Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 11

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Sinnettile kirjutatud kirja lõpus mainib Meister K.H. Helena haigust: "... Ma pole nüüd kodus, vaid Darjeelingi lähistel, laamade juures, kelle juurde H.P.B., vaeseke, igatseb...

Väga tõenäoliselt tulen siis oma nahas küsitlema Vana Prouat, kui Morya ta siia toob.

Ja ta peab ta siia tooma, muidu kaotame me ta igaveseks, vähemalt füüsilises mõttes."

H.P.B. läks Kalkuttasse, kust ta kavatses edasi Sikkimisse reisida ja sealt edasi Tiibetisse.

Teosoofide keskel levis kuulus, et H.P.B. läheb kahe suure Meistriga isiklikult kohtuma.

Hulk teosoofe otsustas talle järgneda, et samuti Meistrit näha.

Selles ürituses õnnestus ainult üks, Ramaswamier, kes oma toimetusest Tinnevellys, Lõuna-Indias, läks H.P.B.-d põhja poole otsima.

Ramaswamier lootis H.P.B.-d suutvat juhatada ta Meister Morya juurde, kelle tšeela Ramaswamier oli.

Kõigepealt kohtas ta gruppi teosoofe, kes samuti otsisid H.P.B.-d ja kes ta lõpuks Chandernagores leidsidki. H.P.B.-ga koos oli Tiibeti tšeela, kelle ülesandeks oli aidata Helena üle piiri, maale, kus Meistrid teda ootasid.

Kõik olid Chandernagore raudteejaamas rongi ootamas.

Rong saabus jaama, aga seisis vaid paarkümmend sekundit ja jätkas sõitu. Ainult H.P.B. ja Tiibeti tšeela jõudsid koos veel mõne teosoofiga peale, nende hulgas Ramaswamier.

Suurem osa teosoofe jäi maha. Ramaswamier räägib, et hiljem juhtus veel teinegi "õnnetus", mille tulemusel kaotasid kõik H.P.B. silmist.

Ramaswamier oli kuulnud, et kaks Meistrit olid briti territooriumi läheduses ja H.P.B.-st maha jäänuna otsustas üksi üritada piiri ületada.

Sel ajal jätkas H.P.B. oma reisi Cooch Bihari, mille vürst oli teosoof.

Seal viibis ta haigena ja palavikus kolm päeva.

Ta oli üritanud hankida passi, et ületada piir Sikhimisse või Bhutani, kuid inglise ametnikud ei andnud talle passi ja ta pidi reisima ilma selleta.

Ta uskus, et oma Meistrite abiga õnnestub tal nähtamatuna piir ületada. Seejärel viib Tiibeti teejuht ta salapaiks, kus tema armastatud guru ja Meister KH. Teda ootavad.

H.P.B. ei ole kirjeldanud reisi Sikhimisse ja kokkusaamist Meistriga.

Pärast naasmist Sinnettile kirjutatud kirjas räägib ta, et oli veetnud Meistrite ja nende tšeelade juures kaks võrratut päeva, mis viivad ta mõtted tagasi Shigatsesse.

Pärast neid kahte päeva oli Helena täiesti paranenud ja pidi tagasi pöörduma Darjeelingisse, kuid Meister jäi paikkonda veel kümneks päevaks, käies mitu korda tal külas.

Neist lootusrikkaist teosoofidest, kes olid üritanud H.P.B.-le järele minna, oli järel üksnes S. Ramaswamier, kellel oli õnnestunud ületada Sikkhimi piir ja seal rändas ta kollasesse keepi rõivastununa, palveränduri kepp käes, kitsast rada raskestiläbitavad troopikas.

Õhtu hämardudes märkas ta raja kõrval väikest majakest.

Selle uks oli lukustatud, kuid aken oli lahti ja ta ronis sisse. Keset ööd kuulis ta kõrvaltoast samme ja hääli.

Õnneks ei tulnud keegi tema tuppa ja hommikul koidu ajal lahkus ta sama akna kaudu, kust oli sissegi roninud.

Ramaswamier tundis, et tema guru, Meister Morya juhtis ja kaitses teda ning kindlasti ei olnud ta enam kaugel.

Ta ei teadnud, et H.P.B. oli juba Darjeelingisse naasnud ja et Morya oli tegelikult üksnes mõne kilomeetri kaugusel.

