Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Helena Petrovna Blavatsky elulugu - 9

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Theosophy-13.jpg
Nunnad-pyssidega.jpg
Nunn.jpg
Theosophy-0.jpg
Meditation-tnts.jpg
Theosophy-chakras-1696.jpg
Bangkok-wat-arun-.jpg
Surya.jpg
Upa-vedas.jpg
Rama all.jpg
Bardo eities mandala.jpg
The hall of celestial purity.gif


Oma sõnade järgi oli ta suutnud veenda mõningaid, aga mitte kõiki Ühingu liikmeid.

Igal juhul katkestati Felti esinemised ja nii lakkas ka see mõte, milleks Ühing algselt oli loodud.

Helena teadis siiski, et imed ja maagia ei olnud ühingu lõppeesmärgiks ja ka Olcott hakkas mõistma laiemat ülesannet,

Mõned Ühingu liikmed aga arvasid, et ühing sureb ja lahkusid sellest.


Juhtivad spiritualistid igatsesid küll rahuldavat filosoofiat seansiruumide nähtuste põhjendamiseks, aga vähesed neist suutsid omaks võtta ja seedida õpetusi, mida Helena Blavatsky sellest esitas.

Paljud siiski uskusid, nagu näiteks Andrew Jackson Davis, et nähtamatutel tasanditel võis olla teisigi olendeid kui surnud inimesed.

Davisele olid tuttavad ilged, pahatahtlikud moraalitud kuradid, kes mõnikord tegid oma kohaloleku tuntavaks. Helena järgi said Gnoomid ja Sülfid (astraalolendid) kergesti ülevõimu, kui meedium polnud (vaimselt) puhas.

Ameerika spiritualistid olid Helena õpetusele vastu, et praktiliselt kõik seanssidel olnud olendid, kes esinevad seansist osavõtjate surnud sõprade ja sugulastena, on petturid.

Ainult enesetapu sooritanud, õnnetusohvrid ja teised enneaegselt surnud võivat mõnda aega maa piires veeta,

Nad ei pidanud õigeks Helena väidet, et hingede meelitamine seanssidele aheldab nad pikaks ajaks maa piiresse, pidurdades nende ülespoole suunduvat arengut.

Ka Helena karm tõdemus, et spiritism Ameerikas on teadvustamata nõidus ja nekromaania (ennustamine surnute

esilemanamisega) ja et see viivitab seansil osalejate vaimset arengut ja viib sageli moraalitusse ja alandavatesse sidemetesse, ärritas neid.

Tõepoolest, mõned ebameeldivad jooned, nagu näiteks "ingelabielunaised ja -abielumehed" (deemoniarmastajad) hakkasid pead tõstma spiritualistlikes ringkondades.

Helena vaenlased andsid hoope igast kandist ja mitte ainult filosoofilistes küsimustes, vaid kõiksugu laimuga, nimetades teda "moraalituks naiseks, kellel on olnud hulgaliselt armukesi".

Kas oli Helenal tarvis rünnata spiritualismi nii otsustavalt kui ta tegi, hankides selliselt endale palju vaenlasi selle pooldajate seast?

Mõned autorid ütlevad, et poleks arvanud teda liialdatud rõhutavat mõningaid asju ning näitavat taktitust ja kriitikavõimetust.

Palju hiljem kirjutas A. P. Sinnett: "Õnnetuseks juhtus, et Madame Blavatsky spiritualismi tembeldamine pettuseks ja kahjulikuks, peletas eemale palju inimesi, kes muidu oleksid olnud Teosoofia Ühingu innukad toetajad.

Kõik hilisemad okultismi õpilased teavad nüüd, et astraaltasand mängib palju tähtsamat osa paljude ärapöördunud inimeste tulevases elus kui vana, eksiteele viiv "kestateooria" meid oletama pani."

Kas oli Sinnettil piisavalt okultseid teadmisi niimoodi väites?

Selles võidakse kahelda, kuigi ta oli osutanud ka peaaegu korvamatuid teeneid Teosoofia Ühingule. Sinnett ja Hume väitsid, et

nad tundsid maailma paremini kui adeptid ja püüdsid adeptidele õpetada, mida nood peaksid tegema, et muuta teosoofiline liikumine edukaks.

Üks nende hulgast, kes ei tahtnud tunnistada Helena antispiritualistlikke käsitlusi, oli "Spiritual Scientist"-i toimetaja E. Gerry Brown.

