Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hiina ja Jaapani vanad usundid

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Konfutsius.jpg
Tao-tass.jpg
Zhuangzi 800 .jpg
Yunmen.gif
Yongansi09.jpg
Xi-wang-mu.gif
Wei-to pusa protector of the dharma.jpg
Yin yang grouted.jpg
Drachen kosmos.jpg
Taoism-taishanglaojun.jpg
Li taj-po szaval.jpg
China 07 24.jpg
Confucius visits laozi.jpg
Chinese taoist internal alchemy.gif
Mao-kuju.jpg
Leshani buddha kuju.jpg
Taoism-aday-.jpg
Shintoism-kami.jpg
Shintoism-gate.jpg
Shintoism-priests-meiji-.jpg
Shintoism-priest01.jpg
Shinto.jpg
Shinto-japan.jpg
Shintoism1.jpg
Taoism-0024.jpg
Distorted hermeneutics.jpg
Meditation.jpg
Meditation-zen.png
Vana-taolane.jpg
Med2.jpg
Soka gakka.jpg
Soka gakka leader.jpg
Krystal tyler yin yang.jpg
Buddhist nuns.jpg

Hiina kolm suurima levikuga usundit on konfutsianism, taoism ja budism.

Konfutsianism ja taoism on mõlemad Hiinas tekkinud ja peaaegu ühel ajal.

Esialgu olid mõlemad filosoofilised süsteemid.

Konfutsianism kujunes riigifilosoofiaks ja riigikultuseks, mille keskmes olid sotsiaalsed ja eetilised küsimused.

Taoism arenes rahvausundiks, mis sisaldas palju üleloomulikuga seostuvaid tseremooniaid.

Budism jõudis Hiinasse juba II sajandil mahajaana vormis.

Need kolm religiooni on üksteisega põimunud sel määral, et hiinlased ei kõnele kolmest usundist, vaid kolmest dao`d õpetavast teest.


1. Hiinlaste iidne maailmapilt.


Muinas- Hiina religioon oli polüteistlik.

Peajumal oli Taevajumal, kõige aluse panija, looduse ja inimeste saatuse määraja ja inimeste tegude hindaja.

Lisaks kummardati arvukaid loodus- ja viljakusjumalusi ja vaime.

Erilist austust osutati kodukolde jumalale ja põldude jumalatele. Yang + Yin = Dao Maaviljeluskultuuris oldi täielikult sõltuvad loodusest.

Õpetus maailmakõiksusest ja selle ehitusest vormus ilmselt I at alguseks eKr (samal ajal kui hindude veedad).

Selle kohaselt arvati universumis tegutsevat kaht teineteisele vastandlikku jõudu või printsiipi: yang ja yin.

Kõik maailma eksisteerimise ajal olemasolev on tekkinud nende kahe jõu koosmõjust, eraldi neil see loomisvõime puudub.

Yang on mehelik, valge, soe, loov jõud. Yin taas on naiselik, öine, külm, passiivne ja salajane. Taeval on peamiselt Yang`i omadused ja maal Yin`I tunnused.


Universumi kahte printsiipi kujutatakse lõpmatust sümboliseeriva ringjoonena, mille punane pool tähistab Yang`i ja must pool Yin`i. Dao- tee, elu seadus ja korraldus.


Kuigi Yang ja Yin on vastandlikud jõud, on nad oma olemuses siiski kooskõlas.

Seda ühtsust esindab Dao, mis on kõige maailmas valitseva korra alus.


Maailmakord püsib harmoonilisena seni, kuni Yin ja Yang teineteist täiendades toimivad õiges vahekorras. Nii nagu loodus, on ka inimene kahest printsiibist sõltuv.


Harmoonilises inimeses toimivad Yin ja Yang võrdse jõuga. Sellises inimeses valitseb Dao. Dao mõiste on kogu Hiina filosoofilise mõtlemise keskmeks.

Dao tähendab sõnasõnalt “tee”, kuid avaramas mõttes ka tegutsemisviisi, elu seadust ja üleilmset seadust. Yin`i ja Yang`i koostegutsemist nimetatakse Taevaseks teeks.

Inimese ülesanne on õigesti tegutsedes viia “oma tee” kooskõlla ”Taevase teega”.Hiinlaste vanas õpetuses maailmakõiksusest liituvad looduse Dao ja inimese Dao lahutamatult ühte.

Õpetusse Yin`ist ja Yang`ist on segunenud konfutsianismi kui ka taoismi. Selle seisukohti on rakendatud praktikas muuhulgas astronoomia, geograafia, ajaloo ja eelkõige akupunktuuri probleemide lahendamisel.


Animism- vaimude austamine.


Iidse rahvausundi olemuslik osa on animism, usk vaimudesse ja deemonitesse.


Usk põhijõudude, Yang`i ja Yin`i vastastikusse mõjusse kandus üle ka nähtamatusse vaimude maailma.

Kurjade ja heade vaimude tegevust tuli arvestada kõiges (nt. maja või tee ehitamisel, haua kaevamisel, pulmade ja matuste korraldamisel).

Kurje vaime püüti lepitada ohverdamisega, mis aja jooksul kujunes sümboolseks.

Hiljem põletati veel vaid paberist ohvriande või pakuti vaimudele toiduohvreid, mis pärast ise ära söödi.


Esivanemate kultus.


Esivanemate austamine on hiinlaste religiooni vanim vorm.

Juba kõige varasemate valitsejate kohta on teateid, et nad uskusid oma esiisasid mõjutavat nende saatust veel peale surmagi.

