Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hiina mütoloogia

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Kultur0312.gif
China-OldLife-wiki.jpg
Hiina mütoloogia on segu kultuuriajaloost, rahvajuttudest ja erinevatest religioonidest, mis Hiinas on. Väga mitmeid legende on loomiselugudest ja legendidest hiina kultuuri ja riigi saamise / loomise kohta.

Hiina kultuurile on väga omapärane see,et loomismüüdid ilmuvad suhteliselt hilja, kui konfutsianismi, taoismi ja rahvausundi põhijooned on juba välja kujunenud. Kõik need lood esinevad mitmetes versioonides, tihtipeale on nad üksteisele vastukäivad.

Hiinas esiajaloos hakkavad müüdid ja ajalugu omavahel täiesti segunema – kõige esimesteks valitsejateks peetakse Kolme müütilist valitsejat ja 5 keisrit. Nad valitsesid Hiinat 2852a – 2205ema.

Kolm valitsejat, keda vahest tuntakse ka kui Kolme Majesteetlikku, olid kuingas-jumalad, või pooljumalad, kes kasutasid oma maagilisi võimeid, et parandada oma rahva elutingimusi. Oma kõrge moraali tõttu elasid nad pikalt ning valitsesid sama pikalt ilusa rahuajaga. Erinevad tekstid nimetavad aga erinevaid nimesid, keda peetakse kolmeks valitsejaks. I Ching algab sõnadega „vanal ajal, kuningas Fixi ajal, jälgis ta taevast ja tähti kui vaatas üles ning uuris maad, ui vaatas alla. Vaatas linde ja loomi, et näha, kuidas nad elasid. Ta leidsi eeskujusid lähedalt ja kaugelt ning tegi

Kolmele valitsejale järgnes 5 keisrit, kes olid moraalselt täiuslikud kuningad. Suure ajalooraamatu järgi olid need: Kollane Keiser, Zhuanxu, Keiser Ku, Keiser Yao ja Keiser Shun. Osades kohtades nimetatakse ka 5 keisrit kui 5 suuna jumalat – 5 suunda siis põhi, lõuna, ida, lääs ja keskpunkt. Need keisrid olid enamuste uskumiste kohaselt siiski ainult inimesed, suured hõimupealikud (kes valitsesid erinevaid hõime) ja valitsejad. Kui nad surid, siis nende lapsed võisid võtta üle koha oma hõimu valitsejana , kuid mitte hõimuliidu valitsejana. Nende võim oli väike võrreldes tulevaste hiina keisritega – esimene hiina keiser lõi uue termini valitseja jaoks, mida meil tõlgitakse keisrina – huangdi, liites kokku tiitli valitseja huang ja jumal-kuningas –di


Esimene keiser, ehk Kollane keiser ehk ka Kollane Draakon oli keiser Huangdi, kes on Hiina rahva jaoks ka täiesti müütiline kuju , kelle kohta liigub palju legende. Legendi järgi õpetas tema Hiina rahvast siidi kuduma. Legend jutustab ka, et hiina rahvas sai alguse kahest hõimust, Huangdi ja tema naaberhõimust, kes omavahel sõdisid. Huangdi hõim oli võidukas.

Huagdi valitses 2697 – 2598 ema ajaloolase Sima Qini sõnade kohaselt. Han dünastia ajal sai temast taoismi üks olulisemaid jumalusi.

Tema suurte saavutuste hulka loetakse ka traditsioonilise Hiina meditsiini loomist, kirja pannud kaanoni koos arst Qibo-ga. Kaasaegsed ajaloolased peavad seda aga siiski ebatõenäoliseks ning see teos pannakse Zhou ja Han dünastia aegadesse ligi 2000 aastat hiljem.

Huangdi elas 100 aastaseks, tal oli 25 last, neist 14 poega. Neist 12 valisid endale ise perekonnanimed. Öeldakse,et kõik aristokraatilikud perekonnad Hiinas põlvnevad neist ja ka esimesed 3 Hiina dünastiat - Xia, Shang ja Shou.

