Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Esimesed viissada aastat: 500-0 e.Kr.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
-1-mungad-istuvad.jpg
Boeddha nog.jpg
Buddha -29.jpg
-0-mungad.jpg
Ascetic23.jpg
2550monks.jpg
Askeedilaager.jpg
Ancient buddha.jpg
Austerities2.jpg
10 .jpg
Hurlimann1928c.jpg
Ashoka.jpg
Sadhu3.jpg
4-noble truth. chathiya.jpg
Buda-kuulutaja.jpg
Sadhusbombay.jpg
Kitsed-katusell.jpg
Thomas1930b.jpg
0908-362oasis of the thousand buddha caves.jpg
Buddhis.jpg
Nagas-0002.jpg
Xuanzang-2.jpg
Bedofnails1900.jpg
Fasting buddha 2-3 century gandhara india.jpg
Hinayana.jpg
Rustphoto2.jpg
Nailbed1901.jpg

Esimese ajastu iseärasused.

Kindlate tõikade puudumine on eriti tunnuslik buddhismi esimesele ajastule.

Täpselt teada on ainult kuningas Ašoka (274-236) valitsusaeg ja kelle toetus muutis Buddhismi väikesest lihasuretajate kogudusest üleindialiseks usundiks.

Isegi Buddha eluaeg on oletuslik, kuigi tavaliselt loetakse Buddhat täpselt 100 aastat enne kuningas Ašookat surnuks.

Tänapäeval teadlased on ühel meelel Tema eluajaks pidamisel aastaid 563-483 e.Kr.

Asjaomase kahtlusega on siin järgitud säärast ajaarvestust.

Meie valduses olevad ürikud annavad elust edaspidiseks ebamäärasusteks.

Kogu selle ajastu vältel levisid pühakirjad ainult suuliselt ja neid hakati üles kirjutama alles ajastu lõpu poole.

Tõeliselt Buddha poolt öeldust pole midagi alles jäänud.

Ta võis olla õpetanud ardhamagadhi keeles, kuid ükski Tema ütlusetest pole säilinud oma algselt kujul.

Mis puutub varaseimasse Pühakirja (Canon Kaanon ehk algupärane ja õige pühakiri.), siis isegi selle keel on veel vaidlusalune.

Meie käes on vaid võimalikud tõlked varasest Pühakirjast teistesse India keeltesse, peamiselt paali ja omapärasesse Buddhistliku sanskriti liiki.

Alati ilma ühendava korralduseta oli Buddhism mingil määratlemata ajal jagunenud erinevatesse

vooludesse, mida tavaliselt loendatakse kaheksateist ja mille enamikul oli oma Pühakiri, mis meie jaoks on

jäädavalt kadunud.

Kas neid ei kirjutatudki kunagi üles või on aeg teinud oma hävitustöö.

Säilinud ürikud olid pärast Buddhismi langust Indias sattunud juhuse läbi välismaale näiteks Sri Lankale,

Nepaali või Kesk-Aasiasse, või olid eelnevalt tõlgitud hiina või tiibeti keelde.

Seetõttu on meie valduses ainult väikene osa sellest, mis tegelikult ringles Buddhistlikus ühiskonnas

esimesel ajastul, ja veel võlgneb säilinud valimik rohkem juhusele kui antiiksele või sisemisele väärtusele.

Ja see on kõik, mida me võime väita selle viiesaja aasta kohta: esiteks tuleb täiesti kindlalt mainida, et

puuduvad täpsed andmed, mis lubaksid meil eristada algselt Buddhale kuulunud sõnasid.

Mõned kaasaegsed Euroopa raamatud on täis enesekindlaid väiteid selle kohta, mida Buddha mõtles, kahjuks saavad need olla paljad oletused.

Algupärane teave on väljaspool meie teadmisulatust.

Kaugeim tagasiminek ajas saab toimuda ajani, mil kogudus lagunes vooludeks ja me võime võrrelda

erinevate usuvoolude ürikuid, näiteks theeravaadini Dhammapadat Sri Lankalt, Turkmeenia kõrbest leitud

sarvaastivaadini Udaanavargaga.


Kui me leiame nendes kahes pühakirjas, üks paali- ja teine sanskritikeelne, sõnasõnalt kattuvad lõigud,

võime öelda, et nad kuuluvad kuningas Ašoka valitsusajal toimunud kahe koolkonna eraldumiseelsesse aega.

Kui nad aga ei ühti, siis võime väita nende kuulumist Ašokale järgnenud aega, vastupidist tunnistava

puudumisel.


Siiani pole keegi ette võtnud sellist põhjalikku uurimist, ning kuni seda pole tehtud, ei saa me eristada

õpetusi esimesest või teisest sajandist pärast Ašoka valitsusaega.

Pole isegi täiesti selge, millal ja mis asjaoludel eraldumine toimus, kuna kõik asja käsitlevad ürikud on viis sajandit hilisemad kui sündmused, millest nad kirjutavad, ning aastaarvusid on erinevate eelarvamuste tõttu muudetud.

Kuid kas meie teadmised aitavad meil pääseda kuni sajandi läheduseni Buddha Nirvaanale või ainult

kahe-kolme, ikkagi on olemas salapärane ja süüvimatu algus.

Järgnevates kahes lõigus püütakse selgitada vana Buddhismi tõekspidamisi, nii algseid kui seda võib

mõningase küsitavusega oletada. Esimene hõlmab munklust, teine põhilist vabanemisõpetust ja teed

selleni.


2. Munkluse põhikord.



Kaks vanimat ühesuguse tõenäosusastmega ürikut kuningas Ašoka valitsuseelsest ajast käsitlevad

eraklakorda (Vinaja).

Juba üsna varasest ajast olid Buddha Õpetusega seonduvad tavad jagunenud kaheks peamiseks suunaks Vinaja ja Dharma.

Esimene osutus rohkem püsivamaks ja ühtlasemaks, palju vähema lahkarvamuste ja ümberkorraldusega.

Väitlusi Vinaja üle tuleb harva ette ning isegi hilisemate koolkondade juures on see jäänud

pinnavirvenduseks, puudutades vaid riietust jne.

Isegi siis, kui koos suursõidukiga (mahaajaana ) tekkisid sootuks uutel tõekspidamistel põhinevad

õpetused, suutis Vinaja ühe vanema väikesõiduki (hiinajaana ) koolkonnana nendega koos püsida.


Tegelikkuses toimus muidugi palju lihtsam, koormavatest ettekirjutustest lahtiütlemine Seadmuse pika

ajaloo keskel, kuid mis puutub nende lõplikkusse sätestamisse, siis see toimus juba neljandal sajandil e.Kr.

Sel ajal valmis suurteos Skandhaka, kus oli hästi korrastatud kogu hiiglaslik ainestik, Buddhistliku munkluse põhialuseid käsitlev.

See sisaldas Seadmuse vastuvõtmist, sellele allumist, pihtimuslikke tavandeid, vihmaaegset eraklust, ning

määras toidu, riietuse ja ravimid haigetele, samuti kohtlemise eksimuse korral.

Piisavalt vana on ka Pratimookša ligikaudu 250 juhise kogu, millest on säilinud umbkaudu tosin eraldi,

põhilises kokkulangevat teost ja mis olid iga poole kuu tagant toimuvatel munkade koosolekutel määratud

ettelugemisele.


Kõikide algupäraste pühakirjade seas ei ole ühtegi teist sellist, mis oleks saavutanud buddhalaste hulgas

Pratimookša seadustega võrdväärse vastuvaidlematu, kõike hõlmava ja püsiva tunnustuse, ning seepärast on tarvilik anda lugejale lühike ülevaade nende sisust.


Kõigepealt loetakse Neli Süütegu (ehk Neli Pattu), mis on ära teeninud väljaheitmise, need on:

suguline läbikäimine,

vargus,

tapmine

ja petlik taotlus üleloomulikele jõududele või kõrgetele vaimuvõimetele.


Järgneb kolmteist kergemat süütegu, mis on ära teeninud ajutise kõrvaldamise ja millest viis käsitlevad

sugudevahelist sündsusetust, kaks majakeste ehitamist ja ülejäänud kuus eksimusi Seadmuses.


