Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Hinduism II

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Vedas.gif
Durga.jpg
Vishnu.jpg
Audience.jpg
India-school-bus-tricycle.jpg
Jooned laubal.jpg
Kalki1.gif
Agni god.jpg
Vishnu copy.jpg
Vishnu kills madhu and kaitabha.jpg
Vedanta.jpg
India-children of pedyari.jpg
Bhagavadgit.jpg
Askeet-India.jpg
India-female.jpg
Shaktism guruji puja.jpg
India-snake-charmer.jpg
Hinduism.jpg
Hinduizm.jpg
India overloaded train.jpg
Brahma hindugod.jpg
Bramha.jpg
India overpopulation.jpg
Indra pillar.jpg


Hinduism.

1. Tekkimine ja religioossed allikad.

India kui nelja religiooni häll.

Paljude teadlaste arvates ei suuda usulise mõtte mitmekesisuses ükski maa Indiaga võistelda. Indias määrab religioon kogu eksistentsi. Siin ongi sündinud nelisuurt usundit: hinduism, budism, džainism ja sikhism, millest kaks esimest on maailm-areligioonid.

Lisaks mainituile on Indias ka minimaalselt kristlasi ja viimasel ajal üha rohkem toetuspinda leidvaid muhameedlasi. Hinduismi mõiste pärineb algselt Induse jõe orust.

Kui islamiusulised keskajal Indiasse tungisid, siis nimetasid nad hindudeks neid, kes keeldusid islami usku vastu võtmast.

Kultuuriline tagapõhi.

Hinduism on teinud läbi pika ja keerulise arengu. Selle juured ulatuvad umbes 2500 aastat e.Kr. õitsele puhkenud Induse kultuuri.!920- aastatel arheoloogilistel kaevamistel leiti Mohenjo-Daro-s ja Harappa-s kirjutisi, mille mõistatuse lahendasid soome teadlased.

Kirjutiste põhjal tehti kindlaks, et selle kultuuri rajasid umbes 3000 aastat e.Kr. Indiasse tulnud draviidid, kes austasid mitmeid samu jumalusi, kuitänapäeva hindudki.

Neil oli suhteliselt kõrge linnakultuur ja arenenud riigikorraldus. Umbes 1500 aastat e.Kr. tungisid läänest Indiasse karjakasvatajad, sõjakad aarialased,kelle usund on polüteistlik.

Veeda kirjndus.

Vanimat ja usuliselt kõrgeväärtuslikumat kirjandust nimetatakse veedadeks.

Veeda tähendab usulist ja püha teadmist. Ilmutatud kirjutised sisaldavad pühademeeste pooltkuuldud püha õpetust, mida preestrid ehk brahmaanid suulise pärimusena täpselt säilitasid. Ilmutatud raamatud.

Veedasid ehk ilmutatud raamatuid jaotatakse kolme rühma:1. Veeda hümnid sisaldavad sanskritikeelseid ohvri-, palve- ja ülistuslaulening erinevateks puhkudeks mõeldud loitse. Vanim Rigveeda on sündinud 1200-1000 aastat e.Kr. ja ülejäänud hümnid umbes 1000 e.Kr..

Brahma raamatud on tihedalt seotud veeda raamatutega, kuna nad tutvustavad, põhjendavad ja selgitavad veedasid.

Brahma raamatud olid brahmaanide rituaalsed käsiraamatud, mille põhjal tuli sooritada üksikasjadeni täpset ohverdamist, sest väiksemgi kõrvalekalle kaotas ohvri mõju.

3. Upanišadid tekkisid aastatel 800-600 e.Kr. Brahma raamatute jätkuna jatäiendusena.

Need usundifilosoofilised teosed seavad esiplaanile õpetuse ja meele-laadi.

Upanišad tähendab nii istumist ja kuulamist, kui ka veedades sisalduvat salajast õpetust ja tarkust.

Nende kohta kasutatakse ka nimetustVeedanta ehk veedade lõpp, kuna nad asetsevad veedade lõpus.

Upanišade peetakse ka veedade täienduseks, sest neis on religioon-ifilosoofiline mõte arenenum kui veedades. Hinduismi tähtsamad koolkonnad veedanta ja samkhya peavad Upanišade üheks oma põhiteoseks.

Püha pärimuse üleskirjutused.

Hilisemaid üleskirjutusi ei peeta ilmutusteks, vaid pühade meeste kirjapanekuks. Sellesse rühma kuuluvad suured eeposed Ramajana ja India rahvuseepos Mahabharata, mis on kujunenud aastatel 400 e.Kr

Mahabharatasse kuulub iseseisva osana India usulise kirjanduse kuulsaim teos Bhagavadgita- Jumalate laul. Veeda-usund. Veeda-usund oli Indiasse vallutajatena tunginud aarialaste usund, millesse segunes maa põlisasunike draviidide uskumusi.

See aarialaste iidne rahvususund oli paljujumalaline ehk polüteistlik ohverdamis-religioon. Veeda- usundi ajajärgul keskendusid aarialased ohvrite abil saavutama maapealset õnne, palju lapsi ja edusõjas. Surmajärgse elu üle ei arutletud peaaegu üldse ning õpetus hingede rändamisestkujunes välja alles hiljem, kui sündis hinduism..

Brahmanism on preestritekeskne ohverdamis-religioon, milles ohvritoimingud jumalused vähehaaval peaaegu täielikult välja tõrjusid.

