Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 4

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Blavatskaya-104.jpg
Durga kalaratri.jpg
Krishna kidnaps rukmini.jpg
Blavatskaya-i-olcott.jpg
Ganga.jpg
Sarasvati.jpg
Blavatskaya-kto-vy.jpg
GangesRishikesh.jpg
Laonaga.jpg
Maailma-valiseja.jpg
Mahavisnu.jpg


Aastad läksid. 1845. aastal veetis Helena ühe kuu oma isa juures, kes oli vahepael polkovnikuks saanud.

Samal aastal oli Helena oma onu juures külas Uurali mägedes.

Järgmisel aastal sai Helena vanaisa koha Taga-Kaukaasias ja Fadejevid kolisid Tiflisi (praegune Tbilisi) linna.

Mõne aja pärast läksid lapsed koos tädi Katariina ja koduõpetajannaga pikale kolimisreisile Tiflisi. Seal oli Fadejevite arvukate külaliste hulgas mees, kes sel ajal oli maakonna sõjaväe kuberneri ametis.

Tema nimi oli Nikifor Vassiljevitš Blavatsky. Too oli 40-aastane ja tundis Taga-Kaukaasiat hästi.

Ta rääkis Helenale huvitavaid lugusid Armeenia nõidadest ning kurdide ja pärslaste müstilisest kunstist.

Ta väitis ka endal olevat palju okultseid raamatuid.

Ja nii tundus Nikifor Blavatsky Helenale palju parema kaaslasena kui noored tuuletallajad, kes ei teadnud muust kui vaid

joomisest, jahist ja seksist - kolm asja, mis hirmutasid Helenat.

Noil aegadel käis Fadejevite juures teinegi huvitav mees, vürst Galitsin, kes oli kaukaasia asekuninga lähedane sugulane.

Temalgi oli maagi maine ja jättis Helenale veelgi suurema mulje kui Blavatsky, kelle juuksedki olid juba hõrenema hakanud.

1848-49 talvel kihlus 17-aastane Helena siiski Blavatskyga. Kihluse põhjus on jäänud müsteeriumiks.

Mõnu kuuhiljem aga põgenes Helena kodust, järgnedes vürst Galitsinile, kes oli juba varem lahkunud. See oli skandaal. Vanavanemad otsustaid naita Helena võimalikult kiiresti. Aga kas Blavatsky enam soovib?

Palju on püütud ära arvata põhjusi, miks Helena sõlmis abielu mehega, keda ta ei armastanud.

Mõned oletavad, et teda sunniti selleks. Teine variant näib siiski tõenäolisem.

Abielu läbi saanuks ta sõltumatuse vanavanematest ja teistest sugulastest.

Võib ka olla, et abielu sõlmimiseks olid okultsed põhjused, mida ta ei avaldanud.

Igal juhul Blavatsky kosis teda ja nii pidas kihlus vastu.

1849. aasta suvel peeti onu Rostislavi, tädi Katariina ja teiste sugulaste juuresolekul pulmad.

Ainult mõni päev enne seda oli tädi Katariina sünnitanud poja Sergei, Vene riigi tulevase peaministri (Sergei Witte).


Samal päeval läks noorpaar Darachichagisse (Lilledeorg), kus nad pidid veetma (õnnetuks osutunud) mesinädalad.

Nende arusaam abielust oli vastandlik ja konfliktne, Nikifor ootas normaalset vastastikkuste kohustustega abielu võrratus,

kõrvalises mägiorus, aga vaene mees oli naitunud suure tahtejõuga okultistiga, kes oli kõigutamatu oma otsuses jääda neitsiks.

Helena sooritas pikki ratsaretki mägedes Ararati mäeni välja.

Vahel kavatses ta põgeneda, kuid alati oli ta kõrval üks kuberneri ihukaitse liige, kurd Safar Ali.

Too oli väga austusväärne ja kaitsev. Liiga kaitsev ja liiga hea ratsutaja kiiret põgenemist hauduva Helena jaoks.

Õnnetud päevad venisid nädalaiks ilma muutuseta pingelises olukorras.

Puhkepaigas ei olnud huvitavaid raamatuid. Seal olid vaid mäed - vanglaseinad - ja vangivalvuriks Blavatsky.

Ajutine hingamispaus juba paar kuud kestnud mesinädalate õudusse saabus siis, kui Helena vanavanemad tulid augusti lõpus

külla.

Siis sooritati retk Jerevani linna, mille ainus vaatamisväärsus oli Ararati lumise tipuga mägi.5

Ta kõneles tähtsatest tulevikku puudutavatest plaanidest ja palus Helenat appi suures inimkonnale suunatud töös, mida ta muidu teistega alustaks.

Siiski hoiatas ta, et ülesanne ei saa kerge olema ning kõneles suurtest probleemidest ja muredest, mis sellega kaasneda võivad.

Helena peaks hoolikalt enne otsustamist kaaluma. Seni aitaks ta Helenat vajadusel nii nagu senini.

Kui Helena soovib aidata kaasa suures töös, peab ta ilmselt veetma mõnda aega Tiibetis, ettevalmistumaks ülesande täitmiseks.


