Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 13

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search



Ta oli Humega ühel arvamusel, et Teosoofia Ühing ei peaks kaitsma H.P.B. sooritatud imesid.

"Ei tuleks raisata aega ja energiat vastates tuhandetele iga päev tulevatele rünnakutele.

Imede tähtsust ei ole põhjust rõhutada."

Temagi arvas, et Helena on Meistreid halvustanud.

Brahma Vidya oli mõeldud üksnes vähestele, neile, kes on valmis.

Helena oli aga teinud vaid seda, mida tema guru oli määranud - kuulutada salatarkust või vähemalt osa sellest, kõigile.

"Kõik see, mis nüüd toimub," kirjutas Meister K.H. Sinnettile, "on H.P.B. ise põhjustanud.

Ja teile, mu sõber ja vend, tahan paljastada oma eksimuse, sest teid on taga kiusatud ja proovile pandud ja teie üksi ei ole senini ebaõnnestunud, vähemalt ühes suhtes, peenetundelisuse ja vaikimise vooruses...

Kas tahate nüüd teada, milles on H.P.B. süüdi?

Teadke siis, kui ta kunagi selle "innu" tõttu on süüdi tahtlikus pettuses, siis on see tulenenud sellest, et ta nähtustega seoses on

alati eitanud - välja arvatud sellistes vähetähtsates asjades, kui on tegemist kellade ja koputustega - oma isiklikku osa nende väljakutsumises.

Teie "euroopa seisukohalt" vaadatuna on see otsene pettus, ilmne suur vale, meie aasia seisukohalt aga ettevaatamatu, laiduväärse innuga, tõele mittevastava liialdusega, mille eesmärgiks oli "Vendadele" kasu tuua.

Samal ajal aga kui arvestada motiivi, on see ülev, ennast eitav, üllas ja tulus ning sugugi mitte autu ind.

Nii, ainult selles seisnes tema süü sõprade petmises.

Teda ei mõistetud kunagi, kui tohutult tulus ja ohtlik oli selline ind ja kuidas ta eksis, arvates, et see toob meile au.

Vastupidi, kuulutades meid nende lapselike nähtuste tegijaiks, vaid madaldades meid publiku silmis ja tunnistades sellega õigeks vaenlase väite, et oli "üksnes meedium".

Hoiatusest ei olnud aga kasu. Meie reeglitele vastavalt ei olnud Meistril õigust karmimalt keelata tal tema toiminguid teha.

Talle pidi antama täielik ja absoluutne tegevusvabadus, õigus luua põhjusi, mis omal ajal kujunevad talle avalikuks karistuseks ja häbiks."

H.P.B. pidi veel ühe šoki üle elama, mis oli võibolla kõige raskem, sest see tuli tema enda kaasmaalaselt.

Vene kirjanik Solovjov, kes oli olnud H.P.B. innukamaid pooldajaid, pöördus tema vastu.

Põhjust Helena ei teadnud, kuid näib tõenäolisena, et auahne Solvovjov püüdis Helena abil Meistritele lähemale pääseda ja kui selles ebaõnnestu, süüdistas Helenat, mitte mõistes, et tema enda iseloomus peitub suurim tarkus neis püüdlustes.

Kõik algas H.P.B. suhtumisest skandaali, milles Mohini rundus süüdi olevat.

Õpetades teosoofia aateid, oli Mohini pannud pea ringi käima mitmetel naistel Londonis ja Pariisis. H.P.B., kes oli kindel, et Mohini elas õpilaselt nõutud puhast elu, toetas teda avalikult.

Sellega Solovjov ei nõustunud, sest Mohini kohta teati, et ta on kirjutanud kirju kellelegi neiu Leonardile.

Mis siis, mõtles Helena, tundeliste kirjade kirjutamine võis olla küll rumal, kuid need ei anna tunnistust veel tema moraalitusest.

3. märtsil 1886. kirjutas Helena Sinnettile: "Solovjovist on saanud räpane klatšija ja teiste asjadesse sekkuja.

Tema, kelle käed olid mustemad kui kellelgi teisel, süüdistas Mohinit kui vooruslikkus ise, müüs mind Juuda kombel ilma hoiatava

sõnata, sõitis Peterburgi, astus kontakti minu õe ja tema perega, pööras kõik minu vastu, sai teada kõik vanad kuulujutud (eriti

vaese poisi loo), tuli tagasi Pariisi ja müüs meid kõiki maha."

