Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 5

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Bho051.jpg
Blavatskaya-kto-vy.jpg
Gotland-2.jpg
Eight stupa temple.jpg
Baby monkey.jpg
Blavatskaya-ll0.jpg
Brain-to-music.jpg


Ühel päeval haigestus Helena kummaliselt. Füüsilisteks sümptomiteks olid nõrk palavik, isutus ja teatud uimasus.

Kui teenija või mõni sõber tema juurde tuli ja teda kõnetas, avas ta silmad ja vaatas, langedes seejärel taas poolteadvusetusse

seisundisse.

Mentaalselt näis ta läbi käinud olevat kriisiperioodi, milles tema individuaalsus lõhestus. Ise kirjeldas ta seda hiljem järgmiselt:

"Kui ühes minu ises toimuv vestlus kõigile peale minu enda nähtamatu külalisega katkes, pidin ma vaid oma silmad uuesti

sulgema ja lause jätkus samast sõnast, kus see pooleli oli jäänud.

Kui olin ärkvel iseendas, mäletasin hästi, kes ma olin olnud ja mida ma olin teinud oma teises ises.

Kui ma olin aga teine, ei teadnud ma H.P. Blavatskyst midagi ega mäletanud oma olemasolugi."

Ainus arst piirkonnas oli sõjaväearst ja see ei osanud öelda muud, et kui nõrgenev Helena ei viida Ozurgetist ära, ta tõenäoliselt

sureb.

Nii saadeti Helena laevaga allajõge, mis oli küll harvakasutatav aga siiski läbitav.

Reisil tundmatusse oli Helena surmale väga lähedal.

Õudushirmu hetki tundsid laevamehedki, sest kohe esimesel ööl nägid nad, kuidas Helena füüsilisest kehast tõusis kummituslik

kuju, kes kõndis üle jõe ja kadus metsa.

Siis olid laevamehed peaaegu põgenemas, kuid laevapealiku julgus sundis neid kohale jääma.

Kolmandal ööl hakkas aga temagi kahtlema, kui nägi kaht kummituslikku olendit, kuid tegi oma närvid kõvaks ja juhtis laeva

õnnelikult Kutaisi, kust Helena viidi mööda maad koju Tiflisi.

Seal kosus ta tädi Nadezda hoolitsuse all. Ta oli läbi käinud karmi võitluse okultsete jõududega ja oli võitnud.

Ühele sugulasele kirjutatud kirjas ütleb ta: "Olen nüüd puhastunud ja vabanenud nende viirastuslike kummituste õudsest

kiindumusest.

Nüüd olen vaba, tänu neile, keda nüüd õnnistan oma elu igal silmapilgul."

Helena lahkus Venemaalt täiesti paranenuna, kaasas haige hoolealune Juri, kuid paari aasta pärast kohtame teda jällegi

kodumaal. Väikese küüraka Juri matusetalitus oli just lõppenud.

Helena kõrval seisis populaarne ooperilaulja Agardi Metrovitš, keda ta oli mõnikord oma reisidel, alati dramaatilistes oludes,

kohanud ja kelle perekonda ta oli juba kaua tundnud.

Esimest korda kohtas Helena Metrovitšit 1950. aastal Konstantinopolis.

Tühjal tänaval nägi ta lebavat inimkeha, kes osutus Agardi Metrovitšiks, seljas mitu laskehaava. Helena saatis teejuhi abi järele ja

jäi ise peaaegu neljaks tunniks teda valvama.

Kui abi lõpuks kohale saabus (vahepeal oli ta püstoliga ähvardades sundinud põgenema türgi politsei, kes oli huvi tundnud tema

ehete vastu), viidi Metrovitš lähedalasuvasse kreeka hotelli, kus ta sai arstiabi.

Järgmisel päeval, kui Helena teda vaatama tuli, oli ta teadvusel ja palus, et Helena teataks juhtunust Smürnas elavale naisele,

kes kohe teate saamise järel tuli oma abikaasale järele.

Nüüd oli Metrovitš omakorda Helenat aidanud, sest Juri maeti tema nime all.

