Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hiina festivalid

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
China20map.gif
Dragon.jpg
Huayan.jpg
Hiina festivalid on seotud hiina kuukalendriga, mis jagunes 24ks hooajaks. See kalender küll kujunes välja veidi hiljem, kui kõik festivalid – Han dünastia ajal (206 ema – 220 maj), see jagunemine aitas formuleerida festivale, kuna oma isiklikus elus ja töös kujundasid inimesed erinevad harjumused ja tegevused, mis väljendasid nende häid soove aastaaegade ja looduslike nähtustega seonduvalt. Nende tegevuste põhjal kujunesid välja festivalid.

Suur osa hiina festivale said alguse juba Qing dünastia aegu (221-226 ema), nagu

  • Vana aasta ära saatmine ja Uue Aasta vastuvõtmine,
  • laternate festival,
  • Shangsi festival,
  • Hanshi festival,
  • draakoni paadi festival,
  • kahekordse seitsmenda festival ja kahekordse üheksanda festival.

Kuid nende levik ja väljakujunemine võttis kaua aega. Peamised traditsioonid oliod seotud primitiivse jumalakummardamisega ja seotud vanarahva uskumustega, mis olid tihtipeale värviliste legendide ja juttudena andsid festivalidele romantilise varjundi. Mingil määral on ka usk festivale mõjutanud. Mõned ajaloolised kujud liitudes kultuuri ja festivalidega said ajaloos mälestusväärseks.

Han dünastia ajaks olid peamised hiina festivalid välja kujunenud. Han dünastia aeg oli esimene kuldne aeg peale terve maa liitmist. Sel ajal oli kogu riik stabiilne poliitiliselt ja ka majanduslikult ning teadus ja tehnoloogia arenesid kiiresti. Regionaalsed traditsioonid, millel oli olnud pikk ajalugu integreerusid kultuuriliseks seguks, mis esindas Han dünastiat.

Tang dünastia (618 – 907) festivalid eemaldasid pidustustelt müstilise loori ja primitiivsed ohverdused ja uskumused ning muutsid festivalid rohkem lõbustusüritusteks. Tekkis mitmeid rahustavaid tegevusi ja lõpuks sai see kui moe asjaks. Festivalid said rõõmurohkeks nii värviliseks sündmuseks, et need olid tõepoolest rõõmsad sündmused.

Traditsionaalsed hiina festivalid on olulised hiina ajaloos ja kultuuris, kuid nad mängivad tähtsat rolli ka majanduses ja kommunikatsioonis. Pea aegu iga festival on ju kaubavahetuse ja suhtlemisega seotud. Festivalide aegu vahetasid põllumehed kaupa ja oma tooteid, õpetlased jagasid oma töid, valitsus korraldas mingi suurema ürituse, kus kinnistas oma seisu ning tõstis moraali.

Hiina festivalid on sama värvirikkad nagu hiina rahvus. Hiinas on palju väiksemaid etnilisi gruppe ning peale oluliste han hiinlaste festivalide on Hiinas 55 etnilist gruppi, kellel on oma erilised traditsioonid ja kummalised festivalid.

Alates revolutsioonist 1911aastal on Hiinas toimimas paralleelselt mitmes stiilis festivale. Ühest küljest, neli olulist festivali – Kevade Festival, Puhta Valguse Festival, Draakonipaadi festival ja Kesk-Sügise Festival – on rahva seas väga tähtsal kohal ning neid tähistatakse. Teisest küljest aga mitmeid vähemtähtsaid festivale on aastate jooksul unustatud. Noorte seas on maad võtmas välismaised tähtpäevad nagu Valentini päev ja Naljapäev, Emade päev ja Jõulud.

Kuna inimeste elutingimused järjest paranevad ja elustiilid muutuvad, siis muutuvad ka pidupäevade tähistamise kombed. Kombineerides traditsiooni ja moodi näitavad nad eripärasuste trendi. Suur hulk inimesi ei järgi enam traditsioone ning valivad tähistamiseks lihtsamaid viise. Uued asjad jõuavad inimesteni – internet ja smsid on toonud kaasa täiesti uued viisid häid soove jagada, Hiina festivalid ja hiinlaste suhtumine festivalide tähistamiseks muutuvad järjest värvlisemaks.

Laba festival

12 kuukalendri kuu 8 päev

Hiinas kuukalendri 12ndat kuud kutsutaks la kuuks, ning kaheksanda päeva festivali laba festivaliks (ba on hiina keeleas kaheksa). Laba festival on han hiinlaste traditsiooniline festival. Samuti peetakse teda kevadfestivali sissejuhatuseks.

Allikad räägivad, et laba festival pärineb iidsest hiina la-tseremooniast. Hiinlased on alati pööranud palju tähelepanu põllumajandusele. Kui saak õnnestus, siis hiinlased pidasid seda jumalate õnnistuseks, seega pidasid nad suure tseremoonia saagi tähistamiseks. Seda kutsuti la tseremooniaks. Peale tseremooniat pakkusid inimesed naabritele putru, mis oli tehtud värskelt saadud viljast. Kõik said kokku ja pidutsesid. Hiljem arenes see festival välja esivanemate mälestamise tähtpäevaks. 5ndal sajandil otsustas valitsus, et see päev – 12nda kuu 8s päev – on LABA festival.

Peale budismi jõudmist Hiinasse, kujunes välja lugu, mis põhines esivanemate pudru söömise traditsioonil ja esivanemate austamisel. Öeldi,et see oli päev, kui Buddha Sakyamunist sai Buddha. Öeldakse, et Sakyamuni praktiseeris mitmeid aastaid näljas, mis tegi temast kondikubu. Just siis kui ta otsustas nälgimisest loobuda, tuli tema juurde lamburineiu, kes pakkus talle riisi ja putru, mis taastas tema energia ja tõi ta tagasi õigele mõtteteele. Mõtlustades bodhipuu all sai temast Buddha, 12nda kuu 8ndal päeval. Et seda sündmust tähistada, hakkasid budistid tegema ohverdusi pudru ja riisiga ja kuivatatud puuviljadega samal päeval iga aasta.

Hiinlased on söönud laba putru üle tuhande aasta juba Song dünastia aegadest alates. Sellel ajal tegid nii keskvalitsused, kui kohalikud valitsused kui ka kloostrid laba putru igal laba festivalil. See traditsioon sai eriti populaarseks Qing dünastia ajal (1644-1911). Keiser, keisrinna ja printsid kinkisid laba pudru oma ametnikele ja teenijatele ja saatsid riisi ja puuvilju kloostritele. Kõik perekonnad tegid ka pudru, et austada nende esivanemaid, inimesed said kokku, et nautida sööki koos oma perega ning jagada sööki naabritega, et sellega seoses jagada ka head õnne.

Laba putru tehakse mitut sorti – traditsionaalne pudru peaks sisaldama kaheksat peamist osa ja kaheksat lisaosa. See on siis seotud baga ja peaks tooma head õnne. (ba seostatakse hiinas tavaliselt fa-ga, mis tähendab edukust).

Peamised osad olid tavaliselt punased oad, mung beans, cowpeas, türgi ubadest, oad ja broad beans, ja mingit vilja nagu näiteks riisi, saluhein, poleeritud ümmargust riisi, kleepuvat riisi, nisu, kaera, maisi. Inimesed valisid neist ise, mis neile rohkem meeldis. Lisandeid valiti tavaliselt virsikust, aprikoosist, pähklitest, kadakamarjast, tõrudest, meloni seemnetest, lootose seemnetest, pirnidest ja rosinatest.