Loetelu jätkub kahe sugulise süüteo märkimisega, mis on karistatavad vastavalt asjaoludele ja pärast seda

tuleb kolmkümmend süütegu, mis võtavad õiguse kanda Seadmuses ettenähtud rüüd ja lisaks muudab

süütegija jaoks tõenäolisemaks ebasootsa uuestisünni.


Muu hulgas keelatakse kulla ja hõbedaga kauplemine, või koguduse vara isiklikuks tarbeks pidamine.

Järgneb üheksakümmend süütegu, mis, kui neid ei kahetseta ega lunastata, karistatakse ebasoodsa

uuestisünniga, see käib valetamise, teiste munkade halvustamise ja laimamise kohta.


Suhted ilmalikega on korraldatud, keelates mittepühitsetuile pühakirjade sõnasõnalise õpetamise, munkade

süütegudest rääkimise jne.

Ülejäänu on hiiglaslik valik süütegusid:

keelatud on kahjustada loodust

ja taimesid,

maad kaevata,

juua

alkoholi või omada tooli

või voodit kaheksast tollist pikemate jalgadega.


Siis märgib see kahtlemata väga vana ürik neli mööndust nõudvat süütegu, saadetuna kolmeteistkümnest

väärikuseeskirjast ja lõpeb seitsme juhisega vaidluste korraldamiseks.


Vinaja seaduste eesmärk oli paremate tingimuste loomine mõtluseks ja loobumiseks, hoidumiseks

seltskondlikust elust, isiklikest huvidest ja muredest, kodus ning omandusest, perekondlikest ja

sugukondlikest suhetest ja oli mõeldud sõltumatuse ja kiindumustest lahtiütlemine tagatiseks.


Jääb mulje, nagu oleks Seadmus kirja pandud ringihulkuvate kerjuste poolt, kes söövad almuseid oma

kerjakaussidest, kannavad prügihunnikust korjatud närusid ja elavad metsas, koobastes või puude all.


Ainult vihmajal (talvel) lõpetavad ringirändamise ja jäävad paigale.


Alati on olnud neid, kes püüelnud loodusliku lihtsuse poole, kuid üldiselt on usu lugupeetavuse kasvades

mungad asunud eraklatesse, mis võimaldab osavõtmatuse ühiskondlikest suhetest, ilma algselt kogetud

peost-suhu elamise muredeta.


Ükskord lõplikult väljakujunenuna on Vinaja sõnumi pikk ajalugu üks püsivamaid kokkuleppeid ühelt poolt

pühade juhiste ja teiselt poolt ühiskondlike olude ja inimliku ekslikkuse vahel.


3. Põhitõed.


Niipalju munkade tegevusest.

Milline on siis buddhalastele omane usutunnistus, ühine nii varasemal kui ka hilisemal ajal, ükskõik kui palju lisatingimusi uuenduste näol ka on tehtud?

Need võib rühmitada kaheks peamiseks suundumuseks:

kõigepealt jutlustati lunastusest, viidates selle hädavajalikkusele, seletati selle olemust ning saavutamisteid; teine koosnes Kolmest Kalliskivist ehk Aardest Buddhast, Seadmusest ja Kogudusest.

Buddhism on oma olemuselt lunastusõpetus, pääsemine kannatuste maailmast, milles leiame end asuvat, lootusetult rikutud loomusest.

Buddhalane näeb äärmiselt sünges valguses meie elutingimusi, iseäranis kõige meid ümbritseva ja meis endis oleva püsimatust, mis ei lase paratamatult midagi lõplikult teostada ega tunda rahulolu.

Lõpuks viib surm kõik kogutu ja lahutab meid sellest, mida südames kandsime.

Kui kasutu on otsida midagi kindlat sellises keskonnas ja õnne säärase kaduva ainesega.

Inimese lõbud on äärmiselt tühised ja nende eelistused ning valikud reedavad rumalust, käituvad kui

ülirõõmus laps, kes on leidnud kauni marmortüki rohelise täpiga keskel, kardab seda kaotada ning

seepärast neelab ta selle otsemaid alla, mille tulemusena ta magu

... Peale selle: kes ei kohkuks, kui taipaks, millisesse hädaohtu end saadab seeläbi, et omab keha!

Lõputu valulik jällesündimine olemasolus (samsaaras ) on inimeste tavaline saatus ja järsk meelemuutus on

kannatus vabanemisele.

Sünni ja surma kartuses jätsid inimesed tavapärase elu ja hakkasid joogideks, et jõuda vabanemiseni.


Kui järgnevalt soovida teada selle ebarahuldava olukorra põhjust, siis oleme rääkinud, et meie peal ei lasu

ükski väline jõud, määratud saatus ega õel jumalus, vaid see on sõltuv meie endi hingelaadi mõjustavatest

teguritest, mida on erinevalt kirjeldatud kui himu,usku oma ainukordsesse minasse või kalduvust rikutusele.

Mitte ainult igatsus meelelise mõnu, raha, seltskondliku soosingu ja võimu järele, millega me asjatult

loodame kindlustada oma vanadust, vaid ka ükskõik milline soov väärib buddhalaste poolt hukkamõistu kui

sisemist vabadust ja sõltumatust ahistav.


Teisest küljest võime jälle väita, et kogu meie õnnetus seisneb kavatsuses mingisugust osa kõiksusest

omastada kui isiklikku ja öelda niipaljude asjade kohta kui võimalik see on minu, see olen mina.

Buddhismi algõpetus on see, et sõna mina ei ole päriselt olemas, vaid on väljamõeldis ja et

eneseotsingutes ohverdame oma heaolu pelgale kujutlusele.

Lõppeks erineb Buddhism kristlusest, pidades kõige kurjuse peapõhjuseks teadmatust ja mitte pattu,

tegevuse vaimset puudulikkust ja mitte pahasoovlikkust ning vastuhakkamist.


Ilma lõplikult määratlemata esitatakse teadmatusena meile Neli Pettekujutlust (viparjaasa), mis panevad

meid otsima püsivust püsimatusest, õnne sellest, mis on lahutamatu kannatusest, isiklikku ebaisikulisest ja

naudingut eemaletõukavast ning tülgastavast.


Olukord oleks muidugi sootuks lootusetum, kui kannatuste ja olemasolu maailm oleks kõik, mis on.

Tegelikkuses on peale selle veel midagi, mida kutsutakse Nirvaanaks ehk Vabaduseks, tunnetus- ja

kogemusväline seisund, mille kohta ei või rohkem lisada, kui et siis on kõik haigused lakanud koos

põhjuste ja tagajärgedega.


Buddhalased on vähem andunud selle määratlemisele, rohkem teostades seda isekeskis ja tundnud suurt

vastumeelsust, avaldamaks kindlaid väiteid Nirvaanasse läinu kohta.

Meie maailma on tihti võrreldud põleva majaga, kust igaüks omas mõttes püüab põgeneda.

Kui maailm on nagu põlev maja, siis Nirvaana on maja ilma tuleta, nagu võime lugeda ühest vanemast

kirjutisest, Nipata Pühakirjast (1074, 1079):


Tuulest aetud tulelõõm jõuab lõpuni, laiub mõõtmatult. Vaikne tark jõuab sihile, vabana nimest ja kujust, eesmärgile mõõtmatule. Kõik takistused kaovad, samuti seletused.


Kuna kõige kurjuse ajendid asuvad meis eneses, siis meie endi jõupingutused võivad meid neist vabastada, kui ainult teaksime, kuidas seda teha.

Nagu hea arst, on Buddha andnud meile ohtrasti abi kõikide vaevade vastu ja esmaabi on sarnane teiste usundite omaga.

Inimene peab oma igapäevast eluviisi muutma natukenegi kõlbelisemaks ja olema kuulekas Viiele Juhisele, mis keelavad tapmise, varastamise, abielurikkumise, valetamise ja joovastite tarvitamise.

Teiseks tuleb jälgida, mil viisil endale elatist teenitakse: lihunikud, kalurid ja sõdurid rikuvad kogu aeg esimest juhist, seepärast võib neil ainult kasinat vaimulikkust arvata.

Teised ametid on vähem ohtlikud hingele, kuid ohutuim ning kindlaim selles osas on ei kodu ega

varandust omava munga olukord, kes oma aineliste vajaduste rahuldamisel loodab ainult teiste lahkusele.

