Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 10

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Mandala-vravad-vantao.gif
Rohelise tee ajalugu.jpg
Uralyskiy kazak.jpg
Trimurti.jpg
Monah.jpg
Manjusri jam-dpal-dbyans.jpg
Dakanavacakra1.jpg
Tatootantra.jpg
Samurai 1890.jpg
Gandharva.jpg



Korteris elas ainult Olcott ja tema küll Helenat selliselt ei ärataks, kuid... Koputus jätkus nõudlikult.

Helena avas ukse ja nägi Henryt täisrõivastuses, küünal käes.

Tema silmad särasid ja huulil oli õndsalik naeratus.

Ühes käes oli tal kuldpruunide triipudega kollase siidiga kaunistatud kirju turban, millel oli väljaõmmeldud suur "M"-täht.

Kuid ilma selletagi oleks Helena ära arvanud, et tegemist on Meister Morya turbaniga.

Vaikselt läksid nad tööruumi, kus Henry rääkis, kuidas Meister oli ootamatult tema ette ilmunud.

Meister oli paistnud sama tõelise ja maisena nagu oleks ta füüsilises kehas olev inimene.

Henry oli lugenud ja algul oli ta näinud mingit kiirgavat valgust.

Vaadanud üles näinud ta enda ees pikka leebet olendit.

Hämmastunult pillanud ta raamatu maha ja langenud Meistri jalge ette põlvili.

Siis tundnud ta pea peal sõbralikku puudutust ja leebe hääl õhutanud teda istuma.

Meister ise istunud teisele poole lauda ja hakanud rääkima suurest, inimkonnale suunatud tööst, millesse H. S. Olvotti nüüd kutsuti.

Lõpuks, kui Meister oli tõusnud et lahkuda, võtnud ta oma mustadelt pikkadelt juustelt turbani ja asetanud selle muigega lauale.

Viisist, kuidas Meister oli saabunud ja ka lahkunud, otsustanud Henry, et tema tööriistaks oli olnud astraalkeha, mis silmapilkselt oli materialiseerunud füüsiliselt nähtavaks.

Nüüd lootis Henry üksnes seda, et turbani ainelisus säiliks nähtava tunnistusena Meistri külaskäigust.

18. detsembril 1878. a. lahkusid Helena, Olcott ja Edward Wimbridge New Yorgist.

Nende plaaniks oli kõigepealt käia ära Inglismaal ja sealt reisida edasi Indiasse.

3. jaanuaril jõudsid nad Londonisse, Peale Ühingu Londoni osakonna külastamise näis Helena veetvat suurima osa oma ajast Briti Muuseumis.

Londoni külaskäigu tähelepanuväärseimaks detailiks pidas Olcott Meistriga kohtumist, "Teised kaks isikut, kes olid minuga koos, nägid teda enne," räägib Olcott.

"Olin tänava ääre pool ja vaatasin teisele poole.

Sõprade hämmastushüüde peale pöörasin äkki pead ja mu pilk kohtus Meistri omaga kui too oli juba möödumas ja vaatas mind üle õla."

Olcott räägib edasi, kuidas nad olid tormanud Dr. Billingi majja, kus elas H.P.B.

"Kohe kui sisse astusime, rääkisid proua Billing ja H.P.B. meile, et Meister olnud seal käinud ja rääkinud, et oli meid kolme (mainides ära nimed) tänaval kohanud."

Henry Olcott, Helena, Wimbridge ja Inglismaal nendega liitunud Rosa Bates lahkusid Liverpoolist 17. jaanuaril.

Veebruari keskel oli seltskond jõudnud Indiasse. India ingliskeelne ajakirjandus ei võtnud neid hästi vastu.

Neid peeti kristluse vastasteks ja Helena arvates olid need märgistajad eelkõige misjonärid.

Helena oli siiski juba varem mitmel korral selgitanud, et ta ei ole sugugi võidelnud Jeesus Naatsaretist õpetuse vastu, vaid kiriku vastu, kus on õpetust väärastatud.

Helena üllatuseks saatis mõjuvõimsa ajalehe "Pioner" toimetaja A. P. Sinnett neile kirja, milles teatas, et on huvitanud okultsest filosoofiast.

A. P. Sinnett oli näinud spiritualistlikke nähtusi ja igatses neid selgitavast filosoofiast.

Ta kutsus asutajad Allahabadi, kus ta elas, ja teatas, et avaldab meelsasti Teosoofia Ühingut puudutavaid teateid.


Hurrychund Chintamon, kellele oli saadetud Arya Samaijile ja Teosoofia Ühingule tehtud annetused New Yorgist, osutus šarlataniks, kes oli kõrvaldanud kõik rahad.

