Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 8

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Kompass.png
Raamaturiiul-002.jpg
Dbl doors.jpg
Mungad-00.jpg
Theosophy-symbol.png
Svastik0.jpg
Images.jpg
Johannes gabriel gran-altai.jpg
Mandzhushri -l.jpg
Theosophy-holy-spirit.jpg
Kandze.jpg
Theosophy-meedium.jpg


Kuna avalikult oli ta spiritualist, siis hoolimata liikumise mõne suuna kriitilisusest tema vastu, pidasid spiritualistid üldiselt teda

siiski oma hõimlaseks, spiritualismi kartmatuks toetajaks.

Helena tundis kohustust hoida ülal spiritualistlike nähtuste ehtsust.

Paljude tuntud meediumite pettuse paljastudes kaotasid tuhanded spiritualistid oma usu, vaibudes taas ateistlikku materialismi.

Nii lasi ta end tembeldada spiritualistiks ega vingerdanud liialt. Mõistes spiritualismi laiemas tähenduses, oli ta oma rolliga rahul.

Kirjas Nadezdale selgitas ta olevat "muistse aleksandria suuna spiritualist" ja mitte spiritualist uueaja ameerikalikus mõttes.

Ja lõpuks Vermontist tagasi pöördunud kolonel Olcottiga pidi Helena ettevaatlikult rääkima.

Nähtuste mõjul oli kolonel veendunud hinge surematuses ja oli väga innukas spiritualist.

Kuid tal oli uuriv, kahtlev, filosoofiline meel ning ta tundis sageli spiritualistlikes nähtustes või vähemalt nende seletuses olevat

midagi väära.

Olcott oli juba peaaegu valmis tõelise okultismi seemne vastuvõtmiseks, praegusel hetkel oli ta aga veel liialt samastunud spiritualistliku liikumisega.

Ta oli kuulekas ja kindel ning ta hakkas kahtlema oma võimete kasutamises meistri teenimiseks ja nende eesmärkide toetamiseks.

Helena hakkas Olcotti sihikindlalt arendama ja kujundama, esitades talle tahte abil saavutatavaid nähtusi ilma hämarate ruumide, transiseisundisse vaibunud meediumite ja teiste spiritistlike vahenditeta.

Samal ajal hakkasid Vennaskonna Egiptuse Loozi meistrid Olcottile kirju kirjutama.

Nad juhtisid teda peenetundeliselt, avaldades survet oma teadvuse jõul, juhitava telepaatia ja selgeltnägemisega ning sageli toimetasid oma kirjad talle maagiliste vahenditega.


Helenale tundus, et meistrid kavatsesid ka Gerry Browni lehte "Spiritualist Scientist" ära kasutada.

Erinevalt teistest spiritualistlikest väljaannetest, mis avaldasid sensatsioonilisi lugusid, oli sellel tõsisem ja teaduslikum suund. Vahest võiks sellest kujuneda nähtuste tõelist olemust seletav esoteerilise filosoofia levitamise vahend.

Selle eesmärgi saavutamise nimelt töötas Helena usinalt.

Ta kirjutas ajalehele palju artikleid ja püüdis saada intelligentseid spiritualistidest tuttavaid sedasama tegema.

Kuid Grown osutus ehtsaks spiritualistiks, keda polnud kerge kallutada omaksvõetud seisukohtadelt.

Peale nende murede oli Helenal ka isiklik probleem.

Eddy farmiga seostuv kuulsus oli toonud tema ellu grusiinlase Bestanelly-nimelise mehe, kes tegutses äri alal.

Mees selgitas olevat sügavalt armunud Helenasse ja tegi ettepaneku abiellumiseks.

Alul mõte hämmastas Helenat, sest kuigi ta oli alles 43-aastane, pidas ta end "jõehobu naiseks".

Otsekoheselt ütles ta mehele, et too ajab jama, aga kuna mees oli oma tahtmises visa, vihastas Helena.

Mees ähvardas sooritada enesetapu, kui Helena ei nõustu talle naiseks tulema.

