Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Enesetapp ei ole surm

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search



Kui me kiidame heaks enesetapu, siis põhineb see arvamusel, et inimene on vaid keha, maine kest, mis vabaneb kannatustest. Sellest seisukohast on kerge jõuda arvamuseni, et on õiglane surmata teisedki kahjulikud kehad, mis võivad meile teele ette jääda: vanurid, vaimuhaiged, põdurad ja kõik ebaõnnestunud eksemplarid. Kui kehaks nimetatav maine kest on kogu meie olemus ja inimene pole vaim muidu kui vaid siia sündinuna, ega sisimalt muutumatu - mis kahju võiks siis tuua selle hävitamine, mida omatakse või mis ise ollakse? Kui kerge on siis leida ka täiesti piisav põhjus, otsustamaks samamoodi teistegi elude üle. Vaimulikud panevad enesetappu pahaks, aga nii mõnigi kristlane võib siiski arvata, et kiire pääsemine maa pealt võib taeva palju aastaid lähemale tuua. Kristlast ei hoia seega enesetapust tagasi mingi tema usu pakutav põhjus, pigemini argus. Surm, olgu see siis vägivaldne või loomulik, on kujunenud üldise hirmu objektiks, tõeliseks "Õuduste kuningaks". Ja see on nii, hoolimata sellest, et kuigi teises ilmas pakutakse ebamäärast taevast, mõistetakse elust ja surmast tavaliselt nõnda vähe, et inimesed peavad oma võimalikud teadmised parema meelega endale, kui aitavad teisi, kes kardavad teadmatusest.

Enesetapp on kuritegu nagu mis tahes muu mõrv. See on maailma harmoonia äkiline rikkumine ja takistab looduse toimimist. Loodus on hinge jaoks - ja mitte mingi muul põhjusel -, kuna see annab hingele kogemused ja iseteadlikkuse. Neid võib saavutada vaid keha abil, mille kaudu hing saab kontakti loodusega. Selle kontakti ootamatu, äkiline katkestamine enne loomulikku aega muudab looduse kavatsuse olematuks, sest olevik sunnib loodust aegavõtval kombel kordama tööd, mida ei ole lõpetatud. Ju see peab toimuma just selle hinge kaudu, mis lubab mõrva, ja sellele järgneb üha enam piina ja kannatust.

Üldise harmoonia häirimine on suurem kuritegu kui enamik inimesi arvatagi oskab. Nad vaatlevad ennast üksikolenditena - justkui eraldiolevate olenditena -, mitte teistega kokkukuuluvaina. Ja siiski on nad ühenduses kogu maailma teiste hingedega ja vaimudega ning enesetapu järel saab seda olukorda taastada vaid piinarikka lepitamise läbi. Lepitamine toimub nähtamatutel, kuid tähtsatel olemise tasanditel, kus asub tõeline inimene. Nii et iga mõrvar, kes on surmanud enda või kellegi teise, tekitab ülekohtuse koorma kogu inimkonnale. Selle ülekohtu eest ei saa ta põgeneda, sest keha surm ei lõpeta tema olemasolu. See võtab talt ainult looduse antud tööriistad ja annab ta seaduse meelevalda. Seadus aga on võimas ja leppimatu, katkematu oma tegevuses ja tingimusteta oma nõudmistes.

Enesetapp on seega täiesti absurdne abinõu, sest selle sooritaja satub eriti halba olukorda ja palju halvematesse oludesse, võrreldes sellega, kus ta oleks, kui poleks nii rumalalt selle elu eest põgene­nud. Enesetapp ei ole surm. Inimene jätab endale tuttava ümbruse ja peab siirduma hoopis uude paika, kus on vaid õudus ja lootuse­tus. Enesetapp on keha jaoks liiga vara kätte jõudnud vägivaldne surm. Haua külma sülelusse on asetatud ainuüksi materiaalne maine kest, inimene ise aga jäetud alasti ja elavaks. Maisest elust lahkununa pole ta sellele vaatamata sattunud ei taevasse ega põrgusse.

