Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

HIINA MÕTTEMAAILMA ARENGUST JA OMAPÄRAST . Laur Järv

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
China20map.gif
China 07 24.jpg
Ancient-chinese-architecture.jpg
Caodong-ingen.jpg
Confucio.jpg
Yin-yang.jpg
Chinese-architecture-04 leading.jpg
Chinese arhitecture-beijing-5.jpg
Taoism-taishanglaojun.jpg
New-york-new-york.jpg
Chinese arhitecture-beijing.jpg
China- old photos of the forbidden city.jpg
Chinese arhitecture-china2.jpg
Chinese arhitecture-dragonart.jpg
China-old-photos--20.jpg
Chinese arhitecture-forbid-cit-bldg.jpg
Zhuangzi 800 .jpg
Chinese arhitecture-hall.jpg
Zhuang zi2.jpg
Chinese arhitecture-temple-of-heaven.jpg
Zhuang zi-drache.jpg
Faxiang.jpg
Zhong kui riding.jpg
Zhaozhou.png
Huayan.jpg
Kuan-Yin-china.jpg
Zhanguo.jpg
ZhaoZhou-Monk.jpg
Zen-budismi vii patriarh vasumitra.jpg
Confucius laozi buddha.jpg
China-old-photos--boats.jpg
China-confucius.jpg

Sissejuhatus - Traditsiooniliselt võime Vanas Maailmas eristada kuut suurt kultuurikollet või -piirkonda: Euroopa (ka Venemaa ), Põhja-Aafrikast Kesk-Aasiasse ja Indoneesia saartele ulatuv islami -maailm keskusega Lähis-Idas, India (pluss Tseilon ja ka Tiibet ), Kaug-Ida (Hiina, Korea, Jaapan ), kahe viimase areaali koosmõjul arenenud Indo-Hiina ning Must Aafrika (Bailey 1991:68).

Mulle pole üldsegi selge, kuhu siin võiks tõmmata Ida-Lääne piiri, arvatavasti on ta veel ähmasem neile, kes seda teha püüavad.

Sest ei ole olemas idamaalasi kui selliseid, nagu pole olemas ka mingisugust erilist idamaist mõtteviisi (kui, siis ehk euroopavõõrad mõtteviisid).

Selline kõigele Euroopast idapoole jäävale ühe sildi külgekleepimine on tingitud kas teadmatusest ja rumalusest või siis seotud (vähemalt alateadliku) anastamispüüdega müstilise Ida suunas, mille juured ulatuvad ehk Kreeka-Pärsia sõdadeni välja (Said 1992).

Niisiis pole müstilisi Idamaid - on täiesti konkreetsed Araabia, India, Hiina jne.


"Hiina - see on üks maailma tsivilisatsiooni hälle.



Tema ajalugu on igivana, tema ürghallidest aegadest tänaseni kandunud kultuur on hunnitu, lõplikult haaramatu oma miljoninäolises elutarkuses.


Üksnes India ja Hiina on maailmas säilinud iidsete kultuuride täieõiguslikud pärijad.

Kuigi iidsed ajad tundsid teisigi samaväärseid või isegi hiilgavamaid impeerium-tsivilisatsioone (egiptuse, sumeri, babüloonia, heti, kreeka, rooma jt.), on ajaloo kulg nad hävitanud.

Arengu järjepidevus on katkenud, mida ei saa aga elda hiina kultuuri arenguloo kohta, mis ulatub viie tuhande aasta taha.

Tema kulg on olnud katkematu ja vääramatu, võimas ja seeläbi ülevgi.

Ei kokkulangemist, ei katastroofi, ei astumise peatumist ega ka - kummaline - mingit revolutsioonilist pret mõttemaailmas." (Kelder 1988:53)

Hiina puhul on meil tegu ühe omanäolisema ning esmapilgul isegi mõistatusliku ja lummava nähtusega.

Käesoleva töö olengi mõelnud selleks, et proovida pisut lähemale tuua toda suurt ja kauget ning seetõttu umbuskugi tekitavat kultuuri, mis mulle endale sümpaatseks on saanud.

Möödunud (ja ka preagusi) aegu on võimalik tundma õppida laias laastus kolmel tasandil.

Esiteks poliitiline ehk makrotasand - kes valitses, milliseid sõdu peeti, millal ja mis olid tähtsamad sündmused.

Selle tasandi mõistmiseks peame tungima sügavamale sotsiaalsele tasandile, uurima ühiskonna olu (erinevate ühiskonnakihtide suhteid, tööjaotust jne.).

Kuid ka seda tasandit ning selle liikumapanevaid jõude ei ole võimalik lõpuni mõista, liikumata sügavamale inimeste mõtetesse, uurimata nende maailmapilti.

Ajaloost ei ole aru saadud, kui teatakse milliseid ning milliste tagajärgedega sõdu peeti (makroolu on ju tavaliselt muutunud sõdade ning muu taolise tulemusena), samuti ka siis mitte, kui on selge millistes tingimustes elati, vaid alles siis, kui teatakse, millest ja mil viisil mõteldi.


Niisiis selleks, et anda mingit ülevaadet hiina tsivilisatsiooni olemusest, tundub mulle kõige otstarbekam alustada tema vaimsest pärandist, mis seletaks ja põhjendaks kõike muud.

Hoolimata Hiina arengu suurest stabiilsusest ei saa päris mööda minna ka tema makroajaloo kulust, mille tarbeks olen töö lisana andnud ülevaate Hiina peamistest ajaloojärkudest.


Kuna teema ulatuslikkuse kohta on töö maht äärmiselt napp, siis ei pretendeeri käesolevad leheküljed palju rohkemale kui põgusale sissejuhatusele hiina vaimulukku, aga ei maksa ka unustada, et ainult sissejuhatus teeb võimalikuks süsteemse edasimineku.

Ma ei ole käesolevat tööd püüdnud eri peatükkideks jagada vaid esitada kõik ühe loogiliselt seostatud jutuna.

Küll aga võiks anda mõned orientiirid kust mida otsida:


Sissejuhatus

Hiina mõttemaailma arengust ja omapärast Yin-yang Qi Tao Hiina filosoofia klassikaline ajajärk Kong-zi Perekonna keskne tähtsus Konfutsianism Meng-zi Lao-zi ja Taoism Mo-zi Legism (fajia) Budism Taoistlik religioon Neokonfutsianism Lõppsõna ja teesid Lisa: Hiina ajaloo põhietapid Kasutatud kirjandus


HIINA MÕTTEMAAILMA ARENGUST JA OMAPÄRAST

Hiina mõttemaailm rajanes eelkõige omaenda väljatöötatud ideedele ja seetõttu oleks mõttekas sellega tutvumist alustada kõige vanemast ajast.

Üheks vanemaks hiina mõttemaailma mälestusmärgiks on "Yijing" ehk "Muutuste raamat ". "Yijing " on hiina kultuuri vanimaid kirjalikke ülestähendusi üldse (tema vanuses ollakse erinevatel seisukohtadel, orienteeruvalt umbes 1200. a. e.m.a.) (Thompson 1969:3).


Algselt kasutati "Yijingi" abiks nn. oraakliluude abil ennustamisel, kuid tõline meister oskas seda kasutada kõikjal. "Yijing" ise seletab kogu maailma järgmistel märkide abil:.

--- - - - - - - --- --- --- - - --- - - - - --- - - --- - - --- --- - - --- - - - - - - --- ---

Need 8 trigrammi arenevad edasi 64 heksagrammiks.

Iga sümboli kohta on "Yijingis" lühike aforistlikus laadis tekstike ning hiljem on eraldi lisatud veel pikemad kommentaarid.

"Yijing" on oluline just selle pärast, et sealt on pärit praktiliselt kogu hilisem filosoofia terminoloogia.


Mida need kriipsud siis tähendavad? Vastandeid.

Katkendlik joon märgib yini, katkematu yangi. Vastandite omavalise vastandumise, kooskõla ja üksteiseks ülemineku käigus sünnib ja muutub materiaalne maailm, aga ka kõik muu, ka inimene ja ühiskond.

Oluline on see, et vastandid tekitavad teineteist, täiendavad teineteist:


taeva all kõik mõistavad ilusa ilusaks siit ka inetus kõik mõistavad hea heaks siit ka halb

sest olev ja olematu sünnitavad teineteist raske ja kerge täiendavad teineteist pikk ja lühike võrdlevad teineteist kõrge ja madal mõõdavad teineteist (Daodejing II)

Vastandid mitte ei võitle teineteisega (nagu näiteks pärsia dualistlikes õpetustes, mis omakorda on mõjutanud ka kristlust), vaid eelkõige tingivad ja täiendavad teineteist.

Seetõttu ei tekkinud Hiinas kontseptsioone, mille järgi üks vastand (hea) peaks võitma teise (kurja), ning ei saanud kerkida ka sellist totrat probleemi, et kui Jumal on hea, kust on siis kuri maailma tulnud.

Tänu sellele, et on hea, on ka halb, ning kui me ka 1000 korda valiksime hea ja lükkaksime kõrvale halva, ei jääks seepärast veel halba vähemaks.

Halb on hoopis siis, kui vastandite harmoonia on rikutud.


Vastandid pole absoluutselt vastandlikud - nende vahel pole mitte sirge vaid looklev piir.

Oluline on ka see, et üks vastand peitub teises ja teine esimeses (must täpp valges ja valge mustas) ning nad lähevad üksteiseks üle (suurest yangist sünnib väike yin ja suurest yinist väike yang).

Sellise vastandite omavahelise mängu ja üksteiseks ülemineku tõttu olid hiina filosoofias juba eos olemas küllalt silmapaistvad dialektika elemendid.

Kuid ühe suure erinevusega, mis kajastub ehk ka Hiina marksismiteoreetikute (eelkõige Mao Zedongi) ideedes.

Nimelt (Hegeli) dialektika järgi viib vastandite (teesi ja antiteesi) vaheline pinge ning võitlus mingi uue kvaliteedi tekkele (sünteesile), yini-yangiga seda ei juhtu.

Seetõttu on (Hegeli) dialektika edasiviiv:


tees - antititees - süntees hiina vastandite kontseptsioon aga oli tsükliline:

- yin - yang - yin - yang - Yini ja yangi algne tähendus oli ilmselt "pilves ilm" ja "päikeseline ilm", ehk oru või mäe varju- või päikesepoolne külg".