Esivanemad nõudsid enda teenimist ning nad karistasid või tänasid oma elavaid sugulasi vastavalt sellele, kuivõrd viimaste teod olid neile meelejärgi.

Hiinas on perekonda ja suguvõsa alati väga tähtsaks peetud.

Perekond on üks suur tervik, milles surnud esivanemad, praegu elavad ja ka tulevased sugupõlved on omavahel seotud.

Iidse Hiina arusaama kohaselt sõltub inimese saatus pärast surma mitte ainult tema enda tegudest, vaid ka järglastehardusest tema mälestuse hoidmisel.


Usuti, et surnute hinged on seda õnnelikumad, mida uhkemad matused neile korraldatakse. Matmisrituaali võisid täita vaid suguvõsa meesliikmed.

Seepärast peeti suureks õnnetuseks, kui perekonnas polnud poega, kuna seetõttu katkes esivanemate austamine.


Esivanemate hingi teeniti perekonna kodukabelis, mis asus maja peasissekäigu vastas ja mida kasutati ka külaliste vastuvõtusaalina, esiisade saalina ja pühamuna.


Selle ruumi tähtsaim osa oli surnud esivanemate kapp, kus asetsesid õhukesed puutahvlid esiisade nimede ning sünni- ja surma- aastatega.

Pereisa või vanim poeg süütas hommikul ja õhtul suitsupulgad ja küünlad kapi riiulil.

Samal ajal helistati kella surnute tähelepanu äratamiseks ja nende auks põletati paberraha.

Konfutsianismi poolt rõhutatud vanemate austamine tugevdas esivanemate kultust ning arendas edasi matuse- ja ohvrirituaale.

Samalaadset mõju avaldas hiljem ka budism.


Usund toetas ühiskondlikku korda.


1100- 500 eKr valitses Hiina ühiskonnas feodaalkord, mis oli vastavalt “Taevase tee” põhimõtetele hierarhilise ehitusega.

Kõige kõrgemal asus valitseja, kellel oli rohkesti voorusi, tema alamateks olid maaisandad ja aadlikud talupoegadeni välja.

Nende vooruslikkuse määr vähenes järkjärgult.

Nii iga-aastane saak kui ühiskondliku korra püsimine arvati olevat sõltuvuses ohvritest, eelkõige ohvritest Taevale.

Kevadeti ohverdas keiser Pekingis Taevatemplis ja sügiseti esivanemate saalis Maa- altaril.

Neist tseremooniatest loobuti alles siis, kui revolutsioon 1911 aastal kukutas keisrivõimu ja Hiina kuulutati vabariigiks.


2. Konfutsianism.


Konfutsius- ühiskonnafilosoof ja moraaliõpetaja. VI sajandil eKr valitses Hiinas sotsiaalne kaos.

Sel ajal kerkis esile ühiskonna silmapaistev uuendaja Konfutsius e. Kong Fu-zi (551- 479 eKr), kes avaldas mõju nii iidsele rahvausundile, esivanemate austamisele kui ka religioonifilosoofilisele mõtlemisele.

Konfutsiuse tähtsaimad mõtted on talletatud raamatus “Vesteid ja vestlusi”, mis on suuremas osas tema õpilaste poolt kirja pandud.

Seda teost on peetud hiina moraali ja poliitilise mõtlemise käsiraamatuks.

See sisaldab lühikesi ütlusi ja kõnekäände ühiskondlikel, poliitilistel ja usulistel teemadel.

Konfutsius rajas oma õpetuse varasemale surnutekultusele, ning selle põhisisuks oli esivanemate, vanemate ja ülemate austamine.

Konfutsiuse õpetus on pigem kõlblus- ja riigiõpetus, kui religioon.

Konfutsius tunnistas jumalate ja vaimude olemasolu, kuid eriti suurt tähelepanu pööras ta religioossetele riitustele.

Konfutsius rõhutas õige käitumise tähtsust surnute auks peetud tseremooniatel, matustel ja esivanemate teenimisel.


Sünnis käitumine ja vanad usulised tseremooniad moodustasid Konfutsiuse arvates eetilise ja ühiskondliku olemise aluse.

Konfutsiuse eetika ei lähtu usuliselt aluselt.

Ta ei juurdle jumalate vaimude ega sealpoolse elu üle.

Kui temalt küsiti surmajärgse elu kohta, vastas ta: “Me ei tunne veel isegi elu.

Kuidas me saaksime siis teada midagi surma kohta?” Tähtsaim probleem peitus järgnevas: “kui taevas on andnud mulle elu, siis kuidas ma pean seda elama?”

Konfutsius keskendus konkreetsetele, siinpoolsetele probleemidele. Ta püüdis parandada rahva ja valitseja kõlbelist käitumist.


Viis suhet- ühiskondliku ja isikliku eetika ruum.


Konfutsiuse kõlblusõpetuse tuumaks oli viie suhte määratlemine.

Need on valitseja ja alama, isa ja poja, mehe ja naise, vanema ja noorema venna ning vanema ja noorema sõbra vahekord.

Kõik viis suhet on ühiskondliku korra tagamisel otsustava tähtsusega ja neid peab korraldama targalt, kaastundlikult ja mõõdukalt.

Konfutsius rõhutas teiste inimeste suhtes osutava viisakuse, heatahtlikkuse ja sündsuse tähtsust.


Tema keskne elujuhis oli: ”Ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi”.


Konfutsiuse õpilased sõnastasid alljärgnevad ühiskondlikes suhetes kätkevad kohustused:


1. valitseja vooruslikkus- alamate kuulekus 2. isa armastus- pojalik austus 3. vanema venna heatahtlikkus- noorema venna austus 4. mehe õiglus- naise kuulekus 5. vanema sõbra ustavus- noorema sõbra usaldus.


