Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Friedrich Voldemar Lustig

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Lustig 60ndad.jpg
Lustig tnisson thais.gif
Tnisson-ametlik.jpg
Lustig-habemega.jpg
Friedrich-Voldemar-Lustig.kybaras.jpg
Lustig tnisson hiinas.jpg
Lustig-tudengiga.jpg
Lustig-kerjakausiga.jpg
Lustig-koertega.jpg
Lustig-vana-Birmas.jpg
LustigVana-toolil.jpg
Tonisson-Lustig-fontaine.jpg
Lustig Rangoonis vn.jpg
Friedrich Voldemar Lustig (ka Ashin Ananda; 26. aprill 1912 Narva – 4. aprill 1989 Yangon ) oli eesti budist.

26.04.1912.a. sündis Narvas.

Narva vene gümnaasiumis sai tulevane budistlik õpetlane enda esmase hariduse

Tema isa Friedrich Adam Lustig pidas samas linnas juveliiri-kullassepa ametit, ema Emilie oli rahvuselt lätlane ning pärit Jelgavast.

Teada on fakt, et tema vanemad sõlmisid oma abielu alles pärast poja sündi.

Poolteise aasta pärast sündis Friedrich Voldemarile noorem vend Bruno Paul, kellest sai hiljem arst.

1952. aastal kirjutas "Stockholms Tidningen Eestlastele" tema kohta üsna tabavalt, et "tõsise buddhalasena ja veel tõsisema Tennisonsi jüngrina järgneb ta (s.t. Lustig) talle kõikjale ja on ustavaks toeks ja asjaajajaks kõigis viimaste aastate raskustes".

Tõepoolest, andunumat jüngrit kui seda oli Fr. V. Lustig, ei oleks Tennisons vist ka ise osanud endale soovida.

Üheskoos rändasid nad 1930-ndate aastate keskel Eestist välja, esialgu Lääne-Euroopasse, hiljem aga Thaisse ja seejärel Birmasse, mis sai mõlema viimaseks asupaigaks.

Lustig teenis ustavalt Tennisonsi kuni viimase surmani. Tennisonsi eluajal nimetas ta end "Läti buddhistliku peapiiskopi õpilaseks ja sekretäriks", harvem ka "piiskoplikuks vikaariks Eesti kohta". Hiljem, Vahindra surma järel päris ta oma õpetaja poolametliku piiskopitiitli.

Oma tegevust publitsistina alustas ta küll juba Tennisonsi eluajal, ent tuntuks sai ta sel alal ikkagi alles pärast oma mentori surma.



1939. aastal siirdusid ema Emilie ja vend Bruno elama Saksamaale, tema isa oli surnud juba 1935. aastal.

Esimese Maailmasõja eelõhtul kolis Lustigite perekond Peterburi, kus isa töötas mõnda aega ka kuulsa Carl Fabergé heaks, kuid oktoobrirevolutsiooni puhkedes kaotas ta seal oma töö ja varanduse ning pöördus Vabadussõja järel Narva tagasi, kus jätkas veidi tagasihoidlikumates oludes oma tööd kullassepa ja juveliirina.

Tema kullasepa töökoda asus aadressil Suur tn. 3. Hariduse omandas noor Friedrich Voldemar Lustig kodulinna Narva Vene Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1930. aastal.

Samal ajal õppis ta ka kohalikus Muusikakoolis Jüri Välbe käe all klaverimängu.

Lustigite kodune oli keel tänu lätlasest emale saksa keel ja seetõttu omandas ka Friedrich Voldemar juba noores eas üsna mitme keele oskuse.

Ka hilisemas elus ei pakkunud keelte omandamine talle kuigi suuri raskusi.

Vanemas eas loetleb ta oma 13-17 keelt, mille oskust peab enda puhul vähemalt rahuldavaks.

Klassikaaslaste mälestuste kohaselt oli Friedrich Voldemar Lustig kooli ajal üsna vaikne ja enesessetõmbunud noormees, kes teistega palju ei suhelnud.