Sellist vastandamise binaarsust sai kasutada paljude tsükliliste, kasvavate -kahanevate või muidu vastandlike nähtuste filosoofiliseks kirjeldamiseks:

  • Yin-Yang
  • pimedus-valgus
  • kuu-päike
  • öö-päev
  • külm-soe
  • niiske-kuiv
  • pehme-jäik
  • salajane-ilmne
  • paigalseis-liikumine
  • naiselik-mehelik
  • alam-valitseja
  • poeg-isa
  • surm-elu

Muidugi võiks loetelu jätkata.

Tuleb aga märkida, et yin-yang on printsiibid, mille järgi liigub maailm, mitte nad ise ei liigu.

Seetõttu võiks neid võrrelda maanteega, mille telgjoon eraldab kaheks.

Ühel pool toimub liikumine ühes suunas, teisel pool teises.


Yin-yang muudustavad triaadi, mille kolmandaks komponendiks on qi.

Qi on eesti keelde tõlgitud "hingus" (mis iseenesest on vana eesti sõna). Algselt tähendas qi auru, mis kerkis ükskõik millelt (Mäll 1979).

Hiljem kujunes see umbes samataoliseks mõisteks, mida väljendab sanskritikeelne "praana" (ja võib-olla ka kreeka "pneuma"), kõigil neil on teatav seos hingamisega.

Qid mõistetakse materiaalsena, aga ta on õhuline, vormitu ja alati liikvel ning teda on kõikjal.

Qi ja tema liikumine ongi kõige elava aluseks. On teada, et inimene on kindla tehnika abil võimeline omandama ja suunama qid.

Õpetusel qi liikumisest imimkehas põhineb ka näiteks hiina meditsiin, aga sellest edaspidi.


On kindlaks tehtud, et qi energia on fikseeritav.

1974. a. tegid Shanghai teadlased mõõtmisi ultraheli aparaadiga ja fikseerisid qi olemasolu.

Kuigi ka näiteks jaapanlased on siin olulisi pingutusi ette võtnud, piirdub asi siiski seni veel ainult efekti konstanteerimisega. Igatahes, kui keegi suudaks qi füüsikalise olemuse välja selgitada, oleks see revolutsioon tänapäeva teaduses.


"Yijingis" on juttu veel ühest hiina filosoofia terminist - see on Tao.

Tao on hiina filosoofia tähtsaim mõiste üldse, sellega opereerivad kõik filosoofilised koolkonnad, andes talle väga erinevaid tähendusi (Mäll 1988:290).

Terminit tao (uuema transkriptsiooni järgi dao, kuid jäägem seekord juba kujunenud traditsiooni juurde, igalpool mujal olen kasutanud kõige uuemat ja täiuslikumat hiinlaste eneste poolt väljatöötatud pinyin süsteemi) tähistav hieroglüüf koosneb kahest osast, millest üks märgib liikumist, teine pead (Mäll 1979). Igapäevakeeles tähistab see eelkõige sõna "tee".

Kuid tao ei ole "tee" tavalises tähenduses, mida mda võib edasi-tagasi liikuda, vaid protsess, vool, käik.

Seetõttu on Linnart Mäll tao vasteks eesti keeles (minu arvates) päris õnnestunult leidnud sõna "kulg", vastavat põhjendust võib lugeda tema kirjutatud eessõnast raamatule "Daodejing".

Nagu öeldud, on iga filosoof taod veidi erinevalt interpreteerinud.

Lihtsuse mõttes võiks välja tuua kaks erinevat käsitlust. Esimese näiteks olgu lõik "Lunyust" (IV, 15):


Õpetaja kulg, see on ustavus, see on heatahtlikkus, ja ei midagi muud.


Selles mõttes tähendab tao tõde - eetilist, religioosset või muud - käitumise puhul siis õiget käitumist või viisi olla (Thompson 1969:5).

Teisest küljest on saab taod kasutada ka absoluutses tähenduses (nagu see on tehtud "Daodejingis").

Nõnda mõistetud tao seletamiseks on tihti palju sõnavahtu keerutatud, näiteks niiviisi: "Tao on nähtamatu, tabamatu, kõikjaltoimiv, loodust, inimühiskonda, indiviidi käitumist ja mõtlemist suunav kulg, seadmus, ta on lahutamatu materiaalsest maailmast ning suisa juhib seda.

Ta on Tee, kulg, mis on igavene ja ajatu, loomulik ja üleüldine maailma spontaanse tekkimise, arengu ja hävingu seduspärasus." (Kelder 1988/II: 63)

Kindlasti ei saa taod samastada kristliku Jumalaga, sest tao ei ole maailmast eraldi, samuti on ta ebaisikuline, pigem üldine reguleeriv printsiip ja selles mõttes sarnane näiteks Anaximandrose apeironile või Herakleitose logosele (vrdl. Kõiv 1990:567).

Võib märkida veel, et Johannese Evangeeliumis (teatavasti algab see sõnadega: "Alguses oli Sõna (logos)") on hiina ametlik protestantlik Piibli versioon logose tõlkinud just taoks (Boquet 1954:171). Ei maksa aga neid kahte mõistet nii sõnasõnalt ühendada.

Tao juures on oluline tema enda liikumine, püsitus ning ta pole mingisugune fikseerunud printsiip.

Taod tuleks mõista kui asjade käiku, voolu, kulgemist.

Sest Taod ei saa hästi seletada lähtudes ruumilisest aspektist (ta on ühtaegu nii ülisuur kui imeväike, ta on kõikjal, kuid ometi ei saa teda kätte võtta, jne.) ja ta pole ka panteistlikult mõistetud Jumal, pigem tuleb Taod mõista ajalisena, üldise protsessi või toimumisena.


Tihti on Taod võrreldud voolamisega, näiteks:

kulgemise võrduspilt taeva all jõed ja ojad mere suunas voolavad (Daodejing, XXXII) ning aeg ka just voolab.


Taoga võib vastuollu sattuda, temast hälbida, aga mitte nii, et ollakse vales kohas (ruumiline), vaid kui elatakse või ollakse valesti (protsess, ajaline).

Hälbimine toob endaga kaasa tühje jõukulutusi, aga ka ebaõnne ning isegi huku, seetõttu peaks kõik, mis tahab siin maailmas püsima jääda järgima Taod - see tähendab kulgema.

Tao on kui tee ja ebaõnn ei sünni mitte sellest, et mõni kuri jõud selle põhjustajaks oleks, vaid inimesed ise tõmbavad omale häda kaela hälbides kulgemisest, sõites teelt välja.

Või kui tuua taas paralleel voolamisega, jõega, siis tuleks pärivoolu ujuda, mitte vastuvoolu siblida.


Hiina maailmavaates võime täheldada veel üht huvitavat fenomeni.

Nimelt kui näiteks eurooplasele tundub füüsiline maailm kuskil "väljaspool" ning teda ümbritsev keskkond enamasti võõras ja vaenulik või heal juhul ekspluateerimise objekt, siis hiinlane tunneb end maailmas "kodus", ühe loomuliku osana maailmast.

Tema universum on terviklik, "kus inimene on osa, ainult osa ja tõeliselt osa" (Thompson 1969:7).

Eurooplase maailm on jagatud kaheks - subjektiks ja objektiks, hiinlane sellist vastandamist ei kipu tegama. (Miks? Ühest võimalusest fenomeni seletada tuleb hiljem juttu).

Selline sisim tunne maailmas "kodus" olla leiab kajastamist nii filosoofias, luules kui ka näitaks maastikumaalis.

Hiina maastikumaali praktiliselt kohustuslikuks komponendiks oli inimene - 99 juhul 100st leiame mõne tillukese vaatleja võimsa looduse keskel.


Kuna hiinlasel puudus Jumal "väljaspool", keda inimene peaks kummardama, siis läänelikku tüüpi religioossust seal ei arenenud.

Kuna inimeses polnud ka jumalikku surematut hinge - Aatmanit, mis oleks osake kõikehõlmavast Jumalast, siis ei kujunenud india moodi religioossust.

Arenes välja võib-olla Hiinale unikaalne religioosne tunne, milles harmoonia loodusega väga olulist rolli mängis.

Hiinlase maailmapildis polnud kohta patune-olemisele, millest tuleks kuidagi lunastust otsida, ning mis iseloomustab mitmeid teisi maailmavaatelisi süsteeme. Inimese ja looduse suhted võivad küll sassis olla, kuid nad pole kunagi üksteisele olemuslikult võõrad või vaenulikud.


Hiina filosoofia klassikaline ajajärk oli 5.- 3. saj. e.m.a., mil kujunesid välja selle põhikoolkonnad.

See langeb inimkonna tohutu vaimse arengu perioodi, mida mõned ajaloofilosoofid (O. Spengler, K. Jaspers) on nimetanud teljeajaks (orienteeruvalt 7. kuni 3. saj. e.m.a.), kuna sel perioodil tegid kõik vanad kultuurid (kreeka, pärsia, india, hiina jt.) läbi suure vaimse murrangu.

Tekkis olukord, kus vanad tõed pandi kahtluse alla ning küsiti uuesti ja uut moodi, seisti uute probleemide ees.

Alates sellest perioodist võime mütoloogia kõrval rääkida ka loogikast ja filosoofiast.


Ometigi vaatamata üldise tendentsi sarnasusele hakkas erinevaid kultuure huvitama erinev probleemidering.

Kreeklaste ja hiljem teiste euroopa kultuuri kuuluvate mõtlejate huvi oli suunatud peamiselt gnoseoloogilistele ja ontoloogilistele küsimustele (filosoofia nn. kitsamas tähenduses), india mõttes prevalveerisid psühholoogilised probleemid, hiinlased aga huvitusid eelkõige sotsiaalsetest-eetilistest küsimustest.