Seejärel pöördus Helena Itaaliasse, kus 1867. aastal kohtame teda sõdurina Garibaldi vabastusarmees. 2. novembril sai ta

Mentana lahingus haavata.

Arvati, et ta on juba surma saanud, kuid lahingu lõppedes leiti ta raskelt haavatuna. Musketi kuul oli läbistanud parema õla ja üks

jalg ja käsi oli murdunud kahest kohast.

Vähemalt osa järgmisest aastast veetis Helena Itaalias. 1868. aastal sai ta oma Kaitsjalt kirja, milles teda kästi minna Konstantinopolisse.

Edasi kohtame Helenat hoopis erinevas miljöös.

Ta tõstab pilgu vanadelt käsikirjadelt, mida ta tõlgib inglise keelde ja vaatab aknast rahulikku orgu, mille ümber on lumiste

tippudega mäed.

Vaikust häirib ainult aeg-ajalt kostuv karjakella helin ja lindude sädistamine lähedasest pargist.

Vahetevahel peab Helena end näpistama tõdemaks, et ta on oma kehas ja mitte mingis ainetus isiksuses, saamaks kinnistust - ta

on tõepoolest Tiibetis Shingatse lähedal ja elab adept Kuthumi Lal Singhi majas.

Seal elasid ka adepti õde ja tema lapsed. Ja mis kõige imelisem, sama katuse all veetis suurema osa oma ajast ka Meister

Morya, Helena enda Kaitsja.

Terve inimiga tundus möödunud olevat sellest ajast, kui Helena ühel Londoni linnapingil oli tema kõrval istunud, samuti

kohtumisest Konstantinopolis ning reisist läbi lumise mäestiku siis maailma katusele, kus päevad ja aastad läksid, aeg aga tundus

seisvat.

Oma guru õpetuse all sai Helena tutvuda laama tseremooniatega, mida ükski eurooplane enne teda polnud näinud.

Ta tegi vaimseid harjutusi ja õppis inglise keelt Meister Kuthumi (Meister K.H.) juhtimise all.

Ja mitme kuu jooksul oli Meister õpetanud talle telepaatilisel meetodil inglise keelt (oma koduõpetajanna käe all oli Helena

õppinud murdelist inglise keelt).

Vestlusedki tuli pidada inglise keeles, kuigi Helena rääkinuks parema meelega prantsuse keeles.

1870. aastal jättis Helena meistrite ja õpilaste juuresolekul Tiibetiga hüvasti.

Sama aasta detsembris saabus ta laevaga Suessi kanali kaudu Küprosele ja Kreekasse, kus ta kohtas Meister Hilarioni, üht

Vennaskonna liiget.


4. juulil 1871 läks Helena aurulaeva Eunomia'ga Egiptusesse.

Laevaga juhtus õnnetus, lastiks olnud püssirohi plahvatas, tappes kolmkümmend reisijat ja haavates paljusid.

Õnnetuses kaotas Helena oma raha ja reisivarustuse, aga pääses siiski tervena Aleksandriasse.

Seal võitis ta vajamineva raha "number 27-ga" ilmselt ruletis. Ta sõitis Kairosse, asudes elama hotelli "Orient".

Seal kohtas Helena Egiptusesse saabunud Meister Hilarioni ning uuendas tutvust Paulos Metamoniga.

Hotellis "Orient" tutvus Helena Emma Cuttingiga ja sai temalt laenuks raha.

Emma Cutting otsis kontakti hiljuti surnud vennaga ja tuli kohtuma proua Blavatskyga, kelle psüühilistest võimetest ta oli kuulnud.

Kairos esines Helena psüühiliste võimete demonstratsioonidega ja saavutas kiiresti kuulsuse.

Näib, et sel ajal püüdis ta alustada maailmasaadikuna, kasutades ära spiritismile osaks saanud huvi.

Paulos Metamoni nõuannet mitte kuulates rajas ta Kairos spiritistliku ühingu, mille eesmärgiks oli uurida psüühilisi nähtusi.

Ta kavatses hankida ühingule hea meediumi Inglismaalt või Prantsusmaalt, aga ebaõnnestus selles ja pidi kasutama

amatöörmeediumi.