Kui kord kõlbeline alus on rajatud, siis ülejäänud Buddhistlikud püüdlused tähendavad vaimseid harjutusi,

mõtlustamise mitmesuguseid viisisid, mis taotlevad kolme erinevat, kuid vastastikku ühendatud eesmärki.


1. Püütakse nihutada tähelepanud tunnete maailmast teisele, peenemalt tajutavale alale, rahustades niimoodi inimeses möllavad kired.

Tunnetel põhinev elu; tundelisus ja ajaloolised tõigad on heitlikud, viljatud ja peamiselt tähtsusetud.

Ainult see on teadmist väärt, mis avastatud mõtluses, mil välised meeled on valvatud.

Selle mõtluskogemuse pühitsetud usutõed jäävad tabamata keskmisele inimesele, tema tunnetel

põhinevatele teadmistele ja tunnetest piiratud vaateväljale.


2. Püütakse koondada argiasjadega hõivatud tähelepanu iseenesele, koos kõigi pidevalt muutuvate

meeleliste ärrituste ja mõtetega.

3. Püütakse süüvida ülitunnetuslikku ilma, tõsta meeltületavasse teadvusesse ja see otsiskelu viib tühjusesse, lõplikkusse tõelisusse.

Esimene eelaste on Buddhistlikus sõnavaras märgitud kui tähelepanelikkus (smriti), millele järgneb lovi

(samaadhi) ja tarkus (pradnjaa). Nende kolme suhe on näitlikustatud järgneval kaval:


Selline on mõtluse liigitus nende eesmärkide järgi.

Teisest küljest võib neid liigitada vastavalt ainele või teemale.

Märkimisväärne hulk sellistest teemadest esitati õpilastele ja valik olenes tema andekusest ja kalduvusest.

Erinevate võimaluste arv on nii suur, et teeb võimatuks isegi ülesloendamise siin.

Sealt võime leida suhteliselt lihtsaid jooga-laadi hingamisharjutusi, keha kolmekümne kahe osa eitluse,

erineval lagunemisastmel olevate laipade vaatluse, sisekaemusliku teadvuse oma ajutegevuse kulgemisest

olgu need tunded, mõtted või keskendushälbed, või mõjurid, mis soodustavad selginemist.


Seal on vastastikuste tundeelamuste täiustamisest, nagu näiteks sõprus ja kaastunne, Kolme Aarde

vooruste meeldetuletus, mõtisklusi surmast ja pürgimus Vabadusse.

Mõtlustamise meelisteema on vastastikuse Sõltuvusahela Kaksteist Lüli (pratiitjasamutpaada), mis näitab,

kuidas võhiklus viib maise elu lõppemise vanaduse ja surmaga ning kuidas vastupidiselt, võhikluse

ärakaotamine peab viima kõigi nende mõjurite kadumisele.


Teistsugused mõtlused omalt poolt püüavad toonitada igasuguse tingivuse püsimatust, paljastada kogu

kannatuse ulatust, näidata mina mõiste sisutust, soodustada tühjusnägemust, ilmutada vabanemisele

viivale teele omaseid tunnuseid.


Tegelikult võib näida, et Buddhismi esimese ajastu mõtlusviisidele puudusid peaaegu üldse kitsendused, ehkki pärast allutati see mingisugusele korrapärasusele.

Nüüd, mis puutub Kolme Kalliskivisse: Buddha on selle usundi rajajana ka alustugi, kes kindlustab õigsuse ja Õpetuse usalduse tõe läbi, et Ta ise on täielikult Valgustunud.

Ta on teadlikuks saanud elu olemusest ja tähendusest ning leidnud selge teeraja sellest välja, ta erineb kõigist teistest selle poolest, et Tema ise, Iseenda läbi, on leidnud tõe ja teab kõike tarvilikku vabanemiseks.

Kas ta teab ka kõike ülejäänut, see tähendab kas ta on ka kõikteadja selle sõna otseses tähenduses, oli voolude vaheliseks vaidlusküsimuseks.

Siiski valitses üldine nõusolek, et Ta teadis kõike vajalikku saavutamaks lõplikku rahu ja seepärast oli Ta vaimulikes küsimustes vääramatu ja veendunud teenäitaja.


Sõna Buddha pole muidugi pärisnimi, vaid aunimi, tähendamaks Valgustunut, mis osutab inimese seisundile, kes on ilma ühegi takistuseta kanal Seadmuse vaimsele väele ehk Tõele.


Ajaloolise Buddha isikunimi oli Gautama või Siddhartha ja hõimu järgi võidi Teda sageli kutsuda ka šaakjamuni, šaakja hõimu tark, kuid ajaloolisest isikust ei ole Buddha Õpetus väga palju huvitunud.

Tema väärtus usundile seisneb Tema Seadmuse Õpetuses. Selline mitmekülgsus on tavapärane väljapaistvatele Aasia usujuhtidele.

Äsjamöödunud aastatel võisime sarnast näha Mohandas Karamatšand Gaandhi juures, kes samaaegselt oli ka mahaa-aatma, suurvaim, mõiste tähistamaks vaimset väge, mis toimib läbi selle eripärase isiku.

Sel viisil oli isik, keda kutsuti Gautama või Siddhaartha, olemas samaaegselt koos Buddhasusega, selle vaimsusega, mida on erinevalt nimetatud kas Tathaagata või Seadmusolu või Buddha-olemus.

Buddhalased millegipärast on alati olnud arvamusel, et täpselt piiri Tema isiku ja Tema vaimu vahele ei ole

võimalik tõmmata, nad on ka jäigalt vastu seisnud eksitavatele kalduvustele uskuda tegelikku elavasse

isikusse ja teinud kõik, et alavääristada Buddha tegelikku kehalist olemasolu.

Ise olevat Buddha väidetavasti öelnud Vakkalile:

Mida sa näed minu viletsas kehas?

Kes iganes näeb

Seadmust (Tõde), see näeb mind; kes iganes näeb mind, see näeb Seadmuse vaimu.

Nähes Seadmust, Vakkali, ta näeb mind: nähes mind, näeb ta Seadmust.

Tüüpiline avaldus kõlab, et ajaloolist Buddhat ei tule vaadata kui midagi eraldiseisvat, vaid ühena Buddhade sarjast, kes ilmuvad siia maailma läbi aegade.

Aja möödudes näib ajalooliste Buddhade omaksvõtt olevat kasvanud. Algselt oli neid seitse, siis kuuleme kahekümne neljast ja nii nende arv järgemööda kasvas.

Seitset Buddhat šaakjamunit ja Tema kuut eelkäijat on tihti kunstiliselt kujutatud, näiteks Bharhutis ja Santšis pühatornidena ja virgumispuudena, Gandharas, Mathuras ja Adšantas teisel ajastul inimesekujulisena, kõik teineteisest pea eristamatud.

Alles esimese ajastu lõpupoole hakati huvi tundma kahe teise ajaloolise Buddha vastu, boodhisattvaõpetuse arenguga tõusis esile Diipaankara, šaakjamuni kahekümne neljas esivanem, kellena Ta esimesena otsustas Buddhaks saada.

šaakjamuni sõnumi kestvas elujõus kahtlemise levikuga kaasnes Maitreeja kummardamine, millega koos ilmub Seadmus täies hiilguses uuesti.

See ajastu tundis vähe huvi Buddha šaakjamuni kui isiku vastu.

Oleks raske taastada Tema eluloolised tõigad nende kildude järgi, mis meil on.

Tõstetakse esile kahte ajajärku Tema elust, mis on usklikele kõige tähenduslikumad, need on Tema

Valgustumine, mis tähistab Tema võitu teadmatuse üle, ja Tema elu viimased päevad kuni keha surmani,

mil Ta saavutas Lõpliku Vabanemise (final Nirvana, Pari-Nirvaana), kroonides oma võitu surma ja maailma

üle.

Ülejäänusse puutuvas ilmneb, et suurem osa sellest, mida uskusime teadvat Tema elust, oli imepärase

sünniga algavast kirjeldustest, jätkus Tema Lõplikust Vabanemisest edasi legendaarse esimese

Raadzagriiha nõukoguni, kus öeldakse olevat koostatud Algpühakiri, ja lõppes niinimetatud Vaisali teise

nõukoguga, kus vaieldi selgemate käitumisjuhiste üle.