Mõne tunni sammunud, nägi ta üksildast ratsanikku vastu tulemas. "See on kindlasti Sikkhimi vürsti valvesõdur, nüüd olen kadunud," mõtles Ramaswamier.

Ratsanik seisatus paari meetri kaugusel kollase keebiga palverändurist.

Vaadates üles, tundis Ramaswamier ära pika rühika ratsaniku, ta oli teda kord varem astraalkehas Teosoofia Ühingu peamaja terassil näinud.

Meister rääkis pikalt talle ta emakeeles, tamiili keeles ja soovitas tal tagasi Indiasse minna.

"Enne Meistri lahkumist liitus temaga veel kaks ratsanikku, teadagi tšeelad, otsustades selle järgi, et nad olid rõivastatud laamade kombel. Nad järgnesid Meistrile, sõites kergelt traavi," räägib Ramaswamier.

Ramaswamier oli lausa tummaks löödud rõõmust. Umbes tund või paar viibis ta veel samas paigas, kus oli Meistrit kohanud.

Siis pööras ta ümber ja läks tagasi Indiasse.

Tiibetist naasnuna, veetis H.P.B. kuu aega Sinnetti juures Allahabadis.

Enne 1882. aasta jõule oli ta aga taas Bombays, kus peeti Teosoofia Ühingu seitsmendat aastapäeva.

Senini oli juba loodud 39 allosakonda ja asutajad olid rahul seitsme-aastase töö tulemustega.

17. detsembril asusid asutajad: Damodar, Babula ja Coulombid Madrasesse.

Kaasas olid ka koerad Djin ja Pudhi. Madras Adyaris jõe kaldal oli ostetud maja, mis pidi saama nende koduks ja Ühingu peamajaks. Kinnisvara hinnaks oli 9000 ruupiat, milline summa saadi laenuks rikkamatelt teosoofidelt.

Ühingu peamajas Bombays oli elanud ka Damodar K. Mavalankar, noor brahmiin, kes oli jätnud oma maise ameti ja otsustanud saada adeptiks.

Ta oli ühel õhtul 1879. aastal ilmunud Ühingu toimetusse ja H.P.B.-ga vesteldes adunud, et too võib aidata tal tõelist guru leida. Nii ei püüelnudki ta ashrami nagu oli kombeks, vaid liitus Teosoofia Ühinguga, saades Ühingu sekretäriks.

Damodar oli andekas ja psüühiliselt eriti arenenud.

Oma teoses "Old Diary Leaves" (Vana päeviku leheküljed) räägib kolonel Olcott juhtumitest, mis toimusid siis, kui ta oli loengureisil Damodariga: "...

Nagu teises seoses mainitud, tõsise haiguse ajal oli tal külas käinud kiirgav olend, kelle ta mitmeid aastaid pärast meie Teosoofia Ühinguga ühinemist võis tunnistada üheks Meistriks.

Siis oli õpilase ja õpetaja vahel tekkinud lähedane side ning Damodar pühendus kogu südamest ja hingest psüühilistele harjutustele.

Ta korrigeeris oma dieeti, pühendus meditatsioonile, harjutas ebaisekust ja töötas ööd kui päevad talle ühingu poolt antud ametlike ülesannetega.

Ta kaasatulek reisile toimus tema guru nõudel ja reisi ajal sain ma mitmeid tõendusi tema vaimse avanemise arengust.

Mäletan, et ta hämmastas mind sellel õhtul, kui saabusime Cawnpore'sse, andes mulle teate Meistrilt, mis oli seotud küsimusega, kuidas peaksin ma tegutsema ühes asjad.

Ta ütles, et ma leian kirjaliku vastuse (ajalehte kirjutatuna) oma suletud kirjutuslaua sahtlist.

Sahtlivõti oli minu taskus ja olin seda oma käes hoidnud terve päeva. Avanud sahtli, leidsin kirja, mida ta oli maininud ja millele oli alla kirjutanud Mahatma K.H. Järgmisel päeval sain Adyarist posti.

Posti hulgas oli kiri lahkunud Mr. Samilt ja see sisaldas teadet, mis oli mõeldud Mahatma K.H.-le ja mille ta palus edasi toimetada, kui võimalik.

