulist muutumist kuni temast saab uut tüüpi olend ja see saab toimuda ainult geneetilise informatsiooni muutumise teel.

Mida me siis avastame geneetilise koodi kohta? Info põhiomadused osutuvad samaks nii tagasihoidliku bakteri või taime kui ka inimese puhul. Bakteril on geneetiline kood lühem, kuid kvalitatiivselt edastab see juhiseid sama täpselt ja peenelt kui inimese geneetiline kood. Lihtsate bakterite ja vetikate puhul leiame me samad keele eeltingimused, mis ka inimese puhul - tähestiku, grammatika ja semantika.

Iga geneetilist infot kandev rakk, bakterist inimeseni, koosneb molekulaarbioloog Michael Dentoni sõnul "tehiskeeltest ja nende dekodeerimissüsteemidest, mälupankadest info hoiustamiseks ja kättesaamiseks, elegantsetest kontrollsüsteemidest, mis reguleerivad osade ja komponentide automaatset koondamist, turva- ja kontrollseadmetest kvaliteedikontrolli teostamiseks, detailide tootmisel ja modulaarsel ehitusel põhinevatest montaažiprotsessidest... [ja] tootlikkusest, millega ei suuda võistelda ka meie kõige arenenumad masinad, sest ta suudab mõne tunniga kopeerida kogu oma struktuuri" (Denton, lk 329).

Kuidas saaks siis bakteri geneetiline informatsioon areneda aja jooksul teist tüüpi olendi informatsiooniks kui vaid üks või paar väikest viga selle bakteri DNA miljonites märkides võivad ta tappa?

Jälle on evolutsionistid sellel teemal ebaharilikult vaiksed. Neil ei ole selle kohta toimivat hüpoteesi. Lee Strobel kirjutab: "2 meetrit DNAd, mis on keritud meie kõigi kehade igasse 100 triljonisse rakku, sisaldab neljamärgilist keemilist tähestikku, mis sätestab täpsed montaažijuhised proteiinidele, millest meie kehad on valmistatud... Ükski hüpotees pole suutnud isegi ligilähedaselt selgitada, kuidas see informatsioon sai bioloogilisse mateeriasse looduslikul viisil" (Strobel, lk 282).

Infosüsteemide professor Werner Gitt ütleb tabavalt: "Kõigi evolutsiooniliste seisukohtade põhiviga on info päritolu elusolendite kohta. Ei ole kunagi suudetud näidata, et kodeerimissüsteem ja semantiline informatsioon võiksid olla ise tekkinud [mateeriast]... Infoteoreemide kohaselt ei saa see kunagi võimalikuks. Elu puhtalt materiaalne päritolu on seega [välistatud]" (Gitt, lk 124).

Otsustav argument

Lisaks meie poolt käsitletud tõendusmaterjalile DNA informatsiooni mõistusliku loomise kohta jääb üle veel üks hämmastav fakt - DNA koodis sisalduvate geneetiliste märkide ideaalselt sobilik arv info säilitamiseks ja tõlkimiseks.

Veelgi enam - DNA kopeerimismehhanism vajab maksimaalselt efektiivseks toimimiseks, et igas sõnas sisalduvate tähtede arv oleks paarisarv. Kõigist võimalikest matemaatilistest kombinatsioonidest on sobivaimaks numbriks säilitamiseks ja ümberkirjutamiseks just neli märki või tähte.

Just see neljamärgiline digitaalkood on avastatud Maa kõigi elusolendite geenidest. Nagu ütleb Werner Gitt: "Elusolendite kodeerimissüsteem on inseneriasjanduse seisukohast optimaalne. See fakt toetab argumenti, et tegu on pigem eesmärgipärase loomingu kui [õnneliku] juhusega" (Gitt, lk 95).

Veel tunnistajaid

Darwini ajal - kui tema raamat "Liikide põlvnemisest" 1859. aastal avaldati - näis elu märksa lihtsamana. Tolleaegsetes primitiivsetes mikroskoopides paistis rakk vaid kuhja tarretise või lihtsa protoplasmana. Nüüd, peaaegu 150 aastat hiljem on see seisukoht märkimisväärselt teisenenud, kuna teadus on avastanud raku sees virtuaalse universumi.

Professor Behe kirjutab: "Kunagi loodeti, et elu alus on äärmiselt lihtne. See lootus on nüüd purustatud. Nägemine, liikumine ja muud bioloogilised funktsioonid on osutunud mitte vähem keerulisteks telekaameratest ja autodest. Teadus on saavutanud tohutut edu elu keemia mõistmisel, kuid bioloogiliste süsteemide peensus ja keerukus molekulaarsel tasandil on halvanud teaduse jõupingutused nende päritolu selgitamiseks" (Behe, lk X).

Dr. Meyer peab viimaseid avastusi DNA kohta evolutsiooniteooria Achilleuse kannaks. Ta märgib: "Evolutsionistid üritavad jätkuvalt rakendada Darwini 19. sajandi mõtteviisi 21. sajandi reaalsusele ja see ei toimi... Ma arvan, et bioloogias aset leidev inforevolutsioon lööb hingekella darvinismile ja keemilise evolutsiooni teooriatele" (tsiteerinud Strobel, lk 243).