Venemaalt saatis Solovjov Helenale šokeeriva teate: Nikifor Blavatsky polevatki surnud, vaid elab maailmast eraldatuna oma venna mõisas.

See tuli sellest, et teda oli peetud surnuks ja Helenagi oli uskunud mitmeid aastaid tagasi tädilt saadud teadet.

Nüüd ähvardas Solovjov esitada Helenale süüdistuse dopelt abielust.

Oma nägemust Meister Moryast seletas ta olevat hallutsinatsiooni ja süüdistas Helenat petturluses.

Ta kirjutas isegi raamatu, mis avaldati alles pärast H.P.B. surma, mistõttu ta "võis rahus rääkida Helena kohta valet".

"Raamatus öeldi, et H.P.B. oli sama südametu ja põlastusväärne, kuigi viiskümmend korda võimekam kui Coulombid, "kirjutab Olcott.

Maikuus saabus ootamatult H.P.B. vana sõber, Emily Kislingbury temaga kohtuma.

Krahvinna, kes oli kogu talve olnud H.P.B.-ga, pidi tagasi kodumaale pöörduma ja nüüd otsustati, et Emily aitab H.P.B.-d, kui ta asub Ostenisse.

H.P.B. oli valinud elupaigaks Osteni, sest see oli Londonile lähemal, kust Sinnettid ja teised sõbrad said kergemini teda külastada.

8. Mail saatis krahvinna kalli sõbra ja õpetaja teele ning Emily ja H.P.B. astusid oma reisivarustusega rongile.

Kaasas oli ka kallihinnaline kast, mis sisaldas "Saladoktriini" käsikirja.

H.P.B. ja Emily Kinslingbury otsustasid õhtu ja öö puhata Colognes ning jätkata siis reisi Osteni poole, kuid linnas kohtusid nad härra Gebhardit, kes kutsus neid Elberfeldi ja nii tekkis plaanis muutus.

Emily Kislingbury läks tagasi Londonisse ja H.P.B. jäi Gebhardite juurde.

Nood olid eriti südamlikus ja kutsusid enda poole ka H.P.B. õe Vera Zhelihovsky tütre. Bawaji, kes oli elanud Gebhardite juures, läks H.P.B. külaskäigu ajaks ära.

Õnnetuseks venitas H.P.B. jala kederluu ja pidi Gebhardite juures veetma tervelt kaks kuud, 8. Juulil suutis ta aga juba reisida ja nii läks ta koos õe ja õetütrega Ostenisse.

Ostenis veetsid nad öö hotellis ja Vera tarmuka otsingu tulemusena leiti sobiv korter ühelt kõrvaltänavalt. H.P.B. sai oma kasutusse kolm tuba, millele lisaks sisaldas korter veel kaht võõrastetubadeks sobivat ruumi.

Vera oma tütrega lahkusid juuli keskel, Helenat käis aga tervitamas palju külalisi.

H.P.B. kirjutas pikki kirju krahvinna Wachtmeisterile, soovitades kiirustada tema tagasitulekut.

Krahvinna saabuski ühel augustipäeval, asudes elama H-P-B. juurde.

"Olime Meistrite ja tšeeladega pidevalt kontaktis ja saime elada täiesti omas maailmas," kirjeldab Constance seda aega.

Ühel päeval palus H.P.B. Constance'i minna Londonisse mingit tähtsat asja korda ajama.

Krahvinna nõustus, kuigi ei tahtnud Helenat üksi jätta. Ühes kirjas Constance'ile räägib H.P.B., et Belgia politsei oli hakanud teda taga kiusama

. "Mind kahtlustatakse isegi rongiröövis Ostendi ja Brüsseli vahel," kirjutab Helena.

Helena saatis Londonisse esimese osa "Saladoktriini" käsikirjast.

Ta palus krahvinnat saata see Indiasse kolonel Olcottile ja T. Subba-Row'le hindamiseks, "kuid ära kindlusta seda vähema kui 150 või 200 naelaga, sest kui see kaob, siis - good bye," kirjutas ta.

Ühes teises kirjas kirjutab Helena: "Olen külm kui jäätükk ja vaid neli karpi digitaalist päevas suudab rahustada mu südant.

Kui saaksin vaid "Saladoktriini" valmis! Möödunud öölgi magamaminemise asemel pidin kirjutama kella üheni öösel."

