Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hinajaana peamised koolkonnad . Liisa Sõmersalu

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Buddha -29.jpg
Ascetic23.jpg
Sadhu3.jpg
Munks-mass.jpg
Munk-sunset.jpg
Debate-budhist.jpg
Buddhists.jpg
Budism jaotatakse tavaliselt kolmeks põhisuunaks: hinajaanaks (“väike tee” ehk “väike sõiduk”), mahajaanaks (“suur tee” ehk “suur vanker”) ja vadžrajaanaks (“teemanttee” ehk “teemantsõiduk”), mis aga ei kujuta endast budismi arengu kolme faasi.

Arvatavasti olid kõigil kolmel ühised või lähedased allikad algbudismis, kuid edasi arenesid need suunad suhteliselt iseseisvalt. Kirjalikult fikseeritud hinajaana kaanonid ja esimesed mahajaana suutrad ilmusid enam-vähem ühel ja samal ajal (1. saj. e. Kr); esimesed teadaolevad vadžarajaana (tantrism) tekstid pärinevad 3. saj. p. Kr. Käesolev referaat keskendub hinajaanale ja tema peamistele koolkondadele, hinajaana ja mahajaana peamistele erinevustele.

Encyclopaedia Britannica ütleb hinajaana budismi kohta, et see oli konservatiivsemaid budismi koolkondi ja selle nime, hinajaana, panid neile mahajaana budistid. Nimi näitas mahajaanade suhtumist endi traditsioonidesse kui ülematesse meetodeisse, edestades teisi universaalsuse ja kaastundega.

Hinajaana budistid ise ei võtnud nime omaks, viidates ühistele traditisioonidele. India pärimuslikest 18 koolkonnast hoiavad tänapäeval hinajaana traditsioone üleval theravaadid (Vanema Tee järgijad). (EB1990 sub Hinayana)

Nii hinajaana- kui ka mahajaana-budismil on ühine alus Buddha õpetatud põhiprintsiipides. Lühidalt öeldes seisneb see õpetus selles, et inimene kannatab, sest ta soovib omistada ja endale hoida seda, mis oma olemuselt on kaduv. Hinajaana õpetuses on kesksel kohal nn. “Neli üllast tõde”:

1. Kõik põhjuslikult tekkinu on kannatus.

2. Kannatuse põhjuseks on iha, mis toob kaasa üha uued ja uued taassünnid.

3. Kannatust on võimalik kaotada.

4. Kannatuse kaotamisele viib kaheksaosaline tee: õiged vaated, kasvatus, kõne, käitumine, eluviis, püüdlus, tähelepanu ja keskendumine.Hinajaana õpetuse kohaselt on vabanemise, nirvaana saavutamise eelduseks tahe väljuda taasünni ahelast (sansaara) ja selleks on vaja toetuda Buddha õpetusele, eelkõige munga-eetikale ning samaaegselt keskenduda ja mõtiskleda. Nende motoks oli, et igaüks on oma õnne sepp.

Mahajaana põhililseks etteheiteks hinajaanale oli see, et viimased püüdlevad isekalt iseenda valgustatuse (nirvaana) poole, kui esimesed olid seevastu huvitatud kõikide olendite valgustamisest ja tõotasid oma vabanemist edasi lükata ning jääda sansaarasse (samsara - “ringkäik”, “rändlemine”), sündide ja ühest olemiseviisist teise üleminekute ahelasse. Siit ka nende kahe sõiduki peamine erinevus: hinajaanas oli ideaalseks inimeseks arhat (arhat), mahajaana budismis seevastu bodhisattva. defineeritakse neid kahte mõistet järmiselt:

ARHAT (sanskr. arhat, paali arahant - “väärikas”), budistlikus mütoloogias (1) buda epiteet; (2) hinajaana mütoloogias inimene kes on jõudnud teadvuse kõrgeimasse seisundisse, s.t. nirvaanasse.

Tee arhati seisundisse on neljaastmeline ja seda mööda käiv inimene kannab vastavalt nimetusi “teeleasunu”, “ükskord naasja”, “naasmatu” ja “arhat”... Mahajaanas ei peeta arhati seisundit isiksuse arengu ülempiiriks, seetõttu peavad arhatid jätkama oma teed bodhisattvatena.” Bodhisattva (sanskr. bodhisattva, paali bodhisatta- “virgumisele püüdlev olend”) on aga inimene või mõni muu olend, kes on otsustanud saada budaks vabanemaks ümbersündide ahelast ning vabastada kõik elusolendid kannatustest.

