Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Esimene meeleseisund . Mait Raun

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
(Redirected from Esimene meeleseisund)
Jump to: navigation, search
Mait Raun.jpg
14.jpg
Apanese school -lg.jpg
Birth-of-a-soldier.jpg
Bairipere-taola203.jpg
Dugarzab-eestist-toodud-stuupat-uurimas.jpg
Kapilavastu palace.jpg


Lüli 1) Teadmatus (avidyā)


Kõige alguses on häiritus. Niiviisi tekib suurest paugust universum. Niiviisi sünnib sõnast maailm. Siit saab alguse olemasolu.

Kui kujutleda, et alguses on täius, siis nüüd – olemasolu keskkonnas – hakkab täiuslik tajukujund purunema.

Pratītya samutpāda aga kujuteldamatut algust ja hüpoteetilist täiust ei käsitle, piirdudes vaid dünaamilise keskkonnaga ja teadmisega (paradoksaalse teadmatu teadmisega), et häirituse põhjuseks on varasem ebatäiuslik realisatsioon, eelmise spiraalikeeru mõju.

See häirituse põhjus, mis üldistatult on ahistus või kannatus (duhkha), budismi esimese aluspostulaadi aineala, ning veel üldistatumalt samsāra, annab stereotüübi, mille alusel purustada täius. Korrutuslik pratītya samutpāda on duhkha suhtes juba tagajärg ja on õpetuslikult seotud budismi teise aluspostulaadiga “ahistusel on põhjus”, mis lüsioloogilises mõttes on vektor-pööraja.

Teadmatus on algne impulss, see, mis paneb ratta veerema. Paradoksaalsel kombel kehtib sama ka dharma-ratta enese kohta, mille legendi järgi pani veerema Buddha: seegi on aluspõhjalt teadmatus ja veerleb 12-ahela reeglite järgi. Säärasena on 1. lüli võrdsustatav tahtega, puhas tahe on “puhas teadmatus”. Niipea, kui juhtub midagi tahtlikku, käivitub sõltuvusliku tekkimise ahel.


Muide, tajukujundit purustav häiritus on unikaalne (nagu järgmise lüli, meeleolude juures ilmneb) ning ka seda põhjustav subjektne stereotüüp on unikaalne. See aga tähendab, et ükski 12-ahela tunnetuskeerd ei lõpe täpselt samamoodi kui eelmine: juba ajalise edasinihkumise tõttu oleks see ka võimatu.

Et kõik ei tunduks liiga lihtne, võib teha väikese põike formaalloogika pärusmaale ning asi muutub hoobilt segasemaks.

Kui võtta eelduseks, et aktuaalne märk on alati teadmine, olgu selle sisu siis milline tahes, osutub avidyā märgitriaadis kõige selle sünonüümiks, mis on “miski muu” – ehk triaadi selleks komponendiks, mis jääb varjatuks ja mõjub kui müra (ja mille vastu tahtlikult võideldes tahetakse võita tahet).

Probleemiks on juba seegi, et varjatut on raske üheselt käsitleda, kuna sellel on kaks varianti: märkide duaadis antitees, triaadi puhul aga nii antitees kui ka süntees. Tundub, et 1. lüliga on seotud isegi mitu dualismi korraga, näiteks on varjatud vastasmärk ja funktsionaalne seos küll kumbki müra, kuid erinev müra, moodustades omavahel duaadi. Midagi liiga tõsikindlat on kõige selle põhjal märkida raske, eelkõige on ilmne, et algusest peale saadab tunnetusprotsessi dualism.

Peale selle on üldse loogiliselt võimatu või vähemalt käsitamatu, et lüli sisuks saaks olla kõik see, mida lüli ise ei ole, seega mitte-sisu, mitte-lüli, kuid mitte lüli enese aktuaalne sisu. Siin tuleb nähtavale formaalloogikale ürgomane paradoksaalsus, mille najal on konstrueeritud ka tetralemma eitus. Kuid tundub, et ilmselt nii ongi mõeldud, sest 12-ahela realisatsiooni suhtes on avidyā kindlasti just varjatud algtõuge.