Nagu ta ise meenutab teenis ta tol ajal taskuraha klaverimängijana kinos "Illusioon".

Teada on, et Lustigi huvi budismi vastu pärineb kooliajast.

Vanemas eas meenutab ta, et 15-aastaselt sattunud ta kätte poola kirjaniku Ferdinand Ossendowski raamat "Loomad, inimesed ja jumalad", mis huvitaval kombel mõjus talle lausa ilmutuslikult.

Umbes samal ajal hakkab ta külastama ka Narvas elanud teosoofiahuvilise prantslanna Lucie Guernet’ maja. Murranguliseks kujunes 1930. aasta, mil Narva saabus jutlustama kuulus "paljasjalgne Tõnisson ".

Äsja gümnaasiumi lõpetanud Lustig liitus kõhklematult viimasega ning lahkus, hoolimata oma vanemate keelitustest, jäädavalt kodulinnast.

Esialgu elasid Vahindra ja tema noor jünger mõnda aega Tartus Kloostri tänavas.

Kaasaegsete meenutuste kohaselt olevat tema ema sõitnud üsna mitmel korral Narvast Tartusse keelitamaks poega ilmalikku ellu tagasi pöörduma, kuid noore Friedrich Voldemar Lustigi otsus oli üsna kindel.

Kui 1930. aasta novembris saabusid Eestisse Siiami prints Aditya Jumbhor ja printsess Kobkoen, üritasid nendega ühendust võtta ka Tennisons ja Lustig.

Tolleaegsetes lehtedes leidub fotosid, millel on kujutatud Tallinna Raekojast väljuvat kuninglikku paari, kel on vastas "paljasjalgne Tõnisson " ja viimase moe järgi riietatud noor Lustig.

Samas kirjutatakse, et just Lustig oli see, kes samas kohas luges laitmatus prantsuse keeles ette Tennisonsi pöördumise.

Reisiraha Siiamisse jäi neil tookord saamata.

Veel sama aasta lõpul siirdusid Tennisons ja Lustig Riiga, kus Lustig 27. novembril 1930 kohalikus buddhistlikus Imanta templis mungaseisusse ordineeriti.

Detsembris 1930 lahkusid buddhistlik "peapiiskop " Tennisons ja tema ustav jünger Lustig lõplikult Baltikumist.

Sõites rongiga läbi Saksamaa ja Belgia jõudsid nad Pariisi, kus Lustig asub Sorbonne'is kuulama idakeelte alaseid loenguid.

Kuid juba 1931. aasta lõpul jätsid Tennisons ja Lustig väidetavalt dalai-laama kutsel maha ka Lääne-Euroopa ning asusid reisile idamaadesse.

Õpingute katkestamine oli noore Lustigi jaoks tookord raske põhimõtteline küsimus, ent lõpuks otsustas ta ikkagi järgneda oma gurule.

Nende reisisihiks oli Tiibet, kuid saatus tahtis tookord teisiti.

Sama aasta detsembris asusid Tennisons ja Lustig Marseilles's prantsuse liinilaeva "Desirade" pardale, mis nad aasta lõpuks Singapuri viis.

Meretee viis läbi Suessi kanali, Dijbouti ja Tseiloni, kus tehti ka pikem peatus.

Singapuris asusid munkadest rännumehed ümber inglise aurikule "Ducat ", mille pardal nad 31. detsembril 1931 Thaimaa (tol ajal veel Siiami) pealinna Bangkoki jõudsid.

Seal aga ilmnes, et mingil põhjusel ei anta neile viisat läbisõiduks tollal Briti võimu all olnud Indiast ja Birmast, ning kui veidi hiljem suri XIII Dalai Lama, siis otsustasidki nad jääda esialgu kohapeale.

Nende esimeseks peatuspaigaks Bangkokis oli Wat Yannava klooster.

Nii jäidki Vahindra ja tema õpilane Lustig (tollal vaimuliku nimega Ananda Maitreya) peaaegu 18-ks aastaks Thaimaa pealinna Bangkoki, peatudes erinevates buddha usu kloostrites, mõnda aega ka kuulsas What Po’s.

