Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

ERSP ei teinud kompromisse - Eve Pärnaste

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Eesti lipp.jpg

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamisest on möödunud 20 aastat, Eesti Vabariigi taastamist ette kuulutanud seltskond on tänaseks laiali läinud. Tollane vaim elab inimestes ka täna, selgub jutuajamisel ühega vabadusvõitluse võtmeisikutest — Eve Pärnastega.

Täna teatakse tollastest tegijatest peamiselt kahte nime, Lagle Parekit ja Tunne Kelamit. Kõige suurema lugupidamise juures nende vastu, palun rääkige, kes olid teised ja mis neist tänaseks on saanud? 21. jaanuaril 1988 allkirjastasid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ettepaneku koos programmiga 14 inimest: Vello Väärtnõu ( ERSP loomine oli tema idee ), Eke-Pärt Nõmm, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahonen, Erik Udam, Karin Inno, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese, Mati Vilu ja Arvo Pesti. Ettepanek avalikustati koos allakirjutanute aadressidega 30. jaanuaril ja kutsuti üles ERSP loomisega ühinema.

Väärtnõu ja Orula ei ela juba 20 aastat Eestis. E. Udam, E.-P. Nõmm ja E. Ratas on surnud. Mõned ettepanekule alla kirjutanutest on pensionil, mõned teevad erialast tööd. Poliitikaga ei tegele enam keegi. See on minu arvates täiesti arusaadav. ERSP oli nagu eelsalk, ERSP-sse kuulumine nõudis julgust ja teisi iseloomujooni kui tavapoliitikas olemine, mis nõuab pidevaid kompromisse. ERSP ei teinud kompromisse oma põhieesmärgi – Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel taastamise — nimel, ERSP hoidis kindlat liini ja osales selle elluviimisel täie jõuga. Kui eelsalk oli oma töö teinud, pöördus enamik neist oma igapäevaelu juurde tagasi.

Kes on Vello Väärtnõu, kas ja kuidas olid seotud ERSP ja Taola ehk Eestimaa Budistlik Vennaskond?

Kunstnik Vello Väärtnõu oli Eestimaa Budistliku Vennaskonna rajaja ja juht (Taolaks kutsuti Vennaskonna liikmeid ja lähiringkonda) ja seotud on vennaskond ainult V. Väärtnõu ja E.-P. Nõmme kaudu – ERSP ettepaneku tegemisel, allakirjutanute leidmisel ja ettepaneku avalikustamisel 30. jaanuari pressikonverentsil välisajakirjanikele Moskvas. Juba 11. jaanuaril lendasid nad Eestist minema. Väärtnõu pandi KGB poolt valiku ette: kas vangimaja (põhjuse ikka leiab) või emigratsioon. Nõmm oli varem esitanud emigreerumisavalduse. Edasised ettevalmistused ERSP loomiseks toimusid ilma nendeta.

Kogumiku "Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg” koostamine on kindlasti ka Teie enda mälu värskendanud.

Muidugi. Lugesin tolleaegseid materjale (ka enda kirjutatud ülevaateid sündmustest ja avalikke kirju) ning hämmastusega avastasin, et olen teinud asju, mida üldse enam ei mäleta. Minu märkmikud on täis üritusi ja inimeste nimesid, kellega olen asju ajades kohtunud, aga ma ei mäleta midagi. Ununenud on sündmuste toimumise aeg, isegi aastatega võib eksida. Õnneks oli 1988. aastal olemas MRP-AEG Infobülletäänid, kus on kirjas kõik olulised sündmused.

Hiljem avaldati palju materjali ERSP ajalehtedes. ERSP liikmete mälestustes on muidugi kirjas palju selliseid fakte, millest ma ei olnud ka siis teadlik. Sündmusi oli ERSP loomise ajal tohutult tihedalt, aja kulg oli väga veider – kolm päeva tagasi toimunu võis tunduda nädalate või kuude taguse ajaloona. Koostatavas kogumikus ei ole võimalik põhjalikult kogu ERSP aega käsitleda, keskendutud on algusaegadele, mil ERSP oli paljudel juhtudel esirinnas ja ainuke. Pärast tulid juba ka teised parteid ja hakkas koostöö.

Hiljuti võrreldi Postimehe kommentaariumis Teid Eesti saadiku Jaaksoniga, kes New Yorgis Saksa DV diplomaatidega vesteldes oli nimetanud Berliini müüri kadumist ja Saksamaa ühinemist asjade loomulikuks käiguks. Teie väitsite samal 1988. aastal ajalehele The Globe and Mail, et Eesti iseseisvumine on loomulik protsess ja selle teostumine on iseenesestmõistetav. "Pärnaste ja Jaakson olid sarnased selle poolest, et nende mõistus ei olnud summutatud oleviku olukorra poolt,” teeb Torontos elav härra Kalep järelduse. Mis tunne on olla summutamata mõistusega?

