Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Eetilise käitumise mudelid śilad.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Bamiyan.jpg
Saraha-02.jpg
Inner light.gif
Buddha -gandhara.jpg
Kitten-angry.jpg
Botisatva.jpg
Kerwb-vitleja.jpg
Read books that you enjoy.jpg
File12887442 paljas hiinlane.jpg
Book reading-surprised girl.jpg
Garden.jpg
HIPPIES-mass.jpg
Gold-humanism07 .gif
Old hippie very old hippies 1.jpg
Kaarikud reisimas.jpg


Need, kes juba on budismiga tutvunud võivad siinkohal imestada, kuidas sobivad kirjeldatud pilti viis või

kümme śīlat (paali k. sila) ehk juhendit.

Kas need polegi moraalireeglid, mis on Buddha enda poolt määratletud ja millele vastavalt me peaksime käituma?

Vastuseks võib öelda, et kuigi Buddha õpetas ja soovitas śīlasid ehk juhendeid, ei ole need autoriteetselt ette kirjutatud nagu Jumala kümme käsku.


Buddha ütleb, et Virgunu ehk budasuse saavutanud indiviid kes on seeläbi mõistnud ka tarkust ja

kaastunnet nende täiuses käitub tingimata tatud viisil, sest niimoodi käitumine on Virgunule loomulik.


Niivõrd kui ollakse teatud viisil, sest niimoodi käitumine on Virgunule iseloomulik.

Niivõrd kui ollakse virgunud, niivõrd ka käitutakse teatud viisil.


Aga kui ei olda veel Virgunu ega ka teatud määral virgunud, siis śīlade ehk juhendite järgimine aitab meil kogeda seda meeleseisundit, mille loomulikuks väljenduseks need juhendid on.

Asja olemust võib selgitada näitega.

Öeldakse, et Virgunu ehk Buddha on vaba ahnusest ehk isekatest soovidest.

Meie oleme ahnust täis.

Me himustame näiteks kõikvõimalikke roogasid, kusjuures mõnest oleme erilises vaimustuses.

Oletame, et loobume prooviks ühest oma lemmikroast, ükskõik milline hõrgutis see ka poleks.

Me loobume sellest. Otsustame, et me enam seda ei söö.


Suure kahetsustundega ja noruspäi sulgeme sahvriukse.

Võitleme kiusatusega, ükskõik mis maiustus see ka poleks, näiteks ploomipirukas.


(Ma tundsin üht budistlikku munka, kes oli eriliselt kiindunud ploomipirukatesse.

Räägiti, et ta võib jutustada mis tahes loo, kui talle vaid pakutakse küllaldaselt ploomipirukat.)

Juhtub see, et me võime mõnda aega kõvasti kannatada.


See võib olla päris ränk aeg.

Aga kui me selle välja kannatame, tõrjume kujutlused ploomipirukast eemale, siis hakkab himu vähehaaval

järele andma ja lõpuks saavutame õnneliku seisundi, kus ei ole üldsegi enam himu ja kus me isegi enam ei

mäleta ihaldatud asja.


Ploomipirukast keeldumine ei ole siis enam enesedistsipliini küsimus, see on muutunud mittetahtmise seisundi loomulikuks väljenduseks.


Śilad ehk juhised ei ole mitte reeglite loetelud, kuigi budistlike raamatuid lugedes võib jääda selline mulje.

Väga tihti kujutatakse Buddhat inimestele jutustamas, mida kõike neil ei tuleks teha, ja nii loodakse budismist kujutlus kui väga süngest ja negatiivsest asjast.

Tegelikult on śīlad vaid eetilise käitumise eeskujud.

Need on teatud oskuslike meeleseisundite loomulik väljendus.

Võrreldes oma käitumist śīladega võime välja selgitada, mil määral oleme me arendatud neid meeleseisundeid.

Vaadelgem siis põgusalt mõningaid rühmi neist śiladest ehk eetilise käitumise mudeleist.

Käitumisreeglina on nad nii mõnelegi tuttavad, niisiis ei ole meil tarvidust neile liigselt tähelepanu osutada.

Eesmärgiks pole mitte mingil juhul samastada Täisulik Tegevus liiga üheselt mingi selle kindla väljendusvormiga, kui tahes väärtuslik või üllas see ka poleks.


Kõigepealt tahaksin tähelepanu juhtida ühele seigale.

Inimeste eetiline käitumine võib väljaspoolt paista ühesugune, aga meeleseisund käitumise taga võib olla sootuks erinev.

See võib tunduda natuke keeruline, kuid iseenesest on väga lihtne.

Näiteks oletame, et kolm erinevat inimest hoiduvad varastamisest.

