Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 2

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Blavatskaya-0024.gif
Baby washing.jpg
Mayas dream.jpg
Cross-eyed-4Dog.jpg
Lengtso20drolma.jpg


1835. aastal, kui Helena oli 4-aastane, sündis talle õde Vera.

Perekond vahetas sageli elukohta.

Lastele palgati kaks koduõpetajat, kellest üks oli inglane.

Helenale õpetati prantsuse ja inglise keelt, muusikat ja tantsu.

Kui Helena oli 8-aastane, sai tema ema isa, A. M. Fadejev kuberneri koha Saraatovi maakonnas Volga ääres.

Mõne aja pärast kolis pere Saraatovisse vanavanemate juurde, kus 1840. aastal sündis Helenale ja Verale vend Leonid.

Pereema oli juba pikka aega põdenud kopsuhaigust.

Kuna ta ka Saraatovis ei saanud oma haigusele abi, kolis ta tagasi mehe juurde Ukrainasse.

Mõne aasta pärast koliti Odessasse ja seal suri 28-aastane Helena von Hahn.

Peagi selle järel asusid 11-aastane Helena, 7-aastane Vera ja 2-aastane Leonid Saraatovi lagedasse steppi vanavanemate juurde.

Nüüd sai Helena Petrovna Fadejevist, kes oli sünnilt vürstinna Dolgoruki, tähtsaim mõjutaja Helena elus.

Vürstinna Dolgoruki oli suhteliselt kuulus Euroopa teadlaste hulgas,

Ta oli arheolog ja loodusteadlane, rääkis viit keelt, tegeles geoloogiaga ja pidas eramuuseumit.

Maja, milles nad Saraatovis elasid, oli suur lossitaoline mõis, mille suurte hallide seinte peal rippusid pikad read Fadejevite ja

Dolgorukide portreid.


Helena elas kahes maailmas.

Ühes olid tema seltsis nähtamatud kaaslased ja sellesse maailma ei olnud võtit isegi targal vanaemal.

Teine maailm oli inimeste maailm, pööraste seikluste maailm hobustega stepis, elu, millega ta oli harjunud juba oma isa sõdurite

seas. Ükskord, olles ratsutamas, kaotas ta hobuse üle valitsemise.

Hobune metsistus ja siis äkitselt seisatus, visates tüdruku seljast.

Paljud ratsutajad on taolises õnnetuses viga saanud või surnud, aga Helena tõusis kohe püsti, olles täiesti terve. Õnnetuses olevat ta tundnud enda ümber "kummalist aitavat jõudu", rääkis ta hiljem, jõudu, mis tundus maakülgetõmbejõule vastu astuvat.

Need kaks maailma ühinesid tema elus.

Oma sõpradele rääkis ta värvikaid ja sageli hirmuäratavaid lugusid vanaema täistopitud loomadest, fossiilidest, kolpadest ja

luukeredest. "Sageli unistas ta kõvahäälselt ja kirjeldas elavaid nägemusi.

Kui värvikalt rääkis ta kõigi nende loomade veealusest elust ja nende võitlusest, kinnitades meile, et näeb neid kõiki," meenutas

Vera.


Üks salapärasena tunduv asi painas pikemat aega ta meelt.

Pikas koridoris oli hästi kõrgel kaetud maal. Ühel päeval ei suutnud ta enam oma uudishimu tagasi hoida.

Vedanud maali alla laua, tõstnud sinna peale tooli ja sellele veel väikese pingi, ronis ta ise selle otsa.

Kergitanud katet, ehmus ta nähtust, astus sammu tagasi ja kukkus kogu selle ehituse pealt alla.

Kõik, mida ta hiljem sellest sündmusest mäletas, oli see, et mõne aja pärast ärkas ta täiesti tervena üles.

Kõige kummalisem oli aga see, et mööbliesemedki olnud oma õiges kohas.

Oli ta siis vaid und näinud? Ei, sest maali ülaosas oli näha tema väikese käe jälg.

Ta ei osanud seletada, mis oli toimunud.

Vahest oli teda aidanud see pikk tume mees, keda ta aeg-ajalt oma nägemustes näinud oli?

Kas oli see sama mees hoidnud teda nagu kätel, kui ta hobuse seljast kukkus? See pidi olema tema kaitseingel.

Tema nähtamatu kaitsja.

Volga kaldal, üsna mõisa lähedal, elas saja-aastane vanamees. Too oli maag, kes oskas lindude ja loomade keelt.

Päris kindlasti oskas ta suhelda ka mesilastega, sest Helena oli teda sageli näinud kõndivat mesilassülemitest ümbritsetuna.

Ta oli kõnelenud nendele kummalisi sõnu, võis panna käe nende pesasse ja mesilased ei nõelanud teda.

Helena käis tema juures sageli ja too õpetas teda mõistma loomade ja lindude okultseid omadusi.

Kuigi Helena oli musikaalselt andekas ja kuigi ta õppis kergesti võõraid keeli, ei olnud koduõpetaja temaga sugugi rahul.

Sest alati, kui oli võimalus, luges ta ahmides alkeemiast ja maagiast kõnelevaid raamatuid.

Palju hiljem kirjutas ta sellest Odessas kindralkubernerile vürst Dondukov-Korsakovile:

"Minu suurel esi-isal vürst Paul Vassiljevitš Dolgorukovil oli sadu okutismi-, maagia- ja alkeemia-alaseid teoseid sisaldav

raamatukogu.

Suure huviga lugesin ma neid kõiki juba enne 15-aastaseks saamist."