Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Ida filosoofia

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Nagarjuna-jrvel.jpg
Elements-animals2.gif
Durga.jpg
Ivolgaa--0sk.jpg
Khalid horse.jpg
Caitya hall vishvakarma cave.jpg
Karupoeg puhh-399.jpg
Guanzi.jpg
Dhamekhstupa04.jpg
Jooned laubal.jpg
Konfucius- leading.jpg
Konfutsius-0221.jpg
Shantarakshita.jpg


- ida filosoofia - ida filosoofiaks nimetatakse Aasias eelkõige India ning Hiina, Jaapani, Korea jt Kaug-Ida maade traditsioonilisi filosoofilisi süsteeme.

- ida filosoofia - formuleering sai alguse chinoiserie-ga 17. sajandi Euroopas, on hägune ja levinud eri mõistemahtudes.

Kui inglise keeles tähendab Ida filosoofia tihtipeale eelkõige India, Hiina ja Jaapani ning nende otsese mõjusfääri filosoofiat, on eesti keeles (ilmselt eelkõige vene mõjul) arvatud sellesse ka araabia filosoofia ja islami filosoofia.

India-Nāgārdžuna,

Hiina Lao-dzi

Pärsia Zarathrustra

Erilised metafüüsilised religioonid, mis erinevad etnilistest ja lokaalsetest, maailma religioonid on oma algpunktis isiku päästmise religioonid, erinevalt massilis-arhailistest kollektiivsetest lokaalsetest religioonidest

Merab Mamardashvili: Filosoofia ei anna mingeid teadmisi, ta ei teata midagi, seepärast ei saa midagi meelde jätta, kuigi on olemas paksud raamatud.

- filosoofia võib ainult teada anda mingist mõtteviisist, mida inimene ise pidevalt välja ütleks, nii, nagu talle õige tundub Vasak-parem sümboolsus –keelelisus

Semiootilise mõtteviisi arhailisus, igavesest ajast igavesti kehtiv kaksjaotus on omane just mütoloogilisele/müütilisele teadvusele

Sotsium püüdleb automatiseerimise poole, nagu ka inimene oma käitumises, mõtlemises, keeles

Varane lapsepõlv – kaootiline mõtlemine, ületatakse 4-5 eluaastaks

Isomorfismi (iseloomulik mütoloogilisele mõtlemisele) näide Hiinast.


Hiina kultuuri põhieelduseks on väide, et „mina“ ei ole miskis mõttes vastandatav „mitteminaga“.

Kuid kogu maailm on isesugusel kombel dualistlik.

Ei eksisteeri kuri-hää_ valgus-pimedus primaarselt, vaid primaarsed aspektid on mees ( jang) ja naine ( jin).

Kõik muud on nende kahe erilised ilmed.

Tao on see ( Yi Jung „kord Yin, kord Yang — seda nimetatakse taoks“), mis põhjustab mehe/naise olemasolu.

See printsiip e kord, mis avaldub nende voolamises.

See pole mateeria, pole vaim, see on maailmakorra lähtepunkt ja ühtlasi kogu maailm, seepärast, et ta põhjustab need, mis moodustavad maailma. Inimene in nagu taim põllul.

Ilmne on, et inimene ei saa siin vajada lunastust mingist patust või uut maailmakorda.

Ta ainus vajadus on parem konstellatsioon vägedest, siit nõidade e teadlaste osa taoismis.

Eelised:

inimene ie tea, et ta on looduse kroon --- hiinlane armastab loodust ja taipab paremini, kui muud kultuurrahvad seksuaalsus,

olles kõige põhjaks, ei saa iial tüükida esile sel kombel haiglaselt nagu mujal Konfutsiaanliku loogika sünd on seotud „Muutuste raamatuga“;

nagu Platoni loogika on reaktsioon Herakleitose muutumise doktriinile.

Subjekti ja predikaadi eristus, nii tähtsal kohal euroopa traditsioonis (loogikas), Hiinas peaaegu puudub.

Indias aga ei ole oluline subjekti ja objekti eristus (näiteks Atman ja Brahman saavad üheks Shankaral).

Kreekas ei järgitud niivõrd jäigalt traditsiooni kui Indias ja Hiinas.

Polised olid avatud.

Ka isiksuse osa suurem.

Jumalad antropomorfsed (idas — zoomorfsed).

Vaimulikud ei mänginud olulist osa ja olid harva teadlased (nagu ida pool enamus).

Indias on filosoofiline mõte isikupäratu , see pärast ei ole eluloolisi andmeid.

Peaaegu puudus ajalooteadus.