Nii ei saanud väljaandest teosoofia levitamise vahendit ja 1877. aastal lakkas see ilmumast.

Enne seda oli Helena siiski saanud juba tõeliseks kirjanikuks.

Tema kirjutisi avaldati iga päev ajalehtedes. "Spiritual Scientist"-is ja teistes spetsiaalsetes väljaannetes.

Helena kirjutas Aksakovile, et tema artikleid avaldati massiväljaannetes ja müüdi tuhandete kaupa, kümme senti tükk.

Ka vene ajakirjandusse saatis ta tõlgetele lisaks kirjutisi, mis käsitlesid väga paljusid alasid, nagu näiteks uusi avastusi, enesetappe, kuritegusid jne.

1876. aastast alates oli tema põhitööks siiski raamat, mille alustamist ja kirjutamist oli juba üritanud.

Raamat, mis avaks aknad salajasse maailma ja mis asetaks tugeva vundamendi Teosoofilisele liikumisele.

Teose "Vana päeviku lehti" esimeses osas kirjeldab kolonel Olcott isikuid, kes võtsid osa raamatu "Isis Unveiled" kirjutamisest,

nende isikupära, käekirja ja stiili.

Kuna kasutati Helena Blavatsky psühhofüüsilist tööriista, oli käekiri muidugi tema pitseriga, aga käekirjas oli nii piisavalt erinevusi, et Olcott võis juba esimese pilguga aru saada, milline isik kunagi oli kirjutanud.

Kõik isikud, välja arvatud üks, olid elavad inimesed, kes ajutiselt olid jätnud maha oma füüsilise keha. Üks kirjutamises osalev isik oli vana, ajaloost tuntud platonist, väitis Olcott.

Kus siis Helena ise oli, kui teised vallutasid tema füüsilise keha?

"Oleksin olnud nagu unes või milleski selletaolises poolteadvuseta olekus - mitte oma kehas, vaid kusagil selle lähedal, ainult niit hoidmas mind sellega kontaktis.

Aegajalt siiski kuulsin ja nägin kõike päris selgelt. Olin täiesti teadlik, mida mu keha või selle uus valitseja ütles või tegi."

Siis kui adeptid tema kaudu ei kirjutanud, aitasid nad sageli teda mitmel imelisel moel.

"Noh, Vera," ütles Helena oma kirjas õele, "kirjutan Isist, või õigemini ei kirjuta, vaid kopeerin ja joonistan seda, mida nad isiklikult mulle näitavad.

Tõepoolest, mõnikord tundub mulle, et see muistne ilu-jumalanna ise viib mind läbi nende mineviku maade, mida ma pean

kirjeldama. Istun, silmad lahti, näen ja kuulen kõike, mis mu ümber toimub, kuid samal ajal näen ja kuulen ka kõike seda, mida

kirjutan.

Julgen vaevalt hingata, kardan teha väiksematki liigutust, et sõnade moodustamine ei häiruks... Tasapisi, sajand sajandi järel, pilt pildi järel, läheneb mulle kaugusest vaateväli kui maagiline panoraam..."

Kui Helenal oli tarvis tsitaati mõnest vanast, haruldasest raamatust, ilmus see tema ette astraalvalguses ja ta sai sealt maha kirjutada.

Raamatut toimetades märkas Henry, et mõnikord kasutas Helena jutumärke, teine kord oli ta aga üsna hooletu selles suhtes

olnud.

Tal ei olnud aega hoolikalt lugeda kõiki peatükke ja mitmed isikud aitasid teda selle töös.

Ilmselt oligi see põhjuseks, miks raamatus on tsitaate teistest teostest ilma selle ära mainimiseta või tsitaati osutavate märkideta.

Sellest kriitikast kirjutab Beatrice Hastings. "Uurides Colemani koostatud loetelu "plagiaatidest", võisin märgata, et 35 autorist oli

H.P.B. ära märkinud 26 nimed "Isis Unveiled" tekstis. Mõistes, et tema eesmärgiks oli koguda autoriteete oma toeks, jõudsin

järeldusele, et ta ei teadnud loetud materjali algupära, oli võibolla teinud ülestähendusi, ära märkimata autorit või lihtsalt

mäletanud lõiku ja kirjutanud selle üles alateadvusest või võimalik, et lugenud seda ka astraalvalgusest."

Vaevalt keegi teab, kui palju Helena oma raamatutest ise kirjutas ja kui suur abi oli tema kaudu töötanud adeptide osa. Helena vihkas mõtet, et teda peetakse meediumiks (ta ei austanud eriti enamust kohatud meediume).