Peamisi materjale küpsetati potis aeglasel tulel. Kui need said valmis, lisati magustusi – nagu suhkrut, roosi jm. laba pudru oli erinev ka erinevates Hiina osades. Kõige paremad neist on Pekingis.

Inimesed tavaliselt alustavad tegutsemist eelmise päeva õhtul. Pesevad riisi, puhastavad puuviljad, leotavad neid natuke valivad välja parimad ning keskööst hakatakse neid küpsetama. Sellest hetkest hoitakse pudru vaiksel tulel kuni hommikuni, millaks ta on valmis.

Kui perekond soovis järgida traditsioone väga täpselt, siis pöörasid nad erilist tähelepanu pudru värvile. Kõik tumedavärvilised oad ei tulnud kõne alla. Ainult puhastatud riis, veepähklid ja lootose seemned valitakse pudru tegemiseks. Valge puder asetati erilisse nõusse ja see ei olnud ainult maitsev vaid nägi ka hea välja. Peale selle oli ta ka hea õnne ja hea saagi näitaja. Hiinlased arvavad, et on väga sobilik süüa kogu perega koos ja süüa laba putru. Perekonnad, kes peavad festivali veel tähtsamaks, lõikavad puuviljad inimeste ja loomade kujuliseks ning kaunistavad sööki värvidega. Sellist sööki näeb küll ainult suurte kloostrite altaritel.

Kui pudru saab valmis, siis ohverdatakse teda kõigepealt jumalatele ja esivanematele. Pärast söövad sugulased ja sõbrad ja pudru tuleb majast välja saata enne keskpäeva. Lõpuks naudib kogu perekond koos. Pudru ülejääke peetakse heaks endeks ja see näitab, et ka saagist jääb tulevastel aegadel ülejääke. Kui jagada putru vaesematega, siis peetakse seda hea karma kogumiseks.

Peale laba pudru, on põhja hiinas elavatel inimestel harjumus teha laba küüslauku. Koduperenaised koorivad küüslaugu ja panevad selle veiniäädika tünnidesse. Need tünnid suletakse laba festivali ajal ning asetatakse kuhugi sooja ruumi. Kui saabub vana aasta õhtu ja perekond hakkab sööma õhtusööki, asetatakse tünn lauale. Äädikas marineeritud küüslauk võtab jadeiidi-rohelise värvi, mis on väga kaunis kontrast punase äädikaga ning toob lauale värvi.’

Eel-aasta

23s päev viimasel kuukalendri kuul

See on päev, mil inimesed ohverdavad köögijumalale. Köögi monarh, ehk köögijumal on jumalus, kes võtab enda hoida perekonna hea õnne. Öeldakse, et 23ndal päeval 23ndal kuul igal aastal raporteerib köögijumal Yuhuang Dadi-le. (Nefriit keiser, kes on taoismi ülim jumal) heast ja kurjast igas perekonnas, nii et Yuahuang Dadi saab otsustada, kas neid peaks õnnistama või karistama. Seepärast kui on aeg saata köögijumal oma teekonnale, panevad kohalikud tema kuju ette komme, vett, soojaube jm. Sööki pannakse ka tema hobusele, millega ta taevasse ratsutab.

Talle ohverdamiseks sulatavad inimesed Guadong kommi (Põhja Hiinast pärit maiustus) ja asetavad selle köögijumalale suhu. Kui tema tema suud kokku liimitakse ei saa ta rääkida teistest halba.

Inimesed järgivad traditsiooni, et mehed ei kummarda kuud ning naised ei langeta pead köögi ees. Sellepärast viivad seda rituaali läbi mehed.

Vana aasta õhtul tuleb köögijumal maale koos teiste jumalatega, et tähistada kevadfestivali, siis peetakse köögijumala tervitamise tseremooniat.

Inimesed tavaliselt alustavad maja puhastamist peale laba festivali ning see kestab kuni 23nda päevani. Maja koristamise läbi saadakse lahti halvast õnnest ja võetakse uus välimus. Iga perekond koristab hoolikalt ning teeb maja heledaks, puhtaks ja säravaks. 24s päev on „Maja puhastamise päev“ Pekingis.


Kevadfestival

Esimese kuukalendri kuu esimene päev

Igal aastal talve lõppedes tähistavad hiinlased aasta esimest suurt festivali – kevadfestivali. Seda peetakse suurimaks ja huvitavaimaks sündmuseks hiinlaste hulgas. Sellel on pikk ajalugu ja mitmeid kultuurilisi seoseid.

Kevad festival on kuukalendri aasta algus. Tavaliselt kutsutakse Guo Ni-niks

Qin dünastiale eelneval ajal tähistasid inimesed seda päeva kui põllumajandus aasta lõppu, kui ohverdamist jumalatele tänulikult õnnestumise eest. Inimesed ohverdasid näiteks tuulele ja lammastejumalale möödunud aasta eest. See oli aeg aastas, mil põllumajandustöid ei olnud nii palju.

Han dünastia ajal sai festival on lõpliku kujul. Han dünastia ajal olid inimesed oma elu suhtes optimistlikumad, kuna lõppenud oli suur sõjaaeg ja toimus positiivne areng. Tekkisid mitmed festivalid. Üleüldise ühise kalendri kasutusele võtmine – taichu kalender – stabiliseeris kalendrisüsteemi pikaks ajaks, nii et esimene päev aastas pandi paika. Tulemuseks oli see, et jumala kummardamine , ohverdamine ja pidustused, mida varem peeti erinevates kohtades erineval ajal, olid lõpuks toimumas ühel ajal. Inmesed tegid ilutulestikku, vahetasid kevadfestivali kaarte, jõid tusu veini (iidse hiina vein), olid üleval terve öö läbi ja nautisid laternavalgust.. kevadfestival arenes lõpuks välja kõige olulisemaks festivaliks Hiinas.

Uue aasta traditsioonid muutusid Tang dünastia ajal. Tang dünastia ajal oli majandusliku ja poliitilise õitsengu aeg ja samuti aeg, mil Hiinal olid tihedad suhted välismaaga. Uue aasta tavad tulid vaikselt välja oma müstilisest atmosfäärist, ennete ja kurja eemale hoidmisega. Neist kujunesid välja lõbustavad tseremoniaalsed üritused. Ilutulestik pidustuste ajal ei olnud enam vahend kurja eemale hoidmiseks, vaid lõbustamiseks. Uue aasta pidustuste keskpunktis olnud jumalakummardamise asemele tulid inimesed ise ja inimeste lõbustamine ja puhkus. Sellepärast on õige öelda, et Tang dünastia ajal said uue aasta pidustused rõõmsaks festivaliks ja õnnistatud päevaks.

Ming ja Qing dünastiatele anti need traditsioonid üle. Nende ajal kasvad tseremoniaalne ja sotsiaalne funktsioon – uue aasta pidustuste ajal käidi üksteisel külas, kõrged ametnikud jagasid oma külastustel üksteisele nimekaarte. Tavalised inimesed pöörasid tähelepanu erilisele viisakusele, tehes kingitusi ja samuti külastades teineteist. Uue aasta pidustuste juurde hakkasid kuuluma igasugu etendused, nagu lõvitants, draakonitants, teatritükid, lugude jutustamine jne. igal pool omad kombed. Sellel ajal sulandusid uue aasta traditsioonid lõplikult hiina traditsionaalse kultuuriga, saades rahvauskumustel ja traditsioonidel põhinevaks pühaks.