Helena isiklikele asjadele lisaks tegi krahvinna Londonis ka teosoofilist tööd, aidates liikmeid nende probleemides, vastates küsimustele ja suurendades usaldust H.P.B. ja Meistrite vastu.

Meister Morya andis H.P.B.-le juhiseid.

Lühikese järele jäänud aja jooksul oli "Saladoktriin" vaja valmis kirjutada ja Londonis välja koolitada väike grupp usaldusväärseid õpilasi.

Kas asub Helena Londonisse või tegutseb edasi Ostenis, ei olnud veel kindel.

Ühelt poolt tahtis Helena minna Londonisse, elasid ju paljud sõbrad seal, teiselt poolt ei tahtnud ta ümber asuda maale, kus tal oli nii palju vaenlasi, kus Solovjov levitas valesid ja kus oli Psüühiliste Uuringute Seltsi kodumaa.

Ta kahtles teosoofilise taime ellujäämise võimalustes Londonis, aga muidugi teadis kõige paremini Meister.

Ühel talveõhtul 1886. aasta lõpus kogunes Londonis väike grupp teosoofia uurijaid.

Nad ei osanud leida rahuldavat selgitust nii mõnelegi küsimusele, mida oli sageli varemgi juhtunud.

Kuigi krahvinna Wachtmeister Londonis olles oli toiminud nende abilisena, tundus midagi puuduvat.

Nad olid kirjutanud ka H.P.B.- le Ostendisse ja Helena oli sõbralikult vastanud.

25-aastane Bertram Keightley silitas oma pruune vuntse.

Ta heitis pilgu onule, doktor Archibald Keightleyle, keda peeti grupi juhiks, kuigi temagi vanus oli alla 50.

"See, mida me vajame," ütles Bertram, "on istuda tõelise õpetaja jalge ees - õpetaja, kes oleks autoriteet."

"Kes võik juhatada meid Meistri juurde," lisas Mabel Collins, kirjanik Mortimer Collinsi tütar.

Mabel oli ka ise selgeltnägijast kirjanik. "Oleks küll imetore, kui saaksime H.P.B. siia."

"Tegin ettepaneku kutsuda H.P.B. elama siia Londonisse," ütles Bertram, "Sinnettile see ei meeldi. Kardab ilmselt, et H.P.B. tekitab segadust loozi liikmete vahel."

"Ptüüi, mida see tähendab?" hüüatas Mabel.

Archibald Keightley ei olnud mures oma positsiooni pärast rühma juhina.

Ta tundis oma piire ja mõistis, et kui teosoofiat kavatseti Londonis elavdada, oli ainsaks võimaluseks seda tegema saada H.P.B.

"Mis siis ikka," vastas ta Mabellile, "me peame teda üksnes kutsuma."

"Kuid Londoni kliima?" küsis doktor Asthton Ellis.

"Kliima ei ole siin palju kehvem kui Ostendis," ütles Archibalt otsustavalt.

Niisiis otsustatigi, et Vana Proua kutsutakse Londonisse ja et grupp hoolitseb tema eest hästi.

Bertram ja Achibald käisid mitmeid kordi Ostendis.

Algul Helena kahtles, kuid lõpuks nõustus, kuigi kolimispäeva ta veel kindlaks ei määranud.

Mõni aeg pärast seda, kui Archibald viimati oli Ostendis käinud, palus ta doktorit kiiresti Ostendisse tulla, sest H.P.B. oli tõsiselt haigestunud ja belgia arst ei osanud tema heaks midagi teha.

Kuna doktor Ellis teadis, et H.P.B. haigus tuleb neerudest, käis ta enne Londoni spetsialistide juures, saamaks kõikvõimalikke teadmisi ja tuli siis Ostendisse.

Krahvinna ja proua Bertrand, kes samuti olid Ostendisse saabunud, et aidata haige hooldamises, tundsid kergendust, kui doktor Ellis kohale jõudis, kuulnud aga belglase ja inglise arsti vestlusest, kadus nende lootus.

"Ma pole kunagi näinud patsienti, kelle neerud on sellises seisundis ja kes elaks nii kaua," konstateeris belglane.

"Oleks äärmiselt harukordne, et keegi võib elada sellises seisundis," tunnistas doktor Ashton Ellis.

"Ja ei mingid ravimid ega massaaz ei saa enam aidata," lisas belgia arst."