Brahman tähendas tollal ohverdamises toimivat jumaluste imeväge. Üksikasjalike ohvrirituaalide abil usuti võivat takistada korrastatud kosmose langemist kaosesse.

Ohvrite toojad,brahmaanid, tõusid peaaegu maapealseteks jumalusteks, sest nende käes oli ohvrite tohutu vägi ja vöim. Ka nende sotsiaalne ja majanduslik seisund oli kõrge.

Brahmanismi vägeva preesterkonna ja ohvri-institutsiooni vastu tõusis V sajandil e.Kr. suuri usulisi protesti liikumisi.

Neist eraldusid iseseisvateks religioonideks budism ja džainism, mis ei tunnista veedade jumalikku päritolu. Hinduismi sünd langeb brahmanismi VII-IX sajandit.

Oma õpetuselt on see usund eriti salliv, sest ainusnõue on usk veedade autoriteeti ja nende jumalikku päritolusse.

Praktikas hinduismi erinevad suunad seda ka teevad, kuigi samaaegselt võib nende õpetus veedadega vastuolus olla.

Etniline ehk rahvuslik religioon. Hinduism on rahvuslik religioon, sest see on lahutamatult seotud India ajaloo, kultuuri ja elulaadiga.

Etniline usk on hinduism ka seetõttu, et tal puudub rajaja. XIX sajandi lõpuni ei teinud hinduism misjonitööd, kuid tänapäeval on erinevad hinduistlikud voolud saanud tuntuks ka läänemaailmas.

Levik. Hindusid on (1980) umbes 600 miljoni,

2. Õpetus ja selle põhisuunad. Hinduism sisaldab:

1. polüteismi

2. monismi

3. panteismi

4. monoteismi

5. ateism,

Kui hinduismi hulka lugeda sellele eelnenud arenguastmed- veeda-usund ja brahmanism, siis võib seda pidada maailma vanimaks ja mitmepalgelisemaksusundiks.

Hinduismi võib nimetada ka usundite kogumiks, sest see sisaldab väga erinevaid jumala käsitlusi.

Samas usundis eksisteerivad üheaegselt jumalate paljusus ja ainujumalus, jumala kõiksus e. panteism ja isegi ateism. S

elline uskumuste vastandlikkus leiab lahenduse sel teel, et igaüks võib valida meelepärase koolkonna või vastuvõetava jumaluse.

Ka tähtsamad pühad raamatud sisaldavad vastuolulisi arusaamu, nii et iga koolkond ja suund leiab neist endale midagi sobivat.

Hinduismis kajastuvad peaaegu kõik usulise kogemuse ja tegevuse vormid.Selles õpetatakse, et tõde on üks, kuigi pühad mehed vahendavad seda eri aegadel erineval viisil.

Rigveeda lõpuosas ilmneb polüteismi kõrval ka monoteismi, usku ühte jumalasse.

Hinduismis on miljoneid jumalusi. Brahmanismi ajast alates on enim austatud jumaluste kolmikut Brahmat, Viŝnut ja Šivat. Brahma on jumala- looja, Brahmani üks väljendusviis, mida praktiliselt ei jumaldata.

Brahma naist Sarasvati-t austatakse teaduste ja tarkuste jumalannana.

Tsükliline ehk ringlev ajakäsitlus.

Jumal Brahma toel on sündinud praegune maailm, mille lõppedes loob ta uue maailma.

Hinduistliku maailmakäsitust väljendab kõige paremini ringjoon, millel maailma ajastud järgnevad lõputult üksteisele.

Vastavalt kristlikku ajakäsitlust sirgena, vöi sirgjoonena millel on selge algus- ja lõpp-punkt. Tänapäeva hinduismi peasuunad.

Need suunad on järgmised:

1. Višnuism keskendub maailma alahoidja ja armastuse jumala Višnu austamisele, kes on armastanud maailma, saates sinna mitmeid inkarnatsioone ehk kehastumisi. Neist tähtsaimad on Rama ja Krišna.

Esimesest jutustab Ramajana ja teisest Bhagavadgita. Selle suuna levikupiirkond paikneb Põhja-Indias ja Bengalis.Višnu jumalaperest austatakse ka Laksmit, Višnu naist, kes on ilu ja õnne jumalanna, aga ka ahvjumalat Hanumani-, kes on Rama tark sõber ja teenija.

Višnuism-i märgiks on kolm püstjoont laubal, mis sümboliseerivad Višnu jalajälge.2. Šivaismis Šivat, kes on nii hävitav kui ka loov jumalus. Teda kujutatakse tihti neljakäelisena tantsimas pidevat loomise ja hävingu tantsu.Väga populaarne on Šiva elevandipäine poeg Ganeša , kes on tarkuse ja õnne tooja.

Šiva naistel on mitmeid nimesid ja olemisevorme: Parvati on sõbralik ja hell emajumalus, Kali ja Durga nime all on neil hirmuäratav välimus ning neid austatakse metsikute ja veriste tseremooniatega. Oma austajatele esindavad nad jumalikku Ema, kellelt naised paluvad lapsi ja tervist.

Šivaistlike usulahkude pooldajad maalivad püha tuhaga otsaette kolm horisontaaljoont.

3. Šaktismis austatakse jumalikku loovat jõudu, šaktit, mis avaldub tavaliselt jumaluste erinimelistes abikaasades. Sellele suunale on omane rohke mantrate kasutamine.

