Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Esimene rännak Roerichiga . Aado Lintrop . 15, märts 2009

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Rändan koos Nikolai Roerichiga.

Peab ütlema, et eesti keeles 1990. aastal ilmunud Boris Kaburi tõlgitud "Altai - Himaalaja", mis sisaldab pika (1924 - 1928) Aasia ekspeditsiooni päevikut, on piisavalt kummaline lugemine.

Nagu oleks arusaadav tekst ja nagu poleks ka.

Ma ei tea, kuivõrd Roerich ise oma märkmeid redigeeris.

Tõlkija pole teksti kuidagi kommenteerinud ning seletustest loobus ka Linnart Mäll, kes olevat küll täitnud palju lehekülgi viidetega vigadele, ebatäpsustele jne, kuid jõudnud lõpuks järledusele, et Roerichit ei tohi kommenteerida (vt järelsõna).

Seega on idamaa asjus halvasti orienteeruv lugeja määratud hulpima Roerichi teksti voogudes, mis virutavad üllatusest

õhku ahmivasse suhu vaheldumisi eri rahvaste folkloori, budistlikke pärimusi, kuulujutte, müstikaga põimitud

looduskirjeldusi, tõsielu seiku ja veel muudki, mida raske siinkohal liigitada.

Mis toimub?

Kas sel kõigel on üldse mingi tähendus?

Näiteks lk. 41 võime lugeda: "Pärimus vanast tiibeti raamatust. Sümboolsete nimetustega on loetletud seal dalai-laama ja

taši-laama asupaigavahetused, mis juba on täide läinud.

Kirjeldatud on nende valitsejate kehalisi tunnuseid, kelle ajal maa ahvide valitsemise alla satub.

Aga toibub pärast ning siis tuleb keegi väga suur.

Tema tulekuaega võib arvestada kaheteistkümne aasta pärast. See on 1936."


Hakkame teksti harutama sellest, et taši-laama on meil praegu paremini tuntud pantšen-laamana.


Sel ajal, kui Roerich oma märkme paberile pani (orienteeruvalt 1924 aasta esimene pool), oli 9. pantšen-laama Thubten

Choekyi Nyima just põgenenud oma residentsist Tašilhunpo kloostrist Šigatses.

Põgenemise põhjuseks tuuakse vastuolu dalai-laamaga, kes üritas vähendada pantšen-laama mõjuvõimu ning ühtaegu

koguda sõjaliste kulude katteks maksu viimase mõju all olevatelt aladelt.

Choekyi Nyima põgenemine tuli üllatusena paljudele. 5. märtsil 1924 on inglise kolonelleitnant Howard-Bury pärinud

välisministeeriumilt, kas neil on andmeid pantšen-laama põgenemise põhjuste ja praeguse asukoha kohta ning saanud

vastuseks, et Choekyi Nyima põgenes Šhigatsest detsembri lõpus, põhjuseks vastuolu Tiibeti valitsusega.


Tema praegune asukoht on teadmata, kuna ta pole saabunud Indiasse ning puuduvad ka luureandmed tema viibimisest Hiinas.

Tegelikult viibis pantšen-laama siiski Hiinas, täpsemalt Sise-Mongoolias.

Dalai-laama aga oli sunnitud paarkümmend aastat varem võtma ette pikema teekonna - pärast 1903. aasta lõpul Francis Younghusbandi juhtimisel toimunud brittide

sissetungi Tiibetisse põgenes 13. dalai-laama Thubten Gyatso oma burjaadist õpetaja Agvan Dordžijevi keelitusel

Mongooliasse, kus elas ja õpetas aasta Urgas (praeguses Ulaanbaataris).

Seejärel elas ta Tiibeti platoo idaserval Xiningi linna lähedal paiknevas Kumbumi kloostris ja reisis sealt Pekingisse. 1908 aastal detsembris Tiibetisse tagasi jõudnud, asus ta valitsust ümber korraldama, kuid pidi peagi pagema hiinlaste invasiooni eest Indiasse.

Pärast Mandžude Qingi dünastia lõppu ja nende sõjaväe lahkumist naases ta Tiibetisse 1913. aasta jaanuaris.


Need olid siis Roerichi mainitud asukohamuutused.

Ahvide valitsuse kohta puudub mul idee.

Olid need hiinlased?

Lihtsalt halvad ja rumalad inimesed?

Aga see suur, kes tulema pidi, oli muidugi Maitreja, uue ajastu buddha.

Nagu näeme, võib ühe tillukese lõigu kohta kirjutada pika kommentaari.