Milline on dr. Meyeri järeldus? "Ma usun, et teadus tunnistab deismi kasuks. Kuigi alatiseks jäävad püsima pingekolded ja lahendamata konfliktid, on viimase viie aastakümne arengud teaduses kulgenud tugevalt deistlikus suunas" (ibid, lk 77).

Bioloogia professor Dean Kenyon, kes vaidlustas oma varasema teose darvinistliku evolutsiooniteooria teemal - peamiselt DNAs sisalduva informatsiooni avastuste tulemusel - väidab: "See molekulaargeneetika uus maailm [on] koht, kus me näeme kõige paeluvamat tunnistust loomisest Maa peal" (ibid, lk 221).

Hiljaaegu tunnistas maailma üks kõige kuulsamaid ateiste, professor Antony Flew, et ta ei suuda selgitada, kuidas DNA loodi ja arenes evolutsiooni tulemusel. Nüüd tunnistab ta vajadust mõistusliku allika järele, kes on osalenud DNA koodi loomises.

Ta ütles: "Minu arvates on DNA materjal näidanud, et nende erakordselt erinevate elementide kokku kogumisel peab olema tegev olnud mõistus" (tsiteerinud Richard Ostling, "Leading Atheist Now Believes in God", Associated Press, 9. detsember 2004).

"Tehtud kardetavaks imeks"

Kuigi need on kirjutatud tuhandeid aastaid tagasi, kõlavad kuningas Taaveti sõnad meie imeliste inimkehade kohta endiselt tõestena. Ta kirjutas: "Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus! Ma tänan sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks... Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti!" (Ps 139:13-15, rõhuasetused lisatud).

Mis saab selle kõige valguses evolutsiooniteooriast? Agnostiline teadlane Michael Denton järeldab: "Lõpuks ei ole darvinistlik evolutsiooniteooria ei enamat ega vähemat kui 20. sajandi suur kosmogooniline müüt" (Denton, lk 358).

Kõigel sellel on tohutu mõju meie ühiskonnale ja kultuurile. Professor Johnson teeb selle selgeks, öeldes: "Kõik 20. sajandi ajalookäsitlused loetlevad üles kolm kõige mõjukamat mõtlejat: Darwin, Marx ja Freud. Kõiki kolme peeti nende kõrgajal 'teaduslikeks'(ja seega märksa usaldusväärseimaks kui kedagi või midagi 'religioosset')."

"Ometi on Marx ja Freud langenud ning isegi nende järgijate kahanevad hulgad ei väida enam nagu oleks nende nägemused põhinenud mõnel metodoloogial, mida annaks mingilgi viisil võrrelda eksperimentaalse teadusega. Ma olen veendunud, et Darwin on selles reas järgmine. Tema langemine saab olema neist kolmest võimsaim" (Johnson, lk 113).

Evolutsiooniteooria on valitsenud ligemale 150 aastat koolides, ülikoolides ja ajakirjanduses. Kuid nüüd kui on avastatud, mida kujutab endast DNA kood, kui keeruline on rakk ja on teatavaks saanud fakt, et informatsioon on midagi täiesti erinevat mateeriast ning energiast, ei saa evolutsiooniteooria enam pääseda lõpptulemuse käest. Tõendusmaterjal kuulutab evolutsiooniteooriale šahhmatti!


ARTIKLI TEKST INGLISE KEELES



Professor Werner Gitti järeldused DNAst leitud informatsiooni põhjal


Oma raamatus In the Beginning Was Information (Alguses oli informatsioon) teeb infosüsteemide ekspert, dr. Werner Gitt DNAst leitud informatsiooni põhjal teatud järeldused. Siin on kokkuvõte:

Kuna DNA koodil on kõik informatsiooni põhiomadused, siis peab sellel informatsioonil olema saatja.

Kuna DNA informatsiooni tihedus ja keerukus on miljoneid kordi suurem kui kaasaegsel inimtehnoloogial, peab saatja olema ülimuslikult arukas.

Kuna saatja peab olema kodeerinud (salvestanud) informatsiooni DNA molekuli ja ehitanud molekulaarsed bioseadmed kodeerimiseks, dekodeerimiseks ning rakkude käigus hoidmiseks, peab saatja olema eesmärgipärane ja ülimalt võimas.

Kuna informatsioon on mittemateriaalne olem ja ei saa pärineda mateeriast, peab saatjal olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna informatsioon ei saa pärineda mateeriast ja seda loob ka inimene, peab inimloomuses olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna bioloogiline informatsioon saab pärineda vaid mõistuslikult saatjalt ja kõik keemilise ning bioloogilise evolutsiooni teooriad rajanevad eeldusel, et informatsioon pärineb ainult mateeriast ja energiast (ilma saatjata), siis on keemilise ja bioloogilise evolutsiooni teooriad ekslikud.

Mario Seiglie, The Good News Magazine, May/June 2005

Tilluke kood, mis kummutab evolutsiooni.htm link