Kuna damodaril oli võime astraalkehas öösel käia Meister K.H. ashramis, andsin kirja temale..."

Damodar andis paar päeva hiljem kolonel Olcottile teisegi näite oma võimest: "... Morahabadis andis Damodar mulle teise tunnistuse oma võimest liikuda astraalkehas.

Ta läks (astraalselt) Adyari, vestles H.P.B.-ga ja kuulis Meistri häält, kui too andis H.P-B-le teate minule edasi andmiseks.

Ta palus H.P-B.-l telegrafeerida mulle öeldud teate, et tema usaldusväärsus saaks mulle täiesti selgeks.

Teatades mulle sellest, dikteeris ta teate nii nagu ta seda kuulnud oli ja kõik ruumis viibinud isikud kinnitasid allkirjaga sellekohase koostatud dokumendi.

Hommikul saabus H.P.B. telegramm, kinnitades Damodari öeldud teadet."

Üheks paljutõotavaks madrase teosoofiks oli T. Subba Row.

Too oli H.P.B.-le Bombaysse kirjutanud kohe pärast seda, kui asutajad olid Indiasse jõudnud.

Ilmnes, et tal on palju okultseid teadmisi, mida ta oli tõenäoliselt varasemates eludes hankinud. Temast sai Meister Morya tšeela.

Adyari psüühiline miljöö sobis hästi Meistri tööks. Olcott mainis, et Meister Morya käinud astraalkehas seal peaaegu iga päev (1883. aasta esimesel poolel).

Helena otsustas ehitada katusele väikese pühamu, kuhu oleks kergem kontsentreerida jõude.

Nüüd hakkas juhtuma psüühilisi nähtusi, mida ühingu liikmed ja paljud teisedki võisid jälgida.

Pühamus oli väike, puulõigetega kenasti kaunistatud jalgadele asetatud kapp.

Selle sees oli Buddha pilt ning kahe Meistri portreed.

Kui Meistrile mõeldud kiri kappi asetati ja selle uksed suleti, kadus kiri sealt otsekohe.

Hetke pärast ust avades ei olnud seal enam kirja. Samamoodi saabusid ka vastused, hiina ja tiibeti paberile kirjutatud kirjad ilmusid kappi müstilisel moel...

Mõnikord tuli vastuseid ka kappi ka ainuüksi mõttes esitatud küsimustele ning peale kirjade võis sinna ilmuda ka väikesi esemeid.

Sellised sündmused tugevdasid usku Meistritesse ja nende võimetesse, aga kui kuuldused sellest kandusid Euroopasse, sai H.P.B. selle eest kõrget hinda maksta.

H.P.B. ei olnud rahul Emma Coulombiga, kellele oli ta usaldanud majapidamise.

Emma püüdis ära kasutada oma positsiooni, koguda midagi endale ja tegi seda näppamisega.

Helenat pidas ta vene nõiaks, kes oma rumalusest lasi käest suuri teenimisvõimalusi.

Ühelt rikkalt teosoofilt, vürst Harisinghjilt oli Emma palunud laenuks 2000 ruupiat.

Vürst oli pooleldi lubanud, kuid Emma ei saanud võimalust kohata teda enne oma lahkumist.

Järgmisel korral, kui vürst tuli Adyari külastama, pidi Emma tegutsema enne kui Blavatsky oleks ta võimaluse luhta ajanud.

Teosoofia loozi presidendiks Londonis oli 1883. aastal saanud Anna Kingsford.

Anna soovis, et Teosoofia Ühing kujuneks filosoofiliseks kooliks, mis põhineks muinastarkusel, aha järgiks teaduslikku meetodit.

Ta pidas valeks õpetuse rajamist kaugete ja müstiliste Meistrite olemasolule.

Iseenesest on tema seisukoht mõistetav, sest tal polnud isiklikku kontakti Meistritega.

Londonisse oli Indiast kohale saabunud aga mees, kellel oli neist isiklikke teadmisi, nimelt Alfred P. Sinnett.

Oma raamatus "Esoteric Buddhism" avaldas ta mõningad katkendeid Meistrite õpetusest.

Ta oskas rääkida ka Meistritest ja nende joogaharjutustest, mille harjutamine oli vältimatuks eelduseks, et pääseda nende õpilaseks.