Aga nüüdki jäi lisamata, et dalai-laama õpetaja Agvan Dordžijev (või Tsenyi Khempo) oli võib-olla see mees, kelle pärast Younghusbandi afäär üldse toimus.

Nimelt pidasid britid Dordžijevit vene spiooniks, kes oma mõju kasutades püüab Tiibetit Vene mõjusfääri kallutada.

Sest seesama mees oli saanud tsaar Nikolai II käest 1896. aastal monogrammiga kella tänuks teenete eest, mis ta oli osutanud Pjotr Badmajevi vene agentidele Lhasas.

Seesama Dordžijev hakkas 1890-tel levitama ideed, mille kohaselt Venemaa ongi müütiline Šambhala ja valge tsaar on võimalik budismi päästja ning Valge Tara emanatsioon.

Selle kohta on 14. dalai-laama öelnud delikaatselt: "Ilmselt oli 13. dalai-laamal tungiv soov kehtestada suhteid Venemaaga ja ma usun ka, et ta oli esmajoones veidi skeptiline inglaste suhtes.

Ja siis oli seal Dordžijev.

Inglastele oli ta spioon, kuid tegelikult oli ta hea õpetlane ja siiras buda munk, kellel oli suur kiindumus 13. dalai-laamasse." Laird, Thomas (2006). The Story of Tibet: Conversations with the Dalai Lama, p. 221. Grove Press, N.Y.

Nüüd jäi ütlemata veel see, et meie Karl Tõnisson ehk vend Vahindra puutus omal ajal samuti korduvalt Doržijeviga

kokku ning just viimane tutvustas teda Mongoolias paguluses olevale dalai-laamale.


Pantšen-laama põgenemist kujutab Roerich hiljem heroilis-müstilises võtmes: "Taši-laama viimane põgenemine oli sangarlikku laadi.

Kolmsada relvastatud laamat saatis idee pärast põgenejat.

Igaühel neist ja ka taši-laamal endal oli oheliku otsas varuhobune, sest põgenemine oli kiire ja igalt poolt ähvardas tagaajamine. Õigel ajal saadi sõnum viiesaja Lhasa ratsaniku kohta, kes ruttasid ära lõikama teed Lhasast Nagtšu mäekurule.

Jõuti kõrvale pöörata ja mööda lõhestikku ära pääseda.

Tõusis lumetorm ning tagaajajad jäid maha.

Nõnda, täies relvastuses, vahetpidamata kihutades, saadeti korda ajalooline väljasõit – muistsete, tulevikule nii oluliste ettekuulutuste täideminek.

Pealtnägija, maalikunstnikust munga Tšampa Taši tunnistusel võttis taši-laama Tašilhünpost kaasa ainult Šambhala pildid. Kaks nendest andis ta teel tuntud hutuhtadele.

Nii Ladakhis kui siin käis rimpotše Tšumbist, kes rääkis, et nüüd viib ainus, lühim tee läbi Šambhala.

Paljudes kloostrites püstitatakse ja uuendatakse Maitreja kujusid." (Lk.69.)

Hutuhta (mong. hutagt -püha) on üks taassündinute tiitleid.

Võtme eelnevale annavad aga kaks järgmist lauset: "Kolm aastat enne ärasõitu tehti taši-laama juhatusel tema siseruumidesse seinamaalid.

Nendel maalidel on selgete sümbolitega kujutatud taši-laama rändamist mõnedel maadel." (Lk.69.)

Mõned maad on muidugi hoopis üks ja Roerichi jaoks väga olemasolev Šambhala.

Näeme, et kunstnik tõlgendas pantšen-laama retke mitte niivõrd kui põgenemist, vaid kui apokalüptilist sõnumitoomist.

On teada, et Roerich seostas pantšen-laamat otseselt Šambhalaga, pidades teda selle ühe valitseja Rigden Džapo kehastuseks.

Just Rigden Džapod on kujutatud juhtimas Šambhala vägesid viimses lahingus, kus teadmise valgus võidab lõplikult rumaluse pimeduse.

Mida otsis see käputäis venelasi Aasia südamest?


Ja mis osa oli nendega koos liikunud kummalisel vene keelt hästi oskaval laamal, kes sosistas Roerichile kõrva üha uusi tõendusi Šambhala olemasolu kohta?

Kui vastab tõele, et laamana esines osav OGPU agent, siis ehk võime nentida, et nõukogud otsisid tõotatud maad juba enne natse.

Sest natse polnud veel silmapiiril, Heinrich Himmler ja Rudolf Hess saatsid oma ekspeditsioonid teele 1930., 1934. ja 1938. aastal.


Link