Kui Huangdi sai 100 aastaseks, korraldas ta oma maised asjad ministritega ning valmistas ette oma teekonda taevasse. Ühe versiooni kohaselt ilmus üks kummaline draakon ning viis ta taevasse. Teine versioon jutustab, et temast sai pool-inimene, pool-draakon ja ta lendas ise minema.

Ühe legendi kohaselt olevat ta püüdnud mäe otsas kinni Bai Ze – fantastiline müütiline loom Hiina mütoloogias, kes jutustas keisrile kõikide deemonite, koletiste, kujumuundajate ja vaimude kohta. Neid olevat kokku 11 520 tüüpi. Keiser kirjutanud sellest pärast raamatu, aga tänapäevaks on see kaduma saanud.

Legendi kohaselt andis Ling Lun – müütiline muusika looja Hiina ajaloos- ka selleks on eraldi tegelane olemas – keisrile flöödi, mis oli häälestatud linnulaulule. Sellest flöödist saigi siis alguse ka traditsiooniline hiina muusika.

Hiina mütoloogia on erilisi tegelaskujusid täis. Hästi kuulsad on ka Kaheksa surematut. Iga surematu võim võis muutuda eriliseks jõuks, nad võisid anda elu ja hävitada kurjust. Enamus neist sündisid Tang või Song dünastia ajal. Neid ei austa mitte ainult taoistid, vaid ka kõik teised hiinlased. Surematud on: Surematu naine He, Kuninglik onu Cao, Raudrisikas Li, Lan Caihe, Lu Dongbin, filosoof Han Xiang, vanem Zhang Quo ja Zjongli Quan. Enne 1970ndaid tõlgiti nende nime vahest ka Kaheksaks Giniks.

Öeldakse, et 8 surematut esindavad: meest, naist, vana, noort, rikast ja nooblit, vaest ja tagasihoidlikku hiinlast. Talismanid, mida nad kasutavad omavad ka oma tähendusi. Zhang Guolao trumm võib ennustada elu, Lu Dongbini mõõk võib allutada kurjust, Han Xingzi flööt põhjustab kasvamist jne

Kaheksat Surematut peetakse edukuse ja pikaealisuse sümboliks, neid kujutati tihti ka vaasidel. Kõige tavapärasemana ilmusid nad aga siiski maalidel. Nende inimeste kujutamine kunstis, kes surematuse saavutasid on Hiinas ka muistne kunstiliik. Erinevate surematute kultused saavad alguse juba Han dünastia ajal, kuid eriti populaarseks said nad Jin dünastia ajal. Jin dünastia haudade kunst 12-13sajandist kujutavad taoistlikke surematuid seinamaalidel ja kujudena.

Filmis Keelatud Kuningriik on ka 8 surematust juttu. Jacki Chani mängitud tegelane väidab,et ta on joodik surematu. Selles filmis on üks oluline osaline veel, kes figureerib palju Hiina mütoloogias – ahvkuningas. Teda teatakse hiinlaste seas ka kui Noort ja Vana, ta esineb väga paljudes hiina klassikalise kirjanduse raamatutes – Teekond Läände, Veemärgid, Punase maja unenägu ja Kolme kuningriigi Romanss. Ahvikuningal oli mitmeid võimeid ja palju tarkust, paljude kommentaatorite põhjal oli ta ka mässav hing feudaalvalitsejate vastu. Ta on tegelikult selline heatahtlik trikster. Filmis on ta tegelane, kes võitleb kurja sõjapealiku üle, kes on võtnud võimu ja ei kuula nefriitkeisri käsku. Ta oskab igasugused maagilisi trikke ja ta õppis kungfud surematu taoisti käest, ta võib enda välimust muuta 72 eri viisil – puuks, linnuks, loomaks jne. Ta kasutas pilveid transpordivahendina ja võis sedasi ühe hetkega läbid tohutuid vahemaid. Legendi kohaselt mässas ta taevaste võimude vastu, kes ei saanud temast kuidagi võitu. Lõpuks palus taevalik keiser buda abi ning buda vangistas ahvikuninga suure mäe alla – Wu Zhi Shan –e Viie Sõrme mäe alla. 500 aastat hiljem, päästab ta sealt üks kuulus munk – Xuan Zang, Tang dünastia ajal, kes käis jala tänapäeva Indiast. Ta oli seal tõeliste budistlike raamatute omastamiseks.. Et kindlustada munga jõudmist läände korraldas buda nii, et ahvikuningast sai tema saatja ja õpilane. Nende teekonnal läände liitus nendega veel 2 tegelast – siga ja merekoletis. Hiljem liitus nendega veel ka üks hobune – draakonipoja ümbersünd