Viimast võib üheltpoolt seletada asjaoluga, et "juba hälliaegadest peale on nad olnud imestamisväärselt praktiline, liigagi ratsionaalne rahvas," (ja seetõttu ei kaldu rajama suuri metafüüsilisi konstruktsioone), kuid teiseltpoolt olid tol ajal Hiina ees seisnud probleemid samuti eelkõige just riiklikud ja sotsiaalsed (Kelder 1988:54). Maa oli jagunenud paljudeks erineva suurusega vürstiriikideks, mis oma vahel tüli kiskusid ja sõdu pidasid (Zhangguo - "Sõdivate riikide" ajastu).

Senine elukorraldus oli lagunemas, senine usk, kombed, eetika, mis sobisid väikesele kollektiivile, ei kõlvanud suurele ühiskonnale.

Kuidas segadust uuesti korda panna, kuidas elu korraldada, sellele mõtlesid paljud targad pead.

Milline on inimloomus? Mis tähendab olla inimene?

Mis tähendab olla suhetes teiste inimestega

Kuidas peaks olema korraldatud ühiskond?

Aga kuidas peaks käituma valitseja?

Nendele küsimustele otsiti ning leiti vastuseid utoopiate, sotsiaalse õigluse otsingute ja mineviku idealiseerimise vormis ning muidugi püüti õpetusi ka ellu rakendada.

Seetõttu võib veidi etterutates väita, et kui Euroopa on teaduse sünnimaa, siis Hiina on seda igasugustele sotsiaalsetele ja eetilistele õpetustele (kuidas muidu oleks nii suurt rahvast suudetud valitseda!).

Hiina filosoofilise mõtte sellise problemaatika juures on vajalik märkida veel tema tihedalt seotust otsese poliitilise praktikaga.

Filosoofid olid ametnikud, tihti ministrid või valitsejadki või siis riigist riiki rändavad õpetlased, kes püüdsid oma ideedele rakendust leida..


Ta sündis 551. a. e.m.a. väikeses, kuid tollal üsna mõjukas Lu osastisriigis (praeguses Shandongi provintsis Qufu linnas) vaesunud ülikuperekonnas.

Tema isa oli poja sündides juba üle 70 aasta vana, esimene naine oli talle sünnitanud neli tütart, kuid soovides ka poega, võttis ta vanas eas noore liignaise.

Isa suri, kui noor Kong polnud veel kolmeaastanegi.

Perekond oli vaene ja noormehel tuli palju vaeva näha, et end ülal pidada, perekonda toetada ja kõigele lisaks end harida.

Lõpuks oli ta aga oma aja harituim mees Hiinas.

Kahekümne-kolmekümne aasta vanusena astus ta riigiteenistusse, pidas mitmeid väiksemaid ameteid ning oli tegev ka õpetajana.

Peale selle kirjutas ta Lu riigi kroonikat ja pani vanadest allikatest kokku neli kogumikku, millest hiljem said konfutsianismi kanoonilised teosed (neist edaspidi).


Kong tõusis mitmete kõrgete kohtadeni, kus püüdis ka oma õpetust rakendada, kuid viiekümne nelja aasta vanuselt lahkus ta ootamatult ametist ning läks vabatahtlikult pagendusse.

Kolmteist aastat (497-484) rändas ta mööda Hiinat, tehes ühes või teises riigis lühemaid või pikemaid peatusi.

Mõnikord oli ta üksi, mõnikord saatsid teda õpilased.

Kong õpetas, andis nõu, vastas küsimustele, teda võtsid vastu isegi vürstid, kuid tunnustus jäi tulemata, sest ükski vürst ei tahtnud toetada tema õpetust kui tervikut.

483. a. kutsus Lu uus valitseja Kongi kodumaale tagasi, kus ta kuni surmani 479.a. jätkas vanade tekstide uurimist ning redigeerimist (Mäll 1988:282).


Sellisest eluloost andis ta vaenlastele arvata, et tegu oli segadusi õhutava poliitilise intrigandi ja karjeristiga.

Aga nii see arvatavasti polnud. Hilisema tunnustuse märgina tunneme meiegi teda eelkõige õpetlasnime Kong-zi või Kong Fu-zi all, liide -zi tähistab tarka või õpetajat, niisiis Õpetaja Kong või Õpetaja Kong Fu.


Milline oli Õpetaja?

Õpetaja oli lahke ometi auväärne suursugune ometi leebe aupaklik ometi lahe (Lunyu, VII,38) Õpetaja kiskus end lahti neljast tal ei olnud unistusi tal ei olnud eelistusi tal ei olnud kangekaelsust tal ei olnud isekust (Lunyu, IX,4)


Kuidas Õpetaja oma aega hindas?

Ta nägi, et kõik käib alla - kultuur, haridus, kombed, ka ohvreid ei tooda enam nii nagu vaja. Vürstid on muutunud ülbeks, Hiina pole enam ühtne nagu Muistuses.

Domineerib kõige algelisem inimtüüp - "lihtinimene", samal ajal kui õilsaid on harva näha. Selline maailm ei kulge, sest inimesed ei toimi vastavalt oma seisundile.

Ometi oli kunagi aeg, mil kõik oli parem ja maailm kulges - selline aeg oli Muistus (gu).

Et pöörduda taas kulgema, tuleb austada ja hinnata Muistust, naasta Muistusesse. Kong-zi ise väitis, et ta ei õpeta midagi uut, vaid ainult kohandab ja taaselustab vana.

Just selline Muistuse austamine ja rõhutamine on hiina kultuuri suure stabiilsuse ja kestvuse üheks põhjuseks.

Uus pole seal kõrvaldanud vana vaid asunud selle kõrvale (Kaplinski 1989).


Et sellist olukorda mõista, tuleks uurida lähemalt hiina perekonda - stabiilsuse kantsi.

Perekonna keskne tähtsus ja (esi)vanemate austamine on kahtlemata hiina ühiskonna eriomane tunnus ning ulatub palju kaugemale Euroopa traditsioonidest (abielu sakrament, "Sa pead oma isa ja ema austama").

Näiteks kas või seegi, et hiinlase nimes asub esimesel kohal perekonna- ehk suguvõsanimi, selle järel üks või kaks taganime (mis eurooplasele oleksid eesnimedeks).

Suguvõsa (tsu) moodustasid kõik ühe esivanema meessoost järglased, kes kandsid sama perekonnanime, samuti nende naised-lapsed.

Üksik perekond jäi suguvõsaga tihedalt seotuks ning seda mitte ainult majanduslikel vaid ka religioossetel põhjustel.

Igal suguvõsal oli oma esivanemate tempel, kus seisid mälestustahvlid surnud esivanemate nimedega ning elasid lahkunute hinged.

Viimastele käis austust avaldamas kogu suguvõsa, samuti koguneti leinama siis, kui keegi suri, leina kestvus sõltus sugulase lähedusest ja võis näiteks isa-ema puhul ulatuda kolme aastani.

(Kuna aeg-ajalt ikka keegi suri, siis aitas ühine lein uuendada sugulussideleid.)

Samuti pandi kirja genealoogiaid, suguvõsa kroonikaid ning tähtsamad isikud jätsid oma järgalstele juhiseid, kuidas elu korraldada.


Kõige lugupeetavam oli muidugi Kong-zi perekond, nende esivanemate kodu Shandongi provintsis on läbi sajandite pühamuna säilinud.

Kong-zi 77. otsene järeltulija Mr. Kong Dezheng elab praegu Taiwanil ning on suur autoriteet konfutsianismi alal (Mäll 1988:304).

Kui arvestada, et juba Kong-zi tundis oma esivanemaid 1000 aasta taha, siis selle mehe juured ulatuvad kaugemale minevikku kui euroopa kultuur!

Iga korraliku inimese peamine voorus oli xiao - pojalikkus või pojalik lugupidamine.

Lapse eesmärk oli end pühendada oma (esi)vanemate heaolule, poeg ja ta naine elasid (poja) vanematega koos ning kuuletusid täielikult neile.

Abielu oli perekondlik (ja mitte armastuse) asi, pruut valiti vanemate poolt ja tavaliselt polnud peig pruuti enne pulmi näinudki.

Polnud haruldane ka see, et perekond, kus oli noor poeg, adopteeris vastsündinud tüdruku, et teda oma pojale korralikuks naiseks kasvatada (Peoples 1991:244).

Abiellunud naine võeti täielikult abikaasa perekonda, suhted oma vanematega praktiliselt lakkasid.

Naine hakkas oma esivanemate asemel austust avaldama oma mehe esivanematele, ning tema peamiseks kohuseks oli oma meest ja tema vanemaid teenida.


Inimese käitumine kõikvõimalikes olukordades oli küllalt täpselt ära määratud ning vaevalt leidub ühegi teise maa ajaloos näiteid niivõrd määratletud viisakusnormidest kui Hiinas.

Sellise sündsa käitumise mudel oli li (vastandina kriminaalseadusele - fa). Lil on lai tähendus alates tähtsatest religioossetesttoimingutest kuni igapäeva etiketi triviaalsete peensusteni.


Kong-zi ise oli suur asjatundja li alal ning siinkohal võikski ära tuua lõigu tema poolt redigeeritud hilisemast konfutsianistlikku klassikasse kuuluvast teosest "Liji" ("Kommete täitmine"): "

...Poegade abikaasad peaksid oma mehe vanemaid teenima nagu enda omi.

Kui kukk esimest korda kireb, peaksid nad oma käsi pesema, suud loputama, juukseid kammima, juuste peale tõmbama siidist rätiku ja kinnitama selle juuksenõelaga.

Siis peaksid nad selga tõmbama jaki ning selle peale särbi.

Vasakule küljele peaksid nad riputama tolmulapi ja taskurätiku, noa ja luisu, väikese ora, metallist peeglikese tule saamiseks, kõik paigutatuna kotikesse, ning suure ora ja oherdi puust tule hõõrumiseks.


Neil tuleks kinnitada ka oma kaelakee ja sättida korda kingapaelad.

Niimodi rõivais peaksid nad minema oma vanemate ja võõrasvanemate juurde.

Kohale jõudnuna peaksid nad hinge tagasi hoides ja meeldiva häälega küsima, kas vanemate riided pole liiga paksud või õhukesed, kas nad pole äkki haiged või tunnevad end mõnest kohast ebamugavalt; kui see nii on siis peaksid nad aupaklikult seda kohta paitama või sügama. /.../

Nad peavad küsima, kas vanemad soovivad midagi, ja siis austusega see tooma.