Ta tahtvat vaid hoolitseda ja kaitsta Helenat kõigis tema raskustes, seletas mees.

Tema armastus seisnevat Helena intellektuaalsete annete ebaisekas imetluses ja ta ei tahtvat midagi vastuteeneks.

Ta ei nõuaks abielulisi õigusi, Helena võib säilitada oma endise nime ja teha, mida tahab.

Ta ei oleks takistuseks ega esita mingeid nõudmisi.

Lõpuks Helena vastupanu varises. Vahest lootis ta majanduslikku sõltumatust, mida abielu võinuks kaasa tuua.

Siis saaks ta täielikult oma saadikutööle keskenduda. Ajakirjadele saadetavatest artiklitest ei elanud ta ära.

Tal võis olla abiellumiseks ka teisi, okultseid põhjusi.

Olcottile ütles ta, et on karmasidemetes grusiinlasega ja liit olnud talle karistuseks "vaimset arengut takistava hullu uhkuse ja

võitlushimu eest".

1875. aastal teostus Helena abielu. Ta oli kuulnud, et ta endine mees, Nikofor Blavatsky on surnud.

Nii see aga tegelikult polnud.

Kolonel Olcott, kuigi oli Philadelphias, ei viibinud laulatusel.

Tema meelest oleks abielu sõlmimine pidanud toimuma aprillinaljana, kui üldse.

Peagi pärast pulmi läks Helena Riverheadi, kus oli käsil tema kohtuasi.

(Helena oli paigutanud ühte firmasse päranduseks saadud rahasid, aga tema äripartner proua Gerebko käitus petisena ja Helena

ei saanud ilma kohtuta oma investeeringut tagasi.)

Helana advokaat William Ivins ja üks tõlgiks olev juuratudeng (osa tunnistajatest rääkis prantsuse keelt) osutusid tohutult

huvitunuks gnostitsismist, kabalast, alkeemiast, neoplatonismist ja muudest taolistest asjadest.

Ebameeldiva raekoja seinte vahel toimus palju fantaasiaid õhutavaid vestlusi.

Ivinsist sai Helena Blavatsky austaja ja sõber kogu eluks.

Tema abil kohtus Helena paljude terava mõistusega juristidega, kellest sai kuulekaid abilisi oma töös.

Enne kohust töötati tõestusmaterjal läbi ja Helena abilised andsid nõu, millele tuleks asetada rõhku.

Kuid nad kohkusid, kuuldes, et kohtus rääkis Helena hoopis midagi muud kui oldi kokku leppinud. Nad kartsid kindlat kaotust.

Kui nad Helenale sellest hiljem rääkisid, vastas Helena, et teda oli õhutanud tema kõrval seisev, teistele nähtamatu isik.

Seda isikut nimetas ta John Kingiks. Advokaadid pidasid John Kingi Helena koduhaldjaks.

Kohus lükkas asja edasi. Helena lahkus Riverheadist, aga oli kirja teel kontaktis oma advokaadiga.

Mõni aeg enne kohtuasja lõpetamist kirjutas ta Ivinsile põhjendustest, millega ta võidaks selle.

Ja tõepoolest, kui kohus kuulutas asja lõpetatuks, mainiti just neid asju, mida Helena oli ette näinud. Helena sai 1146 dollarit ja kohtukulud.

Helena teine abielu (mis tegelikult polnud seaduslik) kestis vähem kui neli kuud.

Tema mees ei suutnud pidada antud lubadust platoonilisest suhtest, Helenal ei olnud aga mingit kavatsust elada tavapärast abielu.

Tema loomus võitles selle vastu ning tema töö seisukohalt oli see võimatu.

Juuli lõpus oli Helena taas New Yorgis, elades Irwing Place 46. Korteri oli Olcott talle hankinud.

Neil kahel oli palju koos sooritatavaid töid.

Kuigi Olcott oli veel innukalt tegev spiritualistlikus liikumises, abistas Helena teda meediumiuuringutes.