Kui munk Indiast tagasi tuli, tõlkis ta suutrad hiina keelde, tehes hiina budismi ajalukku suure panuse

Hiina draakon on levinud üle terve Aasia, teda kujutatakse pika, soomuselise, ussisarnase tegelasega, kellel on 5 küünist. Euroopa lohega võrreldes, kes seisab neljal jalal ja on tavaliselt pahatahtlik, on hiina draakon olnud läbi aegade heaendeline võimusümbol. Hiina draakon on ka yang sümboliks ja teda seostatakse ilmastikuga kui vihmatoojana. Tema naisvaste on Fenghuan (vt allpool).

Vahest kasutatakse läänes draakonit ka kui üleüldist Hiina sümbolit, aga hiina siseselt on see haruldane. Hiinas oli draakon eelkõige keisri sümbol. Yuan dünastia aegadest alates ei tohtinud tavainimesed ennast draakoniga seostada. Qing dünastia aegadel ilmus draakon ka lippudel.

Miks hiinlased ei taha end veel temaga seostada on see, et lääne kultuuris on draakon agressiivne, sõjakas, seetõttu ei soovita teda rahvussümbolina kasutada. Pigem kasutatakse selleks mõnusat pehmet pandat.

Hong Kongis näiteks aga on draakon Hong Kongi brändi osa, sümbol, millega promotakse Hong Kongi.,

Paljud hiinlased kasutavad tihti ka terminit „draakoni järglased”, et eristada end teistest aasia rahvastest. Näiteks mongolid peavad oma esiisaks hunti ja tiibetlased ahvi.

Tänapäeval kasutatakse draakonit ohtralt kujunduselemendina.

Käibel on ka hulgaliselt draakoniga seotud vanasõnu ja väljendusi, näiteks avaldatakse lootust, et pojast saab varsti draakon jne.

Hiina draakonite kõige põnevamate erinevuste hulka kuuluvad nende võime lennata iseg iilma tiibadeta, oskus oma kuju muuta, mis lubab neil esinedamitmesiguses maskeeringus (koguni inimesena), üldiselt heatahtlik loomus ja suhtlemine inimestega ning inimsoo austus sääraste taevalohede vastu. Tegeliklut väidavad paljud kõige vanemad ja lugupeetavamad idamaised suguvõsad , et nad on saanud alguses lohedest.

Hiina draakon on idamaa kõige kuulsam lohe, nende maokeha ja raevukas habetunud pale kujutluse ette tulevad. Kuid draakoni morfoloogia, mida kirjeldab üksikasjalikult Hani dünastia ajal tegutsenud õpetlane Wang Fu, on äärmiselt komplitseeritud ja ühendab endas üheksa väga erineva olendi jooni.

Nii on hiina draakonil kaameli pea, deemoni silmad ja veise kõrvad, tema sarved on harulised nagu hirveskul, kael aga on mao ja kõht merikarbi oma. Jalalabad on pärit tiigrilt, küünised kotkalt ja pikka keha katvat 117 soomust karpkalalt.

81 soomust on immutatud headusega ja 36 kurjusega, sest ehkki idaaade lohed on üldiselt heatahtlikud, võivad nad mõnikord avaldada ka halba mõju.

Isegi nende hääl on mitmetähenduslik – see vaskpottide kõlinaga kõrreldav heli ei ole just kõrvale mõnus, aga samas pole ta ka mitt ekakofooniline.