Okultsed autorid näitavadki, et ta erines tavalisest spiritistlikust meediumist näiteks selle poolest, et ta oli spirituaalselt välja õpetatud vahendustegevuseks adeptide vahel.

Kunagi ei kaotanud ta tavateadvust vahendajana toimides, vaid, nagu ta ise ütles - "suudan mäletada kõike nii hästi, et võin seda hiljem ka korrata."

Tõsi on, et mõned meediumis säilitavad personaalse teadvuse, kui teine olend nende kaudu töötab.

Nii näiteks oli proua Curran, ameerika kduperenaine, täiesti teadlik kui "Patience Worth" tema kaudu kirjutas kriitikute poolt

kõrgelt hinnatud ajalolisi romaane.

Kuid ta ei tundnud "Patience Worthi" nii nagu H.P.B. tundis füüsilises kehas elavat adepti.

H. P. B. ja tavalise meediumi vahel tundubki olevat küsimus kõige enam taseme erinevusest. H.P.B. elas okultselt suhteliselt puhast elu. Ta oli eriti arukas ja andekas.

Ta ei astunud adeptidele vastu, vaid tema püüdluseks oli alati neid teenida.

Sündides oli ta saanud soodsa miljöö ning oli juba kogenud hing.

Nii ei olnud aga tavalise meediumi olukord, kelle karma tõenäoliselt ei võimaldanud sidet kõrgemate olenditega.

"Isis Unveiled" raamatu valmimine võttis aega kaks aastat. See esitati 19. sajandi publikule võtmena nii uute kui ka muistsete teaduste müsteeriumidesse.

"Esoteeriline õpetus esitab budismi, brahmanismi ja tagakiusatud Kabbala kombel, et lõputu ja tundmatu vaim voolab igavikus ja on reeglipäraselt ja harmooniliselt kord aktiivne, kord passiivne.

Manu poeetiliste sõnadega nimetatakse neid perioode Brahma päevadeks ja öödeks.

Mõiste igavesest vaimust, mille osa on ka inimese vaim, on esoteerilise õpetuse kõvaks pähkliks.

Helena Blavatsky esitab seda Isises ja arendab edasi oma hilisemas teoses "Saladoktriin".

Enamus ajalehti võtsid "Isis Unveiled"-i ja selle julged mõtted heatahtlikult vastu, mõned aga süüdistaid teda "transtsendentaalsete meeletuste levitamises".

Esimese trüki tuhat eksemplari müüdi läbi üheksa päevaga ja H.P.B. elu ajal ilmus sellest 14 trükki (hiljem lisandus neile veel lisatrükke).

"Isis Unveiled"-i teenena hakkasid teosoofilised käsitlused tungima inimete teadvusse ja liikumine hakkas saama rahvusvahelist

kõlapinda. H.P.B. pälvis kiitvaid ja ülistavaid kirju kogu maailmast ja selle tulemusena hakati Teosoofia Ühingut teadvustama.

Viimase aasta töö Isisega toimus korteris, mis ametlikult oli Teosoofia Ühingu peakorter, mitteametlikult tunti seda aga "Lamaserina" (lamaismi klooster).

See koosnes suurest elutoast ja neljast magamistoast. Kolonel Olcott ja Helena elasid ja töötasid seal.

Need kaks ning William Quan Judge olid ainsad Teosoofia Ühingu aktiivsed liikmed Isise avaldamise ajal.

Nad olid tõeliselt aktiivsed. Olcott pidas usinalt loenguid ja Helena esines regulaarselt "kodu-õhtutel" ning kirjutas suurema osa päevast.


Ühingu regulaarsed koosolekud olid huvi puudumise tõttu lakanud.

Olcott ütles, et viimane koosolek oli olnud 15. Novembril 1876. Ameerika manner osutus liiga kuivaks maapinnaks teosoofilise taime jaoks.

Sellele järeldusele olid tulnud Meistridki, liikumise nähtamatud loojad, kes olid erinevatel viisidel Helenaga kontaktis.

Ainus lahendus oli peakorteri üleviimine Indiasse, kuhu pidid minema ka mõlemad asutajad.

Helena võttis mõtte ülekolimisest rõõmuga vastu.

Ta armastas Indiat ja oli väsinud ameeriklaste apaatsusest ja materialismist. Kuidas saada aga ka kolonel Olcotti kaasa tulema?