Tulemuseks oli see, et londoni Looz hakkas jagunema kaheks, ühed pooldasid Anna Kingsfordi ja teised käisid kohtumas Sinnettiga.

H.P.B.-le ei meeldinud, et Anna halvustab Meistreid, kes olid ju Teosoofia Ühingu tegelikud loojad.

Ta tagandanuks Anna Loozi eesotsast, kuid Meistrid otsustasid teisiti. Kui H.P.B. oli just lõpetamas kaheksa-leheküljelist kirja, milles väljendas oma rahulolematust Annaga, ilmus Meistri käsi ja rebis kirja tema silme ees tükkideks.

Selle asemel otsustati, et kolonel Olcott läheb Londonisse rahustama pulbitsevaid meeli.

Olcottil oli teinegi põhjus Londonisse minekuks.

Tseiloni budistid olid palunud tal esindada neid Londoni koloniaalbüroos, et parandada mitmeid ebaõiglusi, mil moel nende kristlastest peremehed neid kohtlesid.

Helena kirjutas Sinnettile: "Näib, et olen surmahaige ja Meistrid on ikka ja jälle minu eest hoolitsenud...

Seepärast otsustati, et Olcott võtab mind kaasa Lõuna-Prantsusmaale."

Hakati ette valmistama Euroopasse sõitu. Peale Helena ja Olcotti pidid kaasa minema Babula, Mohini Chatterji ning B.J. Badsah.

Enne seda otsustas H.P.B. külastada Bombays vürst Harisinghji.

Emma palus end Bombaysse kaasa võtta ja tuletas seal vürstile meelde tema lubadust laenata 2000 ruupiat.

Vürst arvas, et on parem küsida enne H.P.B. arvamust ja nii sai Helena teada tema kavatsusest.

Helena ei kiitnud seda heaks, ja Emma sai pakkumise H.P.B.-lt.

Krahvinna Vaithness, Helena vana sõber, oli üürinud Pariisis teosoofidele korteri.

Helena mõte oli jääda Prantsusmaale ja Olcott valmistus üksi Londonis asju korraldama.

Kui nad astusid Pariisis rongilt maha, kohtasid nad vana sõpra New Yorgi päevilt, Willaim Q. Judget. Judge rääkis, et teosoofiline tegevus Ameerikas on kriisis.

Alles viimasel ajal olevat tegevus veidi elavnema hakanud.

Ühes hiluti kokkukutsutud koosolekul esitles Ühingu ajutine president, kindral Abner Boubleday tundmatut hindut Adyari Ühingu saadikuna.

Hindu oli rõivastatud idamaiselt uhkelt, rinnas säramas kalliskivi, millele oli kirjutatud müstiline sõna "Om".

Ta oli rääkinud vähe ja kui ta teatas, et nüüd on aeg Ameerika Teosoofia Ühing ellu äratada, lugenud ta hindustani keeles lühikese lõigu "Mahabharatat".

Siis ulatanud ta Abner Doubledayle "Bhagavad Gita". Seejärel hindu lahkunud ja kadunud jäljetult.

Ühing korraldati aga Madrase Teosoofia Ühingu järgi ja alustati regulaarseid kogunemisi.

Kolonel Olcott oli Moginiga saabunud Londonisse. Asutaja-president püüdis ühingu koosolekul diplomaatiliselt kooskõla saavutada. Ootamatult saabus koosoleku H.P.B.

Tema just õigesti ajastatud dramaatiline ilmumine katkestas koosoleku, vihased tunded muutusid rõõmuks ja kõik kogunesid tema ümber.

Tulemuseks oli Londoni Loozi lõhenemine kaheks. Loodi Hermeetiline Looz Anna Kingsfordi eesistumisel ja algupärase Teosoofia Ühingu esimeheks sai Alfred Sinnett.

"Arengu jõudes meie ahelani ei saanud algained enam samadena püsida.

Kõik maailmakõiksuses olev areneb üha edasi suurel pöörlemisperioodil, kuigi see väiksemates ringides kulgeb pidevalt üles aja alla.

Loodus ei seisa manvantara jooksul kunagi paigal, kuna on pidevalt tekkiv ja mitte ainult olev.