Kõike seda peavad nad heal meelel tegema, et vanemad tunneksid end mugavalt..." (Bouquet, 1954:168).


Suhted laste ja vanemate vahel jäid jõusse ka pärast vanemate surma ning poeg pidi hoolitsema, et tal oleks väärikaid järglasi - kes muidu oleks siis esivanemate altaril esivanemate hingedele austust avaldanud.

Ja kui meessoost pärijaid ei õnnestunud saada, võis võtta liignaise (nagu tegi ka Kong-zi isa) või adopteerida suguvõsa mõnest teisest perekonnast poeg.

Ning kui meie ütleme manitsedes: "Mõtle oma laste peale," siis hiinlane võiks pigem elda: "Mõtle oma vanemate peale!"

Selline aegade vanune perekondlik kombestik ja kõlblus (li), mida rõhutasid Kong-zi ja ta õpilased, immutas põhjalikult läbi kogu hiina ühiskonna.

Sugupuude säilitamine ja esiisade kuulsusrikaste traditsioonide meelespidamine hoidis religioosset tunnet alal ning tugevdas igati perekondlikku solidaarsust (Thompson 1969:45).

Esivanemate kultuse elujõulisus ongi see nurgakivi, millele kogu hiina ühiskond ja kultuur on kasvanud.

Konfutsianism oma olemuselt paljuski eelpoolkirjeldatud perekondlike vooruste laiendamine. Kuid prdume uuesti Kong-zi juurde tagasi. Kõigepealt sellest, millest Õpetaja ei rääkinud.


Õpetaja ei rääkinud imedest vägitegudest segadustest vaimudest (Lunyu, VII,21) Õpetaja ütles ei suuda inimestega ümber käia kuidas suudad vaimudega ümber käia ei mõista elu kas mõistad surma (Lunyu, XI,12)

Kong-zi oli ratsionalist, ta ei rääkinud üleloomulikust, ta ei rääkinud sellest, mis on seal, vaid sellest, mis on just siin.

Ning Öpetajat ei huvitanud mitte vaimud ja vägiteod vaid lihast ja verest inimene ning see, mis inimesest inimese teeb. Eelkõige inimlikkus (ren).

Viimase alla mahub kõik see, mis eristab inimest loomast: kultuur (wen), haridus (jiao), kombed (li), õiglustunne.

Seda ka Öpetaja õpetas:

Õpetaja õpetas nelja kultuuri tegutsemist ustavust avameelsust (Lunyu VII,25) Kui pojalikkus (xiao), vennalikkus (ti) ja inimarmastus (ai) on Kong-zi järgi inimese loomulikud omadused, siis ometi neist veel ei piisa.

Tuleb õppida kultuuri (wen), saada kultuurseks inimeseks.

Algselt tähendas wen seda, mis on seotud mustri või kirjaga, ning juba Kong-zi eelsetel sajanditel kujunes ta mõisteks, mis on üpris lähedane euroopa "kultuurile".

Seega on wen nagu muster või kaunistus, mis lasub inimloomusel.

Aga kuna wen on seotud ka kirjatundmisega ja weni orbiiti kuulub eelkõige kirjandus, siis mõistetakse weni all eelkõige vaimset kultuuri.

Kong-zile on wen igatahes midagi niisugust, mis võib üpris kergesti muurduda või kaduma minna, ning seepärast on ta vastandatud kõigele sellele, mis teda hävitada püüab: toorusele, jõhkrusele, sõjale.

Wen on ka see, mis ühendab minevikku tänapäevaga, annab väärtuse tänapäevale (Mäll 1988:295).

Weni ja kõike selle juurde kuuluvat on kutsutud kandma eriline inimtüüp junzi ehk õilis (st. dzentelmen).

Kui enne Kong-zid peeti dzentelmeniks sünnilt aadlikku, siis hiljem oli dzentelmen inimene, kel oli dzentelmeni iseloom, arvestamata päritolu.

Õilsat iseloomustab püüd hariduse ja kultuuri poole, mõistmine, et on vaja olla inimlik.

Ta mõistab, et on ühiskondlik olend ja seega peab oma kutsumuseks teiste inimeste, s.t. ühiskonna teenimist.

Õlis pidi arendama oma iseloomu ja andma nagu Õpetajagi oma intellekti riigi teenistusse.

Seega sai ametnikkonnast ja valitsusest rahvale moraalne eeskuju, mitte toore sundija.

Kong-zi oli üks paljudest omataolistest õpetajatest ning kohe pärast tema surma olid ta vaated veel vähe tuntud.

Aga järgneva paari-kolme sajandi jooksul muutus konfutsianism üheks mõjukamaks õpetuseks.


Suured teened konfutsianismi väljaarendamisel olid Meng-zil, ladinapäraselt Mencius (u. 372-289 e.m.a.), kes mitte ainult ei korranud Kong-zi sõnu vaid arendas neid edasi ning ka võitles aktiivselt oma vaadete eest.

Aga muide nagu Kong-zil, nii ka Meng-zil ei õnnestunud oma ideid riigijuhtimisel kasutada.


Meng-zi nimega võiks seostada paari olulist kontseptsiooni Hiina ajaloos.

Oma kujutluses ideaalse ühiskonna kohta leidis ta, et seal peaks olema kaks suurt klassi või kihti.

Esiteks tavalised, harimatud inimesed, keda valitsetakse ja keda on enamus, teiseks haritlased, kes valitsevad ning keda on vähemus (China... 1984).

Selle skeemi viisid hiinlased hiljem küllalt järjekindlalt ellu (sellest tuleb juttu allpool).


Samuti huvitas Meng-zid see, kuidas peaks troonile astuv keiser oma valitsemisõigust põhjendama (Meng-zi ajal Hiinas keskvõim ja keiser puudusid, küll aga mäletati Muistust - Yini (1765-1122 e.m.a.) ja Zhou (1122-476 e.m.a.

Zhou tegelik võim lakkab juba paar sajandit varem) dünastia aegu, mil need olid olemas).

Meng-zi pakkus välja nn. Taeva volituse või tahte (tianming) kontseptsiooni, mille järgi Taevapoja troonile ei saa istuda ükski mees ilma, et tal oleks Taeva toetus (Thompson 1969:62).


Et Taevale vastuvõetav olla peab keiser käituma nagu tõeline keiser - ta peab rahvale kasu tooma. Kuidas aga teada saada, millal selline Taeva toetus lakkab?

Siin pole mingit müstikat - kui elu muutub väljakannatamatuks, alustab rahvas ülestõusu.

Kui valitsusel õnnestub mäss lämmatada, siis toetab Taevas keisrit endiselt, kui aga keiser kukutatakse, järelikult on Taeva toetus mässajate poolel ja troonile võib tõusta uus dünastia.


Kuigi Hiinas valitses sajandeid tegelikult ainuvalitsuslik despootia, oli selline teooria elujõuline läbi kogu ajaloo, ning valitsusel tuli alati sellega arvestada, et rahva olukord ei muutuks liiga väljakannatamatuks.

Et mitte Taeva toetust kaotada, pidi Taevapoeg mitte ainult rahvale kasu tooma, vaid täitma ka teatavaid moraalseid ja üleloomulikke kohustusi.

Nimelt moodustavad Taevas, Maa ja inimkond kolmiku, mis peab harmooniliselt funktsioneerima, ning keiser, kes on inimeste juht ja esindaja Taeva ees, peab jälgima nende kooskõla.

Igal aastal viib ta läbi Taevale ohverdamise rituaali, mis peab tagama saagi viljakuse ning on ühtlasi dünastia seaduslikkuse sümboliks.

Oluline on see, et keiser ei valitsenud maad mitte selle pärast, et ta on taevalik olevus (kuigi teda peeti Taevapojaks), vaid ainult Taeva toetusel ning Taevaski toetab keisrit ainult siis, kui too kulgeb õigesti.


Kong-zi konservatiivse ja ratsionalistliku humanismi kõrval õitses veel "sada koolkonda".

Ühest nende seast, mis ka hiljem püsima jäi, tuleks kindlasti juttu teha.

See on taoism.

Eelpool kirjeldatud valusa poliitilise olukorra tõttu leidus haritlasi, kes tülgastununa pidevast sõjast, ebastabiilsusest, riisumistest ja tapmistest tõmbusid tagasi võimuvõitlusest ja lahkusid näiteks mägedesse, eemale ilmakärast.

Võibolla olid just nemad kõige targemad.

Selline teguviis oli kindlasti ühelt poolt protest kasvava despootia ja ebaõigluse vastu, aga ka mäss moraalifilosoofide jäikuse ning abituse vastu.

Kindel on, et niisugune eraldumise püüe ei viinud tühjale kohale, vaid vastav traditsioon "vanade tarkade meeste" teena oli ka varem olemas olnud.

Ilmselt ulatuvad selle juured kuhugi samanismi aegadesse ja seetõttu on ka taoismil märgatav kalduvus müstilise, saladusliku poole (Watts 1968:15).


Traditsioonikohaselt peetakse taoismi rajajaks legendaarset Lao-zid, "Daodejingi" ("Kulgemise väe raamat") autorit.

Just nimelt legendaarset, sest mehe enda olemasolus ei olda ka tänapäeval päris kindlad, võib-olla on tegu kõikide tarkade vanade meeste (sest lao-zi tähendab ka vanameest) koondkujuga ming mütoloogilise personifikatsiooniga (Mäll 1979:6).

Taoism tuleneb muidugi mõistest tao.

Eelpool oli taost juba mõningal määral juttu, kuid paari asjaolu tuleks veel rõhutada.

Esiteks, kui Jumal manipuleerib maailmaga, juhib maailma, siis hiinlase arusaamist mda maailm liigub ja liigutab end ise, see printsiip ongi tao.

Millest on tingitud selline erinev arusaamine, mis minu arvates mängib äärmiselt olulist rolli vastavate maailmapiltide mõistmisel?

Üks võimalus fenomeni seletada oleks kultuuriantropoloogiast tuntud Sapir-Whorfi hüpotees, mille järgi peaks igale keelele vastama oma kindel mõtteviis, st. et inimese mõtteviis sõltub tema emakeele grammatilisest struktuurist (Pajumaa 1989:45).