Ülima mõistmist ja kõigile olendeile kaasatundmine on bodhisattva ideaalne seisund. Koolkonda või sekti tähistavaks sõnaks on siin nikaya, mis tegelikult tähendab gruppi. See viitab grupile pühendunutele, kes on tõenäoliselt mungad mitte ilmalikud inimesed, ja kes siiralt lubavad olla truud buddha õpetusele. Nad on eristatavad teistest sarnastest gruppidest selle poolest, et nende usk põhineb kaanonite kogumil, mis erineb suuremal või vähemal määral teistest.

Kaanonite erinevus ei seisne ainult sõnastuses või kirjutatud vormis, vaid ka õpetuse elementide arvus ja kloostri reeglites. Vaatamata koolkondade geograafilisele ja uskumuslikule lahutatusele, olid nad suhteliselt üksmeelsed ja teineteise suhtes sallivad.

Tõsisemad vastuolud ilmnesid vaid majanduse ja poliitikaga seotud küsimustes. Sellise koolkondadeks jaotumise põhjusteks on näiteks see, et budism ei tundnud keskset autoriteetset võimu, kes sunniks peale ühtsust nagu kristlasel on selleks paavst.

Samuti oli Buddha algne õpetus säilinud suuliselt ning arvatavasti erinevates dialektides. Üheks mõjuvamaks usulahknevuse põhjuseks võib pidada filosoofiat, kuna see annab kõikidele küsimustele rohkem kui ühe vastuse. Erinevaid tõlgitsusi ühisest huvist tekitasid näiteks küsimused nirvaana mõiste osas: kui see on piiramatu, kas see on siis olemas ja on sel siis mõju? Kas see on ainuke piiramatu olukord või on ruum samuti piiramatu? Kas on olemas mingisugune erinevus ja milline see on Buddha ja teiste inimeste vahel?

Samuti diskuteeriti palju surma teemal: kas surma aeg on lõplikult määratud saatusega (karmaga) või on ka enneaegne surm võimalik? Samuti surmajärgsus: viis koolkonda arvasid, et surmale järgneb silmapilkne jällesünd mõnes teises kehas; samapaljud väitsid, et järgneda võib ka “vahelolu” kuni neljakümne üheksanda päevani, mille kestel uus lihaksaamine end aeglaselt ette valmistab. (Conze 1994:27) Esimene hinajaana kogukonna lahknemine toimus arvatavasti 4. sajandi keskpaigas e. Kr. Vastasseisu põhjustas arvavasti erimeelsused arhatite olemuses, kellel säilis peale nirvaanat siiski mõningaid ebatäiusi.

Lõhe tekkis Mahasanghika (Mahasamghika - “suuremasse kogukonda kuulujad”) ja Sthavira (Sthaviravadin - “autoriteetide õpetus”) vahel. Mahadeva nimeline õpetaja väitis, et viies punktis ei küündi arhatid jumaliku täiuseni: neil esineb magades seemnevoolust, nad on alistatud kurivaimulikule jõule (õudusunenäod), vastuvõtlikud kahtlustele, paljudest asjadest teadmatud ning oma vabanemise võlgnevad kellegi poolt juhitavusele.

Muuhulgas üritasid mahaasanghikad suurendada Buddha kasulikkuse määra tavainimeste seas, õpetades, et Buddha ei olnud haihtunud nirvaanasse, vaid oli piiramatu kaastundega ja igavese elu kestel, kuni ajalikkuse lõpuni saadab Ta kuulutajaid, kes erineval viisil aitavad aitavad kõiki olendeid ja ta mõjuvõim ei ole kitsendatud ainult väljavalitutele.

Nende kaks vaimset üldistust vajavad eraldi väljatoomist: Meel on iseeneses, oma tõelises olemuses, on täiesti puhas ning kirgas, et selle muutused on juhuslikku laadi, ei suuda kunagi tungida sisemusse või rikkuda selle puhtust ja jäävad alati välispidiseks.


Kahtlemine sõnaliku ja kirjaliku teadmise väärtuses. Ühed neist õpetasid, et kõik meid ümbritsev on moonutatud nägemuste tulemusena ebatõeline, vaid tühjus on tõeline; teised jälle, et kõik, nii maine kui ebamaine, nii sõltumatu kui suhteline, nii olemasolu (samsaara) kui Vabadus (nirvaana) on väljamõeldised ja ebatõelised ja meil on vaid hulk sõnalisi väljendeid, millele tegelikult ei vasta miski.