Lüli 2) Meeleolud (samskārās)

Meele olu on meele olemasolu, subjektsus. See saab alguse häiritusest. Häirituseta, teadmatuseta, tahteta ei ole meelt ega eksistentsi.

Meeleolusid on lõputu hulk, need on unikaalsed meele positsioonid.

Positsioon on positiivne väärtus – see osa tajukujundist, mille subjekt meelevaldselt tuvastab, ja säärasena loomult kujutlus. (Nähtavas plaanis on positsiooniks positiivne teadmine, 12-ahelat lõpetav realiseerumine, kuid pigem on see juba tagantjärele märk meeleolu kohta.)

Soovi korral võib muidugi 12-ahela iga lüli nimetada positsiooniks ja meeleoluks, kuid sel juhul oleks tegu meeleolude absolutiseerimisega ning skeemi praktiline väärtus oleks väike, see ei kirjeldaks suurt midagi. Eelkõige on samskārās puhul peetud silmas meelevaldsust. Seda, et meelevaldsus saab alguse koos meelega 2. lülis.


Subjekt alustab siinkohal tajukujundile positiivse sisu andmist.

Kuid vabalt ei saa ta tajukujundit lõhkuda ja meelele positsiooni valida. Täielikku tahtevabadust subjektil ei ole. Õigupoolest toimib ta üsna paratamatuse sunnil. Millise konkreetse sisu meeleolu saab, oleneb sellest, missugune oli häireimpulss, see aga omakorda oleneb eelmise 12-ahela tulemusest.

Lüli 3) Teadvus (vijňāna)

Teadvus on oma põhiloomult klammerdumine isiksusliku stereotüübi külge, selle rakendamine konkreetsete objektide otsimiseks tajukujundist.

Teadvuse peamine kujutlus on see, et väljaspool subjekti meelt saavad olla objektid. Detailisemad kujutlused on üksikobjektid.

Vijňāna on ka selle sünonüüm märgitriaadis, mida õnnestub märgata, formaalloogiliselt tuvastada. Mis on aktuaalne.

Sellega, et teadvus on 12-ahelas paigutatud meeleolu tagajärjeks, mitte vastupidi, rõhutatakse budismis, et samsāra tunnetusprotsess on eelkõige meeleline, mitte teadvuslik. Et teadvus on meele omadus, mitte vastupidi. Et ei ole nii, et teadvuse abil on välja mõeldud konstrukt “meel”, mis aitab seletada ja põhjendada mingeid mitteteadvuslikku nähteid. Vaid et teadvus ja tunnetus asuvad meele keskkonnas.

Kui peaks olema niisugune spekulatiivne võimalus, et lülid 1–3 annavad kokku esimest meeleseisundi, on otstarbekas neid korraks ka koos käsitleda. Juba 1. lüli avidyā paradoksidest koorus välja, et tarvis on vastandmängijat, mis esindaks teadlikkust. Vijňāna just seda on. Sellele lülile ei näi olukorrad, mis panid avidyā tõmblema, üldse paradoksaalsed, vaid täiesti loogilised: subjekt pooldabki just seda, mis on tema jaoks aktuaalne, mitte varjatud.

Meeleseisund on teatavasti horisontaalne triaad. Vertikaali horisontaali paigutamine on meelevaldne, kuid mis seda poleks. (Siit meeleharjutus järjest-korraga dialektika teemal: kuidas saab triaadi üks lüli tekkida enne teist? Ent kuidas ette kujutada vastupidist, seda, et spiraalselt toimiva mandala lülid on korraga?) Ning meeleseisundil säilib ka vertikaalne keskkond, selle tagab 12-ahela vertikaalne loomus.