Tema elulugu oli ennekõike järgimist vajavate tegude kogum, mis pidi tunnistama Vinaja seaduste õigsust,

lisaks tekkis aegamisi mitmeid muinasjuttusid ja lugusid erinevate pühapaikade ja jäänuste kohta,

seletamaks nende pühadust, ning ei nähtud palju vaeva, et paigutada kõik need lood ühte eluloolisse

järgnevusse. Käesoleval ajal ei olda seisukohal, et määratleda, missugused neist on usaldusväärsed

ajaloolised teated ja missugused hilisema aja vagad väljamõeldised.


Igal juhul ei saanud miski olla võõram esimese ajastu munkade meelsusele, kui näha sellist erinevust neis lugudes.

Meie Buddha kirjeldus ei oleks täielik, kui jätaksime mainimata, et üksinda oma aja surelike seas oli Tal

peale tavalise maise keha veel olemas teatud nähtamatu, mida ainult väljavalitu õige silm suudab tabada ja

mida Buddhistlik kunst on püüdnud parimate võimete kohaselt jäljendada.

Nähtamatu keha on kuusteist jalga pikk, tal on kolmkümmend kaks üliinimsust tähistavat märki, näiteks on

Buddha jalgadel ratta kujutised, ujunahad Tema sõrmede vahel, kapuutsiga mungarüü, hiilgus ümber

Tema pea ja keha, valge kähardunud karvatutt Tema kulmude vahel ja nii edasi ja edasi.

Selline esitusviis on ilmselt keiser Ašoka ajast hilisem pärand, osaliselt võib see ulatuda veelgi kaugemasse

minevikku, isegi Buddhismi eelsesse arusaama inimese ilust ja inimese ettemääratuse, iseloomu ja tuleviku

ennustamiskunsti muinaslugudesse.


Buddha keha on erinev teistest olendistest mitte ainult selle poolest, et tal on kolmkümmend kaks

üliinimsust tähistavat tunnust, vaid lisaks veel üks iseäralik omadus Ta luulised osad on hävimatud.


Buddha šaakjamuni põletamisel ei muutunud need tuhaks ja nad kujunesid pühajäänusteks, mis levisid

usklike seas ning säilisid ajast aega, nagu Buddha hammas praegu Kandys.

Teine Kalliskivi, Seadmus (Dharma), sisaldab endas kõiki Buddha-usu mõistatusi, aga vähestesse

sõnadesse on seda raske kätkeda. Aasia buddhalased ei nimeta teineteist buddhistideks vaid Dharma

järgijateks Dharma tähendab mitte-ühessegi isikusse puutuvat vaimset jõudu, mis on võimeline

ühekorragaolema kõikjal. Olles vaimne ja mittemaine, on ta nähtamatu, määratlematu ning kättesaamatu.


Kaine mõistuse järgi on maailm äärmiselt ebaselge, kuid kuna Dharma on kõikide Buddhistlike õpetuste

sisuks, siis on hädavajalik nimetada selle põhitunnused ja näidata nende vastastikust seotust:

1. Ennekõike on see sõna tähistamaks ühte põhilist tõelisust.

Üks vaimne tõde on kõige selle taga, mida tajume nii endas kui enda ümber..

See on tõeline, vastandina ainelise maailma näitavatele asjadele, selle poole me pöörduksime, kui

pöörduksime ära maistest asjadest, sest ainult see võib tuua tõelist rahuldust.


Ja see ei puuduta maiste asjade ja sündmuste välis külge, vaid võib neile mingil viisil olla sisemiselt omane

koos juhtiva Seadmusega nende sees.

2. Lihtsamalt väljendudes tähendab see seda algset tõde, mis tõlgitsetud ja sätestatud Buddha Õpetuses ja

sellisel sihtijalikul kujul tähendab see Õpetus, Pühakiri, Tõde.

3. Kolmandaks võib see nii esimeses kui teises mõttes kajastuda meie endi elus, avalduda meie teguviisis,

niivõrd kui me toimime temale vastavalt. Sel viisil omandab see sõna õigluse ja vooruse tähenduse.


4. Neljandas mõttes muutub sõna tähendus kaunis peenekoeliseks ja on justkui Buddha Õpetuse eriline

kaaspanus, säilitades endas ka kõiki muutusi põhjustanud pinged.

Buddhistlikud kirjatööd kõikjal on täis vihjeid dharmadele (seadmustele) mitmuses, muutudes

arusaamatuteks, kuni ei tunnustata selle mõiste eriomast tähendust.

Siin kasutatakse sõna teadlikus tähenduses, eriomast tähendust.

Siin kasutatakse sõna teaduslikus tähenduses, mis tuleneb vaadates asjasid ja sündmusi nende suhtes

Dharmaga esimeses mõttes vaadeldes neid, nagu need oleksid põhilises tõeluses.

Peaaegu kõik teaduslikud ja filosoofilised õpetused põlgavad ühel meelel ära maailma tema näivuses, kui

petliku ja ebaloomuliku, asendades selle sündmuste mitmesugustel arusaadavatel olemuskujudel

põhinevate kirjeldustega.

Kõige ilmekam näide on aatomiõpetus, mis eeldab peale aineliselt tajutava veel teise maailma olemasolu,

mis koosneb korrastatud nähtamatutest aatomitest ja on küllaldaselt mõistetavad ainult matemaatilistes

valemites.


Aatomid omavad keha ja on tegelikult olemas ning läbinisti tundes nende käitumist, võimaldub meil järele

valvata kehade maailma ja tuletada neist asjade kehalikud omadused, mida meie meeled suudavad tajuda.

Sarnaselt peavad buddhalased tavalist maailmanägemust moonutatuks rumalusest ja ihast.


Ja et ei ühikud, millesse me selle jagame asjad, mida me usume tajuvat, ega nendevahelised eeldatavad

seosed, pea paljuski paika. Mis on aatomid kaasaegsetele füüsikutele, need on dharmad buddhalastele.


Kõikide dharmade ehk seadmuste korrapärasel liigitusel tuli oodata teise ajastuni, nii nagu aatomite puhul

läks kaua aega, Demokritose algelisest kujutlustest Mendelejevi ja Bohri täpsete uurimusteni.

Sellest ajastust pärinevad mitmed seadmuste arvulised loetelud, nagu Viis Koostisosa (skandhat) keha,

kokkupuude, kujutlus, suhtumine ja teadvus, mis öeldi moodustavat inimliku isiksuse täies ulatuses.


Või kuus sisemist ja välimist meeltevälja silm, kõrv, nina, keel, nahk ja aju, samuti ka nähtavad,

kuuldavad, tuntavad, maitstavad, katsutavad ja mõeldavad sihitised, mis moodustavad kogu meie võimalku kogemuse.

Seadmus on ebaisikuline nähtus, mis ei kuulu ühelegi inimesele, vaid lihtsalt kulgeb mööda iseenda tõelist teed.

Seda peetakse kiiduväärseimaks saavutuseks, kui Buddhistlikul mungal õnnestub seletada endale oma

mõtlemise sisu nende ebaisikuliste seadmuste abil, mis esinesid tavaliselt kindlates loeteludes, ilma kordagi

kasutamata udust ja hukutavat sõna mina.


Mitte ükski teine usund ei ole oma pooldajate vaimsesse harjutusse lülitanud midagi säärast ning

Buddhismi oma pärasus on leitud suuresti olevat selles, kuidas on väljendatud raskestitabatavaid seadmusi.


Sanghas ehk Koguduses on nähtav ja nähtamatu kogudus eraldatud.

Nähtav kogudus koosneb kõigepealt munkadest ja nunnadest ning siis laiemas mõttes ka ilmalikest

usklikest, meestest ja naistest, kes toetavad ka ilmalikest usklikest, meestest ja naistest, kes toetavad

munkasid, on leidnud oma rahupaiga Kolme Kalliskivi juures ja lubavad järgida Viite Juhist.


Vähene paremik moodustab sellises koguduses tõelise Sangha. Kollase rüü kandmine üksnes näitab, et

mehel on erakordselt head väljavaated vaimseks saavutusteks, kuid see ei tähenda täielikku kindlust.

Ilmalike seisund Koguduses on kõige ebamäärasem ja paljude munkade silmis polnud neil peaaegu

mingisugust tähtsust.