Ja mis puutub oskusesse lennata ilma tiibadeta, siis selle andega varustab draakonit chi’ih muh - põiesarnane muhk tema pealael.

Isaste lohede jõu eest aga kannab hoolt lõual või kurgul nahavoltide vahele varjunud suur helendav pärl.

Erinevalt lääne pool elavatest sugulastest teeb hiina draakon oma järkjärgulisel teekonnal munast koorumiseni kuni täiskasvanud loheni läbi terve rea põhjalikke moondumisi ja see pikaldane protsess kestab tervelt 3000 aastat. Draakon hautakse välja kalliskivi meenutavast eredavärvilisest munast, mis on munetud 1000 aastat enne tema koorumist ja oma füüsilise arengu esimeses faasis on ta vesimadu.

Hiina lohed on alati lähedalt seotud veega ja iseäranis vihmaga.

500 aasta jooksul kujuneb talle karpkala pea. Nüüd nimetatakse teda kiaoks. Veel tuhat aastat kestab moondumine kalana ja selle aja jooksul saab ta endale ka karbisoomused. Üldilmelt meenutab ta aga juba algelist lohet – tal on neli lühikest jäset, pikk saba ja koon, lopsakas have ja neli teravat küünt igal käpal.

Selles kehalise arengu staadiumis kannab lohe nimetust „kurt“, sest kuigi tal on kõrvad olemas, ei toimi need veel. Järgmise 500 aasta jooksul aga kasvavad talle sarved,millega ta hakkab kuulma.

Sellest vormist saab hiina draakoni kõige tuntum vorm, kuigi tema muutused ei ole lõpule jõudnud.

Tal kulub veel üks aastatuhat, et saada endale idamaise lohe kõige harukordsem tunnus – terve rida haralisi tiibu. Viimaks täisküpsuse saavutanud draakon kannab nimetust ying-lung ning on nägemist vääriv ime.

Draakonite liike on Hiinas arvukalt, kuid eriti tähtsad on nende hulgas neli. Taevadraakon on taeva ja jumalate taevaste elupaikade kaitsja. Sama tähtis on lasuursiniste soomustega tornide isand ja vihmatooja shen-lung ehk vaimudraakon.

Hiina keisrite uhked rüüd ja ametitunnused olid rikkalikult ehitud ühe erilises auastmes lohe kujutisega – see oligi viie varbaga shen-lung, keisridraakon, keda tohtis kaunistusena kasutada ainult imperaator ise. Kui selle aumärgi võttis omavoliliselt kasutusele keegi teine, karistati teda surmanuhtlusega. Keisri trooni sümboliks said just eriti kollased draakonid ning keiserliku troooni nimetati ka draakoni trooniks.

Samuti usuvad hiinlased, et esimene legendaarne keised Huang Di saavutas surematuse ja muutus draakoniks. Keisrid võisid legendides sündida ka draakonikujulise sünnimärgiga. Näiteks 1 legend jutustabki talupojast, kellel oli selline märk ning lõpuks sai ta keisriks ja lõi uue dünastia, teine legend räägib võib olla printsist, kes peidab end vaenlaste eest, kuid tema sünnimärk annab ta välja.

Maa , ojade ja jõgede draakon veedab kevade taevas ja sügise mere. On olemas ka aarete draakon, kes hoiab maapõue kõige sügavamates varakambrites peidus hiigelkoguseid hindamatuid kalliskive ja väärismetalle.

Teiste tähelepanuväärsemate lohede hulka kuuluvad kollane draakon ehk draakonhobune – see Lo jõest kerkinud taeva käskjalg avalikustas I CHINGI nime all tuntud ennustamisssüsteemi 8 trigrammi -, surematust lohekuningast inimkehaga tuledraakon, kes elab ooekani põhjas külluslikus lossis ja obsidiaanist soomustega kõuedraakon, kes moondab ennast tihtipeale ererohelise nahaga poisikeseks ja sõidab helepunase karpkala seljas.