12. detsembril 1933 võeti tollal 21-aastane Friedrich V. Lustig vastu kõrgemasse buddhistlikku seisusse (buddha usu ülempreestriks).

Vahepeal, aastatel 1935-1936 viibisid Tennisons ja Lustig poolteist aastat Hiinat. Hiljem peab Lustig just seda perioodi helgeimaks oma elus.

Samast ajast pärineb ka Lustigi küllaltki ladus hiina keele oskus.

Hiljemgi suhtles ta tihti just hiina päritolu munkadega.

Lustig oli tol ajal veel üsna noor, ega osanud piisavalt tähelepanu pöörata samal ajal toimunud sündmustele, mis tõid ka selles ilmanurgas lähemale sõja, mille järelmõjud muutsid oluliselt kahe balti munga elu.

Vahepeal oli muutunud olukord ka Thai riigis. Tennisons ja Lustig pöördusid Hiinast tagasi hollandi liinilaeval "Houtman", mis tegi paar põgusamat peatust ka Vietnamis ja Filipiinidel.

1948. aastal Thais toimunud riigipööre tõi teistkordselt võimule Phibun Songkhrami sõjaväelise valitsuse ning teiste seas satuvad kahtlaste isikute nimekirja ka Baltimaade buddhistlik "peapiiskop" Tennisons ning tema õpilane ja sekretär Lustig.

Sõja ajal olid balti mungad tõepoolest väljendanud seisukohti, mis ei langenud kuigi hästi kokku tollase valitsuse jaapanimeelse poliitikaga.

Esimene katse neid Thaimaalt välja saata olevat tehtud juba 1939. aastal, kui nad protesteerisid maa ametliku nime muutmise vastu Siiamist Thaimaaks. Igal juhul oli nende väljasaatmine sõja ajal mitmelgi korral "õhus".

4. septembri 1949 varahommikul arreteeriti nad oma tollases Bangkoki asupaigas aadressil ja toimetati paar päeva hiljem politseieskordi saatel Thaimaa põhjaossa.

Seal pandi nad parvele ning saadeti öö varjus üle piirijõe Birmasse, kus parajasti möllas kodusõda.

Muidugi arreteerisid Birma piirivalvurid nad koheselt ning toimetasid provintsilinna Kentungi.

Seal vabastati nad kui auväärsed mungad üsna pea otsese valve alt.

Kentungis peatusid balti mungad kohalikus Wat Hawkongi kloostris, mille ülem rääkis ladusalt thai keelt.

1948. aasta lõpul oli Lustig huvitaval kombel Bangkokis sattunud õpetama äsjaiseseisvunud Birma diplomaatidele prantsuse keelt, teadmata, et vaevalt aasta hiljem saab just see maa tema elukohaks järgneva 40-ne aasta kestel.

Oma viimasesse peatuspaika Bangkokis olid Tennisons ja Lustig kirjelduse järgi suutnud koguda terve muuseumi jagu igasuguseid huvitavaid ja väärtuslikke esemeid ja materjale (raamatuid, käsikirju, väärtesemeid, kunstiteoseid, margi- ja mündikogusid, aga ka näiteks 10 kassi ja 2 koera).

See varandus jäi neil pagendamisel loomulikult maha ning järgnevate aastate jooksul üritasidki nad kasutada kõiki diplomaatilisi kanaleid oma arestitud vara kätte saamiseks.

See aga ei õnnestunud neil enam kunagi.

Näib, et mõlemale mehele jäi juhtunust elupäevade lõpuni "okas hinge".

30. detsembril 1949 jõudsid Tennisons ja Lustig lõpuks Birma pealinna Rangooni.

Nende esimeseks peatuspaigaks Rangoonis sai Zeyatheingi klooster.

Birma pealinna üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks on ligi 120 m kõrgune (umbes Oleviste kirikuga võrreldav) kuldplaatidega pealistatud Shwedagoni Pagood, mida olevat pärimuse järgi hakatud ehitama juba Buddha eluajal.