Inimesed, kes muidu kiirustavad, leiavad uuel aastal aega minna pere juurde. Hiinlaste jaoks lõppeb kevadfestival ära alles peale 15ndat päeva, kui peetakse laternafestivali. Inimesed alustavad kevadfestivaliks valmistamisega eelmise aasta viimase kuu 23ndal päeval.

Vana aasta õhtul ja öösel üleval olemist Shou Sui. Selle kohta räägib legend, et kunagi mäletamatutel aegadel elas sügaval metsas mäe sees imelik elukas, keda inimesed kutsusid Nianiks (Nian tähendab hiina keeles uut aastat). See oli metsik välimuselt ja kuri hingelt – ta sõi kõike väiksest putukast kuni inimeseni ja muutis oma sööki iga päev. Mistõttu inimesed tema nime kuuldes kohe värve vahetasid. Hiljem said inimesed teada, et tema söögiharjumused olid tegelikult väga regulaarsed – iga 365 päeva tagant tuli ta sööma inimesi. Ta ilmus päikeseloojangul ning läks tagasi mägedesse või metsa kukkede kiremise aegu päikesetõusul. Inimesed nägid palju vaeva, et seda täpset päeva välja arvutada ning pidasid seda ööd piinamise sõlmeks, mis on Niam Guan hiina keeles ning mõtlesid välja hulganisti asju öö üleelamiseks.

Õhtu saabudes tegi perekond õhtusöögi varakult, kustutas tule ja koristas, sulges kõik uksed kanakuutidesse jms, sulges maja esiukse ja tagumese ukse ja sõi õhtusööki majas. Kuna inimesed ei teadnud, mis peale õhtusööki juhtuma hakkab, olid kõik ootusärevuses. Kogu perekond pidi sööma ühe laua taga, et välja näidata ühtsust ja harmooniat, enne õhtusööki tuli avaldada austust esivanematele nende õnnistuse eest elada see öö üle. Peale õhtusööki ei julgenud keegi magada, koguneti kokku ja jutustati üksteise julgustamiseks lugusid.

See tava sai alguse Põhja ja Lõuna dünastiate aegu. Mitmed tolle aja õpetlased kirjutasid sellest artikleid ja poeeme. Inimesed süütasid küünlad või õlilambid, et olla terve öö üleval. Valgus pidi ära ajama kurja, haigused ja asemele tooma hea õnne uuel aastal.

Kui kell lööb 12 uue aasta öösel, söövad inimesed jiaozit (hiina pelmeenid). Vanal ajal kutsuti keskööd Zi Shi ja aastavahetusel oli see hetk, mil uus aasta tuli. Nimi jiaozi kõlab hiina keeles sellele lihtsalt sarnaselt.

Lastele meeldivad uue aasta pidustused väga, kuna nad saavad vana aasta õhtul raha. Seda kutsutakse Ya Sui rahaks (mida annavad vanemad). See on antud heade soovide sümbolina. Raha pannakse punasesse kotti ning külavanemad jagavad seda väiksematele peale õhtusööki või peale seda, kui kell on 12 saanud. Ya Sui raha hoiab eemale kurje vaime ja kindlustab head tervist uueks aastaks.

Uue aasta esimesest päevast alates hakkavad inimesed külastama oma sugulasi ja sõpru, seda nimetatakse uue aasta külaskäiguks – Bai Nian. See on kevadfestivali üks olulisi osasid, mis on seotud vanast lahti saamisega, uue vastuvõtmisega ja teistele heade soovide väljendamisega. Teisest küljest austusest vanurite vastu ja armastusest sugulaste ja sõprade vastu on see sõprussuhteid süvendav tegevus. Nendel külaskäikudel sooviti head ja õnne ja üldse kõige paremat.

Kevadfestivali ajal on veel üks traditsioon –Tie Chunlian – uue aasta kaardid. Alguses tehti neid virsikupuust Zhou dünastia aegu (1046-256 ema), need olid nelinurksed puutükid, mis rippusid igal ukse nurgal.

Üks iidne hiina müüt räägib, et on olemas vaimude maailm, kus kasvab tohutu suur virsiku puu, mis võtab enda alla 3000 li suuruse ala. Puu otsas on kuldne kukk, kes kireb igal hommikul, et tagasi kutsuda öösel eksinud vaime. Selle maailma värav jääb puust kirdesse. Värava ees seisavad valves 2 meest. Kui vaimud teevad öösel midagi julma, siis avastavad nad selle kohe ja püüavad vaimu kinni, sidudes ta kinni nööriga ning söödavad pahategijad tiigritele. Selletõttu kardavad kõik selle maailma vaimud neid kahte meest. Sellepärast lõikavad kõik tavainimesed endale virsikupuust puutükid ja riputavad need ukse ette, et kurje vaime eemal hoida. Hiljem lõigati lihtsalt ukse sisse nende kahe mehe nimed, uskudes, et ka see hoiab kurja eemal.

Song dünastia aegadel hakkasid inimesed kirjutama virsikupuu tüki peale. Esiteks see hoidis eemal kurja, teiseks väljendas see inimese häid soove, kolmandaks sai teda kasutada dekoratiivse elemendina. Neid riputati uste ja akende juurde. Kuna kõik dünastiad seda soosisid, siis on sellest saanud pika traditsiooniga populaarne tegevus.

Et soovida kogu perele õnne, pikaealisust, tervist ja rahu, on mõnedes kohtades tuntud veel selline tegelane nagu uksejumal. Öeldakse, et kaks uksejumalat ukse ees hoiavad ära kõik deemonid ja vaimud. Tavaliste inimeste jaoks on uksejumalad õigluse ja jõu märk. Iidsed hiinlased usuvad, et koledad näod on tavaliselt seotud maagiliste võimete ja ebaloomulike oskustega. Nad on üks viis vaimude ja deemonite eemale hoidmiseks. Zhong Kui, vaimude püüdja, keda kõik imetlevad on väga kummalise kuju ja koleda näoga. Seetõttu on uksejumalad alati kurjade nägude, punnitavate silmade ja metsiku välimusega, kandes erinevaid traditsioonilisi relvi, alati valmis võitlema vaimudega, kes julgevad neid välja kutsuda. Kuna tavaliselt on hiinlastel uksed kahepoolega, on ka uksejumalad alati paaris.

Ilutulestikuga mängimine on laste meelistegevus. Legend räägib, et ilutulestik ajab eemale mäevaimud ja deemonid nii et igal aastal, vana aasta õhtul kestab ilutulestiku heli kaua. Kaunid vaated on kui lisaboonus.

Kevadfestivali ajal on igal regioonil ka kindlasti veel oma kohalikud traditsioonilised etteasted – lõvitants, draakonitants, maa paadi sõudmine ja muud mängud. Mitmed maakonnad peavad templilaata, see kestab tavaliselt aasta esimesed 7 päeva. Laadal on lõvi ja draakoni tantsud, erinevad käsitöölised ja kohalikud söögid, mis meelitavad tuhandeid inimesi kohale.