Mantra on lühike maagiline või rituaalne lause või silp. Neid tähenduseta silpe võib kasutada mõtisklemisel või ka maagilistel eesmärkidel.Kuulsaim on OM kasutusel ka višnuismis ja šivaismis.

Mõned šaktad (šakti pooldajad) rikuvad salajastel rituaalidel moraalinorme, kuid teised voolud kätkevad endas kõrgetasemelist filosoofiat ja kõikidele inimeste võrdväärsust tunnustavat eetikat. Turistidele esinevad fakiirid ja enesevigastajad esindavad askeetluse mandunud vormi.

Usulahkude ja usukommete mitmekesisus.

Suurem osa hindudest ei kuulu ühte kindlasse ususuunda ega lahku. Nad ühendavad vabalt erinevaid uskumusi ja kultusevorme. Kõrgeima jumaluse valikut mõjutavad suguvõsa traditsioon ja kohalik praktika.

Usklik hindu võib osaleda ka mitme usulahu tegevuses, sest eri jumalused on oma olemuselt ikkagi üks. Hindu usk võib olla nii filosoofiliselt ja kategooriatelt kõrgetasemeline kui ka pelgale maagiale rajanev. Ta võib kummardada paljusid jumalusi või ainult üht jumalikku võimu.

Sünkretism ja sallivus.

Hinduismis ei ole organisatsiooni, väljakujunenud õpetusi ega usutunnistust.

Ta on sulandanud endasse paljude õpetuste elemente, säilitades siiski oma põhiolemuse. Budismi, islami ja kristluse misjoni tegevusele pole takistusi tehtud, kuulutades, et kõik religioonid viivad samale eesmärgile.

Hinduism on kohanev ja salliv usund. Kui V sajandil e.Kr. tekkis budism, siis võttis hinduism omaks osa Buddha õpetus-est ja Buddha-t ennast hakati pidama üheks jumaluse kehastuseks.Kui VIII-X sajanditel tungis Indiasse islam, võeti Muhamed hinduismi pühademeeste hulka.

Ristiusu misjonitöö tihenedes XVIII sajandil hakati Jeesust pidama Višnu üheks kehastuseks. Brahman ehk maailmavaim.Upanišadides taandub jumalate arv lõpuks ühele. See ainus jumalus on brahman, maailma isikupäratu hing, kõiksuse vaim ja sisem olemus.

Brahman on kogu nähtava maailma alus, millest kõik algab ja kuhu kõik naaseb. Brahman on kõiges; see on nagu vees lahustunud sool, mille maitset on tunda, aga mida ei näe. Seesugune elunägemus on monism, usk sellesse, et on olemas üks ja ainustõelisus, millest kõik on alguse saanud.

Atman ehk üksikisiku vaim. Inimese tõeline olemus on atman, mille ajutine asupaik on inimkeha. Upanišadide järgi on inimese eesmärk jõuda arusaamisele, et tema isiklik hing on maailmavaimuga üks. Vaim on igavene ja jumalik. See, kes teab end ühte olevatmaailmavaimuga, on jõudnud vabastava, lunastava kogemuseni.

Seda kogemust väljendab tihti korratud lause: ”sina oled see”, st. sina oled brahman. Selle samasuse tunnetamine on Upanišadide põhjal inimese tähtsaim eesmärk.

Atmani ja Brahmani ühendamisega on Upanišadides lähedalt seotud õpetus uuestisünnist.Indiviidi vaim, atman, siirdub pärast surma uude elusolendisse üha uuesti niikaua, kuni see isik pole tajunud, et atman ja brahman on üks. Sansara ehk hingede rändamine.

Lunastava tunnetuse saavutamine ei ole kaugeltki lihtne. Inimese hinge peab praeguses olukorras oma vangistuses maine elu, mis on pelk näivus ja eksikujutlus.

Seepärast peab inimese hing, nagu kogu maailmgi, sündima üha uuesti ja uuesti. Uuestisündimist nimetatakse sansaara-ks ehk hingede rändamiseks.

Hing rändab üha uuesti korduvate uuestisündide kaudu ühest maapealsest elust teise.

Bhagavadgita kirjeldab hingede rändamist järgnevalt: “ Inimene heidab ärakulunud riided ja riietub uutesse.

Samuti hülgab ta hing kulunud ihud ja astub uutesse ihudesse. ” Uuestisündide põhjenduseks peetakse hinge hävimatust: “ Hing ei ole sündinud ega sure.” Nagu taimede ja loomade hing, nii ka inimene hülgab surres keha ning siirdub teise kehastusse.

Sellise hingede rändamisega on seotud kõlbelise ja õiglase maailmakorra idee, mille järgi hea saab oma palga ja kurikaristuse.

Karma ehk teo ja tagajärje seadus.

Inimese eelmise elu tegude summa määrab ära oleku, millesse ta reinkarneerub ehk järgmisena sünnib. Seda põhimõtet nimetatakse karma seadus-eks.

Selle järgi saab inimesele selles ja järgmistes uuestisündides osaks seda suurem õnn, mida eetilisemad on tema mõtted ja teod käesolevas elus. Vastasel juhul tuleb tal kannatada. Isegi halb kavatsus põhjustab inimesele endale halba karmat, kuigi teine inimene selle läbi kannatada ei saagi.

Karma seadus välistab andestuse. Kuna Brahman ja Atman on tegelikult üks ja sama, siis ei tohi liiga teha mitte kellelegi. Iga eksimus pöördub eksija enese vastu.