Senini polnud Helena inimkonnast eriti huvitatud olnud, aga ta oli nõus tegema, mida vaid tema Kaitsja talt palus.

Sellest hetkest alates sai tema elu uue tähenduse. Nüüd hakkas ta mõistma, et ta polnud otsinud okultseid teadmisi ainult

teadmiste endi pärast, vaid et see oli ettevalmistus eriliseks tööks, mis oli talle määratud kõrgematelt tasanditelt.

Nüüd oli ta leidnud mehe, keda ta võis tõeliselt armastada, austada ja kellele kuuletuda. Ja kes ei ole üksnes tema meele

ettekujutus, vaid päris tõeline, kuigi polnud tavaline surelik.

Järgmistel aastatel reisis Helena palju. Ta külastas Kanada punaseid indiaanlasi, tutvus mormoonidega, tutvus New Orleansis

voodoo salajaste rituaalidega (aga saadud hoiatuse järel jättis nõiduse), reisis Mehhikost Kesk-Ameerika kaudu Peruusse, sealt

Lääne-India saartele ja siis ümber Healootuse neeme Indiasse.

Ta tahtis pääseda ka Tiibetisse, aga nähtavasti ei olnud aeg veel küps, sest selles ei saanud ta oma Kaitsjalt abi.

Indiast reisis Helena Singapuri ja Jaava kaudu tagasi Inglismaale, kus ta 1854. aastal kohtas taas oma müstilist kaitsjat.

Labore maharadja seltsis Inglismaale saabunud Kaitsja rääkis veel plaanist ning seda, et India on see maa, kuhu saatus Helenagi

viib, aga alles 28 või 30 aasta pärast. Seni võib Helena lihtsalt maaga tutvuda ja veeta siin mõnda aega.

Järgnevalt kohtame Helenat Chicagos ja mormoonide juures Salt Lake Citys. 1855. aastal sõitis ta Jaapanisse ja sealt Indiasse.

Indias kohtas ta saksa härrat Kuhlweini, keda polkovnik von Hahn oli palunud oma tütart otsima.

Härra Kuhlweis tõi tervitusi isalt ja raha, mida polkovnik aeg-ajalt tütrele saatis.

Härra Kuhlweini ja kahe inimese saatel püüdis ta pääseda Tiibetisse, aga pidi jälle tagasi tulema.

Ühele oma sõbrale rääkis ta: "Elasin siis nagu unes. Viibisin Indias peaaegu kaks aastat.

Sain raha iga kuu, aga ei tea, kellelt. Sain kirja oma Hindult, aga ei näinud teda kordagi nende kahe aasta jooksul."

Tolleaegne India - Kiplingi India - oli täis ohte ja seiklusi, kuid Helenal oli ju oma nähtamatu Kaitsja ja peale selle reisis ta meheks

rõivastununa.

Nendest India aastatest räägib Helena oma raamatus "Caves and Jungles of Hindustan" (India koobastes ja dzunglites).


1857. aastal sai ta kirja teel käsu sõita Jaavale sooritama üht ülesannet. Sealt tuli ta tagasi Euroopasse.

Olnud üheksa aastat kodust eemal, otsustas ta nüüd 27-aastasena taas Veemaale tulla.

Jõuluõhtul 1858 oli kindral Jahhontovi (kindral Jahhontov oli Vera surnud abikaasa Nikolai Jahhontovi isa) juures koos lõbus

seltskond.

Troikad sõitsid aisakellade helisedes, tuues külalisi, šampanjapudelite korgid paukusid ja välisukse kell helises peaaegu pidevalt.

Külalised olid juba kõik koos, kui kell veel kord nõudlikult helises ja Vera ootamatu intuitsiooni ajel sööstis ust avama.

Kui suur oli ta rõõm, kui uksel nägi oma õde Helenat, kes ei olnud kaheksa aastat isegi kirjutanud.

Vera juhatas ta külalistetuppa, kus polkovnik von Hahn ja teisedki olid hämmelduses juba surnuks peetud Helena saabumisest.

Vera ja Nadezda (Helena tädi) kirjutatud mälestustes leidub palju huvitavaid seiku.

"Kõikjal, kuhu äsjasaabunud läksid, kuuldi pidevalt sosinaid, krabinaid, müstilisi ja seletamatuid hääli... kuuldus koputusi ja

mööbliesemed põrandal, seintel ja akendel liikusid.

Diivanid, padjad, peeglid, kellad - kõik maja esemed liikusid seletamatul kombel."


Kuigi Helena läheduses oli juba lapsepõlves toimunud kummalisi asju, kordusid need nüüd palju sagedamini ja olid

pealetükkivamad.

Näis nagu ümbritseksid teda nähtamatud olendid, kes kasutavad tema psüühilist energiat.

Mingil määral sai ta tahtega neid nähtusi reguleerida, aga suuremalt jaolt olid nad kontrolli alt väljas.

Üldiselt koges ta neid ebameeldivana ja sageli hirmutavana.

Ta teadis, et peab nende üle kontrolli saavutama või muidu läheb ta hulluks.