Shwedagoni ümber paikneb Birma suurim ja tähtsaim klooster. 1953.aastast asetusid Tennisons ja Lustig lõplikult elama Shwedagoni kloostrisse.

Aja jooksul omandasid kaks Baltimailt pärit teistest munkadest juba väliselt erinevat ning kohalike jaoks eksootilise välimusega (mõlemad kandsid tollal pikka habet) buddhistlikku vaimulikku birmalaste seas üpris auväärse positsiooni.

Juba Thaimaal elades olid mõlemad alustanud publitsistlikku tegevust kohalikes buddhistlikes väljaannetes, mida nad jätkasid Birmaski.

1950ndatel aastatel kirjutasid nad üheskoos ka terve rea kapitaalseid teoseid buddhismist.

Tänu neile teati Birmas lõpuks üsnagi hästi Baltimaid ja olukorda, mis siin valitses.

Ja kui 1954. aastal peeti Rangoonis Kolmas Ülemaailmse Buddhistliku Kogukonna kongress, esindasid Tennisons ja Lustig seal vastavalt Lätit ja Eestit, samuti nagu kaks aastat hiljem Nepaali pealinnas Kathmandus peetud Neljandal kongressil.

Pärast viimatimainitud kongressi käisid balti mungad palverännakul Indias, kus esinesid muuseas ka kõnega üle-indialises raadios.

Kuna Birma on üks maailma totalitaarsemaid, ent samas ka äärmiselt ebastabiilne riik, siis tuli nii Tennisonsil kui ka Lustigil tihti ette suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi.

Halvimast päästis neid nii nende pühamehe staatus kui ka asjaolu, et paljude kohalike suurnikega õnnestus neil sisse seada päris head suhted.

Oma hommikustel toidu kerjamiskäikudel (mida näeb ette buddhistlik kaanon) olevat nad tihti peatunud Birma eliidi kodudes, kus Friedrich V. Lustig saanud mõnikord isegi klaverit mängida (mis, tõsi küll, on buddhistliku kaanoniga vastuolus).

Lustig oli muide tuttav ka omaaegse ÜRO birmalasest peasekretäri U Thantiga.

Kui 9. mail 1962 suri Rangoonis Karlis A.M. Tennisons, elas Friedrich V. Lustig seda läbi kui oma lihase isa kaotust.

Kuid samas päris ta oma õpetajalt kõik viimase vaimulikud tiitlid ja teisalt siirdus ka suur osa Tennisonsile osaks saanud austusest üle Lustigile.

Oma õpetajalt ja mentorilt pärib Lustig ka "Läti Buddhistliku Peapiiskopi ja Eesti ning Leedu Buddhausuliste Sangharaja (vaimse juhi)" poolametliku tiitli.

Just pärast Tennisonsi surma hakkab Lustig avaldama senisest enam luulet.

Tema esimene teadaolev luuletus oli kirjutatud vene keeles ja nägi ilmavalgust 1927. aasta algul ajalehes "Novõi Narvskii Listok", kui autor oli alles 14.

Uuesti hakkab ta luulet kirjutama 1960-ndate aastate keskel.

Umbes samal ajal hakkab ta birma luulet inglise keelde tõlkima.

Nii näevadki ilmavalgust esmalt tõlkekogumikud "Burmese Classical Poems" (1967, mõnedel andmetel ka 1966), "A Glimpse of Contemporary Burmese Poetry" (1968) ja "Burmese Poems through the Ages" (1969).

1968. aastal Californias peetud luulefestivalil omistatakse Lustigile Lilac Laureate for Poetry tiitel just teenete eest buddhistliku luule arendamisel.

Vahepeal ei ilmu pea ühtki Birma kultuuriajakirja "The Guardian Magazine" numbrit, milles ei leiduks mõni Lustigi luuletus või artikkel.

Üheks lähedaimaks sõbraks Birmas elavate välismaalaste seas oli Lustigile proua Margaret Kardell, kelle poolt innustatuna julgeski ta 1970. aastal välja anda oma esimese luulekogu "Fluttering Leaves". 1972. aastal järgnes sellele teine kogu "Winking Candles and Blazing Trails".