Usk karmasse ja hingede rändamisse annab seletuse ka kannatus-e probleemile. Kui keegi sünnib vaesena või teda tabab õnnetus, siis seda peetakse karma seaduse täideminekuks.

Selline usk ei vii siiski vältimatult fatalismi, saatusele alistumisse, sest inimene võib pingutuste abil saavutada järgmisel korral sündides parema kehastuse.

Hindu jaoks on surm võimalus saavutada paremat inkarnatsiooni. Idee hingede rändamisest ja isiku varasematest kehastustest on mitmesuguste Indiast pärinevate liikumiste kaudu levinud ka läänemaailmas.

3. Vabanemise teed ja meditatsioonitraditsioonid.

Mokša ehk vabanemine. Inimese eesmärk on vabaneda hinge rändamisest, ühinedes brahmaniga,maailmavaimuga, “nagu veepiisk ühineb ookeaniga.” Selleni jõuab ta endarvukate uuestisündide ajal arendades. Kui inimene viimaks vabaneb viimakspikast uuestisündide ahelast, saavutab ta lõpuks Vabanemise, mokša.

See tähendab isiksuse tõelise vaimse olemuse, atmani ja maailma aluseks oleva brahmani samasuse tunnetamist.

Selle tunnetuseni jõutakse mediteerimise ja keha ning vaimu treenimise kaudu. Saavutamaks mokšat, peab inimene vabanema oma pahelistest himudest ja pette kujutlustest ning leidma tasakaalu sellises rahus jakiretuses, et tema karmast ei jääks enam järele midagi, mis võiks teda tagasi maisesse ellu tuua.

“See, kes otsib vabanemist askeesi ja tunnetuse kaudu, ei tuletagasi, see on lõplik eesmärk.” Siis on karma kaotanud jõu ja vabanenud sansarast,suremise ja taassünni igavesest ringkäigust.

Hinduismis on välja kujunenud kuus koolkonda, mis kõik pakuvad erinevaid süsteeme vabanemiseks, ning tunnustavad veedasid.

Allpool tutvustatkse neist vaid kolme kõige tuntumat: vedaanta-t, samkhyta-t ja jooga-t.

Vedaanta esindab hinduismi ametlikku filosoofiat.

1. Vedaanta. koolkonna tähtsaim õpetaja on VII_IX sajandi vahetusel elanud Samkara.

Ta õpetas, et üksnes brahman on on tõeline ja kogu nähtuste maailm on vaidpettekujutlus.

Kui inimene saab jagu teadmatusest ja tunnetab oma ühtsust brahmaniga, lõpeb karma ja piinarikas sansara katkeb.

Kolm pääsemisteed. Inimesed teevad ränki pingutusi, et vabaneda hingede rändamise ringist ja ühineda brahmaniga. Hinduismis on mitu teed, mis samale eesmärgile viivad.

Mokšani jõudminseks on muuhulgas kolm pääseteed:

1) Teadmiste tee (džjaanamarga), kus mh. Upanišade uurides saavutatakse mõistuspäraselt teadmine, et atman on brahman.

2) Tegude tee (karmamarga) tähendab õiget rituaalset ja moraalset tegutsemist, kohustusi, tegusid ja ohvreid.

Kui esimene tee kasutab vahendina mõistust ja tunnetust, siis siin vabanetakse töö kaudu: “Tööta pidevalt, kuid hoidu kiindumast töösse.”

3) Armastuse tee (bhaktimarga) tähendab jumalusele andumist ja jumaldavat armastust tema vastu.

Objektiks võib olla mõni personifitseeritud jumalus, keda kujutatakse armuliku lunastajana.

Bhakta ( bhakti-ga tegeleja) võib algul kasutada maise armastuse keelt, väljendades oma armastust jumaluse vastu, kuid kõrgemal astmel öeldakse see olevat: “ kõrgema armastuse teadus.” 2. Samkhya- õpetus.

Samkhya järgi jaguneb maailm ja inimelu vaimseks ja materiaalseks. Inimesetõeline vaimne olemus on eksituse tõttu seotud materiaalsega. Seetõttu inimene ei tunneta oma õiget olemust.

Vabanemine tähendab inimese hinge vabakspääsumateeria takistavatest ahelatest. Samkhya on ühtlasi ateistlik õpetus, sest see ei kõnele jumalustest ega õieti ka teistest vahenditest, mille abil vabanemiseni jõuda.

3. Jooga.

Jooga aluseks on samkhya dualism, kahesus, kuid siin tunnustatakse jumaluste olemasolu.

Seega on jooga samkhya teooria praktiliseks täienduseks. Jooga tekkeaega ei ole täpselt teada. Selle juured arvatakse ulatuvat aega enne aarialaste vallutusi 3000 a. e.Kr. joogast räägitakse mh veedades, upanišadides, ja Bhagavadgitas.

Otseselt jooga koolkonna rajajaks peetakse umbes a. 200 e.Kr. elanud Patandžalit ja õpetuse aluseks tema kirjutatud Jooga Suutrat. Jooga jaguneb arvukateks eriliikideks. Kõrgeimaks vormiks loetakse Patandžali enda õpetatud kaheksaosalist Radžajoogat.

Jooga liigid.

Ka joogaõpetus sisaldab teadmiste joogat, tegude joogat ja armastuse joogat,milles kasutatakse jooga vahendeid vabanemise poole püüeldes samamoodi, nagu eelpool kirjeldatud kolmes vabanemistees.

Mantrajooga kasutab mediteerimiseks mantrasid, pühasid silpe.