"Väga veider, et kõigi tüüpiliste euroopa keelte grammatika tõttu, mida me kõneleme, oleme võimetud ette kujutama protsessi, mis kulgeks iseenesest.

Iga tegusõna juurde peab käima nimisõna kui tema alus, määraja, ning me arvame, et asi pole korras, kui keegi või miski seda ei korralda või selle eest hoolt ei kanna."(Watts 1990:67). Hiina keel selliseid piire ei sea.

Esiteks puuduvad seal sõnaliigid - sõnu ei saa kindlapiiriliselt jagada nimi-, tegu-, omadus-, määr- jne. -sõnadeks ja sõna tähendus muutub vastavalt tema paiknemisele lauses.


Teiseks lubab selline olukord kujutada protsesse, kus tegija ja tegevus on samad, ühtsed:

kulgeja on sama mis kulg (Daodejing XXIII)

Niisiis on tao isetoimiv asjade loomulik kulg, maailmaprotsess. Pange tähele - loomulik.

Sest kõik, mis järgib taod (näiteks loodus), kõik, mis kulgeb, on loomulik, vaba, spontaanne (ziran). Vaba ja vahetu nagu väike laps.

Seevastu täiskasvanu, kes on läbi käinud koolist ja kasvatuse kadalipust, on kaotanud sellise laheda loomulikkuse, on muutunud ebaloomulikuks.

Ebaloomulikuks oli taoistide arvates muutunud ka tolleaegne ühiskond:

suurest kulgemisest hälbides ilmus õiglus inimlikkus targutuste väitlemiste ilmudes ilmus ka suur valskus lähedaste üksmeele kadudes ilmus perekonnameel riigis segaduste kasvades ilmusid riigitruud alamad (Daodejing XVII)

Mida siis teha? Muidugi naasta Muistusesse.

Aga Muistust kujutasid taoistid ette veidi teistsugusena kui konfutsianistid.

Nimelt õiglus, kõlblus, haridus, kultuursus, kombestik, tavad ja muu seesugune, mis Kong-zile nii olulised olid, on taoistide silmis konventsionaalsed väärtused, mis pigem takistavad inimese loomulikkuse avaldumist ja seetõttu neile kui mitte just vastumeelsed, siis vähemalt teisejärgulise tähtsusega.

"Komme on ju usalduse kõlustumine!" (Daodejing XXXVII).



Lao-zi soovitab:

hülga tarkus jäta väitlus rahvale sajakordne kasu hülga õiglus jäta inimlikkus rahvas pöördub austama ja armastama hülga edu jäta osavus röövlid vargad puuduvad need ju üksnes kaunistused neist ei piisa (Daodejing XIX)

Seega toimis taoism tavalise konventsionaalse ja konformistliku ühiskondlikuse kriitikana ja kutsus üles pöörduma taas loomulikkuse juurde, "naasma lapseks" (Daodejing XXVII).

Tavalised inimesed näevad aina vaeva: askeldavad, rabelevad siia-sinna, upuvad oma tegemistesse, aga loomulik on see, mis tuleb lihtsalt, ilma pingutusteta.

Siin jõuame taoismis tao kõrval ühe teise olulise mõiste juurde, see on wuwei printsiip.

Kui Jumal lõi maailma tehes - wei, siis tao pani asjadele aluse mittetehes - wuwei (wu tähendab eitust).

Aga wuweid ei tohiks mõista lihtsalt mitte-midagi-tegemisena, sest:

kulg ei toimi ealeski kuid ei jäta toimimata (Daodejing XVII) vaid hoopis toimimata toimimisena, ei tehta midagi erilist, ei pingutata, ei proovita asjadega manipuleerida, vaid minnakse koos asjadega.

Igasugune püüd maailma asju vägisi, jõu ja pingutustega liikuma panna on taoisti arvates pehmelt öeldes ebakompetentne, pigem agara toimimisega asjad hoopis purustatakse:

ihkad võtta taevaalust et temasse toimida mina näen ei õnnestu (Daodejing XXIX) kõike kätte võtta parem ära proovi järjest teritada mis siis alles jääb (Daodejing IX)

Ei maksa arvata, nagu oleks taoist "hipi moodi molutaja või lapsemeelne heldinud robinson", tavaliselt on ta hoopis vahvam sell.

Ühtede meelest on ta erak, askeet, kosmilise vabaduse ihaleja, teiste arust nõid, võlur, maag, kes proovib heita pilku looduse saladustesse ja neid kasutada, ning kelle kohta kirjutatakse "lugusid ebatavalisest" (Konrad 1987:107).


Ükskord Kong-zi ja Lao-zi kohtusid, hiljem räägib esimene oma õpilastele: "Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu.

Jooksjat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega.

Draakon aga... ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub.

Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon!" (Mäll 1979:5). Ka Kong-zile jäid taoistid salapärasteks.

Seetõttu peetaksegi konfutsianismi heledaks teeks (yang, mehelik, selge, tee üles), taoismi aga tumedaks teeks (yin, naiselik, salajane, hämar, tee alla).


Taoism polnud tume tee mitte ainult sellepärast, et hüljati haridus ning kultuur või tegeldi maagiaga, vaid ka taoistide väljendused olid ähmased ja paradoksaalsed.

Kui Kong-zi leidis, et selguse ja korra aluseks peavad kõigil asjadel olema võimalikult täpsed nimed, siis taoistidele pigem tundus, et sõnad hoopis takistavad tõe väljendamist.

Zhuang-zi (369-286 e.m.a, teine kuulus taoistlik mõtleja, kui Kong-zile ja Lao-zile lisame veel Meng-zi ja Zhuang-zi saamegi Neli Suurt) on öelnud: "Nimi on vaid elutäiuse külaline."

Kas tõelus on ikka tavakeeles väljendatav või jääb ta igasuguste sõnaliste konstruktsioonide poolt tabamatuks?

Taoistid vastaksid sellele arvatavasti jaatavalt ja seetõttu on ka nende väljenduslaad täis paradokse; võiks veel tsiteerida Zhuang-zid: "õige ei ole õige, nii ei ole nii.

Oleks õige nagu päris õige, oleks ta kindlasti teistmoodi kui väär - poleks midagi vaielda. Oleks nii nagu päris nii, oleks ta kindlasti teistmoodi kui naa - poleks midagi vaielda."


Peale taoismi ja konfutsianismi andis Võitlevate Riikide ajajärk veel palju teisi erinevaid õpetusi, kes kõik kasutasid oma postulaatide formuleerimisel ühtesid ja samu termineid ning kõik väitsid, et lähtuvad Muistusest.

Tõsi küll, enamus õpetustest kadus koos õpetajate surmaga, sulas teiste sekka või vajus lihtsalt unustusse, aga paari olulisemat võiks veel mainida.


Näiteks Mo-zi (u. 479-381 e.m.a.), kel oli palju ustavaid õpilasi. Kui Kong-zi pani rõhu inimlikkusele (ren) ning perekondlikusele, siis Mo-zi rääkis üldisest armastusest (ai), mis ulatub kaugemale perekonna ja riigi piiridest.

Samuti astus ta oma tegudega välja riikidevaheliste sõdade vastu ning ülikute luksust ja ekstravagantsust taunides elas lihtsalt ja kokkuhoidlikult.

Ka arendas moistide koolkond loogikat ning loodusteadust, saavutades neil aladel suuremaid tulemusi kui keegi teine kaasaegseist kaasmaalasist (Tung-Chi Ming 1959:34). Siiski peab ütlema, et hiinlaste saavutused vastavates valdkondades jäid alla nii kreeka ja ka india mõtlejate omale.

Need küsimused hiinlasi eriti ei huvitanud ja seetõttu tundub loomulik, et hiinlastel polnud oma Aristotelest, kes oleks aluse pannud loogika ja teaduse edasisele arngule.

Hiljemgi näeme, et hiinlased teevad küll suuri tehnilisi leiutisi - oma tehnika tasemelt oli Hiina maailma juhtiv maa kuni 15. sajandi lõpuni, ei sünni seal kunagi teadust ja teaduslikku mõtteviisi.

Ka 19. sajandi lõpupoole, kui euroopa imperialistid oli Hiina muutnud oma poolkolooniaks ja maa oli kokkuvarisemise äärel, ja keskvalitsus püüdis ellu viia nn. enesetugevdamise programmi, siis selles leiti, et konfutsianistlik maailmavaade peab jääma tõelise teadmise aluseks, mis mujalt tuleb, on vaid rakendusliku väärtusega (Konks, 1987:4).

Kui eurooplased ongi mõningal määral arenenumad oma tehnika poolest, siis moraalselt ja eetiliselt seisavad hiinlased neist ikkagi kõrgemal (mis muide on ka tõsi).


3. sajandi alguseks (e.m.a.) oli hulgast väiksematest riikidest esile tõusnud 7 tugevamat.

Millisel ideoloogial õnnestub Hiina ühendada ja kord taas jalule saada?

Selliseks õpetuseks ei saanud ei humanistlik konfutsianism ega toimimata toimiv taoism vaid hoopis legism (fajia).

Qini riik Lääne-Hiinas oli üks viletsamaid ning ei suutnud ajaga sammu pidada.

Kuna riiki tabasid mitmed sõjalised ja majanduslikud äpardused, otsustas hertsog Xiao hakata ajama uut poliitikat ning kutsus peaministriks õpetlase nimega Shang Yang (359 e.m.a.).

Viimasel oli muidugi välja pakkuda oma õpetus - legism. Kui Kong-zi ja ta õpilased olid veendunud, et inimene on oma loomuselt hea, siis legism leiab, et inimesel on loomupärane kalduvus pahelisusele ning maal saab korda luua mitte moraalse mõjustamise abil (Kong-zi) vaid toetudes valjudele seadustele (siit ka õpetuse nimetus: fa - seadus, lad. lex - legism).

Tuleb luua tugev keskvõim, sisse viia sund ja karistused - iga ergutuse kohta peab tulema vähemalt 10 karistust, vastupidine suhe viib kindlale hukule. Kultuur ja haridus mõjuvad alamatele kahjulikult, neile tuleb hoopis anda korralik füüsiline ja sõjaline ettevalmistus.