Aja jooksul on ka kevadfestivali tähistamine muutunud. Näiteks on mitmed linnad keelanud ilutulestike kasutamise tuleohutuse ja õhu saastatuse tõttu, aga see ei vähenda festivali suursugusust. Vana aasta õhtul saavad perekonnad ikkagi kokku ja söövad koos õhtusööki, vaadates ja pidutsedes kuni hommikuni.

Laternafestival

Esimese kuu 15s päev

Esimese kuu 15s päev on hiina traditsioonide kohaselt Yuanxiao festival ehk Shangyuani. Kuna esimest kuud kutsutakse ja yuan kuuks, on 15s päev aasta esimene täis kuu. Xiao tähendab ööd. Seega see festival on esimese kuu öö, ehk laterna festival.

Hiinlastel on juba vanadest aegadest traditsioon imetleda laternaid. See traditsioon pärineb taoistlikust teooriast „kolme Yuani teaooria“ : Esimese kuu 15s päev on Shangyuani festival,
seitsmenda kuu 15s päev on Zhongyuan festival
ja kümnenda kuu 15 päev on Xiayuani festival.
Need kolm yuani vastutavad kolme ameti eesti taeva , maa ja inimeste eest.
Taeva ametnikule meeldivad rõõmsad asjad , seega laternaid peab süütama Shangyuani festivali aegu. Festivali tähistati juba Han dünastia aegadel. Peale sajandeid arengut tulid kasutusele üha suurem laternate valik – hakkas varieeruma värv ja kuju ja vorm, näiteks on olemas peeglisarnased laternad, fööniksilaternad, värvitud klaasiga laternad jne. et pidustustega kaasa minna süüdati peale laternatulede veel ka ilutulestikke.

Laternafestivali kohustuslikuks osaks on ka veel mõistatuste mäng. See on veider mäng hiina hieroglüüfidega. Vastus on peidetud kaunisse luuletusse või mõnda tavaütlusesse, mis pannakse laterna külge ja külastaja peab üritama seda üles leida. See on sarnane ristsõnadele. See mäng ilmub esimest korda Song dünastia aegadel. Lõuna Song dünastia pealinnas oli mitmeid inimesi, kes istusid koos ja arvasid ära laternamõistatusi. Kuna mõistatused toovad inimestele nii teadmisi kui ka rõõmu, võeti see mäng rõõmsalt vastu kõigi klasside poolt.

Kleepuvast riisist tehtud pallide söömine on samuti laternafestivali tähtis osa. Räägitakse,et see pärineb Kevade ja Sügise perioodist (770-476 ema). Riisipalle kutsutakse ka tangyuan v yuanzi , see on väike pallike, mis on tehtud kleepuvast riisist ning seal sis võib olla lisandiks mingi täidis – näiteks suhkur, oad või puuviljad – või siis mitte. Seda võidakse keeta, praadida ja aurutada, igat moodi tehes on ta maitsev. Hiinlased tahavad , et kõigel oleks hea lõpp, seega riisipallide söömine esimesel täiskuu ööl, esimest korda aastas toob endaga kaasa inimeste soovide täitumise ja rahuliku elu.

Aja möödudes lisandus festivalile üha enam ja enam tegevusi. Linnades peetakse tseremooniaid, kus esitletakse kõiki mustreid laternate peal ja maal ilutulestike.

Kevade draakoni festival

Teise kuu teine päev

Rahvajutt räägib, et teise kuu teisel päeval tõstab pead draakon, kes vastutab vihma eest. Sellest päevast alates kasvab vihmasadu, sellepärast kutsutakse seda kevade draakoni festivaliks.

Selle festivali ajal lähevad perekonnad enamus piirkondades vee äärde – kaevude või jõgede äärde. Seda tehakse varahommikul koos laternatega. Siis tullakse koju tagasi, pannakse tuled põlema ning põletatakse viirukit ja tehakse ohverdusi. Vanal ajal kutsuti seda draa koni kohale meelitamiseks.

Kõik perekonnad pidid sööma nuudleid (st draakoni pea tõstmist), praetud kooke (st draakoni sapipõie söömist. (hiinlased uskusid , et sapipõisotsustab inimese julguse. Ja maisi, et kuldsed oad õitseksid, draakon saaks naasta taevasse ja jagada vihma maale ja vili saaks hästi kasvada.

Draakoni festivali päritolu kohta käib rahva seas ringi üks populaarne lugu. Tang dünastia aegu, Wu Zeitan – kuninganna – sai võimule ning sai keisrinnaks, mis ärritas Yuhuang Dadid taevas. Ta käsutas nelja draakoni jumalat, kes vastutavad vihma eest, et vihma ei tohi sadada kolm aastat järjest. Aga draakonijumal, kes vastutas taevajõe eest, et suutnud näha inimesi maal suremas ja ta rikkus käsku ning salaja lasi ükskord vihmal sadada. Yuhuang Dadi sai nii kurjaks, et hoidis draakonijumalat mäe all kinni ning selle mäe peale asetatud tahvlile on kirjutatud:

Draakoni kuningas rikkus taevalikke seadusi lubades vihmal sadada
Ja seega peab kandma tunadete aastate karistust maa peal
kui ta soovib tagasi minna taevaliku paleesse
see juhtub ainult siis kui kuldsetest ubadest tärkavad lilled.

Et päästa heasüdamlikku draakonijumalat, läksid inimesed kuldseid ube otsima. Teise kuu teisel päeval järgmisel aastal said inimesed teada kuldsete ubade saladuse – kuna mais on kuldne uba, siis kas pole maisi avanemine justkui lill. Seega hakkasid kõik perekonnad maisi paisutama ja sättisid altarile ohverdamiseks. Draakonijumal tõstis pead ja nägi inimeste pingutusi. Teades, et inimesed üritavad teda päästa, hõikas ta välja Yuhuang Dadile – kuldsed oad on õitsemas, nii et lase mind vabaks! Yuhuang Dadil ei jäänudki muud üle, kui draakonjumal vabastada ning taevasse tagasi kutsuda. Sellest ajast saadik on inimestel kombeks sel päeval maisi paisutada.

Põhja Hiinas tähistab see mussooni algust. Kuid samuti inimeste soove heaks ilmaks ja sellega seoses paremaks saagiks.

Puhta valguse festival

Hooaja vahetumise aeg

Puhta valguse festival on traditsiooniliste hiina tähtpäevade seas üks omamoodi püha. See leiab aset 105 päeva peale talve algust, 15 päeva peale kevadist pööripäeva u 5nda aprilli paiku.

Vanasti oli selline festival nagu Hanshi pidustused. See on 1-2 päeva enne puhta valguse festivali nig seda kutsutakse ka Kulla festivaliks. See päev on ühe lojaalse riigiametniku mälestamiseks Kevad ja Sügis perioodil, kelle nimi oli Jie Zitui. Ta oli Jin riigi pädev minister, kes sisesõja puhkedes pidi koos printsiga riigist põgenema. Eksiilis viibitud 19 aasta jooksul oli ta alati printsi kõrval ning aitas teda läbi kõigi murede. Räägitakse, et suures näljas olles, oli ta isegi oma jalast tüki lõiganud, et printsi toita. Hiljem kui printsist sai kuningas, autasustas ta neid, kes teda rasketel aegadel toetasid, aga unustas ära Jie Zitui. Paljud inimesed tundsid talle kaasa ning soovitasid printsilt autasu küsida. Jie aga põlastas selliseid inimesi, kes tegutsesid autasude nimel ja solvus sedavõrd, et pakkis kohvrid ja sõitis koos oma emaga Mian mäele.