Sellises kontekstis – väga hea! Ja mulle alati omane olnud. Teinekord ei tasu üldse oma jalge ette vaadata, kus võib olla takistusi – tuleb vaadata kaugemale, sihi poole. Oma mõistust ja vaistu usaldades leiab jalg tee läbi risu kõndimiseks. Kui keskendada pilk igale palgile ja kivile, võibki nende vahele koperdama jääda, tekib lootusetuse ja jõuetuse tunne.

Kuid kas see oligi üldse mõistuse küsimus?

Pigem oli see õigluse jaluleseadmise vajaduse ja usu küsimus. Eesti Vabariik tuli taastada! Ja ERSP-d asutama hakates olin ma absoluutselt veendunud, et see nii juhtubki. Ma uskusin sellesse raudselt ja just see andiski enesekindlust ja jõudu tol ajal tegutsemiseks. Aeg oli küps, rahvas hakkas kaasa tulema. Veljo Kalepit tänan selle eest, et üks tema ajaleheartikkel, kus ta tsiteeris mu tolleaegset intervjuud mingile välisajalehele, tuletas mulle meelde, et olin tol ajal kindel, et Eesti iseseisvub hiljemalt 1991. aastal. Nii läkski! Miks ma just nii arvasin, ei oska öelda.

ERSP inimestest räägitakse legende, nad ei tundnud hirmu ega kadedust. Nad tahtsid taastada Eesti riikliku iseseisvust õigusliku järjepidevuse alusel.

Need ei ole legendid – hirmu tõesti ei tuntud, kadedust ka mitte. Ja mida seal oligi kadestada? Ei kadestatud isegi neid, kes jõudsid ühisesse üritusse suurema panuse anda. Tuli muidugi ette, et mõned (ja need ei olnud ERSP-lased) üritasid hoida ettevaatlikumat joont ja aeglasemat tempot: arutame enne läbi mustad stsenaariumid. Aga musti stsenaariume oli nii palju, et kui me kasvõi ühte neist oleksime lahkama hakanud, oleks päev õhtul olnud ja me ei oleks midagi jõudnud teha oma stsenaariumi kordamineku heaks!

Kui me oleksime jäänud kuulama neid, kes hädaldasid, et ERSP ajab pilli lõhki ja kohe tulevad tankid ja mis kõik veel, siis oleks meie sõnum ähmastunud ja jäme ots oleks läinud nende kätte, kes ühel või teisel moel ihalesid nõukogude korda. Ma olen absoluutselt kindel, et kui ei oleks olnud ERSP julget algatust vabariigi taastamise eesmärgiga välja tulles ning ERSP, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liidu organiseeritud kodanike komiteede liikumist ja Eesti Kongressi, siis oleks sõlmitud kas liiduleping N. Liiduga, kehtestatud uue riigina nn. kolmas vabariik kodakondsuse nullvariandiga ja me oleksime nii või teisiti SRÜ-s. Rahvas tahtis ju enamuses Eesti Vabariigi taastamist, poliitikute hulgas aga jätkusid võitlused kuni 20. augustini, mil viimaks siiski jäi peale Eesti Kongressi (ja ERSP) joon ja vabariik taastati.

On ka väidetud, et ERSP oleks võinud Eesti iseseisvudes kohe laiali minna, sest eesmärk oli saavutatud.

ERSP loomise ettepaneku teksti koostamise ajal me arutasime, et ERSP läheb laiali siis, kui iseseisvus taastatud. See tundus meile loogiline – teerajajad on oma töö teinud, riigi ülesehitamine nõuab teist tüüpi inimesi. Kusagile me seda mõtet kirja ei pannud, see oleks olnud juba nagu ette allaandmine.

Selleks ajaks, kui siht saavutatud, oli mul see mõte ununenud. Partei hakkas elama oma elu, oleks olnud selle liikmete vastu ebaõiglane tõstatada laialimineku ideed, keegi ei oleks sellest aru saanud. Ja iseseisvuse saavutamise ja seadusliku riigivõimu taastamise vahele (Riigikogu valimised 1992) jäi terve aasta täis võitlust väga oluliste riigiõiguslike põhimõtete üle, milles ERSP-l oli kaalukas sõna öelda.

Olete lõpetanud 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli. Mina läksin sel ajal kooli ega oska ette kujutada, kuidas Teie vaadetega inimesel lasti ülikool lõpetada ning mida õieti tegi nõukogude ajal üks sotsioloog? Mis on Teid toitnud, nii enne kui nüüd, et olete jäänud hingelt puhtaks ja läbini positiivseks?