Sthaviralased olid konservatiivsemad ja nõudsid usulistes küsimustes suuremat rangust ja alalhoidlikkust. Nad väitsid, et arhat on vaba ebatäiuslikkusest. (Conze 1994: 23-25) Mõlemad koolkonnad jagunesid omakorda sektideks ja koolkondadeks. Mahasanghikast arenesid Ekavyahrika, siis Gokulika ja lõpuks Caitiva koolkonnad (u. 180 e. Kr). Ekavyahrikast arenes edasi Lokottaravadin. Nemad arvasid, et Buddhad on “teismaased” (lokottara). Sellega seletasid nad Buddha erakordset olemust. Samuti ülistasid nad bodhisttavat, Buddhaga sarnase üleloomuliku kontseptsiooni pärast.

Arvatakse, et see sekt mängis suurt rolli mahajaana kujunemisel. Gokulikast tulid Bahusrutiya ja Prajnaptivadin. Viimased olid erilised seetõttu, et arvasid, et kõik asjad on puhtalt lingvistilise konventsiooni produktid ja ilma tegeliku eksistentsita. Caitiva koolkond asus lõuna Indias, Alam-Krišna jõel veidi aega enne meie aja arvamist.

Nendest tuli kaks tähtsat sekti Purvasaila ja Aparasaila ja natuke hiljem Rajagirika ja Siddharthika. Neli viimatimainitut moodustasid Andharka grupi, mille nimi pärineb alalt, kus nad levisid esimestel sajanditel meie aja järgi. Sthavira grupp jagunes Pudgalavadiniks (ka Vatsiputriyas, asutaja järgi) (umbes 3. saj algul e. Kr) ning umbes pool sajandit hiljem lisandusid Sarvastivadind (arvatavasti Ašoka valitsusajal), kes paiknesid Loode-Indias.

Pudgalavadinid ja temast arenenud sektid uskusid “isiksuse” (pudgala) olemasolu. (ER 1987 subBuddhism, schools of: Hinayana Buddhism) Isiksuslased ei nõustunud budistliku filosoofia algtõega isiksuse nägemisest pettekujutlusena ja “minalise” mõtte mitte pidamist tõelisust väljendavaks arusaamaks.

Nad väitsid, et lisaks isikupäratutele seadmustele on veel arvestatav isiksus, kellest midagi ehtsamat pole olemas ning seetõttu on ta ühenduslüliks inimeses toimuvas enesesamastuses läbi mitmete elude kuni Buddhasuseni. Pudgalavadinid määrasid isiksuse ja selle koostisosade (skandha) vahelised suhted nii, et nad ei satuks vastuollu Buddha Õpetuse peamiste arusaamadega, kõrvaldades “väärusu iseendasse”. Inimene ei ole samane koostisosadega ja ei asu nede koostisosade sees ega väljas.

Sel moel tekib midagi hingelis-kehalise põhiseosele omase “ühtsuse” taolist, mis on väljendamatu ja määratlematu ükskõik mille suhtes. Inimese õige, kogemusest sõltumatu Ise on nii peen, ainult Buddhale nähtav. Nad esindasid lihtmõistuse vastuhakku seadmuste kirjelduse ebatõenäosustele. Teataval viisil võib neid pidada mahajaana filosoofia eelkäijateks. (Conze 1994: 25,26) Teised koolkonnad ei nõustunud selle hüpoteesiga, väites, et see “isik” on muundatud vorm brahmanide “hingest” (atman).

Umbes meie ajaarvamise alguses eraldus Vatsiputriyatest veel neli gruppi: Dharmottariya, Bhadrayaniya, Sannagarika ja Sammitiya. Viimasest arenesid veel Avantaka ja Kurkulla koolid. Teise sajandi algul võtsid järelejäänud Sthavirad endale nimeks Vibhajyavadin (“need kes õpetavad vahet tegema”), et eristada end Sarvastivadinitest. Vaidluste käigus sündisid sektid Mahisaskad ja Dharmaguptakad, kes vastandusid küsimuses, kas Buddha kuulub kloostrikommuunile ning Õnnistatule (Blessed One) ja kloostrile tehtavate annetuste suhtelise väärtuse üle.