Legism eitas igasuguseid traditsioonilisi väärtusi, samuti Muistuse ihaldamist ja jäljendamist.


Kui Shang Yang sai Qini vürstiriigi ministriks, viis ta oma õpetuse ellu ja tema joon jäi ka edaspidi Qini poliitikaks.

Selliste reformide tagajärjel kaotas vana, traditsioonide küljes kinni olev ülikkond oma mõju, päevavargad ja vaesed pandi tööle, rahulolematute üle kehtestati kontroll.

Küllalt kiirest suudeti luua võimsad irrigatsioonisüsteemid, maa muutus viljakaks ning Qin, endine hädavares, saavutas suure majandusliku ja sõjalise võimsuse (Struve 1949:536).

Viieteistkümne aastaga kadusid röövlid ja vargad, polnud enam vaeseid (vaesus kui laiskuse märk oli karistatav), linnades ja külades valitses täielik kord.


Sisemiselt tugevnenud Qin hakkas järjest enam domineerima teiste vürstiriikide üle ning 221. a e.m.a. pärast kogu Hiina vallutamist kuulutas Qini vürst end Esimeseks Keisriks Qini soost - Qin Shi Huangdi.

Tekkinud Qini impeeriumi nime all tunnebki Hiinat enamus rahvaid: Qin - Kina, China, Hiina jne. Hiinlased ise kutsuvad oma maad kas Tianxia - Taevaalune või Zhongguo - Keskriik; oli täiesti loomulik, et Hiinat peeti maailma keskseks alaks, alaks, kus valitsevad kultuur ja kombed -vastandina Keskriiki ümbritsevatele barbaritele.

Viimased üldiselt tunnistasid hiinlaste kõrgemat positsiooni ning austasid Hiina keisrit kui Taevapoega. Ja kui vanadel roomlastel oli vanasõna, et kõik teed viivad Rooma, siis hiinlased ütlesid, et kõik teed viivad Pekingisse (Proverbs 1967)


Kui Qin Shi Huangdi oli Hiina ühendanud, kehtestas ta ühtse seaduse, ühtsed kaalud ning mõõdud ja raha, samuti ühtse kirjakeele (need, kes märke moonutasid, said muidugi karmilt karistada).

Loomulikult hakkasid õpetlased kehtestatud despootia vastu häält tegema, enam olid keisrile pinnuks silmas ehk konfutsianistid, kelle konservatiivsus ning vanade traditsioonide tähtsustamine avaldus tugevamini kui teistel õpetustel.

Seetõttu lasi Qin Shi Huangdi elusalt mulda matta 460 konfutsianistlikku õpetlast, samuti käskis ta põletada kõik raamatud, mis rääkisid vastu tema reformidele, säilitati ainult praktilise sisuga teatmikke.

Viimane sündmus mõjus hiinlastele suure shokina - Muistus läheb nii ju kaduma!

Ning hiljem, pärast Qini kukutamist, pööratakse ajaloo kirjutamisele äärmiselt suurt tähelepanu ja vist ühelgi rahval pole sellises hiigelmahus ajaloolisi ülestähendusi kui hiinlastel.


Hiina ajaloos on olnud kaks sellist perioodi, kus maal oli pikka aega valitsenud anarhia ja korralagedus ning mõlemal korral ühendas riigi äärmiselt kõvakäeline reziim.

Esimene kord siis Sõdivate riikide ajastu lõpp ja Qini dünastia.

Teine periood algas 19. sajandi alguses euroopa imperialistide kõrgenenud huviga Hiina vastu ning viis, tõsi küll paljuski valitsejate saamatuse tõttu, 20. esimeseks pooleks maa täielikku kaosesse, millest riigi päästsid kommunistid 40-ndate lõpus.


Miks on Hiina reageering maa killustatusele ikkagi nii valuline?

Mulle tundub, et üheks põhjuseks on siin maa looduslikud olud. Põllumajanduse ja kogu elu aluseks on suured jõed (Huanghe, Changjing jt.) ning rahva käekäik sõltub sellest, kuivõrd õnnestub nende stiihiat taltsutada ja enese kasuks pöörata.

See aga nõuab ühiseid pingutusi, ühist organiseerimist - kindlat keskvõimu.

Vist mitte kusagil maailmas pole ühise pingutuse vajadus olnud nii ilmne kui Hiinas ja ehk sellest ongi tingitud hiina filosoofia keskendumine sotsiaal-eetilistele õpetustele.

Üksikisik, tema ego, ei leidnud sellist tähtsustamist ja tähelepanu kui Euroopas, kus ühistegevuse vajadus oli märksa nõrgem või praktiliselt puudus.


Nagu öeldud Qini dünastia kukutati, ja seda üsna pea - 11 aasta pärast.

Rahvaülestõusu abil tõusis troonile uus valitsejasugu Han (206 e.m.a.- 222 m.a.j.), kelle poliitika sümpatiseeris hiinlastele sedavõrd, et nad nimetavad endidid hani inimesteks.

Hani esimesed keisrid tegid Qini kurbi kogemusi arvestades järelduse: "Mida võimsamaks kasvas armee, seda rohkem sigines vaenlasi," ning ajapikku prdusid valitsevat ideoloogiat otsides konfutsianismi poole, milleks see jäi kuni 20. sajandini (China.. 1984:24).


Konfutsianistlik arusaam riigikorraldusest erines oluliselt legismi tõekspidamistest - Taevas pole mitte türann vaid õiglus.

Ning nagu Taevas ei sekku igasse pisiasja, nii ei peaks ka valitseja kõikjale oma nina toppima vaid edutama õigeid inimesi ning näitama rahvale head moraalset eeskuju. Iga inimese elu peaks järgima rituaali ja maailmas saabki valitsema harmoonia.


Õpetaja ütles: juhid rahvast valitsusega tasandad karistustega tema põikab häbitult kõrvale juhid rahvast väega tasandad kommetega tema võtab häbelikult eeskuju (Lunyu II,3) Hiinlased leidsid, et rahva seisund on tihedas seoses valitsejate moraalse palgega.

Valitseja eetilisus ei peegeldunud mitte ainult rahva käitumises vaid isegi loodusjõudude tegevuses (uputused, maavärinad, ikaldused oli selge märk, et valitseja on hälbinud oma kohustustest).

Kuigi Hani dünastiast alates sai kõrgkihtide ideoloogiaks konfutsianism, saavutavad eriti hilisest Hanist peale suure populaarsuse taoism ning Indiast Hiinasse jõudnud budism.


Budism, mis on vanim kolmest maailmausundist, "kujutab endast tervet universumit" (Ints 1992:448).

Teda lühidalt kokku võtta on väga raske, pealegi leidub avarates budistlikes põrgutes koht ka neile, kes Õpetust moonutatult edasi annavad.

Viimane aga autorit nii väga ei kohuta, sest budismi kohaselt pole ükski piin igavene, kunagi järgneb sellele paratamatult õnn ja nauding, viimastele aga omakorda uus ahistus ja kannatus.

Ükski selline seisund ei ole püsiv, igale tõusule järgneb langus, kohtumisele lahkuminek, kuulsusele häbi ja vastupidi.

Seetõttu on püsiva rahulduse, õnnetunde saavutamine võimatu.

Kuna kõik on kaduv ja muutlik, ei lõpe meie probleemid iial, sest rahulduse ja kindluse leidmiseks klammerdume pidevalt muutuva maailma külge, mis aga ei täida meie lootusi, pigem viib selline klammerdumine meid hoopis uutele ja uutele kannatuse-õnne ringidele.

Sellise üleüldise, kõikehaarava kannatuse idee tõttu on budismi tihti peetud pessimistlikuks õpetuseks.

Aga pessimistlik on ta ainult selles mõttes, kuivõrd "pessimist on hästi informeeritud optimist".

Tegelikult on budism äärmiselt optimistlik õpetus, sest kannatustes keerlemine (samsara) ei ole tingitud (päris)patust, mille lunastamise asjus tuleks loota Jumala armule, vaid rumalusest -teadmatusest (avidya), mida on võimalik ületada.

Kui me kannatame, siis on selle põhjuseks arvatavasti meie vale suhtumine maailma, naeruväärne oleks arvata, et meil on õigus, maailm aga väär.

Tegelikult ei ole me huvitatud mitte tõest vaid kasust, sellest kuidas asju paremini enda kasuks prata või endale paista lasta.

Asjad ei eksisteeri mitte niisama, vaid kui iseenda rahuldamise tegelikud või võimalikud vahendid.


Et rebida puruks rahuldamatuse ning hädade ahelad, ei tule mitte oma soove ja kirgi maha suruda (iga psühholoogiat õppinu teab, et varem või hiljem purskavad nad siis hirmsa leegiga väja), vaid on vaja oma petlikud illusioonid läbi näha, omaloodud pettekujutised (mille tüüpilisemaks näiteks on igaühe nn. minapilt) hajutada, näha asju nii, nagu nad on (Yathabutham) (Sangharakshita 1990).

Viimase saavutamiseks pole mõtet loota kellegi teise (näit. Lunastaja) abile (kas pole see järjekordne enesepettus ja salasoovide õigustamine!), vaid virgumiseni (bodhi, Buddha - Virgunu), nõmeduse ja kannatuste unest ärkamiseni jõutakse ainult omaenda pingutuste väel.

Tähtis ei ole see, kuidas rõivastuda, mida süüa, kuidas istuda-astuda, hingata vms, vaid meele (teadvuse) arendamine, harimine, eesmärgiks on muuta iseennast, oma meelt (Ints 1992:490).

Viimane ei ole muidugi ülesanne kergete killast, sest "et vabaneda kehasse tunginud okka põhjustatud piinast, on vaja tunda selle eemaldamise valu." (Shantideva 1982:45)


Budisti eesmärgiks on seega vaimne virgumine, viimase saavutamiseks on budism oma pika aregu käigus välja ttanud hulgaliselt erinevaid juhiseid ja meetodeid.

Üheks olulisemaks on nn. bodhisattva motiiv.

Bodhisattva on isik, kes kaastundest teiste olendite vastu pärast virgumise saavutamist loobub võimalusest nirvanasse vaibuda (see tähendab kannatuste-õnne rattast täielikult väljuda) vaid võtab vabatahtlikult enese kanda kõigi olendite kannatused, ning jääb siia selleks, et aidata kõigil olendeil virgumiseni jõuda.