Neile viiele suhtele tugineb hiinlase maine, “nägu” teiste seas, mida ta iga hinna eest säilitada püüab.

Tähtis on säilitada oma nägu ja maine teiste inimeste silmis, mitte niivõrd südametunnistuse hääl selle kohta mis on õige.

Oma näo kaotamine tähendab häbistust, mis tundub olevat surmastki hullem.

Seetõttu on hiinlaste kultuuri mõnikord nimetatud häbenemiskultuuriks, kuna kristlikult aluselt on tekkinud süütunde kultuure.


Inimesekäsitlus on optimistlik.


Inimeste vahelised suhted olid hiina kultuuris tähtsad juba enne Konfutsiust, kuigi teda peetakse nende suhete defineerijaks.

Konfutsianismis peetakse inimest heaks, sest oma põhiloomuse on ta saanud taevalt ja looduselt.

Kuna taeva ja looduse Dao on muutumatu ja harmooniline, peab ka inimese Dao olema samalaadne.

Dao tähtsus Konfutsiuse jaoks ilmneb tema järgnevas ütluses: “Hommikul kuuled Dao`stõhtul oled valmis surema.”

Konfutsius rõhutab, et õige kasvatus aitab arendada head inimest. Indiviidi uuenemine loob omakorda õiglasema ühiskonna.


Areng riigikultuseks.


Konfutsiuse tuntuim tõlgendaja on Mengzi, kelle tegevuse tulemusena hakkasid Konfutsiuse õpetused levima.

Nad leidsid keisrite ja ülemkihtide soosingu, sest nad kindlustasid nende võimu.

Riigi ametlikuks õpetuseks sai konfutsianism umbes II sajandi algul eKr ja XIII sajandil oli sel valitsev seisund.

Konfutsius ei pidanud end usundi rajajaks, kuid aja jooksul hakati teda ennast kummardama.

Aastal 174 eKr püstitati maakondade pealinnades templid.

Hiljem hakati Konfutsiusele regulaarselt ohverdama.

Riiklikel tseremooniatel austati teda algul kui tarka meistrit ja eeskuju, kuid 1907 aastal ülendati ta lõppude lõpuks pühakuks.

Konfutsius on 2000 aasta jooksul olnud Hiina tähtsaim ühiskonnafilosoof.


3. Taoism.


Taoismi põhimõiste on Dao, mis tähendab teed, kuid ka tegutsemisviisi ja eluseadust.

Hiinlaste põhinägemus maailmast on see, et on olemas Taeva Dao e. maailmakõiksuse kord, millega inimese Dao peaks kooskõlas olema.

Nagu hindude Brahman, on ka Dao lõplik reaalsus ja mitmekesisuse ühtne taust.


Daodejing ja Lao-zi.


Taoismi põhiteos on Daodejing. Vana pärimuse järgi on selle autoriks VI sajandil eKr elanud Lao-zi (e k Vana õpetaja), keda on peetud ühtlasi taoismi rajajaks.


Tänapäeval on tema ajaloolisuses siiski kahtlema hakatud.

Daodejing pärineb arvatavasti siiski III sajandi algusest eKr, ning selle autor on jäänud tundmatuks.


Raamat koosneb 81 lühikesest peatükist.

Daodejingi järgi on Dao mõõtmatu maailmakõiksuse printsiip.

Dao on algjõud või algühtsus.

Dao annab kõigele olevale elu ja vormi.


Müstika tee.


Algselt ei räägitud taoismis jumalustest ega vaimudest.

Eluväliseid sündmusi peeti teisejärguliseks.

Vastupidi konfutsianismile ei väärtusta taoism sotsiaalseid voorusi ega terve mõistuse ja mõõdukusega juhitud tasakaalustatud ühiskonda.


Taoism on müstika tee, mille abil püütakse kogeda ühtsust Dao`ga.

Vägivalda eitatakse, sest see toob endaga kaasa vaid kahju ja hävingut.

Ühinemisele Dao`ga ei vii õppimine vaid hoopis sisemine intuitsioon.

Kui inimene on saavutanud meditatsiooni abil ühtsuse Dao`ga e. on muutunud Dao sarnaseks, siis on ta vooruslik, sisemiselt tugev.

Ta kiirgab oma ümbrusesse alandlikkust, leebust ja omakasupüüdmatut armastust, seda ka vaenlase suhtes.

Inimene peaks jäljendama Dao tasadust, loomulikkust ja jõudu.

Tee Dao juurde on “aktiivsus ilma tegutsemiseta”.

See ei tähenda sugugi laiskust, vaid jõudu, mis saavutatakse täieliku kooskõla kaudu loodusega.

Dao`ga ühtsuse saavutanu muutub surematuks.


Kujunemine maagilisteks rituaalideks.


Juba eelkristlikul ajal omandas taoism siiski maagilisi jooni.

Saavutamaks surematust, otsisid inimesed abi nõidade poolt pakutavatest rohtudest, loitsudest ja ennustamisest, samuti nende poolt õpetatavast hingamistehnikast.

Aja jooksul kujunes kindel vaimuliku- ja mungaseisus ning taoistlikes templites hakati austama arvukaid jumalusi.

Taoistliku filosoofia mõju Hiina kunstis on olnud silmatorkav.


4. Budismi ja tänapäeva Hiina religioosne olukord.


Hiina kolmas suurim religioon on olnud budism, mis jõudis Hiinasse II sajandi algul mahajaana vormis ja mis jagunes omakorda mitmesse voolu.