Esimesed väitsid, et kloostrile antud kingitus kannab “suurt vilja” (mahaphalam) ja Buddhale antu mitte; teised arvasid risti vastupidist. Sarvastivadinid väitsid, et “kõik eksisteerib” (sarvam asti): mitte ainult oleviku, vaid ka mineviku ja tuleviku sündmused on samaaegselt olemasolevad. Teiste sektide jaoks oli täiesti selge, et minevikku enam ei eksisteeri ja seda, mis on tulekul veel ei eksisteeri. Sarvastivadinitest eraldus veel üks grupp, Sautrantika.

Nad eristasid end Sarvastivadinitest sellega, et pidasid (hinajaana)budismi ühe suurteose “Tipitaka” üht osa, “Õpetussõnade korvi” (Sutta Pitaka) ainsaks, mis sisaldab autentseid Buddha õpetusi, samal ajal kui “Ülima seadmuse korv” (Abhidharma Pitaka) on Tema jüngrite töö. Mõned Vibhajyavadinid paiknesid Lõuna-Indias ja Sri Lankas 3. saj keskpaigas e.Kr. Nad kohandasid paali keele kaanonikeeleks ja väitsid, et nende õpetus on rangelt ortodoksne ning nimetasid end Theravaadideks (Theravadin), mis on paali vorm sanskriti Sthavirast. Nagu teisedki koolkonnad, kannatasid nemadki sisemiste riidude ja jagunemiste all: paar aastat enne meie aega eraldusid Mahaviharastest Abhayagirivasinid, kes asutati budismi jõudmisega Sri Lankale.

Hiljem, neljandal sajandil, ilmusid Jetavaniyad. Lõppkokkuvõttes eraldus Sthaviradest kolm suurt sekti, tuues esile probleemid seoses nende omavaheliste suhete ja identiteediga. Kasyapiyade positsiooniks oli kompromiss Sarvastivadinite ja Vibhajyavadinite vahel. Nad tekkisid viimatimainitute lahknemise ajal ning kuulusid Vibhajyavadinite alla. Nemad arvasid, et minevikusündmus, mis veel vilja ei kanna, eksisteerib, kuid ülejäänud minevik mitte. Geograafilise jaotuse kohta saame informatsiooni kahest kohast: kirjutistest ja arvukate hiina palverändurite jutustustest.

Esimesed allikad, mis on pärit ajavahemikust 2. sajand e. Kr. kuni 6. sajand p. Kr., annavad meile lünklikku ja ebatäiuslikku teavet, kuna nad mainivad antud grupi olemasolu kindlal ajal ja kindlas kohas, kuid jätavad meid teadmatusse selle koha pealt, kas see grupp ka kuskil mujal ja muul ajal asus. Hiina ränduritelt saadud info on küll terviklikum (peamiselt pärit Hsüan-tsang'lt ja I-ching'lt), kuid kehtib vaid 7. sajandi kohta, kui nende reisid aset leidsid. Ükski neist koolkondadest ei levinud üle India ja naabermaadesse. Mitte üheski piirkonnas ei domineerinud üks kindel sekt – ta võis olla ühes kohas enamuses, teises kohas vähemuses ja kolmandas kohas puududa üldse, kuid see oli kindel, et ta eksisteeris kõrvuti koos teiste gruppidega.

Seda eriti kohtades, mis olid pühad ja palverännakute sihtkohtadeks. Seal elasid erinevate sektide mungad kõrvuti kloostrites ning omasid isegi ühiseid pühasid objekte (stupa). Tundub, et kõik sektid olid esindatud Gangese oru keskpaigas, kuna seal asusid palverännakute peamised sihtkohad. Tähtsamad sektid, mis on pärit mõlemast, Mahasanghika ja Sthavira grupist, on koos eksiteerinud Ida-Indias, Bengalis ja selle lähistel.

Theravaadid domineerisid enamuses Sri Lankas ja teevad seda tänapäevalgi. 11. sajandil nad pöörasid burmeesid (?) oma usku. Sellele järgneid Tai, Kambodža ja Laos, kus nad domineerivad siiani. Vibhajyavadini Sthavirad, kes oli väga lähedased, kui mitte identsed Theravaadidele, kontrollisid 7. sajandil kogu Tamili (?) maad, osa Indiast, mis on kõige lähemal Sri Lankale. Nad olid samuti arvukad Põhja-Bombay rannikualal ja budismi pühade paikade lähedal Gangese kaldal. Väga vähe on teada neile lähedaste sektide kohta. Mahisaskasid on täheldatud nii India loodeosas, Krišna kaldal kui Sri Lankal; Dharmaguptakaid vaid loodes ja Kasyapiyasid peamiselt loodes ja Bombay ümbruses.