See oli Helena meelest õigustatud, kuna ta tahtis kindlalt nähtuste ehtust tõestada.

Ta ei olnud võidelnud niivõrd spiritualismi vastu kui kahtlejate, küünikute ja ülbete teadlaste vastu.

Tööle tuli kasuks see, et kolnel Olcott oli lahutatud. Päris vaba peresuhetest ta küll polnud, sest pidi kasvatama kahte poega.

Ta töötas agaralt toimetuses Beek Streetil ja kirjutas artikleid, põhiliselt psüühilistel teemadel.

Tema raamat "Inimesi teisest maailmast" avaldati 1983. a. märtsis.

Psüühilisi uurimusi juhtivates ringkondades ja mõnede tähelepanuväärsete teadlaste nagu inglase Alfred Russell Wallace ning vene filosoofi ja kirjaniku Aleksander N. Aksakovi poolt leidis raamat soodsa vastuvõtu.

Viimane kirjutas Olcottile ja küsis, kas ta võiks proua Blavatsky abil hankida hea ja usaldusväärse meediumi, kes oleks nõus reisima Venemaale ja nõustuks osalema ülikooli professorite ja teadlaste sooritatavates uurimustes.

Olcott ja Helena lubasid proovida.

Peale selle, et Helena õpetas Olcottile kõrgemat okultismi - ülesanne, milles ta tunnistas oma võimetust, kuigi meistrid olid selle talle andnud - oli tal palju kiireid kirjalikke ja muid töid.

Päeval kirjutas ta artikleid Ameerika ajakirjadele ja tõlkis vene väljaannetele.

Õhtuti tuli tema juurde külalisi teda kuulama. Avaliku õpetamiseoskus ei olnud tal küll hea, see oli põhiliselt Olcotti ülesanne. Vabavestlustes oli ta aga suurepärane.

Vürstinna Helene Rakovitš kirjutab: "Tema vestluskunsti veetlus oli vastupandamatu.

Ülevoolava innustusega liitus originaalne huumor, mis erines täielikult anglo-saksi teesklusest."


Paljud vaimse töö tegijad tulid tema vestlusõhtutele, mõned kolonel Olcotti, teised aga Williams Ivinsi või juhtivate spiritualistide tõttu.

Helena Blavatsky vestlusõhtutel räägiti igasugustest asjadest ja ideedest, mis sageli olid seotud tema reiside ja seiklustega. Sügavaid okultseid ideid esitas ta pisitasa ja kaalutletult.

Mõned võtsid ta mõtted omaks, mõned mitte, aga kõik pidasid teda huvitavaks. Ta oli kui värske tuulepuhang Ameerika puritaanlikus raskes õhustikus.

Mõnikord võis ta esitada paranormaalseid nähtusi, nagu näiteks mängides "astraalkelli".

Mõned ütlesid, et ta on selles kasutanud Pou Dhi-nimelist haldjat.

Kuid kasutas ta siis milliseid elementaale tahes, tema esitatud nähtused olid alati ilusad ja täielikult tahte kontrolli all.

Tegelikkuses, väliste sündmuste varjus innustati ja testiti inimesi - Olcott kaasa arvatud - ning valiti tulevaseks suureks

sündmuseks, mis tähendas ametlikku algust sellele tööle, milleks Helenat nii kaua koolitatud oli.

Suurde raamatusse, millesse Helena kleepis ajaleheväljalõikeid, on ta talletanud Vennaskonnalt saadud uued juhised: Indiast saadud juhised määravad "looma filosoofilise-religioosse ühingu ja valima sellele nime - valima ka Olcotti."

See tähendas, et okultismi avalik õpetamine pidi algama. See tähendas ka sõda spiritistidega, kellest paljud olid küll head inimesed, nagu professor Corson, kindral Lippit, Epes Sargent, Anrew Jackson Davis ja Robert Dale Owen,olles tema lähedased sõbrad.

Ühel õhtul oli Helena kodus koos 17 inimest. Sel korral ei olnud Helena keskpunktis, vaid inimesed olid tulnud kuulama Georg Felti, kes oli insener ja geomeetrik.


