Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hiina aiad

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Xin 30.jpg
China20map.gif

Vastukaaluks siiditööliste vaesusele ja ebakindlusele ehitasid rikkad ametnikud oma tüüpilisi lõunaaedu. Need aiad koos elamu, tiikide, kiviktaimlate ja peenadrega hõlmasid sageli väga tillukese maaala. Suzhou aiad ühendavad elumaju ja muid ehitisi, näiteks paviljone, mis asuvad tiikide kallastel või kiviktaimlate kohal.

Suzhou vanim säilinud aed on Canglangting ehk Siniste Lainete paviljon, mis on oma nime saanud 4s ema pärinevast laulust (Kui Canglangi jõie vesi on puhas, pesen selles oma ametimütsi paelu, kui see on must, pesen oma jalgu). Seos ametnikega on ilmne, sest paljud aiad kuulusid eruametnikele. Jalgade pesemine on kodune toiming, paljud aianimed peegeldavad teatud tagasihoidlikkust ja kodusust ning tsitaatide kasutamine on tüüpiline.

Aed peab olema täiuslik kooskõla looduse ja inimkäte poolt loodu. See peaks olema looduse imitatsioon ja ta peaks täielikult kajastama looduse ilu limiteeritud ruumis. Samal ajal on ta ka looduse parandus.

Tänapäevani säilinud keiserlikud aiad Ming ja Qing dünastia aegadest olid keisriperekonnale mõeldud ajad, kus jalutati, korraldati bankette, lõbutseti ja jahiti. Nad olid tohutu suurtel aladel ja luksuslikud.

Keiserlike ja era-aedade kõrval on olemas veel kauneid kohti külastajatele, kus on mägesid ja vett ja kultuurilisi vaatamisväärsusi.

Veel on olemas nn templi parke, mis kuuluvad budistlike, taoistlike templite juurde.


Klassikalised Hiina aiad on pärit väga iidsetest aegadest. Kroonikate kohaselt sai aedade loomine alguse juba 21.sajandil ema. Kasvatati ja aretati metsikutest loomadest koduloomi kuningate rõõmuks ja jahiks alal, mida nimetati „You”ks. Shang dünastia kuningad (16-11s ema) armastasid ehitada yousse kõrgeid platvorme, et bad võiksid vaadata taevast ja avaldada austust jumalatele. Neid platvorme kutsuti Lingtai e vaimu platvormideks. Nad olid tohutu suured. Üks kroonika räägib et Zhou kuningas ehitas hirveplatvormi, mis võttis aega 7a ,et valmida. Ta oli u 1,5 km pikk ja 350m kõrgusel. See tundub veidi liialdatud, aga selge on see,et need platvormid olid suured ja uhked. Nad olid mõeldud jahipidamiseks ja vaimudega suhtlemiseks.

Kevade ja Sügise perioodi (722-481)lõpu poole tekkis palju printse ja valitseijaid, kes kõik hakkasid ehitama paleesid, aedu ja platvorme. Platvormid hakkasid kaotama tähtsust püha ja saavutamatu sümbolina. Loodususu mõjud nõrgenesid ja hakati teda hindama rohkem kooskõlana looduse ja ümbritsevaga (ka hoonetega). Inimesed enam ei kummardanud pimedalt looduse üleloomulikke jõude, vaid hindasid selle ilu.

Qin ja Han dünastia ajal ühendatud Hiina ajaloo alguses, pandi algus ka aiateadusele nagu see kestis hiljem 2000 aastat.

Et sümboliseerida suurt ühendatud maad, püüdlesid Hani ja Qin dünastia aiad taeva kujutamisele, maa ja universumi kujutamisele. Aiad katsid tohutuid alasid. Sai alguse ka traditsioon ehitada 3 saart/kivihunnikut vms, mis sümboliseerisid kolme püha mäge rahvajuttudest.

Esimesed eraaiad hakkasid tekkima meie aja alguses, kui Hiinas levis filosoofia, mis otsis rahu ja vaikust, saabus budism, hakati rääkima palju metafüüsikast ja müstilistest asjadest. Loodi aedu, kus saaks viibida rahus ja nautida loodust. Taimedeks valiti tavaliselt igihaljad männilised, nulud ja bambus. Samuti sümboliseerisid nad omanikku sirgejoonelist ja ausat iseloomu, kuna kasvasid sirgelt kõrgusesse. Samal ajal kujunes välja ja kasvas ka hiina kirjandus, luule, kalligraafia, maal, kokandus, riidedisain ja juveelid. Hilisematel aegadel inimesed rääkisidki hiina klassikalistest aedadest, kui kohtadest, kus sulandusid looduslik kaunidus poeesia, kalligraafia ja maaliga.