Kui prints sai sellest teada, siis oli tal nii piinlik, et ta läks koos mõnede kaaslastega mägedesse Jied otsima. Mägede künklikus ja metsa paksus ei lihtsustanud kahe inimese otsimist. Keegi tegi ettepaneku süüdata mets põlema, et Jie peaks sealt välja tulema. Kui tuli oli ära põlenud ja kustunud, ei olnud Jie ikka metsast välja tulnud. Ta oli juba enne pajupuu all ära surnud, kandes oma ema seljas. Leiti ka puuõõnsusest verega kirjutatud kiri tema pühendumusest valitsejale. Et tema surma ja pühendumist mälestada otsustas valitseja tähistada seda päeva Hanshi festivalina ja käsutas,et sellel päeval ei tohi terves riigis põleda ükski tuli. Järgmisel aastal samal päeval läksid nad pajupuu alla mälestustseremooniat läbi viima ning leidsid, et paju on taaskord lehte minemas. Nad nimetasid selle paju Puhtaks Eredaks Pajuks ning nimetasid päeva peale Hanshi festivali Puhta Valguse päevaks.

Sellel päeval lähevad inimesed oma sugulaste haudu puhastama, ohverdavad esivanematele, lähevad maapiirkonda jalutama ja istutavad pajupuid. Hiinlastel on traditsiooniline esivanemate austamine, austatakse vanu inimesi ja austatakse esiisasid, kes on surnud. Seepärast iga kod Puhta Valguse festivali ajal lähevad hiinlased kindlasti külastama oma esivanemate haudu, lisavad uut mulda, põletavad viirukit ja asetavad haudadele sööki ja paberraha, et avaldada neile poolehoidu ja austust. Seda kutsutakse shangfen ehk haudade puhastamine. Kuigi kuna matmise asemel on kombeks viimasel ajal kremeerimine, on tänapäeval raske näha põldudel hauakambreid. Siiski mälestavad inimesed oma esiisasid teistmoodi – nad võivad minna Märtri parki ja leinata neid, ohverdades neile lilli ja muud.

Puhta Valguse Festivali ajal muutub ilm järjest soemaks, puud ja rohi kerkivad pikemaks, avatud maakoht on erksalt roheline. See on just õige aeg õue minemiseks ja puhkamiseks. Nad tihtipeale lähevad sõpradega maale, et hingata värsket õhku ja nautida sinist taevast, rohelisi puid, muru ja ilusaid lilli. Iidsed hiinlased kutsusid maal käimise traditsiooni taqing, seega on puhta valguse pidustused tuntud ka taqingi festivali nimega. Inimesed kannavad pajupuu pärgi, et eemale hoida vaime, õnnetusi ning palvetavad rahu ja õnne eest. Samuti oli kombeks korjata SHEPARD PURSE. Festivali ajal korjavad naised ja tüdrukud maitsetaimi ja teevad neist pelmeene. Naistele meeldib ka kanda SHEPARD PURSE õisi. Traditsiooniks on lennutada ka tuulelohesid, mängida sõjamänge ja kiikuda. Kuldne aeg on kudumiseks, seetõttu on see festival seotud väga mitmete põllumajandussaadustega, nagu näiteks melonite ja ubade istutamine. Seda tehakse sümboolselt ka pidustuste käigus. Vanadel aegadel istutasid festivali ajal inimesi pajupuid, nagu vanad luuletused räägivad: „pajud katsid tänava rohelise loorina, kududes Puhta Valguse Festivali päeva“.

Draakoni paadi festival

5nda kuu 5s päev

Draakoni paadi festivali päritolust on mitu versiooni. Kõige mõjukam nendest on see, et festival mälestab Qu Yuani. Seda versiooni on enamik hiinlastest loogiliseks pidanud. Qu Yuan (340 – 278 ema) oli dafu - vanem riigiametnik – Chu riigis Sõdivate Riikide ajajärgul. Tolleaegse seitsme riigi ajal oli Qin kõige võimukam dünastia ja tal oli plaanis vallutada ülejäänud 6 riiki ning valitseda maailma. Qu võimekus sai tuntus ka Chu Haiwangi juures (Chu kuningas). Qu arvas, et Chu kuningas peaks liituma teiste riikidega, et sõdida Qini vastu, sai teiste riigiametnike poolt suure vastukaja osaliseks. Nad rääkisid Haiwangile Qust halba, mille tagajärjel valitseja lõpuks ta Chu pealinnast välja ajas. Lõpuks võitis Qin Chu. Murelik Qu Yuan hüppas jõkke ja sooritas enesetapu. See päev oli 5nda kuu 5s päev 278a ema. Kui inimesed kuulsid tema uppumisest, muutusid nad väga nukraks ja otsisid tema surnukeha, kuid ei leidnud. Et päästa surnukeha kalade eest, viskasid inimesed jõkke toitu, et kalade tähelepanu kõrvale juhtida. Sellest ajast saati sõidavad inimesed alati draakonilaevadega jõel ning leinavad Qu Yuani igal aastal. Täidetakse bambustünne riisiga ning loobitakse seda siis vette. Räägitakse, et ükskord kohtas Qu Yuani keegi jõel ning Qu ütles: see söök, mida te mulle andsite, selle varastas draakon. Pigem mässige riis bambusesse või lehtedesse ning kinnitage värviliste lõngadega, sest just neid asju kardavad draakonid kõige rohkem. Sellest ajast peale on hakanud inimesed mälestama teda zongziga, mis on valmistatud bambusesse või puulehtedesse mässitud kleepuv riis, seega zongzi ongi selle festivali traditsiooniliseks söögiks. Zongzi söömine ja draakoni laevade aerutamise traditsioon on edasi kandunud põlvkonnast põlvkonda.

Teine legend sellest festivalist on seotud ajaloolise tegelasega Wu Zixu (? – 484 ema). Ta pärines Chu osariigist Sõdivate Riikide ajastul. Chu kuningad tapsid tema vennad ja isa ja ta otsis pelgupaika Wu osariigist ning aitas neil võidelda Ying linnani, mis on Chu pealinn. Ta kaevas kuningas Chu surnukeha hauakambrist välja ja piitsutas seda kolmsada korda kättemaksuks. Hiljem sõdis Wu osariik Yuga. Wu Zixu andis kuningas Wule nõu, et ta ei teeks kompromisse Yuga. Kuid kuningas uskus Wu Zixu kohta tehtud valesüüdistusi ning andis talle mõõga enesetapu sooritamiseks. Wu sõnas: peale minu surma palun kaevake välja minu silmad, ning riputage need Wu pealinna ida väravasse, et ma saaksin näha, kuidas Yu armee marsib Yu maal ning vallutab selle. Seejärel ta tappis ennast. Kuningat ärritasid need sõnad ja ta käskis panna Wu Zixu keha nahakotti ja visata see 5nda kuu 5ndal päeval jõkke. Seepärast on seda festivali peetud ka Wu Zixu mälestamiseks.