Tõeline Kogudus, nähtamatu kogudus, koosneb aarjalastest (aarja püha, õilis; rahvas, kes valitses Indiat),

õilsatest ehk pühadest, meestest, kes vastandusid lihtinimestele tuntud ka kui rumalad ilmalikud

(baalaprithag-daana).


Erinevus nende kahe isikute rühma vahel on Buddha Õpetuse seisukohalt põhjapanev. Nad on seatud valdama kahte erinevat olemasolu tasapinda: maiset ja üliinimlikku. Pühakuid üksinda on päriselt elus, kuna maised inimesed vaid kiratsevad nukkudena sihitus segaduses. Mitte rahul sündimisega tavalisel viisil on nad läbi teinud vaimse taassünni, mis on tuntud Tee võitmise mõistena, teiste sõnadega nad on end lahutanud põhjuslikkusest sellise määrani, et saavad nüüd tegelikult pöörduda Teele, mis viib Vabadusse ehk Nirvaanasse.

Argipäeva inimese Nirvaana nägemus on ummistunud temale üleliia tõsistest maistest muredest.

Aga kauakestvalt mõtlustades võib ta jõuda seisundini, kus igapäevase eesmärgi kujutlusse kerkides ta

selle ära tõukab kui pelga tüütuse ja ahistuse.

Kui kord säärane vastumeelsus harjumuseks juurdub, suudab ta viimaks oma eesmärgiks seada Vabaduse

ning ei kuulu enam tavaliste kilda, vaid kuulub nüüdsest aarjalaste perekonda, mis läbi aina vähem ja

vähem sõltuv harilikkude inimeste tegutsemisajendite isikliku kasu ja meelemõnude eksitavast segust, täis

tugevas annuses himu, viha ja teadmatust.


Vastandudes Vabaduse nägemusele avaldub igapäevamurede tähenduses ja Vabadus ise muutub üha

rohkem tõukejõuks kõigele, mis ette võetakse.

Ametlikult austatavaid pühakuid on neljasuguseid: alamat nimetatakse Vooluastunuks, sest ta on

saavutanud ühenduse Vabadusse viiva teega.


Neid on ka iseloomustavalt eristatud surmajärgse tagasitulemise korra järgi siia maailma: esimene liik

naaseb mitte rohkem kui seitse korda, teine ainult korra ja neljas, arhat, parim ja lõplik õpingu saavutus ei

pea iialgi tagasi tulema. Tõeline Kogudus on kõikide nende pühameeste kogudus, kuid arhatid on nende

seas kõrgemailt hinnatud.


4. Voolud ja nende vaidlused.


Buddhistlik kogukond ei suutnud kaua püsida ühtsena ja peagi lagunes arvukateks vooludeks.

India Buddhistlik pärimus üldiselt räägib kaheksateistkümnest sellisest voolust, kuid see on ainuüksi

pärimuslik arv ning tegelikult on vähemalt nimeliselt tuntud meile rohkem kui kolmkümmend.

Buddha ei määranud järeltulijat ja Buddhism ei ole iialgi tundnud paavsti ega kaliifi sarnast keskset võimu.


Mis sellest, et erinevad kogukonnad kinnistusid erinevates India piirkondades, kohalikud tavad arenesid

ikkagi, hoolimata geograafilisest ja uskumuslikust lahutusest ja säilitasid üldiselt püsiva ühenduse

teineteisega.

Mitte ainult üksikud mungad ei teinud rännakuid ühest keskusest teise, vaid tavaks saanud hulgalised

munkade ja ilmalike inimeste palverännakud Magadha pühapaikadesse, mis pühitsetud buddha elu ja Tena

pühajäänuste poolt, põhjustasid ka kõige erinevamate koguduste segunemist.

Niiviisi jäid vooludevahelised vaidlusküsimused ligilähedaselt alati samaks ja ka eeldused, milles

lahknevused põhinesid.

Kõiki buddhalasi hõlmava vastastikuste kokkupuudete pidevuse tõttu jäid nad üksteisele mõistetavaks,

kuigi iga vool püüdles omaette korraldusele ja pühakirjadele.

Paljudes mungaeraklates elasid siiski täielikus sõpruses koos mitmete eri voolude järgijad.

Oli üldiselt omaks võetud, et eesmärgini võib jõuda mitmeti ja näidati üksteise suhtes üles suurt sallivust,

ehkki juhuslikud teravad usulised teotused ei olnud päris tundmata.

Nad kõik tunnistasid ühiselt Seadmust, kuigi on tähtis aru saada, et Seadmuse sõnaline tõlgitsus ei olnud lühike, lihtne ega ühetähenduslik.

Seda oli edasi antud suuliselt, ära hoides sattumise uskumatute kätte, kuid seda oli liiga palju püsimaks

täielikult kellegi meeles, mispärast tehti see ülesandeks erilistele pühakirjade ettelugejatele, kes teadsid

peast näiteks Vinajat või Suutraid või mingit osa Suutratest, Abhidharmat (Algpühakiri (Tripitaka) on kolme

osaline:

Juhiste osa (Vinaja-pitaka), Pühakirjade osa (Suutra-pitaka) ja Seletuste osa (Abhidharma-pitaka) jne.

Pühakirjade erinevate osade ettelugejad moodustasid omaette eesõiguslikke ametiühinguid, milliseid võib

isegi lisada Seadmuse piirides toimunud jagunemisesse.


Ka ei tohi unustada, et Seadmus, ükskõik kui hapuna se kõik ei maitseks, polnud enesessesulgunud, vaid ka ilmalikud kuulusid selle olemusse, seda majanduslikult ülal pidades.

Toimus pidev hõõrumine ühelt poolt nende vahel, kes nägid Seadmuses ainult vahendit väheste

väljavalitute kujunemiseks pühakirjadeks ehk arhatideks, kes elasid kloosterlikus erakluses Vinaja eeskirjade

täpses järgimises ja teiselt poolt nende, kes soovisid suurendada vabanemise võimalusi tavalistele

inimestele, võideldes pühakute (arhatide) mõjuvõimu vastu ja eraklakorra lõdvenduse eest.


Lõpuks peame märkima filosoofiat, kui üht mõjuvamat põhjust usulahknevuseks.

Pole raske tähele panna, miks filosoofia on mänginud määravat osa Buddhismi arengus.

Vabanemine oma kõrgemail tasemeil oli tehtud sõltuvaks mõtluslikuks teadlikkusest, tegelikkusest, meie

vaimset tegevust suunavatest tõsiasjadest.

Selliste mõtluste keskel tuli munkadel vastakuti seista selliste kõikjalt filosoofia vallast esilekerkinud

ainesega nagu olemus, teadmiste jaotuvus, põhjuslikud seosed, aja ja ruumi küsimused, tõelisuse

eristamisalused, mina olemine või olematus jne.


Praegu täheldatav tõsiasi on, et filosoofia, erinevalt kõikidest teistest teadustest, võimaldab igale

küsimusele rohkem kui ühe vastuse.

Oli paratamatus, et lahkarvamused paljukordistasid nende buddhalaste arvu, kes olid sattunud oma

tõekspidamistes filosoofilisse segadusse.

Oleks endastmõistetavalt võimatu ülesloetleda sadasid buddhalaste vahelisi vaidlusküsimusi või isegi anda

seletust kõikidest vooludest.

On küllaldane ütelda mõned sõnad peamistest, neljast-viiest voolust ja alamad jätta omapead.

Järgnev kava näitab Seadmuse voolude paiknevust:


Esimene lõhe mahaasanghika ja sthavira vahel tekkis pühakute (arhatide) ühiskondliku seisundi määramisest.

Kerkis esile Mahaadeeva nimeline õpetaja, kes kinnitas viies punktis arhatid ei küündi jumaliku täiuseni, mida paljud järgijad olid neile omistanud.

Muuseas esines neil magades seemnevoolust ja et nad on veel alistatud kurivaimulikule jõule, mis ilmutab end neile unes (luupainajad, õudusuned), lisaks on nad vastuvõtlikud kahtlusele, paljudes asjadest teadmatud ning oma vabanemise võlgnevad kellegi poolt juhitavusele.

Tema väited viisid riiuni, milles enamus asus Mahaadeeva poolele, misläbi nad isekeskis hakkasid end

kutsuma mahaasanghikalasteks, suurkogulasteks.