Bodhisattva ideaal iseloomustab eelkõige nn. uut lainet budismis - mahayana budismi, mille alused rajati Põhja-Indias m.a. esimestel sajanditel ning millises vormis levis budism ka Tiibetisse, Kesk-Aasiasse ja Hiinasse ning sealt omakorda Koreasse ja Jaapanisse.

4.- 9. saj. võiks nii Hiina kui Aasia ajaloos üldse budismi kultuure ühendava mõju tõttu pidada budistlikuks ajajärguks (China 1984:42).

Budismi jõudmist Hiinasse on peetud üheks suuremaks sündmuseks selle maa kultuuri-ajaloos, hiljem on ta olnud hiina tsivilisatsioonis üheks peamiseks religioonile, filosoofiale, kunstile ja kirjandusele mõju avaldanud faktoriks.


Tol perioodil (4-9 saj.) levisid Hiinasse ka mitmed teised religioossed süsteemid - kristlus (nestoriaanid), zoroastrism, manilus, judaism, islam, kuid kõik nad jäid Hiinale olemuslikult võõraks, ja seetõttu tuleks küsida, millega budismi sellist läbilki seletada?

Esiteks mängisid oma rolli majanduslikud põhjused.

Kui Indias (aga ka Indo-Hiinas, Tseilonil, Tiibetis, Mongoolias) elasid ja õppisid mungad kloostris vaid vihmaperioodil ning muul ajal rändasid ringi elades almustest, siis Hiinas, kus vastav kerjusmunkluse traditsioon puudus, hakkasid mungad kloostrite juures ka tööd tegema ning muutusid ilmalike abist sõltumatuks.

Teiseks, olulisemaks teguriks oli see, et budism ei ole ühe kultuuri keskne nähtus, temas on vaat et sisseprogrammeeritud võime levida teiste kultuuride sekka ja seal kohaneda (Ints 1992:490).

Nii oli ka Hiinas, umbes Tangi (618-907) ajastuks oli budism juba puhtalt hiinalikuks nähtuseks muutunud.

Silmapaistvamaks ja omapärasemaks koolkonnaks kujunes chan (jaapanipäraselt zen).


Kord küsiti Buddhalt: "Mis on tõde?", mille peale Buddha vaikis, noppis maast lille, nuusutas seda ja naeratas.

Legendi järgi vaid üks paljudest Buddha kuulajaist mõistis öeldu mõtet, temast sai esimene chani patriarh. 28. chani patriarh reisis 520. a. paiku Indiast Hiinasse ning sellest ajast peale võime rääkida chanist kui koolkonnast (Kelder 1983:90).

Tegelikult sai chan äärmiselt suuri mõjutusi taoismilt, eriti viimase sõnadeta õpetamise kontseptsioonilt (vt. näit. Daodejing II, XLIII).


Asi on nimelt selles, et chani järgi pole tõde sõnades ja teooriates väljendatav, see on saavutatav vaid sisekaemuse abil, sisemise hüppega, mis vabastab teadvuse mõtteskeemidest ja -normidest.

Loogikat järgides ei jõua me iialgi valgustatusse, seetõttu kasutas chan ohtrasti kõiksugu paradoksaalseid meetodeid (lahendamatutest mõistatustest kuni löökide ja karjeteni).


Milline on ikkagi chani olemus?

Kui esimesed chani mungad Jaapanisse jõudsid, palus keiser ühe neist kutsuda uut õpetust tutvustama.

Mungal juhtus kaasas olema flööt ja kui ta valitseja palvet kuulis, tõi ta sellel kuuldavale lõbusa pilliloo, aga ka muid häälitsusi.

Et valitsaja midagi ei taibanud ja juhmilt edasi istus, võttis munk pilli suult, murdis katki, andis tükid valitsejale ning jalutas paleest minema. Chani pole võimalik sõnades seletada - chani peab kogema.


Budismi puhul tuleks toonitada, et ta ei ole ei Hiinas ega teistes Aasia maades etendanud sellist osa, kui oli religioonil läänes (kuigi ta on tervetele rahvastele olnud kultuurilises mõttes samasuguseks pinnaseks, nagu ristiusk Euroopas);

ta on olnud amorfsem, adogmaatiline (usk teatud kreedodesse, mis nii iseloomusteb kristlust ja islamit, puudub), mitte ainuvaldav vaid elitaarne, budism on pigem protest tavalise ühiskondlikkuse vastu, mitte selle omaksvõtt.

Selles mõttes on budism olnud nagu teatav antikultuur (siiski mitte kultuuri eitus või kultuuritus) ilmaliku kultuuri sees.

Ka on absurdne rääkida budistlikust kirikust, eksisteeris vaid mungakogudus (Sangha).


Suuresti budismi mõjul ja sellega konkureerides arenes taoistlikust filosoofiast välja taoistlik religioon oma kloostrite, munkade ja pühakirjaga.

Kuigi taoistid olid sügavalt teadlikud kõigi asjade muutumisest, ei olnud nad ise selle suhtes immuunsed.

Et Kong-zist sai pühak, sellest võib veel kuidagi aru saada, kuid hoopis suurema muutuse tegi läbi taoism.


Taoism kui filosoofia kuulutab looduse ja loomulikkuse järgimivse doktriini, samal ajal kui taoistlik religioon õpetab loodusele vastuseismist.

Eriti selgelt ilmneb see suhtumises inimelusse - sündi ja surma.

Kui esimene võtab ka surma loomuliku nähtusena, siis teine lausa sõdib surma vastu, õpetab, kuidas sellest hoiduda või vähemalt edasi lükata.

Viimase jaoks püüdis ta leida kõikvõimalikke vahendeid, mida üldjoontes on jagatud välisteks (wai tan) ja sisemisteks (nei tan).

Väliseks meetodiks oli näiteks elueliksiiri otsimine. Hiina, araabia ja euroopa alkeemia teooriaid ning protsesse võrreldes võib tulla järeldusele, et maagilise eliksiiri otsingute ja alkeemia juured on tegelikult Hiinas (Thompson 1969:87).

Ainult et kui hiina alkeemik soovis saada pikka elu või isegi surematust, siis tema lääne ametivendade eesmärgiks oli kogu protsessi üks vaheetapp - kulla saamine.

Eks seegi näita rahvaste erinevat mentaliteeti.)


Sisemiste meetodite hulka kuuluvad näiteks mitmesugused meditatsiooni ja harjutuste süsteemid, mille ühe tüvena on välja kasvanud ka nn. võitluskunstid.

Tuleks kindlasti märkida, et viimaste eesmärgiks polnud mitte kaklemisoskuste treenimine vaid täiuslikkuse ja sisemise harmoonia saavutamine.

Märkimisväärne on muidugi taoistide panus hiina meditsiini väljaarendamisse. Kuna viimase põhialused erinevad küllalt oluliselt euroopa omadest, siis võiks neil põgusalt peatuda.


Hiina meditsiin vaatleb inimese organismi kui terviklikku süsteemi ning ei tunne erilist huvi konkreetse organi ehituse vastu.

Elundite talitlus toetub qi liikumisele, qi liikumise õigsusest ja ühtlusest sõltubki, kas inimene on terve või haige.

Kui kuskil on qi vaba liikumine miskipärast häiritud, on tekkinud umbumine, siis areneb seal haigus.

Ravi aga on suunatud sellele, et sellised umbumused eemaldada, qi jälle vabalt liikuma panna.

Sellist eesmärki teenivad nii nõelravi, ravimid, kui ka vastavad ravivõimlemisharjutused, mille abil on oma qid võimalik puhastada ja tugevdada (Kodutohter 1990/sept).


Pika eluea saavutamiseks oli taoistidel veel palju teisigi meetodeid ning üldiselt tundub, et sel teel saatis neid ka mõningane edu - mitmed taoistlikud õpetlased paistavad silma oma hämmastavalt pika eluea poolest.

Kuidas sellist fenomeni seletada?

Tänapäeval on kindel, et tavaline inimene võiks loomupäraselt elada vähemalt 120-130 aastaseks, ainult iga minut oskab ta teha mõne saatusliku vea, mis sealt lõpust järjest päevi maha võtab, kui aga vigu välditakse, siis miks mitte!

Ja muuseas taoistid isegi rõhutasid, et ei maagia, alkeemia ega harjutused anna mingeid tulemusi, kui ollakse mõtteis ilmaaskeldustesse haaratud.

Tee surematusele nõuab tõsist soovi vaikuse, üksilduse, toimimatuse ja oma keha kütkete kaotamise poole.

Kui ei elata sirget, vooruslikku elu ning tegeldakse ainult maagia või muude salajaste kunstidega, jääb surematus kindlasti saavutamata.


Hiinlased on kompromissilembene ja harmooniat armastav rahvas ning seetõttu õnnestus neil kõik kolm suurt mõttevoolu (konfutsianism, taoism, budism) sünteesida ja üksteise kõrvale alles jätta.

Olla konfutsianist suhetes perekonna ja ühiskonnaga, taoist suhetes loodusega ning budist suhetes iseenda ja teis-poolsusega.

Need kolm moodustavad san jiao - kolm religiooni..

Perioodi Tangi dünastia lõpuaastatest kuni mongolite vallutusteni võiks silmapaistva ajaloolase N.Konradi eeskujul pidada hiina renessansiks (Konrad 1988). Tõepoolest, Itaalia renessansiga võib päris mitmeid paralleele tõmmata.


Esiteks hakkasid renessansiajastu mõtlejad nii Hiinas kui Itaalias ennast vastandama keskajale ja prasid oma pilgud antiiki, Platoni või Kong-zi aegadesse (perioodi nimetus: it. rinascimento - taassünd, h. fugu - muistusesse naasmine).

Teiseks toimub filosoofilise mõtte eemaldumine religioosselt orbiidilt, keskseks muutub inimene, päevakorrale tõusevad humanism ja ren. Ning peamine - tähtsaks saab elu, aktiivne tegevus, ilmalikkus, konkreetse ühiskonna teenimine.


Songi dünastia valitsusaeg (960-1126) oli hiina mõtte teiseks suureks arenguperioodiks.