Hathajooga on läänes tuntuim jooga vorm, mis rõhutabhinge ja keha tugevat vastastikust mõju. Asendite abil püütakse saavutada kontrolli mõtete ja lihaste üle ning viia need kooskõlla.

Jooga asendite abil parandatakse nii füüsilist kui vaimset vormi, tugevdatakse tahtejõudu ja keskendumisvõimet. Joogi eluviis. Kõik jooga suunad rõhutavad eetika tähtsust isiksuse terviklikkuse kujundamisel.

Lihtne ja looduslähedane eluviis on tähtis söömisel, tööd tehes, puhatesja joogat harjutades tuleb pidada mõõdukust.

Läänes tegeldakse joogaga enamasti kui ühe enesekasvatuse ja lõdvestusharjutuste süsteemiga, mille abil püütakse saavutada füüsilist, vaimset ja kõlbelist tervist.

4. Kultus ja eluviis.

Jumalateenistus kodus.

Hindude kultus ehk jumalateenistus on väga individuaalne.

Erinevusedolenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Suurem osa rituaalidest sooritatakse kodus.

Hindu mees tõuseb vara ja viib oma rituaalid läbi juba enne päikesetõusu kas kodus või lähima jõe kaldal. Kõigepealt lausub ta oma jumaluse nime ja pühendab sellega oma austuse just temale. Palve alguses lausub ta aeglase hümnina, püha silbi ”Om”. Levinuim palve on järgmine: ”Om. Mõelgem särava päikese jumalikule valgusele; elustagu see meie vaimu jõudu.”

. Templi jumalateenistusi viivad läbi braahmanid, kes ööpäev ringi hoolitsevad pühade piltide ja kujude eest. Ilmikud võivad templis käia siis, kui nad soovivad ja tulles toovad nad tihti kaasa ohvriande.

Kindlaksmääratud jumalateenistuse aegu eiole, igaüks sooritab oma rituaalid eraldi. Kuigi templis käimine ei ole usklikule hindule kohustuslik, on see väga populaarne.

Indias on igas külas oma tempel. Igal templil on oma aastapäevapidu, mil jumaluste pilte ja kujusid kantakse pidulikus rongkäigus.

Sellele lisaks peetakse veel nädalaid kestvaid rahvapidustusi, nagu uusaastapidu ning kevad- ja sügispühad jumaluste elust jutustavatest legendides mainitud sündmuste mälestuseks.

Kuna hindud näevad kõiges jumalikkuse kohalolekut, austavad nad ka kõiki eluvorme: loodusnähtusi, taimi ja loomi. Austus väljendub ahimsa ideena, st.keeldun kahjustada mistahes elusolendit.

Seepärast on hindud enamasti taimetoitlased. Ahimsa aluseks on õpetus hingede rändamisest, mille järgi pisimgi loomake on varem võinud olla inimene.

Hindu jaoks on kõik elav brahmani ilmnemisviis. Indias peetakse paljusid loomi pühadeks ja neid austatakse.

Paljusid jumalusi kujutatakse loomadena: kotkana, ahvina, lõvina. Eriti soositud on ahv-jumal. Hanumani austamine.

Kõige rohkem austatakse lehma, keda peetakse eluandvaks emaks. Veedades on öeldud: ”Lehmast elavad jumalused, lehmast ka inimesed.” Kuna lehm on inimesest kõrgem olend, ei tohi teda tappa. Seepärast sureb vaga hindu parem ise, kui surmab lehma. Hindude jaoks on veiseliha söömine sama halb kui meie jaoks inimliha söömine.

Elu neli etappi. Hinduismis on suur ideaal askeetlus. Vaga hindu suurim soov on kasvõi kord elus tõmbuda eemale maailmast, et täielikult brahmanile pühenduda. Igal kõrgema kasti liikmel tuleks läbida elus neli etappi.

Kõigepealt tuleb pärast 5-10 aastaselt toimunud pühitsemist õppida mõne braahmani juhatusel. Seejärel luuakse kodu ning hangitakse perele ülalpidamine. Kui lapsed on saanud täiskasvanuks, eemaldub pereisa erakuna üksindusse, et otsida mediteerimise abil vabanemise teed. Lõpuks läheb ta rändama kerjava askeedina.

Kuna niisuguseid hulkur askeete on Indias arvatavasti miljoneid, on nad muutunud sotsiaalseks probleemiks.

Sellist eluviisi on mõistnud hukka mh peaminister Jawaharlal Nerhu ja tema tütar Indira Gandhi.

5. Kastisüsteem - religioosne ja ühiskondlik nähtus.

Kastisüsteemi ajalooline ja religioosne taust.India ühiskonna kōige silmatorkavam nähtus on kastisüsteem.

See mōjutab Indias nii ühiskondlikku kui ka religioosset elu. Kastivahed on tōenäoliselt pärit teisest aastatuhandest enne meie ajaarvamist, mil heledanahalised asiaadid allutasid oma vōimu alla India tumedanahalised algasukad.

Aarialased moodustasid kolm valitsevat klassi, keda traviididest algasukad teenisid. Hiljem andsid preestrid pühades raamatutes vallutuspoliitika poolt loodud klassiühiskonnale religioosse ōigustuse. I-IIsajandist p.Kr. pärit olevates Manu seadustes esitatakse kastisüsteemi kui kui loomissündmuses kindlaks määratut.

Peamised kastid.

Kasti kuulumine toob kaasa mitmesuguseid ühiskondlikke ja religioosseid kohustusi.