"Ta ei ole teinud testamenti, arvan, et ta peaks seda tegema," andis proua Gebhard nõu.

H.P.B. oli teadvuseta, kuid lühikese teadvusel oleku hetkel kirjutas ta alla testamendile, milles kogu tema vara määrati krahvinna Wechtmeisterile. Krahvinna pidi toimetama "Saladoktriini" käsikirja kolonel Olcottile.

"Loodetavasti laseb Meister mind lõpuks vabaks," sosistas H.P.B. krahvinnale, "oleksin rõõmus kui võiksin surra."

Kui krahvinna istus öösel H.P.B. voodi kõrval, tudis ta selgelt surma lähenemist.

Mis mõte on H.P.B. surmal kui tema elutöö on veel pooleli? "Saladoktriingi" polnud tal veel valmis kirjutatud.

Aga ehk Helena paraneb veel, oli ta olnud tõeliselt haige ka varem ja alati paranenud.

Oli ju tema elu täis kummalisi sündmusi.

Näiteks 1878. aasta kevadel hakati valmistuma tema matusteks, kuna arvati teda juba surnud olevat (ta oli mitu päeva teadvusetu olnud).

Siis sai kolonel Olcott Indiast Helena gurult telegrammi.

Telegramm kõlas järgmiselt: "Ärge kartke, H.P.B. ei ole surnud, ta on haige ja paraneb.

Tema keha vajab veidi puhkust ja ta saab terveks." Viienda päeva hommikul ärkas Helena ja oligi täiesti terve.

Neist asjust mõeldes jäi krahvinna tukkuma.

Kui ta jälle silmad avas, tungisid päikesekiired tuppa.

Olles kindel sõbra surmas sel ajal, kui ta oli ettevaatamatult uinunud, tõusis Constance ja vaatas voosile.

Oma suureks hämmastuseks nägi ta kirgast silmapaari ja kuulis H.P.B.-d teda kustuvat.

"Mis on juhtunud, Helena? Näed täna hoopis teissugusena kui eile?" hüüatas krahvinna.

"Ma olengi," vastas Helena, "Meister oli minu juures.

Ta lubas mul valida. Kas surra või olla vaba ja elada ning lõpetada "Saladoktriin".

Ta hoiatas mind suurte kannatuste ja katsumuste eest, aga ma valisin elu."

"Kõigele vaatamata sa tegid nii, H.P.B., see on väga imetlusväärne. Olen nii rõõmus."

"Jaa, kui ma mõtlesidn mind ootavate tõsiste õpilaste peale, kes lootsid minust kanalit Meistri vahel, kui mõtlesin tormidest kahjustatud vaesele Ühingule ja "Saladoktriinile", mis peaks kujunema selle pidepunktiks..."

Constanse paitas pakse, lokkis juukseid ja suudles H.P.B.-d laubale.

Vana Proua silmad täitusid pisaratega ja ta ütles: "Too mulle kohvi ja midagi süüa ja anna ka suitsu."

H.P.B. sõitis Inglismaale 1. mail 1998. Paljud tema uutest õpilastest ootasid teda Doveris.

Tema uueks koduks sai "Maycot"-nimeline väike maja, mille omanikuks oli Mabel Collins.

Archibald ja Bertram veetsid kogu oma vaba aja "Saladoktriini" toimetades, peatükkideks jagades ja seda puhtalt ümber kirjutades.

Ühel päeval ütles H.P.B.: "Sellise tempoga kulub terve aasta "Saladoktriini" valmis saamiseks.

Teie õpite kogu aeg, aga rahvas?"

"Kas sellel on suuremat tähtsust?" küsis keegi.

"On küll, see on ala, kuhu liikumine peab laienema, seda tahavad Meistrid," vastas Helena. "Me peame olema kanaliks avalikule publikule.

Ajakirja "The Theosophist" ei saa enam sellel eesmärgil kasutada.

Mahatmad ja nende mainimine on Adyaris tabu ja madame Blavatsky kahtlustatav, vähemalt Cooper-Oaklyle, kes näib olevat vastutav toimetamise eest, kui Olcott nii palju reisib."

"Miks ei võiks me alustada lehe välja andmist siin Londonis?" küsis keegi.

Kõik olid lehe asutamise mõttega nõus ja peagi hakkas ilmuma "Lucifer".

Nüüd taibati, et korteri vahetamine on hädavajalik. Kaks tuba, mis olid H.P.B. kasutada, olid alati rahvast täis.