Esialgu osutati uuele usundile vastuseisu. Budistlik õpetus uuestisünnist tundus olevat vastuolus esivanemate- kultusega ja mungaideaal ähvardas lõhkuda perekonda.

Teisest küljest leidus taoismis ja budismis ka ühiseid jooni, mõlemad pidasid tähtsaks vaikust ja meditatsiooni.

IV sajandil anti hiinlastele luba asuda mungaseisusse, kuid veel hiljemgi, XI sajandil tõusis suur tagakiusamislaine. Lõpuks kujunes budism hiinlaste elu oluliseks osaks.

Budismi omaksvõtmist kergendati sel teel, et selle mõisteid hiina keelde tõlkides kasutati taoistlikke ja konfutsianistlikke vasteid, millele anti budistlik sisu.

Hiina budismi õitseaeg oli VI- XVIII sajandil ja uus tõus algas XX sajandi hakul enne kommunistide võimuletulekut.

Tänapäeval ollakse uue võimuga kohanenud.


Puhta maa koolkond.


Õpetusi arendati edasi ja kultuse objektid mitmekesistusid: budasid oli lugematu arv.

Mahajaana- budismi suurimaid koolkondi on nn. puhta maa koolkond.


Selle pooldajad kummardavad Amitabha Buddhat ja palvetavad, et ta juhataks nende järgijaid õndsusse, Lääne paradiisi.

Lisaks budadele on olemas pühad olendid, bodhisattvad. Hiinas on neist populaarseim Goan- Yin.

Ta on kõikide palvete leplik ärakuulaja ning kaitseb inimesi tule, mõõga, vangla, kurjade vaimude ja röövlite eest.


Goan- Yin`I peetakse Hiinas naiseks ja Jaapanis meheks.

Bodhisattva ideaalil on olnud suur mõju inimeste käitumisele, selle eeskujul on paljud mahajaana- budistid üritanud omakasupüüdmatult inimkonda teenida.


Tiibeti lamaism.


Tiibetisse jõudis budism VI sajandil pKr. Sellega segunes Tiibeti vanadest usunditest maagilisi uskumusi ja

loitsusid, millel arvati olevat päästev vägi.

Tiibeti budismi hakati nimetama lamaismiks (laama on kõrgeim munk). Lamaismi juht ja Tiibeti vaimulik valitseja

on olnud Dalai Laama, kes asus Potala palees Lhasas.

Teda peetakse üheks bodhisattva kehastuseks. Kui Dalai Laama sureb, otsitakse oraakli abil poiss, kes usutakse olevat tema uus kehastus.


1955. a. vallutas Hiina Rahvavabariik Tiibeti.

Hiinlaste poolt läbiviidud kollektiviseerimise ja religiooni tagakiusamise tõttu toimus Dalai Laama juhitud rahvaülestõus, mille hiinlased maha surusid.

1959. a. oli Dalai Laama sunnitud põgenema Indiasse, kus ta kümnete tuhandete oma toetajatega maapaos viibib.

Lamaism on Tiibetis siiski oma tähtsuse säilitanud, kuigi munkade arvu on tunduvalt piiratud ja palju kloostreid suletud.

Vanade munkade asemel uusi enam ei tule. Mao Zedong`i surma järel on lamaismi tegutsemisvõimalused mõningal määral avardunud.


Sallivus ja sünkretism.


Hiina religioosset elu on iseloomustanud sünkretism: erinevad usundid on üksteisele laenanud mõningaid elemente.

Käidi nii budistlikes templites ja kloostrites kui ka taoistlikes pühamutes ja konfutsianistlikes esivanemate saalides.

Esivanemate kultus on olnud üleüldine.

Matustel kasutati enamasti buda preestreid, kes lugesid tekste surnute rahu heaks.

Nii taoismis kui budismis usutakse mitme taeva ja põrgu olemasolusse.

Haritlaskonna religioossus on olnud filosoofilise värvinguga, seda ilmestab tugev eetiline suunitlus ja rõhuasetus siinpoolsele elule.

Hiinlased ise ei räägi kolmest usundist- konfutsianismist, taoismist ja budismist, vaid “kolmest teest”, mis kõik õpetavad Dao`d.


Religioonid Hiina Rahvavabariigis.


Mao Zedong kuulutas välja Hiina Rahvavabariigi 1.10.1949. Seejärel muutus olukord Hiinas täielikult. Muuhulgas pidi maalt lahkuma ligi 5000 välismaist misjonäri.

Kuigi konstitutsioon annab teoreetiliselt kodanikele nii vabaduse kui õiguse uskuda või mitte uskuda, peetakse religiooni ühiskonna uuendamist segavaks teguriks.

Kuna traditsioonilistel religioonidel puudub tugev organisatsioon, pole nad suutnud ateistlikule ideoloogiale osutada tugevat vastupanu.


Hiinas on kõik religioossed ühendused riikliku kontrolli all.

Täpseid andmeid nende seisukorrast ja toetajaskonnast on väga raske hankida.

Aastal 1957 tunnistas valitsus ametlikult Hiina Taoistliku Seltsi, mis asutati kõigi taoistide koondamiseks

“sotsialistliku ülesehitustöö toetuseks”.

Ka budistidel võimaldati asutada Hiina Budistlik Selts, mille sihiks oli suunata religiooni riigi eesmärkide toetamisele.


Mao kultus.


Sotsialistliku Hiina rajaja ning ühtlasi isevalitsejaks oli kommunistliku partei esimees Mao Zedong (1893- 1976).