Tema vastased kutsusid endid stharviralasteks, vanemateks, nõudes usulistes küsimustes suuremat rangus

t ja alalhoidlikkust.

Mahaasanghika püsis Indias kuni lõpuni, mil tähtsad usupõhimõtete muutused leidsid aset neis enestes,

olles tingitud soovist asuda pühakuid vastustavale poolele ja muutudes seeläbi kanaliks rahvuslikkuse

sissetungiks Buddhismi.

Nende tähtsamad seisukohad puudutasid Buddha Õpetust ja filosoofiat. Buddha juures pidasid nad kõikke

isiklikku, ilmalikku ja ajaloolist väljaspool tõelist Buddhat asuvaks, kes oli kogemustunnetusest eemal,

tervenisti ülemaailmne, puudusteta ega millestki määritud kõikteadev, kõikvõimas, igavene, piiritu, alatiseks

taandunud vaikusesse, ei iialgi segaduses ega magamas.

Ajalik Buddha oli jumaliku Buddha nõidus, meelepetteline olevus, kes oli saadetud siia maailma õpetamaks selle asukaid.

Kui ühel pool anduti Buddha sealmaailmsuse ülistamisele, siis mahaasanghiklased samal ajal üritasid

suurendada Tema kasulikkuse määra tavalistele inimestele, õpetades, et Buddha ei olnud haihtunud

Vabadusse, Nirvaanasse, vaid piiramatu kaastundega ja igavese elu kestel, kuni ajalikkuse lõpuni saadab Ta

kuulutajaid, kes erineval viisil aitavad kõiki olendeid ja Tema mõjuvõim ei ole kitsenenud ainult nendele

vähestele, kes suudavad mõista Tema kõrgemaid õpetusi.


Nagu boodhisattva (pühak, valgusolend (suursõiduki voolus), kes väga pika oma Buddhalikkusele eelneva

ajajärgu kestel sünnib ümber just kannatusseisunditesse, sünnib Ta oma vabal tahtel loomaks,

kummituseks või põrguvaimuks ja palju kordi veel säärastes heaolu tingimustes elavate olendite ilma, kus

tarkusõpetus peab kõlama kurtidele kõrvadele. Ka ei astuta Buddhad üksnes seda maailma, vaid täidavad

kogu kõiksuse, olles nii siin kui seal maailmakõiksuse igas punktis.


Nende kaks vaimset üldistust väärivad eraldi esiletõstmist:


1. Nad õpetasid, et meel iseneses, oma tõelises olemuses, on täiesti puhas ning kirgas, et selle muutused

on juhuslikku laadi, ei suuda kunagi tungida sisemusse või rikkuda selle puhtust ja jäävad alati

välispidiseks.

2. Aja möödudes jõudsid mahaasanghikalased üha suureneva kahtluseini sõnaliku ja kirjaliku teadmise

väärtuses.

Mõned neist õpetasid, et kõik meid ümbritsev on moonutatud nägemuste tulemusena ebatõeline ning

ainult see, mis ületab maised asjasid ja võib olla nimetatud tühjuseks, seisnedes kõigest sellest ilmaolekus, on tõeline.

Teised ütlesid, et kõik, nii maine kui ebamaine, nii sõltumatu kui suhteline, nii olemasolu (samsaara) kui

Vabadus (Nirvaana) on väljamõeldised ja ebatõelised ja meil on vaid hulk sõnalisi väljendeid, millele

tegelikult ei vasta miski. Sel viisil istutasid mahaasanghikalased juba varakult seemned, mis hakkasid vilja

kandma suursõiduki Buddhismis teisel ajajärgul.


Järjekordne lahknemine, pudgalavaadina ja sthavira vahel, tekkis pudgala ehk isiku küsimusest.

Oma ajaloo alguses kutsuti isiksuse austajaid vatsiiputriijalasteks, rajaja järgi, kuna hiljem said nad rohkem tuntuks sammitiijalastena.

Kuigi avalikult ametliku usu esindajad, olid nad kohati vaimustuses numbritest, nagu kinnitab tõik, et Jüan Tsang seitsmendal sajandil loetles kokku 66 000 isiksuslast 150 000-st kogu India munkade üldarvust.

Oli väljaspool kahtlusi, et Buddhistliku filosoofia algtõde on isiksuse nägemine pettekujutlusena ja minalise mõtte, ükskõik millisel kujul see ka ei esineks, pidamatus tõelisust väljendavaks arusaamaks.

Isiksuslased ei jaganud sellist arvamust ja väitsid, et lisaks isikupäratutele seadmustele on veel arvestatav

isiksus ning võisid esitada mõjukaid põhjendusi oma vaadete poolt, näiteks laususid nad meeleldi pühakirja lõiku:

Üks isik, kui Ta on sündinud maailma, on sündinud paljude hüvanguks. Kes on see üks isik? See on

Nõndakäinu (Tathaagata ehk Buddha).

Vastaspoolel tuli tunnistada selle ja paljude teiste pühakirjalõikude olemasolu, kui nad väitsid, et see ei

tähenda seda, mis kirjas seisab, kuna Buddha on neis ainult kohandunud harimatu maailma keelepruugile.


Isiksuse austajad seevastu õpetasid, et isiksusest midagi ehtsamat mõtelda on võimatu ning seeläbi

kujutab ta endast inimeses toimuvas enesesamastuses ühenduslüli läbi mitmete elude kuni Buddhasuseni.

Pudgalavaadinalased nägid suurt vaeva, määrates isiksuse ja selle koostisosade (skandhad) vahelisi suhteid

nii, et ei satutaks vastuollu Buddha Õpetuse tuumiku moodustavate arusaamadega, aga kõrvaldatakse

väärusk iseendasse.

Isiksus ei ole samane koostisosadega, ega ole teda koostisosade sees ega väljas, nii kõlas nende õpetus.

Niimoodi tekib, nagu sellest aru võime saada, midagi hingelis-kehalisele põhiseosele omase ühtsuse taolist,

mis on väljendamatu ja määratlematu ükskõik mille suhtes. Inimese õige, kogemustest sõltumatu Ise on

tõesti nii peen, ainult Buddhale nähtav.


Pudgalavaadinalased esindasid lihtmõistuse vastuhakku seadmuste kirjelduse ebatõenäolisustele kõige

leppimatul kujul ning läbi sajandite pidasid nad tuliseid vaidlusi teiste vooludega ja teataval viisil võib neid

pidada suursõiduki filosoofia eelkäijateks.


Võib täheldada suurt sarnasust isiku arusaama ja maadhjamika Sellisuse ehk tühjuse vahel ning

joogaatšaara alateadvus (ehk süvamälu, laduteadvus, aalaja-vidnajaana, store-consciounsness) omas

paljusid omadusi, mida isiksuslased omistasid isikule.

Kolmandaks, lahknemise sarvaastivaadina ja vibhadjavaadina vahel ajenes Kaatjaajaniiputra

ürgtõlgendlikust olemisõpetusest, mille järgi mitte ainult oleviku, vaid ka mineviku ja tuleviku sündmused on samaaegselt olemasolevad.

Näib, et Ašooka liitus vibhadšjavaadinalastega, mille tagajärjel sarvaastivaadina pooldajad liikusid põhja

poole ja pöörasid kašmiirlased oma usku ning mis jäigi nende keskuseks rohkem kui tuhandeks aastaks.


Kui jälgida Buddhistliku mõtlemise põhiteemasid, siis ei tundugi nii üllatav mineviku ja tuleviku sündmuste tähtsus.

Maailma rahuldamatuse tunnuste seas kuulus esikoht kaduvusele ja joogide ülesanne seisneski kogu oma

kujutlusvõime täitmiseks selle arusaamaga, et edaspidi tunda vastumeelsust maiste asjade vastu.

Selleks tuli tal keskenduda mõnele sündmusele või seadmusele ning jälgida selle tõusu ja langust tekkimist,

muutumist, kadumist.


Kui nüüd munk harjub kõrvutama minevikku oleviku ja tulevikuga, võib ta vägagi hästi muutuda

uudishimulikuks teadmiste osas, kas ainult olevik on tõeliselt olemas, või samuti minevik ja tulevik.

Kui ainult olevik on olemas, siis kerkib kohe küsimus selle kestvusest, mida enamus pidas hetkeliseks.