Kast on tööjaotuse, elukutse ja ühiskondliku positsiooni alus.

Põhikaste on neli:

1) Braahman-id, preestrid moodustavad religioosse ja ühiskondliku ülemklassi, kelle ülesandeks on tõlgendada pühasid raamatuid ning sooritada templis ja kodus pühi rituaale. Eesõigustele vastukaaluks nõutakse neilt laitmatut moraali ja usuliste käskude ranget täitmist.

2) Kšatrija-d on ühiskonna administratiivne aristokraatia. Nad tegelevad sõjameeste ja ametnikena, kuid ka preesterkonda abistavate õpetajatena.

3) Vaišja-de tegevusalad on põllumajandus, kauplemine ja käsitöö.

4) Šuudra-d on kõigi eelnenud kastide teenijad.

Kastidesse mittekuuluvad.

Väljapoole kastisüsteemi jäävad kastivälised inimesed, keda kutsutakse ka “puutumatuteks”. Nimetus tuleneb sellest, et kõrgemasse kasti kuuluv hindu võib tunda end roojasena juba üksnes tolle inimese varjust, mis tema peale langeb.

Roojasusest võib vabaneda vaid puhastustseremoonia abil. Kõige mustem töö on jäetud kastiväliste inimeste teha. Kõik eelpoolnimetatud kastid jagunevad veel hulgaks alamkastideks. Üldse on Indias kaste arvatavasti tuhandeid.

Kast on uskliku hindu jaoks karma ja uuestisünni tagajärg. Kastivahed ei ole hindu meelest jumaliku otsuse vaid inimese enda tegevuse tagajärg. Inimene sünnib kas kõrgemasse või madalamasse kasti vastavalt sellele, kuidas ta on eelmises elus käitunud.

Karma võib inimest kastisüsteemis viia nii üles kui alla. Head teod viivad uues elus kõrgemasse kasti. Dharma ehk jumalik kord. Igal inimesel on tema kastile vastav dharma, jumalik määratus, mis määrabkindlaks igaühe kohustused ja ülesanded.

Hindu peab täpselt täitma oma kasti kohustusi, et pääseda paremasse kehastusse uuestisündimisel või hoopis jõuda ühendusse jumalusega, brahmaniga.

Braahman peab palvetama kolm korda päevas ning suurema osa oma elust pühendama õppimisele ja jumalateenistusele. Sõdurite voorused on enesevalitsemine, hea füüsiline vorm ja üllas käitumine.

Kastisüsteemi mõju ühiskonnale.

Hinduismi on süüdistatud selles, et keskendudes üksnes brahmanile ning rõhutades rituaalset puhtust, on ta loonud passiivse “passiivse headuse” ideaali. See lubab roojastumise vältimiseks jätta tähelepanuta kastivälise vaese. Seetõttu on väidetud, et hinduism sünnitab ükskõiksust ja lisab sotsiaalset ebaõiglust.

Teiste meelest ei ole India probleemid tingitud religioonist, vaid on suure sündivuse ja kastisüsteemi tagajärjed.Kastisüsteem on põhjustanud tööpuudust, sotsiaalseid barjääre ning kaste lahutavate erinevuste süvenemist.

Eelmisel sajandil tekkisid uuendusliikumised, mis üritasid võidelda kastisüsteemi tekitatud sotsiaalse ebaõigluse vastu või likvideerida klassiväliste klassi või tervet süsteemi.

Kõige tulemusrikkamalt võitles kastisüsteemi vastu Mahatma Gandhi, kes samastas end kastitutega, elades koos nende viletsuses.

Tänu tema tegevusele keelati inimeste jagamine kastidesse 1950. aasta seadusega. Kuid kastisüsteem elab ometi visalt rahva argielus ja hoiakutes, eriti külades.

Äärmuslikud nähtused on hakanud siiski kaduma. Nii näiteks võib linnades samas bussis kohata erinevate kastide liikmeid.

Samuti on asutatud koole kastitutele ja alamatele klassidele. Kastiväliste arv arvatakse olevat umbes 100 miljonit. Tänapäeval võib kastitu ja alama kasti inimene töötada koos.

Varem oli kastitutele keelatud siseneda templitesse. Tänapäeval võivad nad seda teha, juhul kui kohalik vaimulik seda lubab. Muud religioonid Indias.India konstitutsioon aastast 1950 kindlustab kõigile kodanikele usuvabaduse.

Ühelgi usundil ei ole riigiusundi eelisseisundit. Kuid hinduism on siiski peamine religioon, sest rohkem kui 700 miljonilisest elanikkonnast (1980aastad) on ligi 600 miljonit hinduistid.

Aastaks 1980 oli Indias umbes 61 miljonit islamiusulist, 14 miljonit kristlast, 10 miljonit sikhi, 2,5 miljonit džainisti ja umbes 4 miljonit budisti.

Religioonide suurt mõju India ühiskondlikus elus tõendavad lisaks kastisüsteemile hinduistide, muhameedlaste ja sikhide usulis-poliitilised parteid ning hindude ja muhameedlaste konfliktid. 6. Uuendusliikumised ja filosoofid.Mahatma Gandhi tegevus. Selle sajandi India uuendajatest ja õpetajatest tuntuim ja suurima mõjuga onolnud Mahatma Gandhi.

Võideldes indialaste õiguste eest algul Lõuna- Aafrika ja hiljem Indiat valitsenud Briti valitsuse vastu, arendas Gandhi välja oma õpetuse vägivallatust vastupanust.