Kolmas versioon räägib, et see peaks austama Cao E’d, ametniku tütart ida Han dünastiast. CAo isa uputas ennast jõkke ning mitu päeva surnukeha ei leitud. Vaid 14 aastane Cao E nuttis jõe äätres ning viimaks hüppas ise ka jõkke 5nda kuu 5ndal päeval. 5 päeva hiljem naasis ta koos isa surnukehaga. Cao E käitumise mälestamiseks ehitasid inimesed Cao E templi sinna kohta, kus ta jõkke hüppas. Lisaks sellele nimetati ümber küla, kus ta elas Cao E külaks ja jõgi Cao E jõeks.

Draakoni laeva festival on kestnud Hiinas üle kahe tuhande aasta. Üldiselt on see tava, millega tähistatakse enam vähem ühte sama asja erinevates paikades.

Draakoni laevade võidusõit on veesport, millel on olnud Hiinas väga pikk ajalugu. Draakoni laevade võistluste tava selle festivali ajal toimub Yangze jõe lõuna osas. Qianlongi valitsemise ajal alustas draakoni laeva võistluse pidamist Taiwan ja Tiang Yuanzun, Taiwani ala valitseja oli selle sõbraliku võistluse ülevaataja. Tänapäeval on draakoni laeva võidusõite nii Taiwanis kui ka Hong kongis igal aastal. Lisaks sellele on draakoni laevad leidnud oma koha ka välismaal, nagu Jaapanis ja ka Koreas. 1980 aastal võeti draakoni laevasõit Hiina rahvuspordi liikide nimekirja. Qu Yuani võidusõite peetakse igal aastal. 16.06.1991 peeti esimest korda rahvusvahelist draakoni laevasõidu võidusõitu, Qu Yuani teises kodulinnas. Nimelt Yue Yangi linnas, Hunani provintsis. Enne võistlust oli draakoni pea tseremoonia, mis on samuti säilitanud traditsioonilise olemuse, millesse on lisatud tänapäevasemaid elemente. Draakoni pea viidi Qu Yuani templisse ning sportlased riietasid ta punasesse riidesse. Seejärel viis peremees läbi matuseriituse ning draakoni peale joonistati silmad. Peale seda kummardasid kõik osalejad draakoni pea ees kolm korda ning siis viidi ta Miluo jõkke, mis oli võistluspaik.

Üle 600 000 inimese osalesid võistlusel, kaubanduslaadal ja peol, mis teeb sellest üritusest märkimisväärselt suure ürituse. Hiina inimeste seas on draakoni laeva festivalil väga oluline osa ka zongzi söömisel. Zongzil on olnud väga pikk ajalugu ning sellest on välja kasvanud mitmed erinevad vormid. On kirja pandud, et Kevade ja Sügise ajajärgul, oli zongzi samamoodi mässitud lehtedesse.

Yin dünastia ajal oli zongzi ametlikult aksepteeritud draakonilaeva festivali toit. Põhja ja Lõuna dünastiates ilmnesid segatehnikas zongzid, kus riisi lisati liha, kastaneid, punast uba jne. veel enam , zongzid võidi anda ka sugulastele või sõpradele kingitusena. Tang dünastia ajal oli riis, millest seda valmistati „nii valge kui jadeiit“. Tekkis uus mood teha zongzi koonusekujulist ning teemanti kujulist. „Datang Zongzi“ sõna ilmnes Tang dünastia ajal, esines ka hiina kirjanduses.

Song dünastia ajal olid „Mi Yiean zongzi“ – glasuuritud puuviljadega. Lisamaterjalid aja jooksul ka suurenesid, hakati kasutama oa pastat, sealiha ja tammetõrusid, kastaneid ja kadakaid. Isegi tänapäeval leotatakse kleepuvat riisi, pesevad bambust ja lehti ja valmistavad viienda kuu saabudes zongzid.

Põhja pool ja Pekingis on olulisemal kohal JUJUBE täidisega zongzi, lõunas on oapasta, riis, sink ja YOLK. Zongzi söömise tava on Hiinas olnud populaarne tuhandeid aastaid, see on ületanud piire ja levinud Koreasse, Jaapanisse ja Kagu Aasia maadesse.

Eksisteerib ütlus: kanna paju puhta valguse festivali ajal ning hoia aicao (puju) draakoni laeva festivali ajal. Inimesed usuvad, et viies kuu on tervistkahjustav seega on oluline panna puju ja pilliroog majja. Iga perekond koristab oma uksi ja asetab neid ukselävele. Või riputavad neid lakke, et eemale hoida kurje vaime ja ära hoida haigusi. Aicaod kutsutakse ka jia’ai, aihao. Ta on jäik ja selle lehed lõhnavad teatud lõhnaga, mis hoiavad eemal putukaid, kuid inimestele teeb head – värskendab. Seekaudu tõesti tõi ta head õnne ja head tervist inimestele, kes need endale üles riputasid. Paadi festivali tuntakse ka tervisefestivali nime all.

Seinale riputatud Zhong Kui pilt võib eemale hirmutada vaime ja see on ka üks oluline osa festivalist. Üks Tang dünastia keiser Tang Xuanzong (685 – 762) kannatas katku käes. Ühel päeval nägi ta unes kahte vaimu üksteist taga ajamas keiserlikus aias. Noorem vaim varastas konkubiin Yangi kotikese ja keisri flöödi ning jooksis sellega ringi. Vanem vaim kandis ööriietust ja mütsi, sai ta kätte ning lõikas tal silmad välja ja neelas alla. Keiser röögatas. Vanem vaim ütles, et ta on Zhong Kui, kes kukkus keiserlikel eksamitel läbi, kuid ta tahaks aidata keisril vaimudest lahti saada. Kui kuningas ärkas üles, paranes ta kohe. Pärast palus ta maalijal joonistada Zhong Kuist pilt. Seejärel käskis ta pildi riputada kaitseks kurjade vaimude eest.

likööri joomine oli ka Yangtse jõe äravoolu juures elavate inimeste seas populaarne. Likööri valmistati ühest mineraalist, mis sisaldab sulfiidi, mis hoiab eemal putukaid. Valge ussi lugu tuntakse veel tänapäevani ning see räägib inimesekujulisest valgest maost, kes muundus tagasi oma kujusse peale realgari joomist. Seepärast usuvad inimesed, et putukad, maod, skorpionid jms kardavad seda jooki ja selle joomine hoiab tervena.

Traditsioon on veel kanda ka SACHETeid. Need on samuti mõeldud kurja eemale hoidmiseks, nad on tegelikult riide kaunistused. Sachetisse pannakse sisse lõhnaaineid ja realgarit. Siidi pakituna annab see välja head lõhna. Sacheteid võib olla igasuguse kuju ja värviga ning neid seoti omavahel värviliste paeltega kokku.