Sarvastivadinid olid enamuses üle terve Loode-India 3. sajandi keskpaigast e. Kr. kuni vähemalt 7. sajandini.Mahasamghika ja tema sektide kohta on vähe infot. See on teada, et ta asus Loode-Indias Bombay ümbruses ja Alam-Krišna kallastel. Kirjandusest suurem osa kadus koos koolkondadega. Meile on jäänud vaid mõningad fragmendid, üksikud suutrad ja teised lühikesed tööd originaalses india keeles või tihedamini hiina tõlkes. Millistele sektidele tekstid kuuluvad, on kindlaks määramata jäänud. Siiski on suuremas koguses säilinud kanoonilist kirjandust. See hõlmab peamiselt terve paalikeelse Tipitaka, mis koosneb kolmest korvist (ti tähendab paali keeles arvu 'kolm'ja pitaka 'korvi'): Vinayapitaka (“Reeglitekorv”), Suttapitaka (“Suutrate ehk õpetussõnade korv”) ja Abhidammapitaka (“Ülima seadmuse korv”).

On nimelt selgunud, et paalikeelne Tipitaka kujutab endast vaid ühe koolkonna (Theravada) kirjavara, mis on säilinud tervikuna ainult tänu soodsatele geograafilistele ja ajaloolistele tingimustele (Tseiloni eraldatus). Teiste koolkondade põhiliselt sanskritikeelsed Tripitakad on aga meieni jõudnud fragmentidena. Nendegi põhjal võib uurija veenduda eri koolkondade “Kolmikkorvide” üsnagi olulises erinevuses./.../”(Mäll 1998:36)


Postkanoonilisest kirjandusest on säilinud paali keeles kanooniliste tekstide kommentaarid, doktriini uurimused, legendide kogud ja pühenduslikud luuletused. Enamik nendest on pärit theravaadidelt. Samuti on säilinud enamus Sarvastivada Abhidammapitakast. Väljapaistvad isiksused. Vana India inimesed (eriti budistid) ei tundnud peaaegu üldse huvi ajaloo vastu. Seepärast on nii vähe teada ka budismi suurte isandate kohta. Tavaliselt on need ainult nimed, mis on lisatud kirjandusteostele või seotud mõne tähtsama sündmusega, kuid isikute täpse eluea ja tegemiste kohta ei tea me suurt midagi. Tõde moonutavad ka legendid. Theravaadide silmapaisvaimaks figuuriks võib pidada Buddhaghosat, Visuddhimagga autorit.

Veel kaks tähtsamat õpetlast olid Buddhadatta ja Dhammapala. Sarvastivaadide kuulsaim isik oli Vasubandhu, Abhidharmakosa autor. Sarvastivaadide asutaja Madhyantika, kes asus oma jüngritega elama Kašmiri, tundub olevat pigem legend kui ajalooline isik. Teiste koolkondade loojatest on ka teada vaid nimed: Mahadeva, Vatsiputra, Uttara jne. Välja arvatud mõni tähtsam koolkonnd, ei tea me nende erinevate gruppide ajaloost suurt midagi. Nende olemasolu on siiski tõestatud, tänu mitme kirjutise ja teise usaldusväärse dokumendi tunnistustele. 7. sajandiks olid paljud neist koolkondadest kadunud. Ainult Lokottaravadinid olid veel arvukad ja edukad, kuid ühes kitsas piirkonnas, Bamianis (Bamiyan, praegune Afganistaan).

Vastamist ootavad sellised küsimused nagu, et mis seosed olid varase budismi sektide ja koolide ning mahajaana gruppide vahel? Kas mahajaana sai alguse mõnest hinajaana koolkonnast või eksisteerisid need kaks suurt rühma segunemata koos piirkondades kus nad ka tänapäeval leiti?

NB! Skeemi peamistest koolkondadest saab Uku Masingu raamatust “Budismist” lk. 252

Kasutatud kirjandus:

Liisa Sõmersalu