Selle õpetuse allikaiks olid hinduistlik-džainistlik ahimsa põhimõte, Jeesuse tegevus ja mäejutlus ning Lev Tolstoi teosed. Gandhi leidis, et vägivalda vältides peab järjekindlalt pürgima õiglaste eesmärkide poole. Nõrgad ja rõhutud peavad ilma vihata mõjutama valitsejate südametunnistusi.

Ta nõudis endalt ja oma pooldajatelt eneseohverdust tõe nimel. Selle põhimõtte järgimine eeldab kõigutamatut usku armastuse ja halastuse tugevusse ning selle lõplikku võitu. Gandhi võitles vägivalda kasutamata India sõltumatuse eest ja parandas tulemusrikkalt ka kastitute olukorda.

Ta nimetas kastituid “Jumala rahvaks”,haridžaanideks, ja viis neid templitesse ja muudesse kohtadesse, kuhu neil varem oli keelatud minna. Gandhit austati sügavalt ja teda hakati pidama mahatmaks, pühaks meheks (mahatma= suur hing).

Temast sai hindude vaieldamatu rahvajuht. Oma sihikindla poliitikaga saavutas ta eesmärgi, India sõltumatuse, aastal 1947. Gandhi pärand. Kuigi Gandhi avaldas sallivaid mõtteid teiste religioonide kohta, oli ta teadlik hindu.

Gandhi ise on öelnud: ”Ma pean oma religiooni tähtsamaks kui omakodumaad, eelkõige olen ma hindu ja alles seejärel rahvuslane.” Osalemine poliitikasja ühiskondlik tegevus oli Gandhi jaoks usu rakendamine praktikas.

Ta uuendashinduismi, nõudes kastisüsteemi kõrvaldamist ja loomaohvrite keelamist. Gandhi uuendamispüüdlused ning vägivalla eitamine hindude ja muhameedlaste vaheliste konfliktide lahendamisel äratas vanameelsetes ringkondades umbusaldust. Oletatavasti nende kahtlustuste tõttu lasi üks fanaatiline hindunoormees Gandhi 1948 a. maha. Uuendusliikumised.

Esialgu hinduism misjonitööga ei tegelenud. XIX sajandist peale on seal esinenud mitmed uuendusliikumised, mille piires on tekkinud huvi misjonitegevuse ja sotsiaalsete probleemide vastu.

Sellistest liikumistest on märkimisväärsemad BrahmoSamaj ja Arya Samaj. Nende mõjul sai hinduism teadlikuks oma eripärast. XIX sajandi lõpus tegutses braahman Ramakrišna, kes pärast tutvumist teiste religioonide misjonitööga kuulutas, et kõikides religioonides on peidus tõde. Tema õpilane Vivekananda asutas 1897 aastal misjoniühingu “Ramakrishna mission”, mis alustas tööd Euroopas ja Ameerikas.

See hinduismi vool muutus misjoni usundiks, mis tähelepanu sotsiaalabile, haridusele ja tööstustöölistele. Liikumine oli kristluselt ülevõtnud selle misjoni tegevuse meetodeid, eesmärgiks on aga muuta hinduism maailmareligiooniks. Tänapäeva hinduistlikest mõtlejatest on tuntuim riigimees ja filosoof Sarvepalli Radhakrišnan, kes aastail 1952- 1962 oli India president.

Tema kaudu said tuntuks ka Ramakrišna ideed. Teosoofia- jumalik tarkus. XIX sajandil levinud teosoofilised liikumised (teosoofia= jumalik tarkus) said mõjutusi peamiselt hinduismist ja budismist. Teosoofia seltsi asutasid New Yorgis a.1875 vene päritoluga Helena Blavatsky ja ameerika ohvitser Olcott.

Seltsi keskus viidi peagi üle Indiasse, mis tegelikult ongi selle vaimne kodumaa. Seal sai seltsi presidendiks Annie Besant, kes mh asutas õppeasutusi ja aitas kaasa sotsiaalsete uuenduste elluviimisele.

Teosoofia maailmavaade on sünkretistlik. Teosoofia väidab, et temas sisaldub kõikide religioonide tuum. Selle järgi on inimkonna suured õpetajad, nagu Krišna,Buddha ja Jeesus õpetanud ühte ja seda sama jumalikku tarkust.

Teosoofid väidavad,et nende käsutada on salatarkus, mille abil inimene saavutab omaenda pingutuste kaudu täiuslikkuse. Teosoofia seltsi programm sisaldab kolme ülesannet: tuleb leida alus inimkonna vendlusele, mis suudaks ületada rassilised, usutunnistuslikud, soolised,klassilised või nahavärvist tingitud erinevused.

Teiseks tuleb õhutada võrdleva usuteaduse, filosoofia ja loodusteadustega tegelemist.

Kolmandaks tuleb uurida siiani veel tundmatuid loodusseadusi ja inimese varjatud võimeid. Seltsi eesmärgiks on õpetada oma liikmeid meditatsiooni abil vastu võtma kõrgemat, ülemeelelisi maailmu puudutavat informatsiooni.

Teosoofia tegeleb näiteks selgeltnägemise ja telepaatiaga. Teosoofia püüab olla erinevate maailmavaadete diskussiooni areeniks.