Rahvas austas ja jumaldas suurt juhti, kelle elutööst ja vigadest hakati kriitiliselt rääkima alles 1970- ndate aastate

lõpus.

Varsti pärast Mao surma kõrvaldati tema portreed avalikest kohtadest ja kultus lõpetati.


Aastal 1979 tehti täiendus Hiina RV põhiseadusesse: ”Esimees Mao oli inimene mitte jumal.“


Kultuurirevolutsioon.


Usuvastane tegevus saavutas kulminatsiooni Mao poolt juhitud kultuurirevolutsiooni ajal 1966- 1976.

Avalik religioosne tegevus ja jumalateenistused keelati, templid ja kirikud anti ühiskonna kasutada, konfiskeeriti

usulist kirjandust ja kristlastele mõisteti vanglakaristusi.


Olukord 1980 aastate alguses.


!980 aastate algusest peale võib täheldada varasemaga võrreldes veidi avatumat suhtumist usuvabadusse.

Uues kriminaalseaduses on ette nähtud karistus riigiametnikule, kui ta rikub usuvabaduse põhimõtet jumalateenistuse käigus, või kui ta hävitab kultuseobjekte.

Kuid põhiseaduses on veel senini juttu ainult uskumise vabadusest, millele ei lisandus religiooni levitamise või teostamise vabadus.

Seevastu on märgitud ateistliku propaganda vabadust.

Selle tulemusena on religioonide avalik organiseerumine tõenäoliselt ettevaatlik ja aeglane, kuigi koduseinte vahel on usuline tegevus elavnemas.


5. Shintoism, Jaapani rahvususnd.


Viimase saja aasta jooksul on kõiki üllatanud Jaapani erandlik muutumis- ja arenemisvõime.

Aastail 1639- 1868 elas maa täielikus eraldatuses.

Tollal ei lubatud ühelgi jaapanlasel maalt lahkuda ega ühelgi välismaalasel seal viibida.

Pöördumine ristiusku oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud.

Kui Jaapan oma uksed eelmise sajandi keskel avas, oli ta oma arengult keskaegne feodaalriik.

Kuigi Jaapani kaotused II maailmasõjas olid väga suured, tõusis elatustase selles riigis mõne aastakümnega Aasia

kõrgeimaks.

Jaapan pole kuulus mitte ainult oma kultuuri ja arenenud tehnoloogia poolest, vaid ka erinevate religioonide

maana.

Väga vanad ja usulised traditsioonid elavad ühes uute sünkreetiliste usunditega, kõrvuti kasvava


ilmalikustumisega.


Shintoism- Jaapani rahvususund.


Jaapani pinnal tekkinud muistne rahvareligioon on shintoism.

Selle aluseks on animism, polüteism, surnud hingede ja loodusjumaluste austamine.

Shintoismil ei ole rajajat, väljakujunenud õpetust, usutunnistust ega niisuguseid pühasid raamatuid nagu seda on

Koraan islamis või Piibel ristiusus.

Kuigi Jaapan on Hiinast ja Koreast üle võtnud konfutsianismi ja mahajaana- budismi, on tema usund shintoism

püsinud jaapani kultuuri piires kui rahvuslik ehk etniline religioon.


Shinto- jumalate tee.


Shintoismi tekkimine jääb müütiliste pärimuste varju, kuid selle juured ulatuvad Jaapani esiajalukku rohkem kui

2000 aastat tagasi.

Sõna “shinto” on pärit hiina keelest ja tähendab “jumalate teed”.

Jumalate või jumaluse kohta kasutatakse sõna kami.

Shinto tähendab uskumist kami`sse ning selle usu poolt tingitud rituaale ja ühiskondliku elu norme.

Shinto on seega uskumuste, hoiakute, rituaalide ja tavade kirju segu ning elufilosoofia laiemas mõttes.


Kaheksa miljonit jumalust, kami.


Shintoismis on tähtis koht kahel VII sajandil pKr kirjutatud teosel: Jutustused ennemuistsetest sündmustest ja

Jaapani ajaraamatud.

Neis kõneldakse rohkem kui kaheksa miljoni rahvusliku jumaluse sünnist. Kami on jumalate ja vaimude aunimetus.

Kamidena austatakse keisrite ja esivanemate hingi, kaitsejumalusi ja erinevate elukutsete kaitsevaime.

Jumalateks on peetud ka loodusnähtusi ja asju (nt. äikest, tuult, päikest, kuud, mägesid, jõgesid, allikaid, puid ja kaljusid).

Kõik jumalad tegutsevad omavahelises leplikus koostöös ning kogu areng maailma loomisest peale on toimunud kamide ühistegevusena.

Shintoistid ei pea oma religiooni animistlikuks, sest kamid tegutsevad loovalt ja personaalselt.

Päikese jumalannat, Amaterasut austatakse kui peajumalat.

Tema peatempel on Ise pühamu, mis on palverännakute populaarne sihtkoht.


Eetika aluseks on konfutsianism.


Kui konfutsianism IV sajandil pKr Jaapanisse jõudis, sulatas shintoism endasse selle eetika.

Shintoismis puuduvad kategoorilised normid või käsud.

Kuna inimene ja kogu maailm on pärit jumalast, on nad oma põhiolemuselt head. Kurjus tuleb väljaspool asuvast pimedusest.

Shintoismis ei tunta seega õpetust pärispatust, sest inimene on loomult hea.

Kuid inimene teeb loomult kurja siis, kui pimeduse vaimud on võtnud temalt võime tegutseda normaalsel ja õigel viisil.


Optimistlik inimese käsitlus.