Olcott oli 45-aastane ja tema advokaadibüroo, mille ta oli loonus juba paarkümmend aastat tagasi, kohe pärast kodusõja lõppu, oli edukas.

Sõja eel oli ta edu saavutanud, tegutsedes erivolinikuna, uurides korruptsiooni sõjariistu hankivas firmas.

Sõja lõpus oli ta oma tõhusa tööga saavutanud kõrge maine, nii et ta valiti kolme koloneli komiteesse, mis uuris president Abraham Lincolni salamõrva.

Eriuurijana pälvis ta juhatajate polt suure tähelepanu ja tänu.

See võis olla üheks põhjuseks, et Meistrid valisid ta Helenale tööpartneriks.

Ülejäänud põhjused tulenesid kindlasti tema isikuomadustest. Ta oli organiseerimisvõimeline, ta oli väljaõppinud ajakirjanik ja andekas lektor.

Tema isiklik elu oli aga ebakindlal alusel. 1960. aastal oli ta abiellunud.

Abielu ei olnud aga õnnelik. Naine osutus kitsarinnaliseks ja puritaanlikuks.

Abielulahutuse jõustumise järel oli ta veel Olcottile saatnud pikki moraalitsevaid kirju

Nüüd pidas Olcott üleval oma eksabikaasat ja kaht õppivat poega.

Kolonel Olcotti eluviis hakkas Helenalt saadud kõrgema okultse õpetuse tõttu kiiresti muutuma.

Tema sümpaatia maiste naudingute. Võimu ja menu vastu hakkas haihtuma.

Helena oli sellega rahul, kuid ikkagi pelgas ta kiirustada Henry Olcotti jätma kõike seda ja järgima üksnes Meistrite juhiseid.

Samm-sammult näis kõik aga siiski sinnapoole arenevat.

Ühel õhtul läks jutt presiptatsioonile (võime mentaalselt projitseerida paberile pilt või kirjutis).

Harjutamise tulemusena oli Helenal selline võime ja William Quan Judge, olles ise kunstnik, oli huvitatud sellest okultsest võimest

. Nii küsis ta Helenalt: "Võid sa presipteerida mõne portree täna õhtul?" "Kelle portreed sa soovid?" küsis Helena.

"Kasvõi Tiravalla," vastas Judge hetke mõelnuna. Tiravalla oli India joogi, kellest Helena oli sageli rääkinud ja keda Meistrid kõrgelt hindasid.

Helena tõusis püsti, rebis tüki paberit, mille kolonel Olcott hetk varem oli klubist kaasa toonud.

Paberile raputas ta veidi pliiatsisütt ja hakkas siis parema käe peopesaga paberit hõõruma.

Umbes minuti pärast hakkas tema käe all paberile ilmuma soovitud portree.

Judge oli nähtust üsnagi hämmeldunud. "Le Clear, kuulus ameerika portreekunstnik, pidas portreed tehnilises mõttes

ainulaadseks, isikupäraseks, selliseks, mida ükski elav kunstnik tema arvates ei suudaks teha."

Kirjutades mõni aasta hiljem H.P.B. võimest esitada imesid, lausub Meister K.H.: "Ta oskas sooritada imesid ja tegigi neid oma

loomulike võimete abil, millega liitus paljude aastate järjekindel ettevalmistus.

Tema sooritatud nähtused on mõnikord paremad, palju tähelepanuväärsemad ja täiuslikumad kui paljude kõrgete, pühitsetud

tsheelade omad, sest tema kunstiline maitse ja puhtalt läänemaine kunstikäsitlus on palju arenenum kui nendel ja see avaldub

näiteks vahetus loomises.

Saate sellest tunnistuse kui võrdlete omavahel "tema tehtud pilti Tiravalla fakiirist ja Djual Khooli tehtud pilti minust".

Selles kirjas A. P. Sinnettile mainib Meister, et Helena lemmiklause "... ma ei suuda omal jõul midagi teha... kõik tuleb nendelt...

Vendadelt...", ei olnud tõsi.

Helena tahtis anda Meistrile kogu au kõigi oma tehtud imede eest, millest mõned, kuigi vaatajate meelest imelised, olid tegelikult tagasihoidlikud.

Nii teatab Meister, et au paljude imede eest lasub Helenal endal, mitte Meistritel.

Raamatu "Vana päeviku lehti" esimeses osas (lk. 352) kirjeldab H. S. Olcott fenomenaalset kirja kopeerimist, mis samuti kuulus H. P. B. võimete hulka: "...

