Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 3

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Blavatskaya-225.jpg
Lojaalne-titt-koer.jpg
Vishnu copy.jpg
And you thought you had a bad day.jpg
Blavatskaya-2210.jpg
Alchemical Laboratory.jpg
Kalachakra-00k.jpg
Dakshas head replaced by a Goat.jpg


Vaatamata ebaõnnestunud mesinädalatele ei loobunud Nikifor lootusest abieluliste õiguste maksma panemisest.

Noore naise hullud mõtted pidid ju üle minema ja nüüd on tagumine aeg, otsustas ta.

Ta muutus endisest jõulisemaks ja nõudlikumaks. Helena põgenemissoov kasvas tohutult.

Talle hakkas tundma, et on surmaohus. Ühel hommikul tavalisest riiakama öö järel, tundis ta, et on aeg tegutseda.

Ta võttis oma ratsamütsi, korjas mõned asjad sadulapauna ja kui kuulis meest minevat kontorisse, käskis tallipoisil saduldada

oma lemmikhobuse.

Tema jaoks oli tähtis pääseda minema nii ruttu kui võimalik, sest Ali võis tulla mistahes hetkel.

Tallipoisile ütles ta, et ratsutab lõuna poole, sinna poole ta läkski, aga kui oli vaateväljalt kadunud, pööras põhja poole, kaugel


sinetava mäe poole, mille taga teadis asuvat Tiflisi linna.

Vaevalt keegi, vahest Vera välja arvatud, rõõmustas, kui reisihobune ootamatult Fadejevite mõisa Tiflisi saabus. Mida nüüd teha?

Järgmisel päeval otsustas perekonnanõukogu probleemi isa lahendada jätta.


Kuid polkovnik Peter von Hahn oli kaugel põhjas, St. Peterburi lähedal ja peale selle - uuesti abiellunud.

Tema pidi aga selle probleemi lahendama, sest vanavanemad olid juba piisavalt teinud.

Nemad oleksid Helena Blavatsky juurde tagasi saatnud, aga Helena ähvardas uuesti põgeneda ja siis juba kaugemale, mis oli

veelgi halvem variant.

Nii nad kirjutasid Helena isale, kes vastas, et tal oleks võimalus jõuda Odessasse tütrega kohtuma kui Helena sinna saadetaks.

Isa kirjast, millest osa loeti Helenale ette, mõistis too, et polkovnik ei saa olema eriti hell probleeme tekitanud tütrega.

Kahtlemata nõuaks ta Nikifor Blavatsky juurde tagasi minemist. See oleks aga võimatu.

Kuigi Helena armastas isa, otsustas ta temaga mitte kohtuda.

Kahjuks pidi ta aga välja näitama, et kuuletub perekonna nõudmistele, kui need tema reisiplaani koostasid.

Kaks truud ja usaldusväärset teenijat valiti teda reisil saatma, mis kulges üle mägede Poti sadamasse Musta mere ääres ja sealt laevaga Odessasse.

Helena otsustas reisi ajal vabaneda oma saatjatest. Sellest pidi tulema suur seiklus, lahkumine Venemaalt ja suure otsingu algus.

On arvatud, et Helenat võis neis põgenemisplaanides juhtida ja aidata vürst Galitsin ja et too korraldanud Helenale kohe

Venemaalt lahkumise järel kohtumise vürst Kisseleviga, vene reisijaga.

Ühes kirjas, neist sündmustest 30 aastat hiljem, kirjutab Helena: "See, mida ma soovisin ja mida otsisin, oli magnetism, mis

inimesest kiirgab, inimese "sool", aga isand Blavatskyl seda polnud.

Selle leidmiseks ja kättesaamiseks olin ma valmis oma au ohverdama."

See, mida ta tegelikult otsis, oli sümboolne tarkade kivi, see, mis muudab inimliku loomuse tuuma jumaliku loomuse puhtaks

kullaks.

Doktor Franz Hartmann nimetas seda Paracelsuse raamatus tugevaks graniidiks, mille peale luuakse indiviidi vaimse struktuuri

vundament.

"See on Kristus inimeses, materialiseerunud jumalik armastus.

See on maailma valgus, olemus, mille abil maailm on loodud. See ei ole ainuüksi vaim, vaid materialiseerunud vaim."

Juba enne Tiflisist lahkumist arvas Helena, et laevas enam põgenemisvõimalust ei teki. Nii otsustas ta laevale hilineda.