Teosoofilise nägemuse järgi on inimene tervik, kes on täis energiat ja eeldusi. Neid kasutab ta oma keha vahendusel siin maa peal. Keha on vaid osa tema rõivastusest, ise elab ta ka teistes olekutes. Unes elab ta ühes, ärkvelolekus teises, mõtetes veel mingis muus olekus. Inimene on kolmekordne, olles keha, hing ja vaim. Selle kolmesuse võib aga jaotada veel seitsmeks olemusküljeks. Nagu inimene on kolmene, on kolmene ka loodus: materiaalne, psüühiline ehk astraalne ja vaimne. Looduse materiaalne osa valitseb keha, psüühiline hinge ja vaim elab vaimsuses; kõik sõltuvad üksteisest, Kui oleksime ainult keha, võiksime selle muretult jätta puhkama materiaalse looduse hauda, aga kui me kolmeste olenditena mate­riaalsest maailmast lahkume, peame siirduma psüühilisse ehk astraalsesse olekusse. Kuna kogu loodus liigub edasi reeglipäraselt, vastavalt seda valitsevale seadusele, teame, et igal olendil on oma eluiga, mis kestab määratud ajani, mil toimub tema loomulik ja kerge eraldumine teistest osadest. Puu, mineraal ja inimene on elementide või osade kombinatsioon, ja igaühel neist on ettemääratud eluiga. Kui me need vägivaldselt ja enneaegselt ühtsest tervikust eraldame, kutsub see esile teatud tagajärjed. Iga kindel osa nõuab hajumiseks teatavat aega. Enesetapp on esimese elemendi, s.o keha vägivaldne hävitamine. Ülejäänud kaks - hing ja vaim - jäävad siis ilma loodusliku tööriistata. Sel juhul on inimene vaid pooleldi surnud ja ta on sunnitud iseenda olemise seaduse sunnil ootama, kuni kätte jõuab loomulik surmaaeg.

Enesetapja saatus on üldiselt kohutav. Ta on kehast lahutatud kunstlikul teel, mis mõjutab küll keha, aga ei saa surmata tõelist inimest. Ta satub siis astraalmaailma, sest kusagil peab ta ju elama. Halastamatu seadus, mis toimib vaid tema heaks, sunnib teda ootama, kuni jõuab kätte õige suremisaeg. Ta on seega sunnitud osaliselt surnuna ootama kuid või aastaid. Keha, hing ja vaim võivad tõeliselt lahkuda alles looduskorralduse järgi õige aja tulles. Ta muutub varjuks, kes elab puhastustules, kohas, mida nimetatakse kāmalokaks - himude ja ihade piirkonnas. Ta elab üleni astraalmaailmas, oma mõtete ahelais. Oma mõttes kordab ta tegu, millega püüdis lõpetada oma elu palverännakut. Ta näeb samal ajal elavaid inimesi ja seda kohta, kust ta lahkus, aga ei saa kellegagi kontakti. Erandiks võib vahetevahel olla mõni sentimentaalne argpüks, kes tema külaskäigust tavaliselt ehmub. Sageli täidab ta ka nende elavate meeli, kes võivad olla vastuvõtlikud tema mõtetele, ja suunab neid pidevalt meenutama tegu, milles ta süüdi oli.

Teosoofilise käsitluse järgi on enesetapja seega eraldanud ühe osa oma olemusest ja sellest elust, mis on hädavajalik tema kogemusele ja arengule, teisalt on ta ka lahus oma vaimust, oma juhist ja "Isast taevas". Ta koosneb nüüd vaid astraalkehast, mis on suure pinge meelevallas ja mida inspireerivad tema himud ja ihad. Temaga on osa tema meelest - madalam manas. Ta võib mõelda, hoomata ja tajuda, aga ei oska käsutada selle maailma energiaid. Ta triivib siia-sinna, suutmata ennast juhtida. Ta on kimbatuses ja see mõjutab mingil määral kogu inimkonda, sest vaimu kaudu on kõik seotud. See kestab seni, kuni loodusseadus mõjustab tema astraalkeha, mis hakkab vähehaaval hajuma. Siis vaibub ta unne, millest ärkab, kui koidab aeg jälle kord alustada oma elu maa peal. Järgmises taassünnis saab ta hüvituse või taas kannatuse.

Vastutuse eest ei saa põgeneda. Hauarahu on illusioon. Parem on vapralt vastu astuda paratamatusele, sest raskused tulevad vigadest meie teistes eludes. Tuleb püüda täita kõik oma kohustused ja ära kasutada iga võimalus. Kui õpetame, et enesetapp on väär tegu, võime saada mõne inimese sellest loobuma. Kasutu on enesetapp ära keelata põhjuseta, sest meie meeles peavad olema põhjused tegemiseks või tegemata jätmiseks. Kui tõlgendada Piiblis öeldut sõna-sõnalt, tõdeme seal öeldavat, et mõrvari jaoks ei ole muud kohta kui põrgu. Selline tõlgendus rahuldab kriitilise mõtlemise ja analüüsi ajal vaid väheseid. Andes inimestele võtme nende enda loomuse jaoks, näitame me neile, kuidas seadus valitseb nii siin- kui ka sealpool hauda, ja ülejäänu eest hoolitseb nende endi mõistus. Ebaloogiline oletus hauarahust on sama rumal kui on kasutu ebajärjekindel taevas.

W. Q. Judge

Väljaandest Teosoof nr 5


link