Kivi-, taime- ja inimelu kohandab alati oma organismi vastavalt valitsevatele algainetele ja seepärast sobivadki algained neile, nii nagu praegused algained sobivad praegusele inimkonnale.

Alles järgmises ehk viiendad ringis saab viies element, eeter-akaaša jäme keha, kui seda nii võib nimetada - kõigile inimestele tuttavaks looduse tõsiasjaks, nii nagu õhk meile praegu ja lakkab olemast... oletusena...

Alles sellel ringil suudavad täiel määral välja tulla need kõrged meeled, mille kasvu ja arengut akaaša teenib.

Nagu juba öeldud, võib õige aja kätte jõudes toimuda osaline tutvumine selle aine tundemärkidega - läbimisvõime, mis areneb samaaegselt kuuenda meelega, ja see võib juhtuda juba praegusel ringil.

Kui aga järgmisel ringil saab järgmine element meile omaseks, saab läbimisvõimest nii ilmne aine tunnusjoon, et selle ringi tihedamad asjad näivad inimmeeltele sama tihedatena kui paks udu, ei enamana...

Teadus õpetab, et nii inimese kui ka looma elav, samuti surnud organism kubiseb samadest mitmesugustest bakteriliikidest, et väliselt ähvardab meid mikroobidetulv iga hingetõmbega ja seestpoolt leukomainid, aeroobid ja kes teab veel mis olendid.

Kuid teadus ei ole läinud piisavalt kaugele väitmaks salateaduse kombel, et meie keha samuti nagu loomade, taimede ja kivide kehad on ehitatud sellistest olenditest, mida ei saa näha mikroskoobigagi, suuremaid seadusi arvestamata.

Mis puutub inimee puhtloomalikku ja ainelisse külge, on teadus juba tegemas arvutusi, mis kinnitavad seda teooriat.

Keemia ja füsioloogia on tulevikus suured ja maagilised teadused, mis avavad inimkonna silmad nägema füüsilisi tõdesid. Päev-päevalt on üha selgemalt näha sarnasust loomade ja füüsilise inimese, taime ja inimese vahel, ja veel roomaja ja selle elukoha, /graniitaluse/ ja inimese vahel.

Kui kõige oleva füüsilised ja keemilised seosed tunnistatakse täiesti samasteks, võib keemia põhjendatult öelda, et ei ole mingit erinevust härga ja inimest moodustava aine vahel.

Salateadus on aga veelgi täpsem, väites: "Mitte ainult keemilised aineosad pole samad, vaid ühesugused väikesed ja nähtamatud olendid moodustavad mäe ja kummeli, inimese ja sipelga keha aatomid, mis moodustavad ka elevandi ja puu, mis teda päikese eest varjab..."

Kuid võtkem omaks salateaduse seletused ja õpetused - ja mõelgem siis füüsilise teaduse pimeda inertsuse asemel aine katete taga olevaile mõistuslikele, toimivatele jõududele - siis nii liikumine kui ka inertsus saavad nende jõudude teenijaiks.

Kui salateadus rajaneb teoorial, et aine on oma loomult illusioon ja et aatom on piiramatult jagunev.

Salateadus avab piiramatuid panoraame "põhiainele", mida elavdab selle hinge jumalik hingus igal tihedusastmel, sellistelgi astmetel, millest vaimsemadki keemikud ja füüsikud pole veel undki näinud."

"Saladoktriin" I osa, lk. 274, 277, 563.

Mainitagu, et 1888. aastal, mil avaldati "Saladoktriin", ei teatud teaduse ringkondades veel eriti palju aatomi ehitusest. Aatomit peeti jagunematuks ja alles 15 aastat hiljem esitati seletus radioaktiivsuse nähtusele (selles aatom jaguneb).

Veetnud nädala Sinnettide juures Londonis, naasis Helena Pariisi, kus organiseeriti Lady Caithnessi juhtimisel teise suurteose "Saladoktriin" kirjutamist.

Ühel päeval tuli rootsi krahvinna Constance Wachtmeister Vana Prouat kohtama, nagu 53-aastast Helenat sõprade seas hüüti.

"Ta rääkis mulle asjadest, mis olid ainult isiklikult mulle teada, ja lõpetas, öeldes, e enne kui möödub kaks aastat, pühendun ma täielikult teosoofiale," kirjutab Constance.