Ta oli vallandanud Arya Samajist ja oli nüüd Inglismaal, üritades kahjustada Teosoofia Ühingut Ja Helena Blavatskyt.

Aprillis läksid mõlemad asutajad koos muslimist teenija Babula ja Mombey sõbra Moolji Thackerseyga reisile põhja poole.

Nad kohtasid huvitavaid joogisid ja kuulsid imetegijaist, kuigi neid nägemata.

Nad reisisid ka Raijputanis oma guru, Meister Morya sünnipaigas.

Reisi ajal märkasid nad aeg-ajalt ühte punaka näoga rippuvate vuntsidega meest, kes näis neil kanuul käivat,

Mehe juuresolek tundus ebameeldivana ja peagi leidsid nad, et too on valitsuse poolt saadetud politseiuurija, kelle ülesandeks oli neil silma peal hoida.

Saharanpores kohtusid nad Swami Dayanad Sarasvatiga, Arya Samaiji juhatajaga.

Hiljelm selgus, et ka tema polnud aus.

Sel korral mõlemate liikumiste sidemeid siiski tugevdati ja Arya Samiji korraldas kolonel Olcottile suure kuulajaskonnaga loenguseansi.

Kolonel Olcott rõõmustas saades kõnelda innukatele indialastele, tõlgiks oli Moolji Thackersey.

Tema rõõm sai aga veidi rikutud, kui märkas kuulajate seas juba tuttavaks saanud punakat nägu, seekord, tõsi küll, ilma vuntsideta.


Suur hunnik igasuguseid teateid ootas Ühingu toimetuses Bombays, kui nad maikuus reisilt tagasi saabusid.

Nendele vastamisega oli Helenal tööd üle pea.

Peagi otsustasid nad siiski hakata välja andma ajalehte, et poleks vaja igale küsijale eraldi vastata. "The Theosophist" hakkas ilmuma 1879. aasta oktoobris.

Helena silm puhkas Himaalaja kõrgetel tippudel.

Ta oli juba mõnda aega olnud Simalas ja oli just äsja lugenud major Hendersoni saadetud kirja, milles too keeldus astumast Teosoofia Ühingu liikmeks.

Kogu jutt oli alguses olnud üpris süütu. Kuus isikut, major Henderson kaasa arvatud, olid minemas piknikule.

Nende seltskonnaga oli ühinenud veel seitsmes, aga teetasse oli vaid kuus.

Mõned õhutasid Helenat kasutama oma vaimseid võimeid ja materialiseerima ühe tassi juurde.

Helena nõustus ja teistele nähtamatu "venna" abil materialiseeris tassi ja alustassi.

Major Henderson kahtlustas vempu ja soovis veel lisatõestusi.

Ta lubas liituda Ühinguga, kui Helena sealsamas suudab hankida Ühingu liikmetunnistuse, mis oleks kirjutatud Hendersoni nimele ja varustatud presidendi allkirjaga.

Seltskonna hämmastuseks tegi Helena sedagi.

Kolonel Olcott, kes oli ka juures, oli samamoodi hämmelduses, sest teadis, et polnud kunagi sellisele tunnistusele alla kirjutanud.

Olcott rääkis järgnevalt: "See oli tõesti raske ülesanne, kuid Vana Proua oli kõigutamatu, lehvitas vaid kätt ja osutas lähedal

olevale põõsale, paludes vaadata, kas tunnistus pole juba seal. (Puud ja põõsad toimisid sageli sahtlitena).

Muiates ja nähtavasti veendunud, et tema palve ei täitu, läks Henderson põõsa juurde - ja võttis sealt tunnistuse, mis oli nagu kord ja kohus välja kirjutatud tema nimele ja varustatud minu allkirjaga.

Olin täiesti kindel, et mina polnud seda kunagi kirjutanud, aga käekiri oli minu oma."

Major Henderson ei olnud veelgi nõus uskuma nende nähtuste tõeluusse, vaid hakkas ühe härrasmehega koos nõudma, et

H.P.B. teeks veel ühe ime, mida nad täielikult kontrollida saaksid.

See oli Helena jaoks liig. Ta vihastas sellise jultumuse ja umbusu peale ning tagajärjeks oli, et sõbra asemel sai ta endale veel ühe vaenlase.

Helena hakkas kahtlema, kas on imedesooritamisest mingit kasu.

Vähemalt Simlas oli reaktsioon olnud negatiivne. Inglased ei uskunud joogide väesse ja Helenat pidasid nad kas šarlataniks või kuradisaadikuks. Miks ta siis neid tegi? Imed tõid kuulsust, mida oli tarvis.

Kui inimesed ei oleks huvitatud, ei oleks kunagi võimalust sügavama õpetuse andmiseks.