Staiton Moses kirjutas talle 5-leheküljelise üsna vaieldava või vähemalt kriitilise iseloomuga kirja... Helena ütles, et me peaksime saama koopia ka sellest. Ja nii võtsin kirjutuslaua sahtlist viis sama suurt kirjapaberit ja ulatasin talle.

Ta asetas need viie kirjatüki peale ja pani siis kõik minu ees oleva kirjutuslaua sahtlisse.

Jätkasime vestlust veel mõne aja, kuni ta ütles, et arvab koopiad valmis olevat, vaadaku ma, kas on.

Avasin sahtli, võtsin paberid ja märkasin, et igal minu antud poognale oli ilmunud jäljend poognaist, millega need koos olid olnud.

Need olid nii sarnased originaaliga, et võis arvata, et on täpsed koopiad

. Olen nii arvanud kõik need 16 aastat, aga kui võtsin paberid uuesti välja, nägin, et asi päris nii just ei ole.

Kirjutis oli küll peaaegu samasugune, kuid mitte päris

. Pigem olid need kui kaks sama käekirjaga kirjutatud algupärast kirja.

Kui H.P.B.-l oleks olnud, aga tal ei olnud, aega, kõik toimus täpselt nii nagu kirjeldasin."

Helena püüdis ära kasutada kõikvõimalikud võimalused saada Henry Olcott huvituma Indiast ja juurutada temasse arusaam, et teosoofia liikumine ei too enne tulemusi, kui selle peakorter on Indiasse üle viidud.

Täiesti ootamatult avanes juhus, mis aitas teda selles plaanis.

Üks sõber oli just saabunud Indiast ja Tseilonilt ning tuli välja, et seal olles oli ta kohtunud Henry vana tuttavaga, Moolji Thackerseyga, kellele kolonel kohe kirja saatis.

Oma vastuses rääkis Moolji "suurest hinduõpetajast ja veedausu uuendajast" Swami Dayanand Saraswatist, kes oli algatanud Arya Samaij liikumise Indias.

Moolji tutvustas Olcotti Arya Samaiji Bombay osakonna juhataja Hurruchund Chintamoniga. Kirjavahetusest New Yorgi ja

Bombay vahel sai Olcott käsitluse, et Arya Samaiji ja Teosoofia Ühingu eesmärgid ja filosoofilised printsiibid on samasuunalised.

Hurrychund Chintamon tegi ettepaneku mõlema ühingu ühendamiseks ja asutajad New Yorgis pidasid seda heaks ideeks.

Niisiis liitis New Yorgi Teosoofia Ühing, mille peaaegu ainsateks liikmeteks olid Helena ja Henry, oma nimega Arya Samaiji nime.

Hiljem tuli Arya Samaiji poolt ette suuri pettumusi, aga sel hetkel toimis see mentaalse sillana Ameerika ja India vahel.

Samal ajal kui Teosoofia Ühing oli suremas New Yorgis, kasvas huvi Inglismaal.

27. juulil 1878 asutatigi Londonis Teosoofia Ühingu allosakond, presidendiks C. C. Massey. Viimane oli viibinud New Yorgi

Teosoofia Ühingu asutamiskoosolekul ja oli innukas filosoofia ja psühholoogia uurija.

Teiseks haritud teosoofia toetajaks teisel pool ookeani oli William Stanton Moses, kirjanik ja ülikooli professor.

Teosoofilised kaksikud, kelleks Helena ja Henry end nimetasid (kuna mingil ajal olid nad ainsad liikmed), olid väga rahul teosoofia vendluse aadete levitamisega Inglismaale, mis valitses tol ajal Indiat.


1878. aastal nõutas Helena Ühendriikide kodakondsust.

Tõenäoliselt arvas ta saavat Indias paremini tegutseda, omades Ühendriikide kodakondsust, kui venelane, kelle vastu briti Indias tunti umbusku.

Kolonel Olcott, kuigi suuresti armastas oma guru, Meister Moryad, ei olnud teda aga veel näinud.

Olcottil oli ainult joonistatud pilt Meistrist ja ta hoidis seda oma magamistoa seinal. Pildi oli teinud prantsuse kunstnik M. Harrisse.

Ühel õhtul, olles hiljani lugenud, nagu tal kombeks, oli Helena tukkuma jäänud ja teda äratas koputus uksele.

Kes siis nüüd veel tahab tema juurde tulla?