Konkreetse esimese seisundi puhul on tegu võrdlemisi horisontaalse tasemega ning selle kolmiku formaalloogiline tõlgendamine lihtne: teadmatust (avidyā) ja teadvust (vijňāna) seovad funktsionaalselt kokku meeleolud (samskārās).

Ühtpidi lihtne, kuid samas ka meelevaldne, kuna vertikaali asendamine horisontaaliga tõi kaasa märgatava muudatuse ­– süntees ja antitees vahetasid triaadi järjestuses koha. (Sääraste nüansside mittearvestamine põhjustab mõttevigu, nende isekas ärakasutamine imesiledaid konstruktsioone ja šarlatanlust, koguni musta maagiat.)

Budismile ei ole avidyā ja vijňāna dualismil rajanev mudel võõras, Mäll käsitleb seda Astasāhasrikā prajňā pāramitā suutra põhjal.[i] Tava- või ebaloogiline avidyā on aluspõhi, millelt lähtutakse, ning meele lüsioloogilise arengu eesmärgiks peetakse formaalloogilise vijňāna kaudu jõudmist kolmandale tasemele, kumbagi astet ületava mõistmiseni (prajňā).

Mäll kirjeldab seda kolmeastmelise lüsioloogilise protsessina avidyā – vijňāna – prajňā, ent meeleolude pidevat vaheldumist, avidyā muutumist vijňāna´ks ja vastupidi täheldades tunnistab, et päris nii see pole. Aegajalt on ülekaalus üks, teinekord teine. Ta nimetab seda kõikumist samsāra-seisundiks.

Lüsioloogilises plaanis toimub meeleandmete, õigemini meeleplekkide (cittakleśa´d) aina ulatuslikum teadvustamine. Avidyā toodab meeleandmeid, vijňāna on nende andmete korrastusmeetod: eristav teadmine. Vijňāna mõju avidyā´le üha kasvab, kuni ka vijňāna meetod ise teadvustub lõpuks meeleplekina ja ületatakse, saabub prajňā. (Kuid see ei toimu enam esimese meeleseisundi tasemel.) Mäll märgib, et üleminek prajňā tasemele ei toimu ettekavatsetult, ei ole võimalik määratleda aja- ja ruumipunkti, kus meel jõuab prajňā tasemele, vaid prajňā saabub ise.

Nii on asjad vertikaalse triaadi vaatekohalt nähtuna. See on küll mingil määral vastupidine kujutelm siin raamatus varem kirjeldatule, kus aluspõhjaks märgitud formaalloogika (mis pigem vijňāna), kuid põhimõtet see ei muuda: mida sünteetilisem seos ehk mida enam on avidyā – vijňāna märkide duaad allutatud prajňā´le, seda suurem on mõistmise osatähtsus tulemuses ja seda kõrgem subjekti meeleseisund.

Horisontaalses triaadis on prajňā aga meeleolu asendis, ühendades omavahel teadmatust ja teadmist. Olles säärasena korraga nii süntees kui ka teadmatuse-teadmise taseme antitees, see, mida väljendab tetralemma eitus.


Selle skeemiga sobib hästi kokku ka Schopenhaueri väide, et olemasolu on tahe ja kujutlus, kuna tõesti võib öelda, et esimene meeleseisund on eksistentsi aluspõhi ning selle meeleolud on tahte ja kujutluse ühendus. Iseasi, kas olemasolu saab alguse esimese meeleseisundiga, mis oma loomult on mehhaaniline seostamine, võibolla hoopis millegi muuga.


[i] L. Mäll. Ühest võimalikust lähenemisest śūnyavāda mõistmisele. Rmt: L. Mäll. Nulli ja lõpmatuse kohal, Tartu, Ilmamaa 1998, lk 302–311. Budismi psühholoogiline mudel, vt lk 310–311. Astasāhasrikā prajňā pāramitā = Kaheksatuhandeline ületav mõistmine.


Link