Ta ei tee otsest misjonitööd, õpetust levitatakse kirjanduse abil. Antroposoofiline selts. 1913 aastal eraldus teosoofilisest seltsist Rudolf Steineri “Antroposoofiline selts.” Lisaks teosoofiale on antroposoofial kokkupuute punkt gnostitsismi ja müstikaga.

Kristus on keskne koht maailma arengus, mis vaimsusele ja hiljem jumalikkuseni. Steineri pedagoogiliste vaadete põhjal on asutatud ka koole.

7. Hinduistlik kunst. Üldlaad ja eesmärgid.

Hinduistlik kunst peegeldab suurepäraselt India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite koos eksisteerimist. Kunst on lahutamatu osa sellest religioossest atmosfäärist, milles ta on tekkinud ja mida ta kujutab. Indiakunsti saab mõista vaid hinduismi tundmise põhjalt.

Kunsti erinevaid vorme ei eristata sel kombel, nagu seda tehakse läänemaades.

Templite arhitektuur, skulptuurid, maalikunst, muusika ja lavakunst teenivad kõik koos kultust ja kasutavad usuliste legendide ainest.

Arhitektuur. Templite arhitektuuri alus on religioonis.

Tempel on kõiksuse mudel, mikrokosmos. Keskel asuv pühamu on jumaluse elupaik, mis vastab maailma keskpunktile. Vanimatest hinduistlikest templites on vaid lihtne rituaalne ruum,millesse siseneti eeskoja kaudu. Hiljem, eriti Gupta ajastul (400- 600 p.Kr) kujunesid India lõunaosas sellest lihtsast algvormist uhked ja paljudest hoonetest koosnevadtemplikompleksid.

Tänapäeval on olemas lihtsaid külatempleid, kuid säilinud on ka India keskajal (800- 1500 p.Kr.) ehitatud tohutuid templikomplekse, mis meenutavad kindlustatud linnu. Arhitektuur kunstiliigina tekkis budistliku keiser Ašoka valitsusajal III sajandile.Kr.

Templit ümbritses üks või mitu ringmüüri ning selle territooriumile viis igast ilmakaarest värav. Need templist endast tihtipeale kõrgemad ja rikkalikult kaunistatud väravad kujutavad avasid taevakummis, mille kaudu inimene saab olla ühenduses jumalatega.

Tempel ise võib olla kaunis väike, sest sellesse pidi mahtuma vaid jumalakujutis ja teenistust toimetav preester. Päris templit ümbritsev maa-alamüüride, kõrvalhoonete ja tiikidega on aga seevastu üpris suur.

Skulptuur.

Templi välisseinu kaunistavad kaunid ja mitmekesised skulptuuride read.Keskajal sai skulptuurist arhitektuuri lahutamatu osa.

Templite seinad kaeti arvututeinim- ja loomanäoliste jumaluste ja deemonite kujutistega. Osa neist olid tagapõhjaküljes kinni, kuid osa skulptuure seisis eraldi. Figuurid on kas peaaegu loomulikus suuruses või siis miniatuursed. Erootilised süžeed kujutasid hinge ja jumalusemüstilist ühinemist.

Kunstnike ülesandeks oli tuua jumalad inimeste maailma. Oma ainestiku ammutasid nad lugematutest legendidest.

Kuigi kunstnikud pidid järgima esteetilisi ja usulise traditsiooni reegleid, võivad nad kasutada uuendusi hinduistliku põhiidee väljendamiseks, milleks on inimliku samastumine jumalikuga.

Jumalusi kujutatakse skulptuurides, reljeefidel ja maalidel, nii nagu kakirjanduses, inimkujulistena. Inimkeha vormid esitatakse ideaalsetena, jumaldatakse alasti figuuride ilu ja harmooniat.

Jumaluste kõikvõimsust rõhutatakse sellega, et neid kujutatakse mitme näoliste ja mitme käelistena ning arvukate sümbolite keskel.

Maalikunst.

Maalikunst sai alguse koobastemplite seinamaalidest.

See kunstiliik saavutas oma õitsengu V-VII sajandil, Gupta ajastul. Uhkete maalingutega kaeti templite ja vürstilosside seinapinnad. Maalingute teemad olid peamiselt usulised, kuid nendegaseostati ka ilmalikke teemasid.

Maalingutel puudub perspektiiv ja peategelasedtõstetakse esile sellega, et neid on kujutatud teistest suurematena. Lisaks inimnäolistele jumalustele kujutatakse maalidel pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Muusika. Muusika on India kunstide hierarhias kõrgeim.

Selle vanim vorm, veedahümnide retsiteerimine ehk laulva häälega lugemine, on umbes 3000 aastat vana. Seesuguse musitseerimise ning rahvamuusika koosmõjul tekkis juba aegade hämaruses omapärane india muusika, millel on lääne muusikas esinev helistik ja taktimõõt. Meloodiad ja rütmid luuakse traditsioonilistele reeglitele toetuva improvisatsiooni käigus. Nii et iga esitus on omast kohast uus helitöö. Tähtsamad instrumendid on muu hulgas sitar ja tabla trummid.

Lavakunst.

Muusikat on seostatud lavakunsti ja tantsuga. Tantsu- ja lauludraamad jagunevad rahvatantsudeks, mida esitatakse suurtel rahvapidudel, ja templitantsudeks, mida esitatakse usuliste rahvapidustuste käigus. Neis tantsudes jutustatakse käte ja sõrmede tundlike liigutuste, varjundirikaste näoilmete ning kogu keha läbimõeldud liigutuste keeles mütoloogilisi lugusid jumalustest.

link