Küllap vist kõige kummalisem hiina lohe on t’ao t’ieh. Tal on küll üksainus pea ja üks paar esijalgu, kuid kaks omaette tagajalgade ja sabaga keha. See kuuejalgne koletis, kelle keiser Shin teisel at ema universumi välispimedusse pagendas, on õgardluse kehastus (tema nimi tõlkes tähedabki õgardlust) ja tihtipeale kujutatakse teda sööginõudel, et hoiatada apluse eest.

Keskse pea ja kahel pool asetsevate kehadega rabavalt sümmeetriline t’ao t’ieh on populaarne kunstnike seas, kes otsivad midagi korrapärast katusefriisi keskele või ehisnikerduse nurka ja tihtipeale võib seda kohata Hiina varasematel pronksist ohvrianumatel.

On olemas koguni kaakujuline lohe, kes sümboliseerib edukust eksamite sooritamisel. Ilmselt on hiinlastel iga elujuhtumi jaoks olemas mõni draakon.

Tihti pööratakse erilist tähelepanu sellele, et hiina draakonitel on 5 varvast igal jalal, jaapani draakonitel ainult 3. et seda fenomeni selgitada ütleb hiina legend, et keiserlik draakon pärineb Hiinast ja mida kaugemale ta Hiinast läks, seda vähem jäi alles varbaid. Draakonid eksisteerivad ainult Hiinas ja Jaapanis, kuna nad ei saa kaugemale minna, siis neil poleks enam varbaid.

Ajaloolised uuringud näitavad siiski, et algselt oli tavalisel hiina draakonil ka 4 varvast, kuid keiserlikul draakonil oli 5 – millega vihjatakse viiele elemendile Hiina filosoofias.

Hiinlaste jaoks on number 9 õnnenumber ja ka seda seostatakse tihti draakoniga.

Draakonite eluaegsed rivaalid on olnud tiigrid. Mitmed kunstiteosed kujutavad neid omavahel võitlemas. Tiiger ja draakon on võrdsed vastased ning nende vaheline võitlus sümboliseerib võrdsete jõudude võitlust – film tiiger ja draakon

Võitluskunstides on draakoni stiil rohkem liikumise mõistmise põhimõttel, tiigristiil aga põhineb jõul ja tehnikal.

Taevasinine draakon on üks neljast Hiina sümbolist, vahest nimetatakse teda Ida Taevasiniseks draakoniks. Ta esindav ida ja kevadhooaega.

Teine olulisest neljast sümbolist ongi tiiger – täpsemalt Valge Tiiger. Vahest kutsutakse teda Lääne Valgeks Tiigriks ning ta sümboliseerib läänt ja sügist. Han dünastia ajal uskusid inimesed, et tiiger on loomade kuningas ja sedasi sai valge tiiger müütiliseks tegelaseks. Öeldakse, et valget tiigrit võib näha ainult siis kui keiser valitseb absoluutselt vooruslikult või terves maailmas valitseb rahu.

Must kilpkonn on üks neljast hiina sümbolist. Sõna „kilpkonn” oli tabu, vahest kutsuti teda Põhja Mustaks sõdalaseks – ta iseloomustas põhja ja talve. Kuigi ta nime tõlgitakse lihtsalt kilpkonnaks, on ta hiina keeles rohkem kui 2 erinevad tegelast – kilpkonn ja madu, madu keerlemas ümber kilpkonna.

Vanas hiinas peeti nii kilpkonna kui ka madu pikaealisuse sümboliks. Han dünasti ajal kandsid inimesed tihti jadeiidist ripatseid, mis olid kilpkonna kujulised.

Klassikalises romaanis „teekond läände” oli üks põhja kuningas, kelle oli 2 kindralit „kilpkonna kindral” ja „mao kindral”. Sellel kuningal oli tempel Wudangi mäel. Seal ongi nüüd 2 mäge, mis kannavad nime Kilpkonna mägi ja Mao Mägi. Räägitakse, et prints Xuanwu oli hiina keisri poeg, kuid ei olnud huvitatud troonile astumisest ning soovis hoopis taod õppida. 15a astasena jättis ta oma vanemad maha, et otsida valgustust taoistina. Öeldakse ,et ta saavutas lõpuks jumala staatuse ning teda kummardati põhja taeva jumalana.