"Kardan, et see on võimatu," vastanud vürstinna Wachtmeister.

"Meister ütleb nii ja seepärast ma tean, et see on tõsi," vastanud Helena muiates.

Inglismaal oli just äsja loodud Psüühiliste Uuringute Ühing.

Selle poolt tehti teosoofidele ettepanek nähtuste teaduslikuks uurimiseks.

Sinnett ja kolonel Olcott nõustusid ja Mohini, kuigi hinduna oli ettevaatlikum, oli valmis tegema, mida asutajad soovisid. Helenagi nõustus koostööks, tõsi küll, veidi kahtlevana.

Londonis korraldati kohtumisi uurimiskomisjoniga ja ühel augusti päeval istusid Helena ja Mohini Cambridge'is uurijate ees. Kuidas aga võisid need mõista vaimseid tõdesid ilma eelneva harjutamise ja sidemeta vaimse maailmaga?

Londoni külaskäigu ajal elas Helena Mrs. Ja Miss Francesca Arundale juures.

Hiljem kirjutas ta neile oma kirjas: "Kui minul oleks 24 teissugust ja 12 Sinnetti taolist inimest, viibiksid Meistrid teie juures ja Ühinguga veel pikka aega.

Mõtlen seda tõeliselt, mida ütlesin, ja veel enam - ma tean seda."

George Arundalest, Francesca õepojast, sai hiljem Teosoofia Ühingu president.

Sel ajal, kui asutajad pahaaimamatult Euroopas töötasid, hakkas Teosoofia Ühing Indias vaenlasi koguma.

Swami Dayanand oli pöördunud asutajate vastu, muidugi seepärast, et teosoofilised teooriad levisid kulutulena ja tema enese tegevus jäi vahest varju.

Ka Coulombid levitasid Ühingu peamajas valepropagandat nii nagu jõudsid.

Emmal oli vaba pääs kõigisse H.P.B. ruumidesse ja puutöömehena ehitas Alex Coulomb sinna salakambreid, mida ta siis teistele demonstreeris, näitamaks H.P.B. "petturlust".

Olcott ja Mohini said rongiga Pariisist Londonisse sõites sõidu ajal fenomenaalselt saabunud kirja Meister KH-lt, milles mainiti muuhulgas: "Olete juba aastate vältel hoidnud enda juures reeturit, kelle abi nüüd misjonärid on valmis ära kasutama."

Indiast saabus murettekitavaid kirju, aga asutajatel oli Euroopas tähtsaid töid ja nad püüdsid rahustada Emmat kirja teel ja panna ta uskuma, et ta ei saa midagi teha Teosoofia Ühingule, mis on rajatud "tõe kaljule".

Miski siiski ei aidanud ja lõpuks, Meister Morya otsustavate sõnadega kirja tulemusel palus Madrase Teosoofia Ühing telegrammi teel asutajatelt luba Coulombid Ühingu korteristki ära ajada.

Luba anti. Coulombid lahkusid ja liitusid ühe kirikukogudusega, mis neid avasüli vastu võttis.

Ühel hommikul, kui H.P.B. hakkas lugema Londoni "Times"-i, märkas ta selles artiklis midagi, mis ta südame krampi tõmbas.

See oli avaldatud kõigepealt Cristian College Magazinis Madrases ja seejärel 20.09.1984 Londoni "Times"-s. Selles tsiteeriti kirju, mida Helena olnuks nagu saatnud Emma Coulombile mitmelt poolt Indiast,

Kui kirjad olnuksid ehtsad, oleksid need tõestanud, et Helena on tõepoolest sooritanud nõiatempe ja petnud kõiki sõpru, kaasa arvatud kolonel Olcott.

Ainult Coulombid teadvat sellest, kuna Helena oli seda väidetavalt paljastanud ainult neile.

Neis Emma Coulombi võltsitud kirjades tunnistanud Helena, et on Meistrite olemasolu ise välja mõelnud.

Kes ei usuks halba teisest inimesest? Vähemalt siis, kui too on temast märgatavalt andekam. Nii inimesed, kes ei mõistnud midagi Meistritest ja psüühilistest nähtustest, olid valmis kohe Helenat šarlataniks tembeldama.

Meistrid olid vihjanud salasepitsusele, aga ei olnud nõudnud H.P.B. naasmist Indiasse.