Ühel õhtul oli Jahhontovi külalistetoas koos arvukalt külalisi, mõned mängisid kaarte, mõned musitseerisid, aga enamus oli

huvitatud Helenast ja ootasid, et ta esitaks psüühilisi nähtusi.

Juures oli vend Leonid, kuulates kõrgilt Helena selgitust, kuidas maag oma tahte abil suudab muuta teatud eseme raskust.

"Kas arvad, et sinagi võid nii teha," küsis ta pilkavalt.


"Olen aeg-ajalt teinud, aga ma ei tea, kas see õnnestub."

Kui kõik soovisid Helenat üritada, palus ta ühel noorel mehel proovida kõrvaloleva malelaua kaalu.

Kui too oli selle kergelt üles tõstnud ja tagasi põrandale asetanud, suunas Helena sellele oma suurte, siniste silmade intensiivse

pilgu.

Hetke pärast palus ta mehel jälle lauda tõsta, aga sel korral oli seda võimatu liigutada.

Kõik olid hämmelduses peale Leonidi, kes kahtlustas salaliitu õe ja lauda tõstnud mehe vahel.

"Kas ka mina võin proovida," küsis ta. Ta lähenes lauale ja haaras sellest oma tugevate kätega.

Muie tema näolt kadus, kui laud ei liikunudki.

Astunud sammu tagasi ja proovides hoogsalt uuesti, laud oli aga kui põranda külge naelutatud.

Siis proovis ta teiselt poolt, ent laud ei andnud ikkagi millimeetritki järele.

Lõpuks sirutas Leonid end ja vaatas hämmeldunult õe poole. "Kummaline," pomises ta. Kõik pidasid seda kummaliseks. Veel mitmed proovisid lauda liigutada, kuid ebaõnnestusid. Lõpuks ütles Helena talle omase muretu muigega vennale: "Proovi nüüd veel kord."


Leonid lähenes lauale, hingas sügavalt sisse ja haaras lauast kõigest jõust.

Ta pidi tasakaalu kaotama ja end vigastama, sest sel korral tõusis laud sulgkergena.

Peale seda ei pilganud Leonid enam oma õe psüühilisi võimeid.

Peagi kolis Helena perega Vera mõisa Rugodevosse.

Seal elasid nad suures majas, kus kummitas. Koridorides ja tubades käis hulgaliselt vaime, keda ainult Helena ja 9-aastane

Elizabeth, kes oli polkovniku tütar tema teisest abielust, võisid näha. Elizabeth pidas neid algul maja elanikeks.

Küsitledes vanu saunikuid, saadi teada, et need kummitused olid maja endised elanikud. Tuba, kus nad tavaliselt kogunesid, oli

kas surmatuba või tuba, kuhu surnukeha oli viidud ootama vanasse kabelisse matmist.

Kummitusi puudutav vestlus Veraga paljastab Helana tollast arengut. Vera nimelt tahtis, et kummitused kutsutaks välja

seanssidel, kuid Helena seletas, et kummitused on üksnes surnute maha jäänud peegeldused ja mitte tõelised surematud hinged.

Ta seletas, et surnute peegeldused ei ole huvitatud inimestest, vaid paikadest, mille psüühilisse atmosfääri olid nad mingil

põhjusel jälje jätnud.

Peagi jäi Helena raskelt haigeks. Tema rinnas südame kohal avanes sügav haav. Ta kannatas kohutavate valude ja krampide

käes, millele järgnes surmataoline transiseisund. Hirmunult saatsid polkovnik von Hahn ja Vera arsti järele lähimasse linna.

Kui arst uuris tema ees lebavat teadvusetut patsienti, nägi ta tumedat, kummituslikku kätt, mis liikus aeglaselt Helena kaelalt vöökohale. Samal ajal täitus tuba kummaliste häältega, mis kuuldusid laest, põrandast ja seintest, igalt poolt.

Vaene mees ehmus niivõrd, et keeldus üksi teadvusetu patsiendi juures olemast. Mõne päeva pärast haav paranes ja Helena ei

rääkinud perele selle päritolust, see lihtsalt avanevat aeg-ajalt.

Üks müsteerium seostus Juriga, poisiga, kellele Nikifor Blavatsky passi hankinud oli ja mis praegugi veel alles on.

Sellesse märgiti Juri Nikifori ja Helena kasulapseks, kuid Helena vaenlased levitasid kuuldust, et poiss on Helena väljaspool

abielu sündinud laps. Seepärast lasi Helena meditsiinilise ekspertiisi teha, tõestamaks, et see nii olla ei saa.

Poiss oli küürakas. Ta oli seesama küürakas poiss, kellega Helena oli lapsena nähtamatus maailmas mänginud.

Helena armastas poissi väga.

Helena oli Nikifor Blavatskyga ära leppinud. Vahekorra paranemist oli näha sellest, et Nikifor saatis Helenale sada rubla kuus

Kaukaasiasse, kus Helena elas mitu aastat. Helena reisis palju, ennustas, tegeles automaatkirjutamisega, uuris maagiat ja

okultismi.