Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – esimene pääsuke Eesti Vabariigi taastulekul

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Eesti lipp.jpg

20. augustil täitub viisteist aastat Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP ) asutamisest. ERSP oli tõenäoliselt esimene mitte-kommunistlik demokraatlik erakond tollaseNõukogude Liidu alal.

ERSP asutajad tulid kokku Pilistveres, Viljandimaal, asutamiskoosolek peeti kohalikus kirikus, mille pastoriks on jätkuvalt Vello Salum, ERSP esimese juhatuse liige.

Aastal 1988 oli see julge tegu, mis võinuks maksta vähemalt ametikoha.

Tookord polnud mingit kindlust, kas ainuvalitsevale komparteile põhimõttelise väljakutse esitanud seltskonnal võimaldatakse partei loomine lõpule viia või surutakse see jõuga maha.

20. augustil 1988 peeti ERSP programmis esmakordselt välja kuulutud eesmärki – taastada täielikult iseseisev Eesti rahvusriik – ebareaalseks või liig julgeks. Kõigest paar kuud varem oli saanud taas võimalikuks eesti rahvusvärvide avalik kasutamine.

Ometi kardeti üha Nõukogude armee ja võimuaparaadi karistavat vastulööki, kui ületatakse “mõistlikkuse piir”. Eelistati loota, et kindlamaks vahendiks kriisist pääsemisel on Nõukogude Liidu kompartei katse tõsta end nagu parun Münchhausen ise juukseidpidi soomülkast välja.

Asutamata oli veel Rahvarinne, mis ametlikult loodi poolteist kuud hiljem.

Just sel hetkel kuulutasid ERSP algatajad vajadust teha lõpp kompartei võimumonopolile, kehtestada mitme partei süsteem ning esitasid tegevuskava, et venestamissurve alla asetatud eestlased võiksid rahvusena kestma jääda.

Põhimõtteline lahknevus kommunistlike uuenduskatsetega võrreldes seisnes selles, et ERSP asutajad keeldusid uskumast kompartei moraalsesse õigusesse ja reaalsesse suutlikkusse ühiskonda tõeliselt reformida. T

eine, sama põhimõtteline erinevus puudutas rahvusriiklust: rahvusdemokraatlike jõudude veendumuse põhjal said Eesti tuleviku üle otsustada üksnes 1918.a. välja kuulutatud Eesti Vabariigi seaduslikud kodanikud. Kompartei reformistid ei osanud või ei söandanud teha vahet Eesti Vabariigi kodanike ning nõukogude immigrantide vahel.

Oleks areng jätkunud viimatimainitud skeemi kohaselt, siis jäänuks ka iseseisvunud Eesti kakskeelseks, otsustusõigus Eesti tuleviku suhtes kuulunuks kõigile nõukogude sissekirjutusega elanikele ning parlamendi liikmeist moodustanuks umbes 40% mitte-eestlased.

Sellise valiku korral poleks Eesti lahkunud Venemaa mõjupiirkonnast ega võinuks unistadagi Euroopa Liitu või NATO-sse astumisest. ERSP asutamisega pandi niisiis alus rahvuslik-demokraatlikule alternatiivile ikka veel kehtiva nõukogude süsteemi suhtes.

Pärast 20. augustit 1988 ei saanud kommunistlikud võimumehed enam väita, et üksnes nende käes on võti ja vahendid ühiskonna väljaviimiseks sügavast kriisist, kuhu kompartei oli selle ise juhtinud.

ERSP asutamiskoosolekul esitati illusioonidevaba ja realistlik nägemus Eesti olukorrast. ERSP rajajate tugevaimaks küljeks tuleb pidada võimet tunnetada nõukogude riigis alanud muudatuste potentsiaali, orienteeruda mitte tänasele, vaid homsele, juba kujunevale tegelikkusele.

Selleks oli vaja selget ja põhimõttelist lahenduskava. Pilistveres õeldi välja, et rahvuslik sõltumatus ei saa olla muude reformide poolhäbelik kõrvalsaadus, vaid on ainus vahend ja tagatis eesti rahva olukorra lahendamiseks.

Uppuja ei saa end päästa, olles ise käsist ja jalust seotud suurema uppuja külge ja olles sunnitud igaks päästmisliigutuseks Moskvast luba paluma. Eluohtlik olukord eeldab täielikku liikumis- ja otsustamisvabadust, teisi sõnu – riiklikku iseseisvust.

ERSP ei kujunenud tühjal kohal.

Tema tuumiku moodustasid Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organiseerinud rahvusdemokraadid ja hiljutised süümevangid nagu Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Erik Udam, Mati Kiirend, Jüri Adams, Eve Pärnaste, Viktor Niitsoo, Kalju Mätik, Endel Ratas jt.

Pärast Hirveparki asuti koguma toetusallkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamiseks, üritati tähistada Tartu rahu aastapäeva 2. veebruaril 1988, korraldati 24. veebruaril 1988 Tallinnas Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise suurmeeleavaldus ning viidi juunist oktoobrini Draamateatri kõrval läbi poliitiline pikett, mis nõudis ikka veel Uurali vangilaagreis vaevlevate kodanikuõiguste eestseisjate Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamist.

Just see pikett teadvustas 1988. aasta suvel tuhandetele möödujatele probleeme ja nõudmisi, millest vaikis ametlikku perestroikat kajastav ajakirjandus; piketist sai paik, kus paljud rahvuslikult ja kommunismi suhtes selge hoiaku kujundanud inimesed kohtusid ning tutvusid. See lõi kandepinna ERSP moodustamisele.

ERSP astumine Nõukogude Eesti t egelikkusesse purustas aastakümneid kehtinud tabu, mille kohaselt kompartei kõrval ei tohtinud olla ühtegi teist poliitiliselt organiseerunud jõudu.

Selle tabu rikkujaid ootas varem surmanuhtlus, hiljem ebainimlik ja pikk karistus sunnitöölaagreis.

Seetõttu püüti isegi liberaalsemail aegadel poliitilisi taotlusi maskeerida näiteks kultuuriseltside sildi taha. ERSP rajamine murdis paisu.

Niipea kui selgus, et poliitilise erakonna asutamine pole enam karistatav, järgnes uute parteide asutamise laine, seda mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Nõukogude Liidus. ERSP organisatsiooniline struktuur ja demokraatlik põhikiri said mitmeti eeskujuks järgnevatele parteidele.

Juba septembris 1988 saatis ERSP avaliku läkituse Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, nõudes rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud Eesti sõltumatuse taastamist ja Eesti vastuvõtmist ÜRO-sse. Veebruaris 1989 algatas ERSP koos Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liiduga Eesti Vabariigi seadusliku kodanikkonna registreerimise – nn. Kodanike komiteede liikumise.

Selle liikumise tulemusena valitud Eesti Kongressis oli ERSP juhtivaid jõude. 1992-1995 kuulus ERSP esimesse põhiseaduslikusse valitsusse ning ühines 1995 koonderakonnaga “Isamaa” Isamaaliiduks.

Viisteist aastat tagasi valitsenud olukorda meenutades torkab silma huvitav kokkulangevus.

Kui 20. augustil 1988 peeti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programmi riskantseks utoopiaks, siis täpselt kolm aastat hiljem – 20. augustil 1991 taasiseseisvus Eesti Vabariik just nende põhimõtete alusel.

Iseseisvus rahvusriigina, mille mõte on väljendatud ERSP asutajaliikme Jüri Adamsi koostatud 1992. aasta põhiseaduses: “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.”


Tunne Kelam
ERSP asutajaliige, ERSP esimees 1993-95

link