Pika jagunemisaja lõpetas Tang dünastia võimule tulek (618-907). Aedadest said õukonna puhkamiskohad. Keiser ja keisrinna ja teised kaaslased tulid igal aastal,et küttida, pidutseda, laulda, tantsida, mängida mänge jne. Tang dünastia keisrite seas oli eriti populaarne polo. Tang dünastia õitsev kultuur ja kunst lõid taaskord väga soodsa pinnase eraaedade arenguks – arenesid välja ka Hiina maastikuluule ja maastikumaal. Ehitati aedu erinevate vaatenurkadega, et kirjutada luulet ja maalida. Eraaiad olidanmam reeglina puhtad, värsked, lihtsad ja elegantsed, võrreldes keiserlike aedade luksusega. Tang dünastia õitsva intelligentsi aegadel pandi alus peamistele reeglitele aiaehituses. Song dünastia ajal kasvas aiaehitus hullus veelgi – aedu ehitati ka näiteks teemajade juurde ja kõrtsude juurde, et ligi meelitada külastajaid. Arenes välja stiil, mida kutsuti „teepotis”, kuna kõik oli väga miniatuurne ja iga väiksema detaili juurde sai kujutleda suurt pilti. Teepotis leidus kunstlikke mägiesid, tiike ja ojasid, kive ja lilli, kus miski alati õitses ja oli suurepäraselt kombineeritud. Song dünastia kõige kuulsamad aiad olidki Kaifengis, Luoyangis, Hangzhous ja Suzhous.

Hiina arhitektuuris üldiselt ongi suundumus lihtsuse ja väiksuse suunas. Hooned aga siiski ilmuvad tihti grupeeringutena ja vanadest dokumentidest on järeldatud,et hoovides on selline süsteem juba ammu kasutusel. Keskel asub peamine hoone, millele kummalegi poole jäävad kõrvalhooned. Aga aedade puhul see süsteem ei kehti. Samas aga aedade arhitektuur ei eksisteeri eralduses, vaid moodustab stseeni koos lähedaste mägede, vee ja taimestikuga. Mäed, vesi ja arhitektuur moodustab koosluses vaatamisväärsed kohad.

Klassikaline hiina aed peab olema nauditav vaatamiseks, seal peab saama ringi jalutada ning seal peab saama elada, kõik vaatekohad peavad olema seotud ning mugavad. Käänulised teed on vajalikud ka selleks,et silme ees pilt kogu aeg vahetuks, sirged teed on keelatud. Koridorid pakuvad kaitset päikse ja vihma eest.

Aia ehitistel peab olema 2 eesmärki – nad peavad olema vaatamiseks nauditavad ja nendest peab olema võimalik vaadet nautida. Aiad on alati täis igasuguseid tähendusi – läbi poeesia, kunsti, kalligraafia, bonsai, muusika jne.

Hiina kosmoloogilises triaadis – Taevas, Maa ja Inimene võib pidada kaljusid ja vett taevaks, ehk ka yin ja yan printsiibi esindajaks, taimi maaks ja ehitisi inimeseks. Hiina aedasid peetakse sageli mikrokosmoseks, mis hõlmab miniatuurselt kõiki universumi aspekte. Samuti hõlmavad nad nelja aastaaja tsüklit ja peaksid ideaalis pakkuma midagi, mida igal aastaajal nautida, näiteks talvel lund igihaljal männil või suvel lootoselõhna tiigil. Taimedel on sageli spetsiifilised seosed, mis ei piirud alati selgelt aastaaegadega, näiteks igihaljad puud seostuvad küll talvega, toompuuõis varakevadega, lootosed ja pojengid suvega ning tugevalõhnaline osmantus sügisega, lisaks sellele sümboliseerivad aga taimed ka konkreetseid kõlbelisi väärtusi – bambus härrasmehelikku ausust, lootos budistlikku kirgastumist, mänd, bambus ja toompuu kui „kolm talvist sõpra” vastupidavust.

Aed peab mõjuma avaramana oma tegelikest mõõtmetest, näiteks eraldiseisvate, kuid läbipõimunud piiridega.

Ming dünastiat võib pidada perioodiks, mil haritlaste aiad omandasid kõige klassikalisema kuju. (hiljem qing dünastia ajal tõid täiustamised kaasa sageli üha keerulisemad viimistlused ning sageli olid nad tuubil keerukaid ehitisi, ekstravagantseid kiviktaimlaid ja edevaid taimi ning ei täitnud enam köögiviljade kasvatamise funktsiooni).

Alandliku ametniku aed on üks lõuna hiina aedade parimaid näiteid.

Esimest korda ehitati see aed Zhengde perioodil Ming dünastia ajal 1506-1521a. Aed jaguneb kolmeks osaks, mis kokku moodustavad 4,1ha maad, mis on eraaia kohta üsna suur pindala. Aia kesk ja lääne osad on oma orginaalses väljanägemises, ida osa on aga ümber tehtud uueks aiaks. Ta ei ole küll muidugi päris sama, kuid sellegipoolest on suurepärane näide omaaegsetest hiina eraaedadest.

Aia keskosa saab tingikult nimetada peamiseks osaks, mis jaguneb põhjapoolseks veealaks ning lõunapoolseks maaalaks. Lõunapool asub enamus ehitistest ja peamised hallid ja toad, tornid ja majad. Majad omakorda jagunevad ka kolme kategooriasse Kauge õrnuse hall on keskel, mis on ehitatud vaatega veele, avatud terassiga põhjasuunas, kus avanevad kõige paremad vaated lootuslilledele.

See on üks vähestest aedadest, mille juures võib täheldada sajanditepikkuse aiamoe muutumist, sest ku iMIngi dünastia aegne kunstnik kujutas tiigi looduslikke muldkaldaid, siis Qing dünastia aegu on kaldad juba moodustatud lahtistest kivirahnudest.