Imede tegemine oli küll väsitav ja see nõrgendas Helena tervist.

Helena kuulis kui nende peremees Alfred P. Sinnett tuli tuppa.

Sinnettil nagu Olcottilgi oli täitmatu soov saada näha imesid. Mida siis Sinnett näha tahtis?

Ta oli üks neist, kellele Helena ei saanud midagi keelata, Peale selle tundis Helena, et Meistrid ootasid Sinnetti mängivat tähelepanuväärset osa Teosoofia Ühingus.

Sinnett oli julgust kogunud. Ta astus Helena juurde, kes juba ootas tema küsimust.

"Ebalen küsida, H.P.B.," alustas ta, "aga olen sügavalt huvitatud nendest kõrgetest olenditest, Transhimaalaja Vennaskonna Meistritest, kellest sa rääkinud oled,

Kas võib nendega saada otsest kontakti? Kas see on võimalik?"

Helena vaatas kaugel sinetavaid lumiseid tippe. "Ma ei saa öelda.

See võib väga raske olla. Aga kui sa soovid, siis proovin," vastas ta ja jätkas: "Kirjuta kiri, siis saadan ma selle ära. Vaatame, mis toimub."

Hiljem, veel samal päeval, ulatas Sinnett Helenale kirja, mille ta oli kirjutanud ja adresseerinud "Valgele Vennaskonnale".

Shigatzeni ei läinud posti ja võis ka olla, et Meister on kusagil mujal. Igal juhul olid Helenal oma psüühilised abinõud, mille abil saata kiri Meistrile. Üks selline võimalus oli kirja surumine vastu otsaesist ja keskendumine. Oli tarvis vaid loota, et Meister saab kirja samal hetkel vastu võtta.

Mitu päeva hiljem, kui Sinnett avas oma kirjutuslaua lukustatud sahtli, märkas ta, et kõige peal oli talle adresseeritud ümbrik, mille saatjaks oli "Vennaskond".

Kiri ei olnud Meister Moryalt, nagu Sinnett lootnud oli (kui vastus üldse tulema peaks), vaid Meister Kuthumi Lai Singh'lt.

See oli algus Sinnetti kuulsuse saanud kirjavahetusele Meistritega.

Nendel kirjadel põhinevate teadmiste abil kirjutas Sinnett oma raamatu "Esoteric Buddhism", mis avaldati 1883. aastal.

Kogutud kirjad avaldati Inglismaal 1923. aastal teosena "The Mahatma Letters to A.P. Sinnett" ja originaalkirju säilitatakse Briti Muuseumis.

Üks mõjukamatest isikutest Simlas oli A.O. Hume, ke oli India valitsuse teenistuja.

Tal oli suurepärane mõistus ja ta oli väga uhke selle üle. Hume osutas suurt üleolekut "algaukate" suhtes, kelle hulka ta luges mingil määral ka Meistrid.

Meistrid panid talle siiski suuri lootusi ja ta sai vastu võtta mitmeid kirju Meister K.H.-lt.

"Härra Hume lahkus ühingust 1884. aastal.

Sellest hoolimata oli ärkamine, mida ta oli parimal kombel kogenud adeptide mõjutusel, nii tugev, et ta tegi otsuse kaasa aidata ühe adepti suurimale eesmärgile - India äratamine orjalikust alluvusest briti valitsusele

. Härra Hume, kes lahkununa riigiteenistusest oli tänapäeva kuulsa India rahvuskongressi alusepanija ja innustaja, oli tõepoolest ära teeninud oma nime "kongressi isa" (C. Junarajadasa).

1880. aasta oktoobris läksid H.P.B. ja Olcott Simlast Amritsari. Meister K.H. teadis, et ka Sinnett kahtles psüühiliste nähtuste ehtsuses ja otsustas talle anda tunnistuse.

Sinnett oli kirjutanud kirja Meistrile ja saatnud selle H.P.B.-le Amritsari, et too toimetaks selle edasi tavalisel moel.

Helena sai kirja 27. Oktoobril peale kella kahte pärastlõunal (postitempel näitas selle saabumist Amritsari kell 14). Horward Murphet räägib: "Meister K.H. oli Jhelumis, umbes kaheksa tunni tee kaugusel Amritsarist.

Ja siiski võttis ta vastu Sinnetti kirja sisu - ilmselt H.P.B. kaudu - õigel ajal, et saata telegrammiga vastus Sinnettile kell 16, samal päeval.

Neil aegadel oli kiireimaks viisiks saata kiri raudteega, ei eksisteerinud füüsilist võimalust, et H.P.B. võinuks saata Sinnettile kirja nii kaugele vaevalt kahe tunniga.