Teises legendis räägitakse, et kilpkonn kindral ja madu kindral ilmusid tema õpingute ajal. Printsile räägiti, et kui ta soovib tõeliselt saavutada jumala staatust, siis peab ta kõigest inimlikust lihast oma kehal vabanema. Kuna ta oli sündinud maailma, oli ta söönud maailma sööki, inimlikku sööki, sellepärast olid tema kõht ja seedeelundid ikkagi inimese omad. Legend jutustab, et talle tuli appi üks jumal, kes muutis tema kõhusisu vastavaks. Kõht ja seedeelundid, mis välja võeti võtsi kilpkonna ja mao vormi.

Paljud hiina legendid räägivad teatud loomade saamisest deemoniks aja jooksul, kui nad koguvad teadmisi. See juhtus ka kilkonna ja maoga. Nad terroriseerisid inimesi. Prints, ke soli nüüd oma jumalikus seisuses, kuulis seda, ning tuli ja tapma oma mineviku deemoneid. Kuid ta ei tapnud neid, kuna nad väljendasid kahetsust. ta jättis nad enda õpilasteks ja halba heastama. Seeläbi said neist kindralid, kes abistasid printsi.

Järgmine neljast olulisest Hiina sümbolist on Vermillioni lind ehk siis Punane lind. Ta esindab taoistlike traditsioonide kohaselt tule elementi ja lõuna suunda ning suve. Tihti aetakse teda segamini Fenguangiga, kuna nad on välimuselt sarnased, kuid nad on erinevad olendid. Fenghuang on lindude kuningas, Vermillioni lind aga müütiline vaimolevus.

Vermillion lind on elegantne ja noobel lind nii välimuse kui ka käitumise poolest. Ta on väga valiv selle suhtes, mida ta sööb ja kuhu ta pesa ehitab, ta suled võivad olla erinevates punastes toonides kuni punaka oranzhini välja. Tihti seostatakse teda ka fööniksiga, kuna mõlemad on seotud tulega. Vermillion – on looduslik punane värv.

Fenghuang on siis müütiline hiina lind, kes valitseb kõikide lindude üle, meessoost linde kutsutakse Feng-iks ja naissoost Huang-iks. Tänapäeval siiski ei tehta enam neil vahet ja nad on muutunud naissoost olevuseks ja ta pannakse hoopis paari draakoniga. Teda kutsutakse ka Majesteetlikuks Kukeks, kuna ta vahest võtab sodiaagis kuke koha. Ka tema suund on lääs. Tavaliselt kujutati teda küüniste ja laiaks sirutatud tiibadega madu ründamas. Ühe kirjelduse kohaselt oli tal pääsukese nägu, mao kael, hane rind ja kilpkonna selg, isahirve tagakeha ja kala saba. Nagu teistelgi müütilistel tegelastel on tal head seosed – ta sümboliseerib vooruslikust ja graatsiat. Ta sümboliseerib ja yini ja yangi ühtsust. Ta ilmub rahumeelsetel ja edukatel aegadel, kuid poeb peitu , kui ajad on keerulised. Teda kasutati tihti pulmades kaunistustena koos draakoniga, kuna nende kahe suhted olid ideaalsed mehe ja naise vahelised suhted.

Veel üks selline müstiline loom on Qilin on selline kimääri taoline – lõvi – kits – madu. Ta ilmub koos suurte pühakutega ja toob kaas endaga hulgaliselt häid endeid. Tihti kujutatakse teda sellisena, nagu oleks tal tuleleegid üle terve keha. Tihtipeale samastatakse teda ka kaelkirjakuga. Kui Ming dünastia ajal Zheng He võttis ette reisi Ida Aafrikasse, tõi ta muude asjade hulgas tagasi ka kaelkirjakuid, siis viidati kahele kaelkirjakule kui qilinile. Keiser kuulutas kaellkirjakud maagilisteks loomadeks, kelle kätte saamine viitas tema suurele jõule.