Esitades hulga valitud jooniseid, käsitles Felt küsimust kadunud relatiivsusseadusest, mis oli antiikmaailmale tulnud.

Seda oli kasutatud juba antiikmeistriteoste loomisel, arhitektuuris ja kunstis. Felt väitis, et on leidnud kadunud seaduse Egiptuse templihieroglüüfide abil.

Ta lisas, et on teinud tähelepaneku, et Egiptuse preestrid on olnud elementaalide esilemanamise ja ärakasutamise maagia meistrid. Oma teaduse mudeleid olid nad üles märkinud hieroglüüfidega.

Ta oli neid katsetanud ja leidnud need kasutuskõlblikeks, väitis ta.

Kuulajate hulgas oli ka kabalist, dr. Seth Pancoast, kes küsis ettekandjalt: "Kas te saate praktikas tõestada oma teadmisi okultsetest teadustest?"

"Võin esile kutsuda sadu varje, inimesi meenutavaid kujusid. Aga ei ole suutnud leida neis mingit mõistatuslikkust," vastas Felt.

"Kas teie esilemanamise kunst on tõestatav," küsis keegi.

"Jah, võin esitleda looduse vaime, aga see nõuab aega ja tervet loengute seeriat."

"Kas ka meie võime seda õppida ja ise katsetada?"

"Jah, mõned teist. Kõik sõltub inimese okultsest arengust."

Nüüd tekkis idee Olcotti ja Helena Blavatsky mõttes. Nad olid telepaatilises kontaktis, tausttoeks adeptide suured jõud.

William Quan Judge koostas kirja, milles tehti ettepanek luua okultismi uurimisele pühenduv ühing.

Kolonel Evert luges kirja kuulajatele ette ja ettepanek sai innuka toetuse.

Lõpuks otsustati, et kõik kogunevad järgmisel õhtul arutlema ja otsustama loodava ühingu tegevuse üle. Felti tehtud esinemisettepanek võeti vastu ja tema vaevanägemist otsustati tasustada.

Koosolek peeti järgmisel õhtul, viis päeva hiljem peeti teine koosolek ja veel järgmine oktoobri keskel.

Neil kogunemistel otsustati luua ühing, presidendiks Henry Steel Olcott ja asepresidendiks dr. Seth Pancoast ja Georg Felt, raamatupidajaks Henry J. Newton, teaduslikuks sekretäriks Helena Blavatsky ja sekretäriks John Storer Cobb, inglise jurist ja õigusteaduste doktor.

Ühingu juristiks sai William Quan Judge.

Pika vestluse järel leidis Charles Southeran, kirjanik, roosiristlane ja kõrge astme vabamüürlane, ühingule nime. Asutav koosolek otsustati pidada 7. 11. 1875.

Ent enne seda tähtsat päeva otsustas Helena, teades, mida ühingu asutamine tema sõpradele, spiritualistidele, tähendas, sooritada reisi Ithacasse New Yorgi osariigis.

Seal veedaks ta mõne aja professor Hiram Corsoni, ühe juhtiva spiritualisti juures.

Helena oli olnud professoriga kirjavahetuses ja too oli kutsunud teda oma kodu külastama. Corsonil oli palju mõjujõudu Cornelli ülikoolis, kus ta oli inglise kirjanduse professor. Ta oli tohutult huvitatud vaim-ilmingutest.

Ka tema prantslannast abikaasa oli neist asjust huvitatud.

Vahest saaks Helena neist endale liitlase mitte ainult sõjas materialismi vastu, vaid ka psüühiliste nähtuste sügavama mõistmise levitamises.

Niisiis läks Helena 300-miili pikkusele reisile Ithacasse. Corsoni 2-korruselisse majja saabus ta 17. septembril.


Külaskäik ei osutunud eriti edukaks. Professor kirjutas sellest oma pojale: "Ootasin, et oleksime pidanud seansse vaimude väljakutsumiseks, aga tema (H.P.B.) keeldus otsustavalt kõigest sellisest.