Hiljem sattus ta aga põlu alla ja pikki aastaid ei avaldatud tema luuleloomingut ega ka artikleid.

Tema kolmas luulekogu "50 Selected Poems" ilmub alles 1986. aastal.

Tema luule motiivid on valitud peamiselt buddhistlikust maailmast, leidub ka Birma maad ja rahvast ülistavaid värsse, aga ka üksikuid tagasivaateid läbikäidud eluteele.

Ja kuigi Lustigi luule on sisult enamasti lihtsakoeline, on vormiga kõvasti tööd tehtud.


Raske on meil teisest kultuurikeskkonnast pärit inimestena hinnata tema mõju Birma kaasaegsele luulele, ent päris olematu ei näi see siiski olevat. Baltikumist pärit ja mitutteistkümmend maailma keelt oskava buddha vaimulikuna oli Lustig Rangoonis siiski tähelepanuväärne isik.

Paljud Shwedagoni külastanud välismaalased (aga ka mõned sinnakanti sattunud eestlased) otsisid tingimata üles just tema.

1956. aastal külastas Rangooni välis-eesti keele- ja kirjamees Henno Jänes, kes on kirjutanud oma kohtumisest Lustigi ja Tennisonsiga reisiraamatus "Päikese tõusu poole" (kirjanikunime Harald Merelaid all). 1967-1968 viibisid poolteist aastat Birmas komandeeringus EPA õppejõud Heiti ja Ella Haldre koos oma tollal 3 aastase poja Herkkiga.

Haldrete vahendusel olevat Lustig tollal saanud võimaluse seada sisse kirjavahetus Uku Masinguga. 1986. aasta märtsis külastas Birmat tollal kirjanikustaatuses Lennart Meri, kes kohtus samuti Lustigiga.

Hiljem jagas ta oma reisimuljeid ETV-s eetris olnud saates.

Just selle saate läbi teadvustus ka paljude kodueestlaste jaoks fakt, et kaugel Birmas elab nende kunagine kaasmaalane.

Muuseas just tänu Lennart Meri vahendusele sai Lustigi kunagine klassiõde Narva gümnaasiumi päevilt Veera Ruuber sisse seada kirjavahetuse oma kaugel elava klassivennaga, mis vältas viimase surmani.

80-ndate aastate teisel poolel hakkas halvenema Friedrich V. Lustigi tervis, mis seni oli olnud suhteliselt hea.

Heiti Haldre sõnul oli Lustig suutnud üsna hästi kohaneda Birma raskestitalutava kliimaga.

Vahepealsel vihmaperioodil pidi ta isegi oma raamatukogu veekindlalt sisse pakkima, nagu meenutab Haldre.

Ent keeruline sisepoliitiline olukord, mil Lustig pikemat aega oma arreteerimist või isegi mõrvamist kartis ning juba küllaltki soliidne vanus olid teinud oma töö.

Tal avastati terve rida haigusi alates suhkrutõvest ja lõpetades tuberkuloosiga.

Samuti nõrgenes ta nägemine. 4. aprillil 1989. aastal suri Friedrich V. Lustig Rangoonis buddha munkade haiglas.

Tema surnukeha põletati buddhistliku kombel kohaselt ja tuhk maeti väikesesse pagoodi hiina buddhistliku Kwan Yin Shani kloostri territooriumile, kuhu 27 aastat varem oli maetud tema mentor ja õpetaja Karlis Tennisons.



Friedrich Voldemar Lustig (A. Ananda) suri Yangonis 04.04.1989.a.

Friedrich Voldemar Lustigi poolt on kirjutatud ka tema kuulsa öpetaja ( vend Vahindra ) elulugu " "The Mahatma of the Baltic" "The Remarkable Life of the most Rev. Larlis A.M.Tennisons, the Buddhist Archbishop of Latvia. " by The most Rev.Friedrich V.Lustig.



( Eestis on Friedrich Voldemar Lustigi ja karl Tönissoni elulugu aktiivselt uurinud ajaloolane Mait Talts.)