Esimene neist varastaks ehk meeleldi, aga tal on hirm politsei ees (selline on paljude inimeste moraal).

Teisel inimesel on kalduvus väikesteks pettusteks.

Tulumaksu deklaratsiooni täites võib teda tõsiselt kimbutada soov natuke petta, kuid ta saab sellest kiusatusest jagu, kuna ta pürib vaimse elu poole.

Kalduvus on küll olemas, kuid see on ohjeldatud.

Kolmas inimene on endas ahnuse täielikult välja juurinud.

Temas pole püüdlusi ega soodumusi ebaaususe suunas.

Esimene indiviid, kes hoidub vargusest vaid hirmus politsei ees, on moraalne ainult juriidilises mõttes.

Teine, kes tunneb küll soovi varastada, kuid võidab selle soovi, on moraalne selles mõttes, et ta praktiseerib õiget tegevust kitsamas enesedistsipliini mõttes.

Vaid kolmas, kes hoidub varastamast selle tõttu, et see on talle loomuomane, praktiseerib tegelikult Täiuslikku Tegevust.


Viis śīlat ja viis dharmat


Tuntuimaks eetilise käitumise eeskujuks on viis śīlat, mida tavaliselt kutsutakse viieks juhtnööriks või juhiseks.

Need esitatakse tavaliselt eitavas vormis nad ütlevad meile, mida teha ei tohi.

Igal juhtnööril on ka oma jaatavas vormis vaste.

On tähelepanuväärne, et tänapäeva budistlikus õpetuses on jaatav vorm palju vähem tuntud kui eitav vorm.

Paljud, kes on kuulnud viiest śīlast, ei ole midagi kuulnud viiest dharmast nii kutsutakse jaatavat sõnastust.

Selles kontekstis võib viis dharmat tõlkida viieks eetiliseks põhimõtteks.

Vaatame nüüd lühidalt ja ühekaupa nii viit silat kui ka viit dharmat, uurides esiteks eitavaid ja siis jaatavaid sõnastusi.

See annab meile tasakaalustatud pildi budistliku eetike mudelist.


1. Esimene viiest juhtnöörist on hoidumine elusolendite kahju tegemisest.

See on otsene tõlge.

Kuigi seda vahel tõlgitakse kui mittetapmine, on see tegelikult mitte ainult tapmisest hoidumine, vaid hoidumine ka ükskõik mil viisil kahju tegemast.

See tähendab hoidumist kõigist vägivalla vormidest, kõigist rõhumise ja vigastamise vormidest.

Vägivalt on vale, sest see põhineb lõppkokkuvõttes otseselt või kaudselt oskamatutel meeleseisunditel viha ehk vastumeelsusel.

Ja kui me anname voli vägivallale, siis saab see oskamatu meeleseisund, mille loomulik väljendus on vägivald, üha tugevamaks ja võimsamaks.

Vägivallast hoidumise jaatav vaste on maitrī (paali k. mettā) ehk armastus ja sõbralikkus.

Siin ei tähenda maitri üksnes tundeid või meeleolu, maitri kehastub tegudes ja praktikas.

See pole piisav, kui vaid tuntakse head tahet teiste suhtes, hea tahe peab väljenduma ka toimingutes.

Kui me hoiame seda vaid meeles ja aina mõtleme sellest, kuidas me kõiki armastame ja kui sõbralikud me oleme, muutub see mingisuguseks enesenaudinguks või millekski veel hullemaks.

Selles suhtes peame end silmas pidama.

Me arvame tihti, et me armastame teisi inimesi.

Vähemalt mõningaid neist.

Aga end jälgides võime märgata, et peaaegu mitte kunagi me ei väljenda oma armastust: peame iseenesestmõistetavaks, et see on teistele nähtav.

Heaks näiteks on 20 või 30 aastat abielus olnud mees, kes ei võta iial vaevaks viia oma naisele lillekimpu või hokolaadikarpi.

Kui keegi küsiks temalt Kas sa ei armasta oma naist?

Sa ei vii talle kunagi lilli ega okolaadi, vastaks keskmine abielumees:

Milleks see?

Loomulikult armastan teda, aga kõigi nende aastate järel peaks ta seda isegi teadma.

See on vilets mõttekäik.

Ei saa nõuda, et inimesed niisama teaksid või kujutleksid, mida me nende vastu tunneme.

See peab olema näha meie sõnadest ja tegudest.

Me peaksime midagi tegema selleks, et alles hoida armastuse ja sõpruse vaimu.

Seetõttu ongi kogu ühiskonnas, eriti aga budistlikus ühiskonnas kingituste vahetamine ja küllakutsumine au sees.

Ei piisa, kui istuda armastust kiirates oma toas või kambrikeses.