Kahekordse Seitsme Festival

7nda kuu 7s päev

See on päev kui karjasepoiss ja kudujatüdruk uuesti kokku saavad. Öeldakse, et ammu aega tagasi elas üks tark ja aus mees, kelle nimi oli Niu Lang (karjase poiss). Ta elas Niu külas Nanyangi linnast läänes. Tema vanemad surid, kui ta oli veel noor ning ta elas koos oma venna ja vennanaisega. Viimane oli väga julm ja õel ning sundis teda rasket tööd tegema. Lõpuks ajas ta Niu majast välja. Vaesel Niul oli kaasas ainult vana lehm. Ühel päeval ütles lehm äkki Niule: Homme on 7nda kuu 7s päev ka Yuhuang Dadi seitse tütart tulevad maale ujuma. Noorima nimi on Zhi Nü (kuduja tüdruk) ning too on kõige targem. Peida tema riided ära ja temast saab sinu naine. Niu Lang erutus lehma jutust ning otsustas proovida. Kui see päev kätte jõudis, siis peitis noormees end järve äärde võssa. Kui seitse õde ilmusid ja riided seljast ära võtsid, et ujuma minna, hüppas poiss võsast välja, krabas noorima õe riided ning hüppas võssa tagasi. See ehmatas õed ära ning 6 neist lendas minema. Niu Lang ütles, et ta annab tagasi riided, kui neiu temaga abiellub. Zhi Nü avastas, et karjapoiss on selline mees, keda võiks armastada. Nad abiellusid ja elasid õnnelikult ning neile sündis poeg ja tütar. Nende elu oli täiuslik. Lääne taeva kuninga emale aga nende käitumine ei meeldinud ning ta sundis Zhi Nü taevasse tagasi minema.

Niu Lang läks teda koos lastega päästma. Kui tal oli see pea aegu õnnestunud, võttis kuningaema välja juuksenõela ning sellega vehkides rebis ta maast välja jõe, jättes armastajad erinevatele kallastele. Harakatel oli aga neist kahju ning nad moodustasid silla üle jõe. Seda peetakse ka linnutee alguseks. Seda ei saanud kuningaema enam muuta ning ta lubas neil kohtuda seitsmenda kuu seitsmendal päeval.

Sellel päeval riietuvad noored tüdrukud uutesse riietesse ning üritavad taevast leida karjapoisi ja kudujatüdruku tähti. Lootes näha nende taasliitumist ja palvetavad jumala poole, et nad saavad sama targaks ja andekaks kui Zhi Nü ning neil oleks õnnelik abielu.

Tarkuse palumine on väga huvitav tseremoonia. Noored tüdrukud koovad uusi riideid, kummardavad kahe tähe poole ning paluvad Zhi Nült tarkust. Enamasti palutakse õmblemisoskust. Noored naised toovad välja värvilised lõngad ja seitse nõela. Tüdruk, kes suudab panna niidi läbi kõigi nõelte, on kõige osavam.

Kahekordse seitsme festivali peetakse hiina Valentini päevaks.

Ullam Bana Festival

7nda kuu 15s päev

7nda kuu 15s päev on Ullam Bana festival, mõnedes kohtades kutsutakse seda ka Vaimude festivaliks ehk Shiguks. Selle festivali juures on budistlikus traditsioonis ja ka esivanematele ohverdamise traditsioonis. Inimesed usuvad, et põrgut valitseb Diguan Dadi. Iga aasta tema sünnipäeva avab ta ukse põrgusse ja kõik vaimud tulevad maa peale. Siis saavad inimesed neile pakkuda lohutuseks süüa ja juua.

Ullam bana sõna tuleb sanskriti keelest, budistlikust rituaalist ning tähendab poodute tagasipäästmine“. Räägitakse, et Buddha Sakyamuni õpilane nägi oma ema poodavat põrgus ning palus Buddhal teda põrgupiinadest päästa. Sakyamuni käskis oma õpilasel valmis panna sadu sööke kõikidele budistlikele munkadele 7nda kuu 15ndal päeval, et ema vabastada.

Inimesed hakkasid seda tava järgima Liang dünastia Lõuna ja Põhja perioodil ning hiljem sai sellest Zhongyuani festival. Hommikul valmistatakse rituaalne lava – shigu - ja iste rituaalide läbiviijale – fashile, tavaliselt küla väravasse. Samuti pannakse istme ette Kitiharbha Boddhisattva, kelle ülesanne on hingede päästmine põrgust. Mälestustahvlid ja jahu ja riis asetatakse tema ette. Pealelõunal toovad kõik perekonnad küpsetatud sead, lambad, kanad ja pardid ja kõiksugu tordid ja koogid ja puuviljad shigu platvormile. Rituaali läbiviija asetab seejärel igasse sööki erivärvi paberist lipu ja loeb Suurt Ullam Bana rituaali või lausub: Põrgu uks on avatud. Samal ajal mängib religioosne muusika. Mungad loevad rituaalseid tekste jne. riis ja jahu loobitakse laiale kõigis suundades kolm korda.

Öö saabudes põletavad kõik perekonnad viirukit, mida rohkem, seda parem. See toob endaga kaasa ka hea saagiõnne.

Ujuvad laternad on ka festivali oluline osa. Jõelatern on kinnitatud väiksele lauatükile, nad on tihtipeale tehtud värvilisest paberist ja on lootoslille kujulised. Laternad süüdatakse ning pannakse jõkke. See tava sai alguse kloostritest ning seejärel muutus ka tavainimeste seas populaarseks. Uskumuse kohaselt on jõe laternad teemärgiks neile vaimudele, kes on ebaõiglast surma surnud. Kui latern kustub, on ta ülesanne täidetud ja vaim on üle jõe saanud. Kuna see festival on vaimude festival, siis tuleb loomulikult ka siin laternad läita.

Kuid kuna vaimud on inimestest erinevad, peavad ka laternad vaimude festivali ajal olema erinevad laternafestivali aegsetest. Laternafestivali laternad süüdatakse maa peal, aga vaimude festivali omad jõel. Kõik poed on sellel päeval suletud, et vaimudele ruumi teha.


Iga tee keskele pannakse lauake värske puuvilja ja vaimude leivaga, iga saja sammu tagant. Taolased laulavad laule vaimudele, millest tavainimesed ei saa aru. Seda tseremooniat kutsutaks shigeriks.

Tänapäeval ei ole see pidustus rahva hulgas enam eriti populaarne ning leiab aset ainult mõnede suurte tseremooniate käigus kloostrites. Selle eest on ta aga levinud Jaapanisse, kus temast on saanud Uue Aasta vastuvõtmise pidustuste oluline osa.

Kesksügise festival

8nda kuu 15s päev

Hiina kuukalendri kohaselt moodustavad 7-8-ja 9s kuu sügise. Kaheksas kuu on sügise keskel ning 15s päev on kuu keskel, seega kutsutaksegi seda festivali Kesksügise festivaliks. Sügis on tavaliselt külm ja selge, väga väheste pilvedega ja öösel on taevas kuud eriti hästi näha. Sellel päeval on täiskuu , seega on see kuu vaatamiseks, nautimiseks ideaalne aeg. Täiskuu on taasühinemise sümbol, mistõttu seda festivali nimetatakse vahel ka Taasühinemise festivaliks.

Kesksügise festivalil on pikk ajalugu Kuule ohverduste tegemine ning kuuvalguse nautimine on olnud olulised traditsioonid. Vanade hiinlaste seas oli levinud uskumus, et päikesele tuleb avaldada austust kevadel ja kuule sügisel. Aja möödudes vähenes tseremoonia tõsidus ning sellest sündmusest sai kergemat sorti pidustus. Kuu nautimine Kesksügise festivali ajal oli eriti populaarne Tang dünastia ajal. Paljud märkimisväärsed poeedid kirjutasid kuule luuletusi. Pekingis on ehitatud kuualtar, kus kuninglikud perekonnad ohverdamas käisid. Tänapäeval ohverdusi enam ei tehta, see on asendunud värvikate tegevustega, et lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Samamoodi nagu draakonipaadi festivali ajal süüakse zongzid ja laterna festivali ajal tangyuani, süüakse kuukooke selle festivali ajal. Kuukook on ümmargune ning see sümboliseerib taasühinemist. Kuukook on festivali keskne osa. Kogu ajaloo vältel on kuukook sümboliseerinud head õnne ja rõõmsaid taasühinemisi. Kesksügise festivali ajaks saab terve perekond kokku, naudib eredat kuud ning räägib kõigest.