Sellisel juhul ei vasta ühelegi asjale mingisugunegi kestvus, see hävib ja tekib uuesti hetkest hetkesse.

See on raskestimõistetav mitte ainult tavamõistusele, vaid Kaatjaajaniiputra järgi ka Buddhistlikule

tõekspidamisele saatusest (saatus ehk karma on tegude saadus; saatus < tegude saadus) (karmast) ja sooritatud teole vastavast tasust.

Kui mööduv toiming, lakates olemast otsekohe pärast toimumist, võiks viia hüvituseni või karistuseni mitu

aastat hiljem, siis niisugusel juhul on miski olematu maksev ja mõjukas ajal, mil teda ei ole (veel näha).

Kaatjaajaniiputra arvates ei saanud olla ka mälul ja ettekuulutusel põhinevat teadmist minevikust ega

tulevikust, kuna se teadmine on võimatu ilma tegelike sihitiste kogemiseta meele ees.

Seletuse leidmiseks lõi ta sarvaastivaadinale omaseks saanud üldtõe õpetuse, millega suudeti vältida

eespoolmainitud vasturääkivusi, kuid ainult üha uute esilekerkivate varal ja mille kehtimapanekuks tuli luua

hiiglaslik abioletuste pealisehitis.


Hoolimata nende pigem ebaselgusest ja kõrvalepõiklevusest kui arusaadavusest, sai sarvaastivaadina

mõjukaimaks koolkonnaks India mandrialal.

Filosoofiliste küsimuste esiplaanile nihkumisest annab tunnistust suur hulk pühakirjandust, mis on pühendatud uue ajajärgu tekkimisele. Abhidharma on kahtlemata koostatud pärast kolmandat koolkondade vahelist jagunemist.

Sarvaastivaadina seitse Abhidharma raamatut erinevad suuresti vibhad2javaadina kõrvalharu theeravaadina samalaadsetest raamatutest.

Mõned voolud, nagu sautraantika läksid nii kaugele, et vaidlustasid kõikide Abhidharma kirjutiste ehtsuse.

Suuri vaimseid pingutusi tehti umbes 200. aastat.

Et koostada mõtlusõpikuid, mis õpetasid, milliseid küsimusi vaadelda kui algelisi, kuidas järgnevad

tulenevad nendest, kuidas nad on omavahel seotud jne.

Enne, kui lõpetame koolkondade vaatluse, võime ära märkida veel mõningaid leppimatuid tõlgitsusi üldisest huvist.

Raske mõiste Nirvaana ehk Vabaduse mõiste sai paljude vaidluste osaliseks.

Kui see on piiramatu, kas see on siis olemas ja on sel siis mõju? Kas see on ainuke piiramatu olukord, või on ruum samuti piiramatu?

Kas on olemas mingisugune erinevus, ja milline on see Buddhade ja teiste inimeste Vabaduse (Nirvaana)

vahel?

Suurt huvi äratas ka nende eristamisaluste piiritlemine, mis viivad kindlale vabanemisele, seejärel taas

kadumata, samuti millal ja kas arhatid ja teised pühakud võivad tagasi langeda ja millest alates on nende

vabanemine kindlustatud.

Surma käsitlev ainestik oli alati nende erakute meeles, küsides endalt, kas surma aeg on lõplikult määratud

saatusega (karmaga) või on ka enneaegne surm võimalik.


Surmajärgsus oli samuti lahkarvamuslik: viis koolkonda uskusid, et surmale järgneb silmapilkne jällesünd

mõnes teises kehas, kuna samapalju koolkondasid õpetas, et järgneda võib ka vaheolu kuni neljakümne

üheksanda päevani, mille kestel enamikkudel juhtudel uus lihakssaamine end aeglaselt ette valmistab.


Teatud pühakute puhul oli see ajavahemik Vabadusse (Nirvaanasse) jõudmiseks, vabastades nad selle

kestel.


5. Ilmalikud


Oleme nüüd visandanud Buddhistliku maailma tuumiku moodustavate kodutute munkade põhilised

veendumused ning eesmärgid.

Kuid mida arvata nendest buddhalastest, kes ei olnud mungad, nendest mittevaimulikkudest, ilma kelleta ei

oleks mungad saanud süüvida mõtlusesse?

Milline on nende koht asjade korralduses?


Mis on nende ülesanne ja mida peavad mungad nende jaoks tegema?

Kui tavaline inimene tunnetab oma seotust koduga ja on võimetu pääsema sellest kodutusse ellu, siis

tuleneb see tema küündimatusest omaduseni, mida kutsutakse hüveks (pälvimus, teene), mis sõltub

minevikus toimepandud tegudest ja piiras ligipääsvust vaimsete soodusteni.


Ülestähendamist on leidnud mõned erandjuhud, kus inimene on saavutanud surematuse ilma eelnevalt

Seadmust vastu võtmata.


Üldiselt aga on nende vabanemine preagusega kõne alt väljas ja võib kindel olla ainult nende poolt

tulevikus kogutud küllaldase hulga hüve suurendamises ja Buddhism pakub talle selleks neil toimimisviisi:


1. Ta peab järgima Viite Juhist või vähemalt mõnda neist.

Pühadel, iga kahe nädala tagant võib ta lisada neile veel kolm:

ta paastub, hoidub maistest lõbustustest, ei salvi ega ehi end. Vähesed täitsid lisaks veel kahte juhist nad

ei maganud kõrges laias voodis ja ei võtnud vastu kulda ega hõbedat (ei tegelenud äriga).



2. Ta pidi tundma hardust Kolme Kalliskivi vastu.

Ja vagadus ongi sünnis voorus majapidaja seisusele, kuid se ei pea olema ainuusk, mis nõuaks

esivanemlikkuse ja seisuslikule ümbrusele vastavate Brahma usukommete ärapõlgamist.

Kolm Kalliskivi ei ole armukade Jumal ega vihastu inimese kodumaale või kastile vastava ebajumala

kummardamise peale.


3. Ta peab olema heldekäeline, iseäranis munkadele ja andma neile niipalju kui võimalik, mitte ainult

peatoiduks, vaid ka mitte kellegi poolt asustamata pühakodade tarvis.

Mõningal määral tekkis hüve kinkidest, mis sõltusid almuse saaja tarkusest ning mille pärast šaakjamuni

pojad (Buddha mungad) ja eriti targad (arhatid) on parim põld hüve kasvatamiseks.


4. Ta võib kummardada Buddha pühajäänuste poole. Buddhalaste tegelikku suhtumist nendesse

hammastesse ja luudesse on raske kirjeldada Lääne inimesele arusaadaval kujul.

Neil on endastmõistetavalt võimatu palvetada Buddha poole, kuna Teda pole enam siin, olles Vabaduses

(Nirvaanas) on ta selle maailma jaoks lahkunud.

On isegi kahtlane, kas sõna jumaldamine on piisavalt sobilik. Enne tänapäeva tööstuslikkuse tulekut

vaatasid inimesed maailmale kui salapärasuse riigile, täis nähtamatuid jõudusid, tähendusrikkaid ja

küllastunud ilmekatest vihjetest.

Namaskaara viibe, mil ristatud ettesirutatud peopesi hoitakse enese ees, on Indias tavapärane

tervitamisviis, ja kitsarinnalikus, orjalikkus ega ebausklikkus ei saa olla sellega ühenduses ning kõik need

saavad toetuda usklikule väga nõrgalt ega saa ahendada tema sisemist vabadust.


Usklikute innukus täitis Buddhistliku maailma loendamatute pühakodade ja pühatornidega, mis muutusid

erilisteks majapidajate palvekohtadeks.


Buddha kujude valmistamine ning kultus on siiski küllalt hiline ega ulatu esimesest sajandist p.Kr

varasemasse aega.

Kui tavaline inimene täidab hästi neid nelja kohustust, siis on ta õnnelik selles elus ja pärast surma sünnib

ta uuesti taevas ehk paradiisis.

Kuningas Ašooka on heaks näiteks Buddha-usust selle ilmalikul kujul. Buddhistlike tõdede seas pidas kõige

tähtsamaks hoidumist teistele kannatuste valmistamisest (ahimsaa) ja heasoovlikkust kaasinimeste suhtes

(maitrii).