Hea ja kuri on suhteline. Heaks peetakse seda, et inimene on sõbralik ja viisakas oma perekonnas, tööl ja ühiskonnas.

Halb on isekus, viha ja riid, mis rikuvad perekonna ja ühiskonna korda, põhjustavad ebaõnne ja takistavad inimkonna rahulikku arenemist.

Halbadest tegudest ja kuritegudest peab hoiduma mitte sellepärast, et need on jumala tahte vastased, vaid seetõttu, et need häbistavad tegijat ennast.


Arusaam lunastusest ja õigest eluviisist.


Kuna inimeste maailm ja jumalate maailm ei ole teineteisest lahus, siis shinto puhul ei püüta saavutada lunastust

sealpoolsuses.

Lunastus saavutatakse juba siinpoolses õiges elus.

See tähendab, et jumalad tuuakse igapäevase elu keskele.


Jumalate abiga saab kurjast lahti. Jumalad annavad palvetajale õnne ja edu maises elus.

Seega keskendavad shintoistid oma tähelepanu siinpoolsele elule..

Usutakse, et pärast surma jätkavad inimesed elu vaimude maailmas. Nad võtavad vastu oma sugulaste ohvriande

ja vastutasuks jagavad õnnistust.

Varasematel aegadel viisid matmistseremooniaid läbi sugulased.

Tänapäeval sooritavad matmisrituaale ka shinto preestrid, kuigi soovi korral võib shintoisti matta ka budistlike

kommete kohaselt.


Templi- shinto.


Shinto pühamuid loendatakse üle 80 000. Pühamu ja seal sooritatavad rituaalid on usu kese. Pühamu asendab õpetuslikku süsteemi ja pühakirja. Inimestele usuõpetust eraldi ei jagata, sest templi jumalateenistus annab iseendast rahvale usulise hariduse.

Pühamu on ehitatud jumalate elupaigaks ning inimeste ja jumalate kohtumiskohaks. Seepärast asuvad need tihtipeale üksildastes paikades mäeveerul või metsas. Suurtes linnades ümbritsevad pühamuid kaunid varjulised aiad.

Neis kasvavaid puid peetakse pühaks ja nende okstele riputatakse kas omavalmistatud või templiõuelt ostetud paberiribad, millele on kirjutatud palved.


Looduse austamine.


Looduse kummardamine on shintos üldine, sest looduses võib kogeda jumalate ligiolekut. Pühadest mägedest on tähtsaim Fuji, mis Jaapani kõrgeim ja kauneim vulkaan. Ka paljusid saari ja koopaid peetakse jumaluste asupaigaks.


Shinto preestrid.


Pärast II maailmasõda jäid shinto templid ilma riigi majandusabist ja nende seisund võrdsustus teiste usundite omaga.

Pühamute tegevust finantseeritakse poolehoidjate vabatahtlike annetuste ja ohverduste kaudu.

Peale otsese kultuse osaletakse mõningal määral ka sotsiaalhoolduses ja ühiskondlikus tegevuses (nt. peetakse ülal lasteaedu).

Preestri amet ei ole enam päritav.

Suurem osa preestritest peab oma ametit mingi muu põhitöö kõrvalt.

Shinto preestrid võivad olla abielus ning naispreestrite arv on viimastel aastatel kasvanud.

Preestrite peaülesaane on tseremooniate toimetamine kodudes ja pühamutes ning sellega jumalate õnnistuse toomine inimeste ellu.


Shinto kodus.


Koduse jumalateenistusega seostub kesksena jumalate riiul, millele on asetatud väikese mõõduline shinto pühamu.

Peale selle on riiulil jumalikkuse võrdkuju peegel, püha puu oks ning pühaduse sümbol köis.

Jumalakujusid ei kasutata, sest shinto jumala käsitlus on panteistlik, st. jumalus on kõikjal.

Seepärast piisab jumaluse sümboleist.

Kodualtari ees palvetatakse ning küsitakse jumalatelt ning surnud sugulastelt nõu.

Enamasti palutakse tervist ja edu. Pattude tunnistamist ja kahetsust shintos ei tunta.

Jumalatele ja esivanemate hingedele toodud söögi- ja joogiohvrid antakse pärast perele.


Rahvapühad.


Maja või tee ehitades peetakse meeles ka jumalaid ja esivanemaid.

Usk õnne ja õnnetust toovatesse arvudess on üldine, samuti amulettidesse, ennustustesse ja horoskoopidesse.

Rohkeid shinto pühasid peetakse värvikalt.

Tähtsamad neist on uusaasta ja surnute püha ning mitmesugused kohalikud ja kutse-alade pühad.

Elu pöördepunktidega seotud koduseid pühasid peetakse sünni, täisealiseks saamise, abielu ja matuste korral.


Keisrishinto.


Keisreid peetakse põlvnevaiks päikesejumalannast Amaterasust.

Taevase päritolu tõttu nimetatakse neid tenno`ks, taeva valitsejaks.

Keisri kultusega seostus konfutsianistliku eetika õpetus viiest inimsuhtest, millest tähtsaimad olid keisri ja alama, maavalitseja ja vasalli ning vanemate ja laste vahelised suhted.


Konfutsianistlik eetika hakkas tugevamat mõju avaldama alles XII sajandist, kuigi Jaapanisse oli see jõudnud juba IV sajandil.

Järgneva 700 aasta jooksul valitses vahelduvates vormides zen- budistlike munkadega Hiinast saabunud feodaalne valitsemissüsteem.

Sellega kaasnes tegeliku võimu siirdumine maavalitsejate ja samuraide, sõdurite klassi kätte.