Nähtavasti pidi Helena oma karma tagajärgi läbi elama.

Vaevalt Olcott ja need, kes teda hästi tundsid ning kohanud Meistritki, võisid uskuda, et ta on pettur.

Nemad pidid nüüd Helenat abistama.

Tema partnerid, endine kodusõja veteran, otsustas kohe võitlustandrile Madrasesse asuda.

Helena pidi Inglismaalt minema Egiptuse kaudu Indiasse.

1884. a. novembris oli Helena teel Indiasse koos kolme sõbra, härra ja proua Cooper-Oakly ja C. W. Leadbeateriga, kes olid Londonis temaga tutvunud.

C. W. Leadbeater kohtus H.P.B.-ga esimest korda selles Londoni Loozi koosolekul, mis viis Loozi kaheks jagunemisele.

Leadbeater oli juba varem püüdnud Meistriga kontakti saada ühe vaimu, Ernesti vahendusel.

Ta oli Meistrile kirjutanud kirja ja jätnud selle Ernestile kohale toimetamiseks, Ernest ei suutnud siiski ülesannet täita, aga Meister oli teadlik Leadbeateri püüdlusest.

Leadbeater sai kirja Meistrile, milles selgitas talle paljusid küsimusi.

Kiri lõppes sõnadega: "Niisiis, valige ja haarake kinni saatusest - ja aidaku meie Härra Tathagata mäletus teid õigesti otsustada." Viimati mainitud tähelepanuväärset lauset mõisteti alles palju aastaid hiljem.

See viitab möödunud elude sündmustele kaua aega tagasi, siis, kui Leadbeater oli Suurt Õpetajat näost näkku näinud.

C. W. Leadbeater tahtis kirjale vastata ja saada lisateavet.

Nii pöördus ta H.P.B. poole ja küsis, kuidas Meistrile sõnumit saata. HP.B. nõustus vahendama.

Leadbeateri küsimusele vastas ta, et Meister teab kõike, mis temagi (H.P.B.) teab. Lugenud Meistri kirja Leadbeaterile ja ka vastuse, mille too tahtis Meistrile saata, käskis H.P.B.

Leadbeaterit pidevalt enda kõrval olla.

Nii järgnes Leadbeater talle truult kõikjale, kuhu ta läks.

Leadbeater räägib, et oli arvanud, et H.P.B. andnud talle käsu seepärast, et Leadbeater võiks täiesti kindel olla toimuva sündmuse ehtsuses.

Esimene nähtus, mida Leadbeater nägi H.P.B.-d sooritavat, toimus sama päeva õhtul (järgmisel päeval läks H.P.B. India reisile).

Leadbeater räägib sellest järgmiselt: "Veel hilja õhtul oli hulk sõpru jätmas Madame Blavatskyga hüvasti. H.P.B. istunud tugutoolis kamina ees.

Valmistades ühe käega ette sigaretti, rääkis ta elavalt juuresolijatega ja äkki sirutus ta parem käsi erilisel moel tuld tõmbama, peopesa ülespoole.

Ta vaadanud hämmeldunult oma kätt ja seda tegin minagi, sest seisin väga lähedal, toetudes küünarnukkidega kamina äärele.

Enamus meist nägid täiesti selgesti valget udu keerlevat tema peopesale, mis tihenedes muutus paberitükiks, mille ta kohe mulle ulatas, öeldes: "Siin on teie vastus."

Muidugi kogunesid kõik minu ümber, aga ta saatis mu eemale, et seda lugeda, öeldes, et ma ei tohi selle sisu kellelegi näidata.

See oli väga lühike teadaanne ja kõlas järgmiselt: "Kuna intuitsioon viis teid õigesse suunda ja pani teid mõistma, et mina soovin, et sõidaksite otsekohe Adyarisse, siis tahan öelda rohkemat.

Mida kiiremini te Adyarisse lähete, seda parem.

Ärge raisake ühtki päeva rohkem kui hädavajalik.

Minge viiendal, kui võimalik. Liituge Aleksandrias Upasikaga.

Ärge öelge kellelegi, et te lähete ja kaitsku teid meie jumala õnnistus ja minu väike õnnistus kõige paha eest teie uues elus! Tervitus teile, mu uus õpilane! KH."