Postitemplid Amritsas ja Jhelumis tunnistavad, et H.P.B. oli 27. Oktoobril kella 14 ja 16 vahelisel ajal vastu võtnud kirja Amritsaris ja toimetanud selle teate Meister K.H.-le, kes oli teinud otsuse vastusest ja saatnud selle ära telegrammiblanketil kell 16 Jhelumis."

Ei ei jääks kahtlust, palus Meister tulla Sinnetti Jhelumi postiteenistusse vaatama originaalset telegrammiblanketti.

Seda Sinnett ka tegi ja nägi blanketil Meister K.H. allkirja, mida ta tundis juba eelnevatest kirjadest.

Teosoofiline töö edenes hästi. Asutajad olid juba külastanud ka Tseilonit, kus nad ühes budistlikus templis olid avalikult tunnustanud Buddha viit juhist, tunnistades end Buddha õpetuse toetajaiks.

Tseilonil pühitseti nad suurteks valgeteks budistideks, kes olid tulnud toetama Britannia valitsuse ja valgete misjonäride surve all olevaid vendi.

Olcott ja Helena ei tundnud mingeid süümepiinu, tunnistades ametlikult end budistideks.

Sest nad tundsid Buddha õpetuse olevat täielikus kooskõlas teosoofia tarkuseõpetusega.

Kaks kuud kestnud külaskäigu ajal loodi Tseilonil seitsmes Teosoofia Ühingu osakond.


Kodus Bombays oli sel ajal olukord kriitilsieks läinud.

Emma Coulomb (kes oli Helenaga varem Kairos kohtunud Emma Cutting, Emma, kes koos oma mehega elas väga suures vaesuses Tseilonil, oli Helenaga kontakti võtnud ja Helena oli teda lubanud aidata) oli riidu läinud Rosa Batesiga.

Asutajate otsus oli Emmat toetav ja nii lahkusid nii Rosa kui ka arhitekt Wimbridge (kes ei olnud teosoofilistel põhjustel Indiasse tulnud).

Helena kannatas reumaatiliste valude all käes ja õlas.

Ta õlg oli üles paistetanud ja põhjustas suuri valusid, mis segasid tal magada.

Olcott räägib, kuidas Helena 24. Detsembril kõigi juuresolijate rõõmuks helistas astraalseid kelli. See oli märk paranemisest.

Sinnetti juures jõulude veetmiselt tagasi tulnud austajad asusid uude elupaika, mis oli nende äraoleku ajal hangitud.

Nad said üürida suhteliselt odavalt "varesepesa" seetõttu, et sellel oli hirmuäratav maine kummitusmajana.

Kummitused ei hirmutanud Teosoofia Ühingu loojaid ja Olcott räägibki vaid ühest juhtumist, mil kummitus püüdis teda ehmatada. "Ühel õhtul, kui olin juba voodisse heitnud ja just uinumas, tundsin oma voodiotsa tõstetavat.

Keegi nagu seisnuks seina ääres, kust mu voodiserva tõsteti.

Tulin täiesti ärkvele ja laususin araabiakeelse jõuduandva sõna, mille H.P.B. oli New Yorgis mulle õpetanud.

Mu voodi asetati otsekohe paigale, kummitus põgenes ja seejärel pole ta enam kunagi mind enam häirima tulnud."

"Varesepesa" periood oli võrratu aeg. Sealt oli suurepärane vaade kaugele merele.

Teosoofiline tegevus sujus nagu iseenesest ja asutajad olid peaagu pidevas kontaktis Meistritega, kes vähemalt kord või paar külastasid meid ka füüsiliselt. Kord tuli Meister Morya majja ratsutades.

Ratsutamine oli tema soosituim liikumisviis. Teisel korral käis Hilarion, reisil Türgisse, füüsiliselt meiega kohtumas.

1882. aastal kirjutas Helena ühele vene vürstinnale, et ta on lõpuks leidnud "Tarkade kivi".

Mismoodi ja kust ta selle leidnud oli, jäi selgitamata, kuid võib arvata, et see leiti ohverdavast armastusest ja inimkonna teenimisele pühendumisest ning pidevast kontaktist Meistritega.

Asutajatel oli aga palju tööd. Loodi Teosoofia Ühingu allosakondi. Olcott pidas loenguid ja Helena kirjutas.

Kui A.O. Hume saatis ajalehele "The Theosophist" Meistreid kritiseeriva kirjutise, keeldus Helena, kes oli ajalehe toimetaja, seda avaldamast. Maha Tshohani enda nõudmisel see aga siiski avaldati.

1882. aasta sügisel haigestus Helena raskelt.

Meister Morya oli saatnud tšeela tema juurde ja Helena lootis pääsevaat Himaalajasse.