Samuraid olid sõdurid ja riigiametnikud, kes kandsid mõõka ka rahuajal.

Nende vaimne ja füüsiline ettvalmistus koosnes vehklemisest, vibulaskmisest ja ratsutamisest.

Samuraide eetika aluseks oli konfutsianism ja seda nimetati busido`ks, relvastatud meeste teeks.

Au sees oli enesevalitsus, julgus ja askeetlik eluviis.

Keiser oli valitseja vaid nime poolest ja kuni XIX sajandi keskpaigani elasidki keisrid eemaletõmbunult oma

paleedes.


XIX sajandi algul taaselustuv rahvusidee ja shintoism rõhutasid keisri jumalikku päritolu.

Valitsev sõdurite klass kukutati ja võimu haaras Mutsuhito, kes keisrina võttis nimeks Meiji (1867- 1912).

Tema poolt läbi viidud ühiskondlike uuenduste aluseks olid shintoistlikud ja konfutsianistlikud perekondliku riigi ideed.


Samale teooriale rajati ka uus ja tõhus kasvatussüsteem, mis likvideerus alles pärast kaotust II maailmasõjas.

Järgmised keisrid said päranduseks rahva jumaldava austuse.


Keisri pildi kummardamine muudeti kõikjal kohustuslikuks.


Areng pärast II maailmasõda.


Keisrishinto ja riigishinto koos konfutsianistliku eetikaga moodustasid käesoleva sajandi alguses selle ideoloogilise jõu, mis toitis jaapanlaste sõjakust. II maailmasõda tähendas Jaapanile raskeid kaotusi.

Hiroshima ja Nagasaki linn hävitati mõne päevad enne Jaapani kapitulatsiooni 14. augustil 1945.

Kaotus andis jaapanlaste rahvustundele tõsise hoobi ja shintoismi asendist riigiusundina loobuti.


Uusaastapäeval 1946 pidas keiser Hirohito raadiokõne, milles ta ütles, et on tavaline inimene.

Samas kõnes eitas ta Jaapani rahva ülimuslikkust võrreldes teiste rahvastega.


Uus seadusandlus kehtestati USA okupatsioonivõimude järelvalve all ja see jõustus 1947 aastal.

Selle tagajärjel varisesid kokku nii konfutsianistlikud ühiskonnaideaalid kui ka shintoistlik keisri- ja riigikultus.

Ühtlasi lõppes enam kui tuhandeaastane ajajärk, mille jooksul valitsejad olid alistanud usundid võimulolijate huvide teenistusse.

Vastutasuks olid religioonid saanud majanduslikku tuge ja riiklikku kaitset.

Põhiseaduse § 20 ütleb: “Usuvabadus on tagatud kõigile.

Ükski usuline organisatsioon ei oma riigi suhtes eriseisundit ega või omandada mingit poliitilist mõjuvõimu.

Riik ja selle organid hoiduvad usulise kasvatuse andmisest või muust religioossest tegevusest.” § 89 ütleb:

“Ühiskonna vara või muud omandit pole lubatud määrata ühegi usulise asutuse või organisatsiooni heaks, selle

kasutada või selle ülalpidamiseks.”


Religioonid tänapäeva Jaapanis.


Budismi levimine ja erijooned.


Budism jõudis Jaapanisse VI sajandil Korea kaudu mahajaana vormis.

Shintoism lisas ühe uue jumaluse miljonite oma jumaluste hulka.

Nende usundite põhiline erinevus seisnes selles, et shinto keskendus siinpoolsele elule, kuid budismi kesksed

küsimused olid karma seadus, uuestisünd ja jõudmine nirvaanasse.


Budistlikud mungad tõid Jaapanisse hiina hieroglüüfid, hiina meditsiini ja kalendri.


Ühtlasi tõstsid nad ka hariduse ja teaduse taset. Jaapanlik mahajaana- budism suhtus jaatavalt perekonna- ja ühiskonnaellu. Vahekord riigiga kujunes lähedaseks ja budistlikke rituaale võeti riiklike pühade tseremooniatesse.

Jaapani budismil on mõndagi ühist maagiaga. Selle abil püütakse saavutada õnne ja vältida õnnetusi.


Zen- budism.


Läänes on tuntuim budismi vool zen- budism. Arvatakse, et see on tekkinud Hiinas VI sajandil taoistlike elementide sulamisel budismi. Märgatavalt on zen juurdunud Jaapanis XII sajandist alates.


Zen meetod on rajatud vaikimisele ja vaimsele keskendumisele.

Meditatsiooni abil püütakse saavutada meelerahu. Lisaks meditatsioonile kasutatakse abivahendina meistri ja õpilase vahelisi vestlusi ning küsimusi, mis võivad tunduda ebaloogiliste ja mõttetutena (nt. võib meister õpilaselt küsida, milline heli tekkib, kui lüüa kätt vastu seda sama kätt).

Zen- budistid püüavad kogeda tõelisust vahetult ja loomulikult, ilma eesmärgistatud mõttetööta.

Templeid, kultusi, pühade raamatute lugemist ja dogmasid peetakse kasututeks.

Kloostrites mediteerivad zeni mungad iga päev tundide viisi meistri juhtimisel ja pingutavad aastaid, et saavutada valgustus.

Enamasti on Jaapnis zen- budismist huvitunud just noored.


Zeni kõrgeim aste on valgustatus.

See on enese ja maailma kirka, täieliku ja rahunenud meelega tajumine.

Inimene, kes on saavutanud valgustuse, ei soovi enam lootust ega hirmu.