Ta on suur vene karu." Teises kirjas kirjutab professor: "Kunagi pole ma näinud nii otsustavat olendit.

Sihikindlat oma eesmärkides ja püüdlustes, tegemata välja millestki oma ümbruses. Taevas võib alla kukkuda, tema läheks ikka oma teed."

Professor Corsoni juures külas olles alustas Helena juba oma esimese suurteose "Isis Unveiled" kirjutamist. Sageli kirjutas ta hommikust õhtuni, süües vahepeal vaid õhtust ja tehes suitsu.

Ja kuigi ta ei lahutanud professori meelt spiritualistlike istungitega, näitas ta talle, kuidas teadliku tahte abil sooritada nähtusi, nagu koputusi jms. Mõned neist olid üsna hämmastusväärsed.

Kord valmistas ta professori surnud tütre portree. Kui proua Corson seda nägi, puhkes ta nutma, hüüatades: "See on kuradi kätetöö!" ja viskas pildi tulle.

Ühel teisel korral oli proua siiski rohkem rahul. Eugene Corson, kes hiljem avaldas H. P. B. tema isale ja emale saadetud kirjad, kirjeldab seda järgmiselt:

"Ööseks ennustati pakast ja emal oli mure, kuidas saada vastistutatud taimed verandalt sisse, H. P. B. ütles, et ta ei peaks nii palju muretsema. John toob need kindlasti sisse,

Mindigi magama, taimede peale enam mõtlemata.

Hommikul märkasid kõik, et taimed olid verandalt sisse toodud ja täiesti korras."

Igaüks, kes sel ajal tundis Helenat, tundis ka John Kingi, nähtamatut, kes alati tundis olevat Helena läheduses ja tema

kuuldekaugusel. John väitis selle olevat Sir Henry Morgani, kuulsa 17. sajandi mereröövli eksleva vaimu.

Mingil põhjusel oli temast saanud Helena Blavatsky teenija ja koduhaldjas. Helena oli kirjutanud temast mitu huvitavat anekdooti. John näis mõnikord toimivat ka adeptide teadete vahendajana.


Kes John King ka poleks olnud, ei viibinud ta kogu aeg Ameerikas.

Ta oli hästi tuntud paljudele psüühiliste uuringute juhtisikutele ka Euroopas. Professor Butleroff, kuulus vene keemik, ning A. N.

Aksakov, kes kirjeldasid seansse Londonis 1875. aasta kevadel, kinnitasid, et mr. Crookes (hiljem Sir William Crookes) on

väitnud, et John King oli esinenud tema enda majas.

Veerandsada aastat hiljem kirjutas Arthur J. C. Fletchner Sir Oliver Lodgele, kirjeldades nähtut ühel seansil: "... spiraalse kujuga

pilverünk... sai vähehaaval täismõõdulise mehe kuju.

Mehel oli pikk, must habe, kõrge laup ja suursugune välimus... Ta tuli otse meie lauda ja istus minu vastu.

Ta tervitas meid kõiki väga sõbralikult ja hetke pärast esitles end, öeldes oma nimeks John King."

Kirjeldus meenutab paljus seda John Kingi, kes maalis oma portree kindral Lippitile Ameerikas 1870-ndatel aastatel.

Hiljem anti portree Teosoofia Ühingule ja tänaselgi päeval ripub see - justkui äsja maalitud - Ühingu rahvusvahelise peamaja seinal Adyaris, Indias.

Veel viimastelgi aastatel on täiesti märgatav psühhodünaamiline olend ilmunud psüühilistele uurimisringkondadele Euroopas ja öelnud oma nimeks John King.

Mõned teoreetikud arvavad, et arvukad eri indiviidid (surnute või elavate inimeste kummitused või muusugused olendid) on H.P.B. ajal ja hiljemgi kasutanud sama nime.