Tema seadused sisaldavad palju kõlbelisi manitsusi lihtsale vooruslikkusele ja palju võime kuulda ka

vagaduse vajadusest, kuid neis pole midagi sügavmõttelist ega usundile alustpanevat.


Seal ei ole Nelja Õilsat Tõde, Kaheksaosalist Teed, põhjuslikkuse ahelat ega isegi Vabadust (Nirvaanat) või

Buddha üleloomulikke omadusi.


Millist kasu munk omalt poolt võib tuua ilmalikkusele inimestele?

Ta suurendab nii nende vaimset kui ka ainelist heaolu, esimest jutluse läbi usuõpetuse säärastest

külgedest, mis on rahvale arusaadavad ja olulised, samahästi on ta elavaks näiteks pühast elust, äratades

huvi ja südilikust neis, kes ikka veel seotud maise külge, võimaldades neil pilku heita vabadusse ja

meelerahusse, milleni nad võivad jõuda edaspidises elus.

Aja jooksul kirjutati tavalistele inimestele hiiglaslikul hulgal sünnilugusid (dzaataka), mis jutustavad Buddha

eelnevatest eludest nii inimese kui loomana, samuti ka õpetuslikke juttusid (avadaana).

Neid lugusid kuulati suure huviga, kuid nad omasid vähem mõjuvõimu kui rohkem filosoofilise kallakuga

õpetused.

Nende sõnum puudutas peamiselt ilmaliku elu voorust kõige elava vastu Bharhutis, Boodhgajaas, Santzis,

Naagaardzunikondas ja Adzantas on sünnilugusid palju kirjutatud raidkunstis ja maalidel.

Samuti uskusid Aasia buddhalased, et inimese aineline heaolu ja majanduslik õitseng, näljahäda, taudide ja sõdade nendest kõrvalejäämine on suuresti munkade teene.

Samuti oleneb rahva käekäik peamiselt varjatud ja kõikvõimsate jõudude heasoovlikkusest, mida üksnes

mungad teavad ja on suutelised lepitama.

Kõik on korras seni, kuni munkadesse suhtutakse hästi ja oma austust Buddhadele väljendatakse

annetuste heldusega eraklatele ning pühamutele, kuid kes keeravad usklikutele selja, on määratud

hukkumisele viletsuses.


Sääraste uskumuste abiga säiliski munklik korraldus.

Kuid vabatahtlik ja juhuslik toetus oli siiski liialt kasin Seadmuse järgi pikemalt elamiseks, ja ühiskondliku

püsimajäämise saladus, korratud ikka ja jälle, seisnes buddhalaste võimes leida Aasia valitsejate soosing,

kes pidasid munkade kogudusi ülal riigikassa rahadega.

Selle puudusel ei oleks munkadest tulnud suurte varanduste pärisomanikkusid, vaid oleksid pidanud läbiajama sootuks heitliku almuste kerjamisega majast majja.

See on ka lahendus, kuid mis ohustab eemaletõmbumist selle maailma asjadest ja võib kergesti tuua

munkasid tagasi ühiskondlikule võitlusväljale.

Ometigi jäi läbikäimine ilmalikkudega alati ebakindlamaks ja kogu selle hoone alustoes oli varjul Achilleuse

kand (nõrk koht).

Kui Buddhism ütles lahti esimesele ajajärgule omastest põhitõdedest, siis toimus see ilmalikkonna mõjul,

kelle surve tõi kaasa teise ja kolmanda ajajärgu uuendused, mille ilmumist rangesse munklusse võib pidada

mandumiseks.

Suursõiduk tähtsustas enam ilmalikkusid ja võis loota palju üldisemale poolehoiule arvamuste osas

inimeste ja seadmuste võrdsusest, süüdistas munkasid isekuses ja omakasupüüdlikkuses, kõrguses ja

upsakuses ja esitas lugusid rikastest majapidajatest, nagu Vimalakiiriti, kes ületasid vanemaid ja

auväärsemaid munkasid nende teadmiste hiilguses.


Samalaadne rahvalik mõju sundis munkasid üha avalikumalt osutama kasulikkust harilikkudele inimestele.

Kolmanda, tantrate (erilised imevõimete arendamisega seonduvad mõtlusharjutused) ajajärgul, süvenesid

nad oma nõiakunsti ja tegutsesid tähetarkadena, manajatena, ilmaennustajatena, arstidena jne.


See ongi põhjus, miks Buddhismi ajalugu muutub arusaamatuks, kuna tavainimeste rumalad soovid on

niivõrd kaaluomavad. Kivi, mille ehitajad on kõrvale heitnud, saab sellele vaatamata nurgakiviks.


6. Mõjuvõimu laiendamine.


Selle ajajärgu kestel jäi Buddha Õpetus peamiselt India usundiks.

Kuningas Ašooka läkitas umbes 250. aasta e.Kr usuvalgustajad Kreeka hiigelriigi rajaja Aleksander suure

väejuhtidest saanud Egiptuse, Makedoonia, Kurenee ja Epeirose valitsejate juurde, kuid nendest pole

jäänud mingeid märkisid ning vägagi hästi võis see olla tulemusteta.


Kreeka kirjameeste küllaltki ebamäärase teadlikkuse Buddhismist võime kanda hilisemate, kaubanduslike

kokkupuudete arvele, mis toimuseid Rooma suurriigi ajal India ja Vehemeremaade vahel.

Ainult Sri Lankal suutis Ašooka usulevitustegevus vilja kanda, kuna ükskord sinnaviiduna (umbes 240.

aastal e.Kr.) Ašooka poja Mahinda poolt on see püsinud Sri Lanka (Hiilgav Saar, tõlkes) riigiusk, ainult

buddhalaste seadusliku õigusega olla kuningateks ning Lanka saar kuulutati Buddhale endale kuuluvaks.


Kuningad kohustusid kaitsma munkade Seadmust ning eraklad said rikkalikult annetusi, lugupeetust ja

sõltumatust.

Valitsejad, kuigi enamikus mittevaimulikud, toimisid ühtlasi ka kohtunikena buddhalaste kõikvõimalikes

lahkhelides. Mungad omalt poolt abistasid kuningaid tunnustatud nõuandjatena.


Tihe lävimine Koguduse ja riigi vahel omas ka halbasid külgesid.

Teisest sajandist e.Kr. alates ei toonud see üksnes marurahvuslikke jooni sirlanka Buddhismi ja muutnud

munkasid aldiks poliitilistele salasepitsustele, vaid isegi viis neid oma kuningate innukale kaasaaitamisele

rahvussõdades.

Nad veensid kuningas Dutta Gaamanii2d (101-77 e.Kr.), et mitme tuhande vaenlase tapmine on tühiasi,

sest uskumatutena ei ole nad tõesti enamat loomadest ja nad saatsid selle kuninga sõjaväge tema

sõjakäigul, kuna munga silmavaade õnnistab ja kaitseb meid, ka kuninga enda piigi külge oli kinnitatud

Buddha pühajäänus.

Sri Lanka buddhalased jätkasid edaspidigi kaua elavat suhtlemist Indiaga läbi Bharukat6ha ja Suurpaaraka

läänesadamate, nii jõudis kogu Pühakiri (Tripitaka, Tipitaka) vähehaaval Sri Lankale ning meie vaadeldava

ajajärgu lõpul või isegi hiljem koostati Indias pea-voolu poolt ka uusi paalikeelseid raamatuid, nagu

esimene osa Kuningas Milinda küsimustest ja Niddeesa.


Esimese sajandi jooksul e.Kr. pandi Aluvihaaras kirja seni suuliselt edasi antud Pühakiri ja Seletused, nii, et

Seadmus kestaks, kuna sõda ja nälg olid maa inimtühjaks laastanud, seades suulise pärimuse

kadumisohtu. Pühakirja keeleks oli paali, aga Seletused olid singaleesi keeles.


Sri Lanka sai kodupaigaks theeravaadalastele suure huvi äratajatele Buddhistlikus ajaloos oma tervikuna

säilinud Pühakirjaga ning eraldatuses tingitud hilisematest arengumõjutustest palju puutumata jäänutena.


Küllaltki selgusetuks ent on jäänud nende pärinevusküsimus. Arvatavasti olid nad lähedased India

vibhadzjavaadinalastele ning eraldusid ühest nende harust.


link