Qilin on taimetoitlane ja loomuluilt vaikne. Ta oskab kõndida murul ilma rohtu segamata. Öeldakse ka,et tal on hirve sarved ja soomusnahk nagu draakonil või kalal. Qilin näeb raevukas välja, kuid karistab ainult õelaid. Ta ilmub ainult heatahtlike valitsejate maal. Kui teda ähvardab oht ebapuhta isiku poolt, siis purskab ta tuld ja näitab üles erinevaid raevukaid vorme. Mõned lood räägivad,et ta on jumalate püha lemmikloom. Seetõttu on ka traditsioonilistes tantsudes ta kõrgel kohal – nagu draakonitants, lõvi tants, samamoodi on olemas ka fööniksi tants ja qilini tants. Temast tähtsamad on ainult draakon ja fööniks. Tema tantsu iseloomustavad kiired, jõulised löögid peaga. Seda peetakse ka üheks raskemaks tantsuks just selle sama tõttu, et pea peab palju liikuma ja peal on palju raskust.

Kõikide nende loomade kõrval on olulised ka ikkagi lõvid – neid näeme paleedes jm hoonete uste ette asetatuna, nad on kaitsvad tegelased. Neid kutsutakse ka Fu lõvideks, või Buda lõvideks, aga ka kivilõvideks. Tänapäeval on nad paljude restroranide, hotellide ja isegi ka supermarketite sissepääsude eest. Hiinlased on selle tava endaga ka kaasa viinud, ehk maades, kus on palju hiinlasi, hiinalinn jne, seal näeb neid lõvisid ka palju.

Nad on kasutusel Han dünastia algusaegadest 206ema kuni keisririigi kokkukukkumiseni 1911 aastal. Neid kujutatakse tavaliselt paaridena, meeslõvi asub vasakul - mängib palliga ja naislõvi paremal mängimas kutsikaga. Isalõvi pall sümboliseerib elulille, naislõvi kutsikas eluringi. Sümboolselt kaitseb emalõvi seda, mis elab majas sees, isalõvi aga ehitist ennast. Vahest on emalõvi suu kinni ja isalõvil lahti – see sümboliseerib püha sõna „om” lausumist. (jaapanlased küll on omaks võtnud sellele uue tähenduse – st sisse ja välja hingamist, eluringi, naine hingab välja – see sümboliseerib surma). Veel võib esineda neid sellisel kujul, et neil on suus suur pärl. Pärl on nikerdatud just täpselt nii suur, et ta võib lõvi suus ringi liikuda, kuid teda ei saa sealt kunag ikätte.

Tavaliselt on lõvikujud marmorist või graniidist. Kuna need materjalid maksavad palju ja samuti tööjõud nende valmistamiseks on kallis, olid lõvid uste ees ainult rikastel ja eliitperekondadel. See oli kohe oma ette rikkuse näitaja. Tänapäeval muiudgi valmistatakse neid betoonist jne massiliselt.

Kummalisel kombel ei ole lõvi tegelikult üldse Hiinas esinev loom, kuigi Aasia lõvid olid vanal ajal naaberriigis Indias väga levinud.

Hiina müütilistest loomadest rääkides ei saa mitte mööda minna libarebasest, kes meilegi muinasjuttudest tuntud on. Hiina keeles nimetatakse teda Huli Jing – huli tähendab rebast ja jing vaimu. Hiina mütoloogias on nad sarnased Euroopa haldjatega. Nad võivad olla nii head kui ka halvad vaimud.

Hiina mütoloogias usutakse üldse, et kõik vaimud ja mütoloogilised tegelased võivad võtta inimese keha, maagilisi võimeid ja surematud, selle tingimuseks on ainult see, et nad saavad piisavalt energiat – kas inimese hingest või kuult ja päikeselt.

Rebasvaimud, keda lugudes ja legendides kohtame, on tavaliselt noored naised. Üldiselt peetakse neid ohtlikuks, kuid nad võivad inimesi ka abistada. Sama terminit kasutatakse tänapäeval ka nö kullaotsijate naiste kohta, kes võrgutavad mehi materiaalse kasusaamise eesmärgil.