Kõik asusid otsima ja peagi võiski H.P.B. kirjutada krahvinna Wachtmeisterile Rootsi: "Olen reserveerinud sinule kaks tuba, loodan, et need sulle meeldivad..."

Maja ülalpidamiskulud jagati Archibaldi ja Bartram Keightley, krahvinna ja H.P.B. vahel.

Krahvinna Wachtmeister jõudis Londonist 1887. a. septembri alguses.

Ta jõudis õigel ajal, et aidata pakkimisel ja kolimisel. Krahvinna kirjeldab nende uude elupaika saabumist: "Seal olid mõlemad Keightleyd usina tööga teinud maja H.P.B.- le õdusaks. Võis ainult imetleda... temale suunatud innukust ja hella teenimist..., mida need noored mehed osutasid igapäevastes üksikasjadeski...

H.P.B. toad olid alumisel korrusel, väike magamistuba asetses suure töötoa kõrval, kus mööbel oli paigutatud selliselt, et tal olid raamatud ja paberid käeulatuses. Töötoast avanes uks söögituppa."

Nad olid vaevalt kohale asetunud, kui algas usin kirjastamistöö. Keitlhleyd, kes magasid ülemise korruse magamistubades, tegutsesid sekretäride, abiliste ja toimetajatena, rügades õnnelikena "Saladoktriini" ja "Luciferiga". Krahvinna oli Rootsist kaasa toonud kaks teenijat, keda H.P.B. nimetas "Rootsi neitsiteks".

Lucifer, valgusetooja, tõi kaasa ka oma varjupoole. Henry Olcott, H.P.B. vana partner, ei kiitnud seda heaks, sest nägi, et see võistleb Adyari lehega. Sellest ei teinud H.P.B. aga välja, sest armastas oma vana sõpra väga. Nende Indias koos alustatud leht oli nüüd vaid "hulk rumalaid jutte, avaldatud ilma vähimagi mõistusesädeme ja poeesiata," kirjutas H.P.B. Olcottile.

Londonis, vaenlaste leeri keskel olles ründas H.P.B. neid kõhklematult. Ta pööras segi kristlaste põhjamuda ja lõi igal poole tunded keema. Rohke savi ja muda seest tuli välja aegajalt väärtuslike kalliskive, millest näiteks olid tema uued kaaslased Holland Park, Landsdowne Road 17-s ja kes olid leitud viimati toimunud suure segaduse tulemusel. See oli igal juhul tema Dharma, mida nähtavasti Meistridki heaks kiitsid.

Cantebury peapiiskopile adresseeritud kiri pani vahutama Inglise kristlased. Selles Helena ründas kiriku keskaegseid dogmasid. Ristikirikud ei jutlustanud Jeesus Kristuse õpetust, mis käsib "armastada oma vaenlast... maailm on muutunud suureks võitlusväljaks, kus raisakotkastena laskuvad võitjad võitluses rebima kaotajate silmi ja südameid." "Usk ei kaalu tänapäeva maailmas kärbsetiibagi, kui teisele kaalukausile asetada maised kasud ja isekad naudingud." Moodne teosoofia õpetab ristiusus samuti nagu teistes usundites peituvat "salajast õpetust, " kuulutab H.P.B. "See püüab teha vaid seda tööd, mida on Jeesus, samuti nagu Buddha ja teised "Jumala pojad", kes olid tema eelkäijad, käskinud oma järgijail teha."

Inimesi tuli lõppematu vooluna Helenaga kohtuma. Paljud kuulsad isikud kuulusid tema tutvusringkonda, nagu William Crookes, üks Inglise andekamaid teadlasi, G.J. Romanes, W.T. Stead, Lord Crawford, kes oli Lord Lyttoni õpilane, kena ja andekas vürstinna Helena Rakovitša, Edmund Russell jt. Ükskord ütles keegi: "Madame, te jutlustate enesevalitsemisest, aga teil endal esineb üsna sageli tundepurskeid."

"See on minu hukatus ja teie kasu," vastas Helena, "Kui minul ei oleks seda viga, oleks minust saanud juba adept. Võibolla ei oleks ma siis enam teiega."

Võis väga hästi olla mii, et Helena purskeid kasutati tema lähedaste okultseks proovilepanekuks. Selliseid asju on tehtud teisteski okultsetes koolides (näiteks Gurdijeff).