Helena ei võinud aga lasta oma saatjatel aimata ta plaani. Kui nad Poti sadamasse jõudsid, oli laev just lahkunud.

Sadamas oli aga väike purjekas, Commodre, mis purjetas Inglise lipu all ja Helena lohutas oma saatjaid, lubades küsida, kas see

võiks neid Odessasse viia.

Ta läks laevale kaptenit otsima, too aga ütles, et purjetab Krimmi Kertši, sealt Taganrogi Aasovi merel, siis tagasi ja üle Musta

mere Konstantinopolisse.

"Hästi, ma tulen teiega Konstantinopolisse," ütles Helena.

Aga asi polnud veel lahendatud.

Helena pidi kaptenile suure rahasumma loovutama, enne kui too nõustus ka kahe kaaslasega laevale võtma.

Kertšis saatis Helena teenijad maale, lubades ka ise järgmisel hommikul järele tulla.

Seal pidid nad ootama sobivat võimalust, et pääseda maad või merd pidi Odessasse.

Aga öösel purjetas Commodore sadamast välja koos Helenaga, nüüd tundis ta end vabana.

Sellel reisil tõdes Helena, et kõik inimesed ei kohtle teda nii nagu ta ootas - ühena neist. Inglasest kapten osutus eriti

häbematuks.

Laev jäi ankrusse Konstantinopolist veidi eemal, aga kapten keeldus Helenat maale viimast.

Mitte enne, kui Helena talle midagi annab. Ja rublad seekord ei kõlvanud.

Nii otsustas Helena õnne proovida sõbralikumana näiva laevakokaga. Kas tema saaks sadamast paadi laenata? Kokk kartis kaptenit ja algul polnud nõus.

Aga peatäis rublasid veensid teda ja mitu päeva hiljem, kui kapten õhtul maal oli, viis paat Helena reisivarustusega maale

Konstantinopolisse.


Ühest sündmusest Konstantinopolis räägib Helena: "Mul oli vaja raha ja tahtsin teenida tuhandese, mida pakuti ühe mängu

võitjale. Metsiku hobusega ratsutades tuli ületada kaheksateist tõket.

Ületasin kuusteist, aga eelviimase ees tõusis hobune tagajalgadele ja kukkus tahapoole, jättes mind enda alla.

Siis nägin meest, pikka ja türklasest erinevalt riietatud. Ta korjas määrdunud ja verised riided hobuse alt kokku.

Mäletan üksnes tema nägu, nägu, mida olin kusagil juba näinud." See oli seesama müstiline Kaitsja, kes oli varemgi talle hädas

appi tulnud.

Helena sai veelgi nähtamatust abi Türgi ohtlikus pealinnas, kus ta kohtas vana tuttavat, vürstinna Kisselevi.

Järgmiste aastate jooksul reisis ta vürstinna seltsis Türgis, Kreekas, Egiptuses ja Prantsusmaal.

Egiptuses kohtas ta kopti okultisti Paulos Metamoni, kelle aadressi oli ta saanud vürst Galitinilt.


Järgmisel korral näeme Helenat vürstinna Bagration-Muharsky seltsis, kellega ta reisis Euroopas ja Inglismaal.

Ühel päeval Londoni tänaval paelus tema tähelepanu värvilistesse rõivastesse riietatud indialaste grupp.

Üks neist oli eriti pikk. Teda ära tundes võpatas Helena süda.

Ta nägi enda ees tuttavat nägu, meest, keda ta oli nii sageli oma nägemustes näinud, oma Kaitsjat.

Helena esimene reaktsioon oli tormata temaga rääkima, aga miski peatas ta.

Järgmisel päeval suunas ta oma sammud mingi sisemise sunni ajel Hyde Parki.

Ta istus pingile, mõeldes eelmise päeva värisemapanevale kogemusele. Kas oli ta üksnes unistanud?

Ei, sest, uskumatu küll, nüüd nägi Helena teda pikkade sujuvate sammudega üle muru enda poole lähenevat.

Miks oli ta arvanud, et Helena siin on? Helena kogu olemus tundis tema poolesirutuvat ja teda täitis tohutu rõõm.

Helena üritas tõusta, aga mees viipas sõbralikult, et ta edasi istuks ning istus tema kõrvale.

Ta ütles end olevat Londonis mõnede india vürstidega tähtsal reisil ja loomulikult ta teadis, et kohtab Helenat siin ja võib temaga

rääkida.