Konfutsianismi rikastati uute taoismist ning budismist pärit ideedega ja kujunes välja nn. neokonfutsianism.

Neokonfutsianistlikud filosoofid püüdsid vanadele konfutsianistlikele eetikaprintsiipidele leida metafüüsilisi põhjendusi, et oma õpetust tugevdada ja taoismi ning budismi mõju vähendada (Kitagawa 1991).

See ka õnnestus ning juba Tangi dünastia lõpust peale võime täheldada budismi ja taoismi mõju vähenemist ning konfutsianismi tähtsuse tõusu.


Tuleks märkida, et Hiinas on ilmalik ja vaimulik võim alati lahus püsinud.

Oli küll keisreid, kes olid ise mõne religiooni hardad pooldajad, kuid ükski keiser ei käinud mõne vaimuliku vürsti ees kummardamas.

Riiklik ideoloogia oli konfutsianism, kuigi ka selles on mõned kultuslikud elemendid, pole konfutsianism religioon selle tavalises mõttes vaid pigem ilmalik religioon, vaimulikku hiearhiat asendas ametnikkonna hiearhia.


Tangi ajastul viidi täielikult sisse eksamite süsteem, mille abil ametnikke valiti.

See purustas lõplikult vana pärandusliku aristokraatia ning täiesti ainulaadsena ajaloos muutus valitsevaks klassiks intelligents, sest traditsioonikohaselt nõudsid eksamid põhjalikku hiina keele ja veel sügavamat hiina kirjanduse tundmist, konfutsianistlikku klassikat praktiliselt peast.

Konfutsianistlik kaanon omab Hinnas samasugust tähendust kui Euroopas Piibel ning tähtsamate kreeka-rooma autorite teosed kokku.

Seepärast võiks sinna kuuluvad raamatud ka siin ära tuua (Hone 1963):

Kõigepealt Suur Klassika ehk viis jingi või "kirja" (ingl. scripture):

"Shujing" - "Ajalooraamat" räägib muistsete valitsejate (kuni varase Zhou dünaatiani) sõnadest ja tegudest. "Shijing" - "Lauluraamat" varase Zhou aegsete laulude antoloogia.

"Yijing" - "Muutuste raamat" filosoofilis-mütoloogilise sisuga tekst (vt.eespool). "Chunqiu" - "Kevad-sügised" Lu riigi kroonika.

Kong-zi poolt kirja pandud ja sisaldab temapoolseid hinnanguid valitsejate tegevusele. "Lijing" - "Kommete täitmine" sündsa käitumise kirjeldusi.


Väike Klassika ehk neli raamatut (shu):

"Lunyu" - "Vesteid ja vestlusi" Kong-zi kõnelused oma õpilastega "Zhongyong" - "Keskmine tavaline" autoriks arvatavasti Kong-zi pojapoeg Zisi.

"Daxue" - "Suur õpetus" autoriks peetakse kas Kong-zid ennast või Zeng-zid. "Meng-zi" Meng-zi ütlusi. Veel on kaanonisse kuulunud

"Xiaojing" pojalikku käitumist ülistav teos. "Er Ya" esimene hiina sõnaraamat, pärit Hani dünastia ajast.1 "Yuejing" - "Muusikaraamat" muusikat pidas juba Kong-zi väga tähtsaks:

Õpetaja ütles:

laulud aitavad tõusta kombed aitavad jalule muusika aitab täiuslikuks


"Yuejing" aga kaotas oma tähtsuse juba Hani dünastia ajal..

20. sajandi alguseks oli olukord Hiinas muutunud äärmiselt teravaks ning oli selge, et vana viisi enam edasi ei saa.

Revolutsioonide käigus tabasid ka traditsioonilist kultuuri ning eluviisi suured muutused, mis kulmineerusid 60-ndate lõpu - 70-ndate alguse kultuurirevolutsiooni ajal.

Ometi ei suutnud kommunistid lõhkuda aastatuhandete vältel rajatut ning viimasel ajal Hiinas käinuid paneb imestama see, kui palju on iidset säilinud ja kui pajut taastatakse.

Kuigi on selge, et vana juurde tagasiprdumine on võimatu, tundub mulle, et vana jääb Hiinas uue kõrvale alles ning iidne järjepidevus ei kao.

Ning varsti võtab Hiina jälle sisse oma tähtsa koha maailmaareenil, mis on talle sajandeid kuulunud.


TEESID: 1. Pole olemas müstilisi Idamaid - on olemas täiesti konkreetsed Araabia, India, Hiina jt, mille kultuuride vahel on suuri erinevusi.

Käesolevad leheküljed püüavad tutvustada ühte neist - Hiinat, aga viimase suure mõju tõttu toovad lähemale ehk ka teised Kaug-Ida maad.

Et anda ülevaadet hiina tsivilisatsioonist, tundub kõige otstarbekam alustada Hiina vaimsest pärandist, mis seletaks ja põhjendaks kõike muud.

Hiina mõttemaailm paistab silma mitmete oluliste iseärasuste poolest: vastandite dialektika, oluline on saavutada harmoonia, Looja, kõrgema valitseja puudumine, maailm liigub ja liigutab end ise, subjekti-objekti eristamise puudumine, tegija ja tegevuse ühtsus.

Hiina filosoofiat iseloomustab huvi eelkõige sotsiaal-eetiliste küsimuste vastu, üksikisikule, egole pratakse vähem tähelepanu.

Hiina filosoofia klassikalise perioodi "sajast õpetusest" saavutasid suurema populaarsuse konfutsianism (hele tee) ja taoism (tume tee).


Neis mõlemas on väljendunud midagi Hiinale olemuslikku küllaltki kontsentreeritud kujul: konfutsianismis: Muistuse, vanade traditsioonide austamine, perekonna suur tähtsus, kombed, hariduse ja kultuuri oluliseks pidamine, taoismis: püüd väljuda konventsionaalsetest normidest, loomulikkuse, spontaansuse ja vabaduse saavutamine.

Budismi, tüüpilise india religiooni, omaksvõtt Hiinas oli maale suureks kultuuriimpulsiks.

Hiinlased suutsid leida harmoonia nende kolme religiooni vahel (olla konfutsianist suhetes perekonna ja ühiskonnaga, taoist suhetes loodusega ning budist suhetes iseenda ja teispoolsusega).

Hiina kultuur oli selgelt humanitaarse sisuga, domineeris kirjandus, loodusteaduslikku mõtteviisi praktiliselt ei tekkinud.

Hiina sajanditevanune kultuur on piisavalt elujõuline, et püsima jääda ning maa taas maailma juhtivate riikide hulka tõsta.


LISA: Hiina peamised arenguetapid Müütilised viis dünastiat. Neoliitikum, põllumajanduslikud asundused Huanghe jõe orus.

Shang-Yingi dünastia. 1765-1122 e.m.a. Pronksiaeg, linnad, orjandus, niisutussüsteemid, ratas, kiri, oraakliluud. Zhou dünastia.


1222-476 e.m.a.

Feodalism, raud, klaas, Kong-zi ja Lao-zi, feodaalne killustatus.


Zhangguo - Sõdivad riigid. 475-221 e.m.a. Filosoofid.


Qini dünastia. 221-207 e.m.a. Hiina impeeriumi teke, legism.

Hani dünastia. 206 e.m.a.- 220 m.a.j.

Impeeriumi laienemine, indiast levib budism, avastatakse paber.


Kolmevalitsus ja kuus dünastiat. 222-589. Poliitiline disintegratsioon, barbarite sissetungid, taoismi ja budismi suur populaarsus.


Sui dünastia. 589-618. Hiina taasühendamine.


Tangi dünastia. 618-907. Kultuuri õitseng, trükikunst, eksamid, kaubandus laieneb India ookeanile.


Songi dünastia.960-1279 neokonfutsianism, manufaktuuri-tstuse algmed, kompass, paberraha, põhjapoolsete rändhõimude rünnakud.

Yuani dünastia. 1271-1368.

Mongolid vallutavad Hiina, impeerium Vaiksest ookeanist Euroopani, esimesed lääne reisimehed.

Mingi dünastia. 1369-1644.

Merereisid Indiasse, Aafrikasse, portugaallased kinnitavad kanna Macaos, jesuiidid.

Qingi dünastia. 1644-1912.

Mandzud vallutavad Hiina, majanduslik nõrgenemine, Hiina muutub Euroopa riikide poolkolooniaks.

Hiina Vabariik. 1912-1949. Sõda ja kodusõda.

Hiina Rahvavabariik.

1949- Uus hiina.


KIRJANDUS:

Algallikad: Konfutsius. Vesteid ja vestlusi. Tln 1988. Lao-zi. Daodejing. Tln 1979. Zhuang-zi. - kogumikust Ex Oriente 1989.

Raamatud: Hone, A. Hiina kirjandus. Tartu 1963. Kelder, P. Budism tänapäeval. - Kirik laias maailmas. Tln. 1983. Konks, J. Hiina Teisest oopiumisõjast kuni I maailmasõja lõpuni. Tartu 1987. Konrad, N. Ajaloo mõttest. Tln 1988. Loorits, O. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn 1990. Struve, V.V. Vana-Idamaade ajalugu. Tartu 1949.

Artiklid: Ints, H. Varjupaik Seadmuse teostamiseks. Akadeemia 1992/3. Kaplinski, J. Ida ja Lääs. Sõnumitooja 1989/10. Kelder, P. Lehekülgi Hiina filosoofilise mõtte pärandist. Vikerkaar 1988/6,7 Kõiv, M. Kreeka filosoofia ja mõttemaailma sünnist. Akadeemia 1990/3 Pajumaa, I. Uku Masing ja keelelise relatiivsuse hüpotees. Vikerkaar 1989/8. Said, E. Orientalistika kriis. Vikerkaar 1992/1. Sangharaksita. Dharma olemus. Sõnumitooja 1990/12. Tsigun-ravi. - Kodutohter 1991/sept. Udam, H. Teoreetilisi kritseldusi ja väljakirjutusi "Kulgemise väe raamatu" äärtele. Looming 1979/12. Watts, A.W. Mäng ja elusund. Vikerkaar 1990/1. [1]



link