Üks legend kuukoogi söömisest on selline: kui Tang dünastia keiser Li Shimin (566 – 635) oli võimul, naasis väepealik Li Jing võidukalt sõjakäigult Hun dünastia vastu just 8nda kuu 15ndal päeval. Just samal ajal oli kuninga juures kaupmees Turpanist, kes pakkus kuningale ümmargusi kooke, et võitu tähistada. Keiser võttis koogi, näitas kuu poole ja ütles naeratades: „ma tahaksin kutsuda konna (hiinlaste jaoks tähistab konn kuud) nautima seda Hu kooki (hu’d olid üks etniline rahvus). Siis jagas ta kooki ministritega. Sellest ajast saadik on Hu kookide söömise traditsioon levinud üle terve maa. Legend räägib ka, et hiljem keiser ning sõi seda kooki koos oma lemmikkonkubiini Yangiga. Keisrile aga ei meeldinud nimetus Hu kook ning konkubiin vaatas kooki ja kuud ning pakkus välja nime Kuukook. Sellest ajast saadik on see nimi ka koogile külge jäänud ja kasutusse tulnud.

Hiinas on kuukoogi retsepte väga mitmeid ning maitsed ja retseptid erinevad piirkonniti suuresti.

Iidsetest aegadest alates on olnud kuu kohta käibel palju legende. Kõige kuulsam nendest on Chang E lennust kuule. Chang E oli Hou Yi naine, Hou Ti oli kangelane, kes iidse hiina legendi kohaselt tulistas alla 9 päikest. Öeldakse, et Chang E sõi lääne taeva kuninga ema poolt antud igavese elu eliksiiri ilma, et mehe loata. Sellepärast muutus ta jumalannaks ning lendas kuule.

Kahekordse Üheksa festival

9nda kuu 9s päev

Hiina vanas raamatus I-Ching on nr 6 teada kui yin number ja nr 9 kui yang number. Seega see päev on tuntud ka kui kahekordne Yang. Selle festivali algusajad on juba Han dünastia aegades. Tollal oli kuninganna Lü armukade konkubiin Qi peale, kes oli keisri lemmik. Ta kohtles viimast halvasti ning ajas tolle teenri paleest välja ja sundis abielluma tavarahvaga. See teenija, keda tuntakse miss Jia nime all, rääkis inimestele, et keiserlikus palees kantakse kontpuud ja juuakse veini, muidu tulevad õnnetused. Hiljem hakkasid paljud inimesed seda tava järgima ning see levis üle terve maa.

Kontpuu kandmine oli populaarne juba Tang dünastia aegu. See on tugeva lõhnaline taim, mille vili on söödav ja mille lehtedele on raviomadused. Nad hoiavad eemale putukaid, niiskust, aitavad kaasa seedimisele ning alandavad palavikku. Kahekordse üheksa festivali ajal selle puu istutamine hoiab ära õnnetusi ja katastroofe. Seda kantakse ka käevõrude, peavõrudena või pannakse koti sisse. Enamasti järgivad seda tava naised ja lapsed, mõnedes kohtades ka mehed.

Kantakse ka krüsanteemiõisi, see lill kannab ka nime Pikaealisuse lill. Selle kandmise tava on ka pärit juba Tang dünastia aegadest. Qing dünastia aegu hakkasid inimesed lilleõisi panema ka ustele ja akendele, et halvast õnnest lahti saada ja head õnne ligi kutsuda.

Kahekordse üheksa festivali ajal on alati selge ilm ja krüsanteemid õitsevad. Seega veinijoomine ja kaunite lillede nautimine on osa meeldivast traditsioonist.

Osa traditsioonist on ka kahekordse 9 kookide söömisel. Kook on tehtud jahust, sinna on lisatud kreektürni, aprikoose, pähkleid, magusat, või siis tehakse ta lihaga ja soolaga. Koogil peab olema 9 kihti ning peale tehakse kaunistuseks 2 lammast (lammas hiina keeles on yang).

Samuti meeldib inimestele käia sel päeva ronimas mäe otsa. See komme oli ka juba Tang dünastia ajal täiesti olemas ja selle kohta on kirjutatud mitmeid poeeme. See viitab kõrgematesse kohtadesse, kõrgustesse püüdlemisele. Seda peetakse pikaealisuse saavutamiseks – ronida pika elu poole.

Tänapäeval festivali ajal enam puid ei istutata, kuid paljud inimesed ronivad mäe otsa ja naudivad krüsanteeme koos sügise kaunite vaadetega. Viimastel aastatel on lisandunud uus vaatenurk sellele festivalile ning seda nimetatakse ka vanurite austamise festivaliks. Inimesed teevad igasugu tegevusi, et näidata austust vanematele ja et nad soovivad, et nood oleks alati terved ja õnnelikud.

Dong Jie talvine pööripäev

22-23 detsember

Talvine pööripäev on lühima päikesevalgusega päev aastas. See olevat ka aasta külmim päev ning kuulutavat samas kevadet. Kõigist aastaaegade vaheldumistest peetakse seda kõige olulisemaks peoks. Vanad inimesed uskusid, et talvise pööripäeva aegu, kuigi oli veel külm, oli kevad juba nurga taga. Inimesed, kes olid kuskil kodust eemal, pidid tagasi tulema koju, et näidata, et nad on aasta lõpuks oma teekonna lõpule jõudnud. See on ka perekondade taasühinemise päev ja samuti esivanematele ohverdamise päev. Arvatakse, et kes selleks ajaks koju ei tule, on unustanud oma esivanemad.

Öö on aasta pikim ja mitmed perekonnad teevad sel ajal talvise pööripäeva pelmeene kleepuvast riisist. Neid pelmeene antakse koertele, kassidele jt väikestele loomadele.

Samuti enne kui neid süüakse, pannakse osa neist uste, akende taha, laudadele, kappidesse, voodisse ja tuledesse. Seda nimetatakse „aja veetmiseks“, kuna neid pelmeene võib süüa alles siis kui köögijumal on ära saadetud. Kui majas on sellel ajal rase naine, siis ennustatakse, et kui pelmeen paisub sünnib poiss, kui mitte, siis tüdruk. Inimeste arv, kes söövad neid pelmeene, peab olema paarisarv, see toob kaasa õnne.

Kui pidusöögi lõpul on alles 2 pelmeeni, saavad abielus inimesed, mida iganes nad soovivad tulevikus, kui järgi jääb ainult 1, siis ootab soovide täitumine kõiki üksikuid inimesi.

Mõned perekonnad ohverdavad jumalatele ja esivanematele hooajalisi puuvilju ja koduloomi.

Inimesed panevad ka talveriisi päikesesse – st pesevad riisi veega, kuivatavad päikese käes ja lõpuks panevad panipaika, et sellest hiljem putru teha neile, kes juhtuvad haigeks jääma.