Zeni põhiidee on: tõe aluseks pole ei sõnad ega raamatud, vaid inimesel tuleb seda enese seest otsida.

Lõpuks järgneb valgustus, tõe vahetu tunnetamine, vabanemine illusioonidest ja astumine tõelisse olemisse.


Zen Jaapani kultuuris.


Zenil on külgetõmbejõudu just kirjanduslikes ja aristokraatlikes ringkondades, kes võtsid omaks selle põhimõtteid teetseremooniates, lilleseades tušijoonistustes, vehklemises ja vinulaskmises.

Zen oli kardinaalselt mõjutanud jaapani kultuuri, mh luulet, kujutavat, keraamika- ja ehituskunsti.

Zeni järgi rakendab inimene end tervikuna selleks, millega ta tegeleb.

Zen- budistlikud kunstnikud ja käsitöölised anduvad nii mõtteis kui töödes valgustuse otsinguile.

Ka läänelikud, intellektuaalselt orienteeritud inimesed on huvitatud zeni abil vahetu ja loomuliku elutunnetuse leidmisest ning avanemisest oma tunnete ja elamuste adekvaatsele tajumisele.


Soka Gakkai.


Näiteks sellistest budistlikes ühendustes, mis on kujunenud peaaegu uueks usundiks, on Soka Gakkai (=väärtusi loov kasvatusselts).

See asutati aastal 1937 ja sellesse kuulub tänapäeval umbes 6- 8 miljonit liiget.

Soka Gakkai erineb ülejäänud budismist üpriski karmide pööramismeetodite poolest.

Teistesse usunditesse suhtutakse sallimatult.


Kannatuse peapõhjus väidetakse olevat väärusundid.

Elu mõtteks peetakse õnnelikkust ja selle õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karma seadusest ning jõuda lõpliku rahuni.

Soka Gakkai on ka ühiskondlikult tegelev, peetakse üleval näiteks lasteaedu ja vanadekodusid.

Sotsiaalse heaolu kasvu taotletakse poliitilise tegevusega. 1964 aastal registreeriti juba varem tegevust alustanud Komeito Partei ning aastal 1970 eraldati see ametlikult Soka Gakkaist.

Partei ja Soka Gakkai püüavad tegelikult koos saavutada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi.

Komeito on pidevalt suurendanud oma toetajate hulka ja pürib Jaapani juhtivaks parteiks.

1981 aastal oli sellel Jaapani parlamendis 511 kohast 58.


Ilmlikustumine.


Kui shintoism on Jaapani riigiusund, peeti teisi usundeid, nagu budismi erinevaid voole riikliku kontrolli all ja kristlasi kiusati taga.

Pärast riigiusundi staatuse minetamist tõmbus shintoism enam tagaplaanile, kuid ta on ikka veel nähtav eriti religioossete rituaalide täitmises.


II maailmasõja järel on Jaapan kiiresti linnastunud ja industrialiseerunud.

Sellega on kaasnenud vähemalt uue põlvkonna ilmlikustumine ja vanadest usunditest võõrdumine.

Ometi on reaktsioonina juurtetusele ja ainelise heaolu lisandumisele shinto-budistlikud alusel tekkinud ligi 200 uut usundit.

Mingil määral on nad saanud mõjutusi ka kristlastelt, keda on riigis umbes miljon.


Uute religioonide esiletõus.


Paljudele uutele usunditele on iseloomulik, et nende rajajaid austatakse jumaluse ilmutuse ja kehastusena. Jumaliku ilmutuse vahendajatena on tihti olnud naised.

Neis usundites peetakse lunastuse sihiks vaimset õnne ning kehalist tervist.


Lisaks sellele on nende iseloomulikuks jooneks laialdane ühiskondlik tegevus.

Tähtsaim eesmärk pole üksnes inimese uuendamine, vaid uuendatud, inimliku ühiskonna rajamine, kus pole vaesust, puudust ega sõdasid.

Enamasti on need usundid oma loomult praktilised ja rahvapärased.

Neis puuduvad keerulised õpetuslikud konstruktsioonid, ülerõhutatud asketism või saavutamatud eetilised ideaalid.

Kesksel kohal seisavad ilmikud.

Uutel usunditel on Jaapanis märkimisväärne sotsiaalne ja poliitiline tähendus, sest nende pooldajaid on umbes 20 miljonit.


Sallivus ja sünkretism.


Jaapanis nagu ka Hiinas, on religioossus sünkretistlik.

Shintoism ja budism elavad rahulikult kürvuti ja on teineteist mõjutanud.

Shinto jumalusi võib austada Buddha kehastustena.

Kuna inimesed ei tee teravat vahet nende religioonide vahel, on võimatu täpselt teada, kui suur kummagi toetajaskond on.

Shintoiste arvatakse olevat Jaapani 120 miljonist elanikust 80 miljonit. Ka budiste arvatakse olevat 80 miljonit.


Kui neile lisada taoistid, konfutsianistid, kristlased ja uute religioonide toetajad, saame kokku üle 170 miljoni.

Seega võib võib jaapanlane pidada end üheaegselt kahe usundi liikmena.

Oma nime on ta võinud saada shintoistlikul tseremoonial ja tavaliselt on ka tema abielu lahutanud shinto preester, kuid lõpuks võidakse ta matta budistliku kombe kohaselt.


Shintoism kohaneb kiiresti valitsevate ühiskondlike oludega. Enne II maailmasõda toetas ta keisrikultust ja sõjakat šovinismi.

Pärast sõda on ta asunud toetama Jaapani majanduslikku kasvu ja peaaegu täielikult suunanud oma tähelepanu ajalikule elule.

link