See võib olla imeilus ja imehea, kuid see peab leidma ka konkreetse väljenduse.

Ainult siis leiavad meie tunded konreetse vastukaja teistes inimestes.



2. Teine viiest juhisest on hoidumine selle võtmisest, mida pole antud. Ka see on otsene tõlge.

See ei ole ainult vargusest hoidumine, sellest oleks liiga kerge mööda hiilida.

Teine juhis tähendab hoidumist kõigest ebaausast, kõige selle mittevõtmist ja mitteekspluateerimist, mis ei kuulu endale, kuna kõik need on ahnuse ja iseka soovi väljendus.

Selle juhise jaatav analoog on dāna ehk heldus.

Ka siin ei ole asi ainult helduse tundes, soovis anda, vaid heldes teos eneses.

Seda ei ole vaja üksikasjalikumalt selgitada.

Dāna on midagi sellist, mida saavad tundma kõik, kes on mõnda aega olnud kokkupuutes elava budismiga.


3. Kolmandaks juhtnööriks on hoidumine väärast sugudevahelisest käitumisest.

Suutrates selgitab Buddha, et viie juhtnööri raames käsitab väär sugudevaheline suhtlemine vägistamist, naiseröövi ja abielurikkumist.

Kõik kolm on oskamatud teod, kuna need on ühtaegu vägivalla ja ahnuse ilminguks.

Vägistamises ja naisteröövis, mis Buddha-aegses suhteliselt korrastamata ühiskonnas olid üsna tavalised, oli vägivald suunatud mitte ainult naise enese, vaid ka tema vanemate või hooldaja vastu, kui naine oli alaealine.

Abielurikkumise puhul suunatakse vägivald abikaasale, kuna lõhutakse tahtlikult tema kodune elu.

Siinkohal peab märkima, et budismis kujutab abielu endast puhtalt tsiviillepingut, mitte usulist sakramenti.

Veelgi enam, abielulahutus on lubatud ja religiooni seisukohalt ei ole monogaamia kohustuslik.

Budistliku maailma mõningates kohtades on levinud polügaamia ja seda ei peeta vääraks sugudevaheliseks käitumiseks.

Väärast sugudevahelisest käitumisest hoidumise jaatav vaste on samtusti (paali k. santutthi ) ehk rahulolu.

Rahulolu tähendab vallalise seisukohalt rahulolu oma vallalisusega ja abielus inimese seisukohalt rahulolemist heakskiidetud ja sotsiaalselt tunnustatud seksuaalpartneri(te)ga.

Rahulolu ei tähenda siin sugugi passiivset alistumist olemasolevale olukorrale.

Tänapäeva psühholoogia keeles öelduna on see positiivne seisund, kus ei suunata oma seksuaalsust neurootiliste vajaduste rahuldamiseks ja eriti neurootilise vaheldushimu rahuldamiseks.


4. Neljas juhtnöör on hoidumine valelikust kõnest.

Valelik kõne põhineb himul, vihal või kartusel.

Valetamine tuleneb kas soovist midagi saada, kedagi solvata või kellelegi halba teha või siis kartusest mingil põhjusel tõtt rääkida.

Valelikkus põhineb seega oskamatul meeleseisundil.

See ei vaja näiteid.

Valelikust kõnest hoidumise jaatav vaste on satya (paali k. sacca ) ehk tõepärasus, mis on käsitletud Täiusliku Kõnes.


5. Viimane viiest juhendist on hoidumine teadvust ähmastavatest jookidest ja uimastitest. Selle juhendi tõlgendamisel on teatud hulk erimeelsusi.

Mõnedes budistlikes maades tõlgendatakse seda kui nõuet täiskarsklusele; teistes jällegi kui nõuet nautida mõõdukalt kõike seda, millega liialdamine tõenäoliselt viib joobumuseni.

Igaühel on vabadus valida nende kahe tõlgenduse vahel.

Selle juhendi jaatav vorm on smrti (paali k. sati ) tähelepanelikkus ehk teadlikkus.

See ongi tegelik kriteerium.

Kui suudad juua, kahjustamata oma tähelepanelikkust, siis joo kui ei suuda, siis ära joo.

Igastahes peab enese suhtes olema täiesti aus ja tunnistama endale, et ei saa olla täielikult tähelepanelik, kui ollakse kergelt vintis.

Niisiis, isegi kui viiendat juhtnööri tõlgendatakse vaid mõõdukuse nõudeks, siis jaatava vormi valguses oleks enamiku juhtudel nõutav täiskarsklus.

Niisugused on viis juhendit ja viis põhimõtet, mis on hästi tuntud ja laialt levinud budistliku moraali või eetika eeskuju.