Ja kõigil neil on olnud võime ilmsiks tuua tugevaid, sageli hinge kinnipanevaid psüühilisi nähtusi seansiruumis. Helenale tõi John King samasuguseid nähtusi mis oludes tahes.


Helena veetis Corsonide juures peaaegu neli nädalat.

Tema lahkumise järel kirjutas professor oma pojale: "Madame Blavatsky on lahkunud. Kuigi tema siinviibimise ajal juhtus mitmeid ebameeldivaid asju, nautisime me siiski tema külaskäiku väga.

Ta on tähelepanuväärne naine... Bearsley tegi temast mõned suurepärased fotod."

Helena jaoks oli aga tähtsaks küsimuseks, kas tal on õnnestunud külvata idanemisvõimelisi seemneid.

Kas professorist võiks saada aitaja Suures Töös? Aeg näitab.

Oktoobri keskel on Helena taas New Yorgis. Siis peeti kolmas Ühingu asutamist ettevalmistav koosolek. Sel korral oli see dünaamilise spiritualistliku lektori Emma Hardings-Britteni juures.

Helena arvates mees, kelle adeptid olid tema partneriks välja valinud, kolonel Olcott, täiendas teda ennast.

Too oli arukas organiseerija ja tal oli teadmisi seaduseasjadest. Üleüldse oli ta tugev kõiges, kus Helena oli abitu.

Ta liikus hästi edasi ka oma uutes õpingutes, hakates mõistma okultismi põhimõtteid.

Teda oli Meister Morya, Helena enda guru, tunnistanud tsheelaks.

Olcott teadis juba piisavalt, pidamaks Ühingu asutamiskõne kuulajaile Mott Memorial Hall'is, Madison Avenuel, 17. novembril 1875.

Sel tähtsal õhtul istus Helena publiku hulgas, jälgides inimeste nägusid ja nende reaktsioone, nii et ei jõudnud peaaegu üldse tähelepanu pöörata oma õpilase Olcotti sõnadele.

Laiemalt võttes ei olnud publik Ühingu loomisest huvitatud. Rünnakud ja kriitika tulid põhiliselt spiritistide poolt.

Isegi professor Corson, keda Helena oli soovinud õpilaseks, kritiseeris Olcotti sõnavõttu.

Helena ei imestanud selle üle, et spiritistidele ei meeldinud uued mõtted ja et nood ei toetanud neid.

Moodne teadus oli võtnud neilt usu surmajärgsesse ellu ja selle olid nad leidnud spiritismist.

Nüüd võisid nad kogeda sidet surnutega praktikas - nii nad ju uskusid.

Ja nüüd hakkavad Blavatsky ja Teosoofia Ühing õpetama, et see, millesse nad olid uskunud kui tõesse, on üksnes pettus.

Et kujud, hääled ja märgid ei tulegi nende surnud omastelt, armsatelt, vaid elementaalidelt, astraalolenditelt ja kestadelt - teise tasandi hingetutelt asukatelt, kes tahtsid inimestega mängida.

Ja tõepoolest, miks ei peaks astraaltasandeil olema kesti, kui neid on füüsiliselgi tasandil, vähemalt tänapäeval!

Kui neid selle filosoofia järgi ei petetud meediumide poolt, siis petsid neid vaimud Seda ei võinud nad tunnistada.

Möödus kuid. Olcott pidas avalikke loenguid ja Helena jätkas vestlusõhtute korraldamist.

Nad kirjutasid ajakirjadele artikleid, püüdes kaitsta Teosoofia Ühingut, mis hakkas murenema nende silme all.

Feltile suunatud ootused jäid tulemusteta, Ta osutus kapriisseks, ebausaldatavaks ja kalliks. Helena uskus, et too püüab oma lubadust pidada, kuid Olcott ütles, et Felt "ei suudaks esitada loodusvaimu sabagi".

Felt ise väitis, et kui ta alustas protsessi, mille eesmärgiks oli ilmsiks tuua elementaalide vaime, levis vaatajatesse selline hirmutunne, et Helena Blavatsky oli tal käskinud lõpetada ning rääkida millestki muust.