Ma olen sündinud väga heal ajal. Hruštšov oli võimul 1965. aastani, mina kasvasin üles sula-aja kõrglainel. Mulle tundus, et kõik kuri saab peagi otsa ja maailmas hakkab ilus elu. Punapropagandat ei ole ma koolis kuulnud. Keskkoolis olin veendunud, et saan ka edaspidi teha kõike, mida ise tahan. Täielik idealist! Ülikooli ajaks oli selge, et nii see ei ole, sest juba hakati kruvisid kinni keerama. Ülikoolis oli meil vabameelsete sõpruskond, kus maailma asju arutasime. Selle eest kedagi ei vaenatud.

Ega tol ajal keegi meist ei unistanudki Eesti Vabariigi taastamisest. Sõna-, mõtte- ja liikumisvabadus olid olulised. Lugesime, rääkisime, kuni 1974. aasta sügisel arreteeriti Eesti Demokraatliku Liikumise liige Mati Kiirend, keda ma tundsin. 1975. aasta kevadel likvideeriti TRÜ Sotsioloogia Laboratoorium kui vabamõtlemise pesa, kus üritati uurida ühiskondlikku arvamust. Sellest ajast olen seotud nn. dissidentide ringkonnaga. Mida aasta edasi, seda hullemaks läks ühiskonnas partei surve.

Mina õnneks ei ole seda oma nahal tundnud, sest 1981. aastal tulin ära riigitöölt (päris sotsioloogiat ei olnud kellelegi vaja, pseudoprobleemidega ma tegeleda ei tahtnud). Elatasin end masinakirjatöödest. Suhtlesin nendega, kellega tahtsin. Meie ringkonna eesmärk oli koguda ja levitada maailmas informatsiooni olukorra kohta Eestis. Rohkemaks ei olnud aeg siis küps.

Ma olen alati ära tulnud sealt, kus oli ahistav ja ei olnud mõttekaaslasi. Sõltumatus meeldib mulle sedavõrd, et selle nimel olen nõus olnud elama teinekord vaat et vee ja leiva peal ja alati üürikorterites. Olen maalinud enda rõõmuks ja neid maale ka hästi müünud (õigemini neid on hästi ostetud).

Juba kümme aastat pole maalinud, vaid tegelen raamatute toimetamise ja koostamisega. Mul on kirjastus – perefirma. Andsime välja ka minu ema Leida Pärnaste (neiuna Toots) mälestusteraamatu "Wabariigist Vabariiki”, kus ta kirjutab oma noorusajast Räpinas ja hilisemast kaasaelamisest ja osavõtust Eesti Vabariigi taastamisele. Lähiajaloo materjalide talletamiseks asutasin mittetulundusühingu. Mulle meeldib mu töö, sest need teemad on minu jaoks õiged.

Olete oma elu jooksul asutanud kaks erakonda. 1988. aastal ERSP ja 1993. aastal TEE (Tuleviku Eesti Erakond), mis jätkab praegu Eesti Iseseisvuspartei nime all. Mis peaks Eestis juhtuma, et Teid taaskäivitada, kas on mõeldav, et Te asutate kunagi veel mõne eestimeelse partei?

Eks TEE asutamisega olingi nõus tegelema hakkama sellepärast, et ERSP oli võrreldes esialgsega muutunud ja end tegelikult ammendanud. Ma ei leidnud endale seal kohta. Kuid ka TEE ei suutnud kaasa tõmmata neid inimesi, kes olid erakondadest kõrvale jäänud. Asjad läksid seal käest ära ja ma ei saanud midagi muud teha kui lahkuda. Lahkusid peaaegu kõik need, kes asutamise ja algusaegadel seda erakonda tegid. TEE lakkas sisuliselt olemast. Uus seltskond võttis partei üle ja pani uue nime.

Vaevalt et ma veel mingit parteid või muud organisatsiooni asutama hakkan. Ma isegi olen ennast ületanud, tegelikult ma ei salli organiseerimistööd, see ei ole minu ala, olen selliseks tegevuseks endas jõudu leidnud ainult siis, kui see on olnud möödapääsmatu. Nüüd on tegijaid küllalt. Minul ei ole vajalikul määral auahnust ja karjäärisoont, et poliitikas osaleda. Nimetatud omaduste olemasolu on riigi ja ühiskonna juhtimises vajalik, see mobiliseerib inimest. Ja ma loodan väga, et seda aega ei tule, mil minusugused vanad reservistid peavad jälle tegutsema hakkama.

link