Sümbolid ja arvud

Hiina numeroloogia sümboolsed ruumilis-arvulised struktuurid analoogne pütagoorlik-platooniline arütmoloogia, kus keskne sümboli/kujundi ja arvu mõiste

F peegeldab enda vaimse kultuuri sfääre.

Kuid vajab ühtset metodoloogiat („metafilosoofilist“), kui üleüldist teooriat tõese teadmise saamise õigetest (ratsionaalsetest ja süsteemsetest) vormidest.

See metodoloogia peab olema võimalikult formaalne (mis on aluseks üldisusele).

Euroopa traditsioonis formaalne loogika, Hiinas — numeroloogia


INDIA

India mõttesüsteemid on eeskätt sünkretistlikud (st et mütoloogia ja filosoofia on omavahel põimunud), erinevalt Vana-Kreekast, kust on täheldatav üleminek müüdilt Logosele, mida seostataksegi filosoofilise mõtte sünniga.

Erinev on ka metoodiline hoiak: Euroopa kultuuris on mõtlemine suunatud nähtuste seletamisele, vanaindia kultuuris (ja laiemalt Ida kultuuris) — on see suunatud inimese enda muutmisele.

Budism. Näide raamatust „ Milinda küsimused“ (2 saj eKr), kus buda munk vestleb kuningaga ( Kreeka-Batria Menandros on prototüübiks).

Küsimus on isiksusest – mis on isiksus?


Munk väidab, et isiksus on tegelikult ainult nimi (isiksus ehk inimene), mis tähistab teatud viisil korrastatud viie kogemuselementide grupi ühtsust.

Need elemendid on:

Meelelise grupp.

Meeltega tajutavad seega.

Meeldiv/ebameeldiv/neutraalne – suhtumine või midagi taolist. Isiklik hinnang.

Erinevuse tunnetus.

Oleme võimelised eristama.

Siia alla kuulub igasuguste ettekujutuste ja mõistete formuleerimine.

Motiveerivad faktorid.

Erutused, impulsid, ärritused ( sansara)– just see grupp on vastutav karma tekkimisel.

Tänu nendele tegevustele tekib meie karma.

Teadvus kui niisugune.

Kui eelnevad neli on enamvähem ühel tasandil, siis teadvus on selgelt metatasand.

Ehk siis selles on hõlmatud kõik eelmised.

Järjekord peegeldab objekti vastuvõttu teadvuse poolt.

Isiksus on seega lihtsalt nimi ja mõiste haarab endasse nende arvates ka kogu objektse maailma, mida elav inimene vastu võtab.

Isikusse haaratakse kogu maailm, mida ta tunnetada suudab. Budismis väideti tol ajal, et ei ole eraldi inimest ja päikest, vaid on olemas inimene, kes näib päikest.

Olulisel kohal on selline mõiste nagu dharma, mida võime võrrelda hilisemas semiootika ajaloos Logose ja hiljem ka stoikude lektoniga.

Dharma tähendab sanskriti keeles miskit, mille peal kõik seisab, „kandjat?

Samas ei kanna ta midagi endast erinevat — näiteks asja või nime —, vaid ta ise on ühtaegu ka kantav.

Ennekõike mõistetakse dharma all Buddha õpetust tervikuna.

Kitsamas, psühholoogilises tähenduses on dharma´d isiksuse algüksused või vormid, mille kaudu me välismaailma tajume ning sellele reageerime.

Sealsamas kuuluvad dharmade kilda ka näiteks neli ürgelementi ehk maa, tuli, vesi ja tuul.

Euroopa keeltes pakutud tõlkevasted: seadus, seadumus, õpetus, omadus, asi, fenomen, element, märk, tekst, positsioon, kvaliteet, energia, psüühika kavntinformatsioon, predikaat, atribuut, absoluut jne.

Mõiste oli olemas juba hinduistlikus filosoofias, tähistades ühtsust ja maailmakorda ning üksikisiku kohustusi ja elusihiti.

Budismis on dharma olemise algosis, dharmade arv on lõplik ja nende kombinatsioonidest moodustuvad kõik psüühilised ja materiaalsed nähtused – meie mõistes on tegemist justkui aatomiga.

Sellest lähtuvalt ei ole igavest muutumatut hinge olemas, inimest võrreldakse vooluga, milles dharmad ühinevad ja kus need põhjuse ja tagajärje mõjul jälle lahknevad.

Oluline on see, et dharma ei ole jaotatav ja ta on hetkeline.

Igal momendil langevad dharma ja tema poolt kantav omadus kokku.

Budismis hakati dharmat vaatama nii reaalselt eksisteerivana aga ka mõeldavana ja sel juhul vaadetakse teda kui kogemuse kirjeldamise keele elementi.

See dharma on ühtaegu algelement aga samas ka märk.

Nende kahe kokkupuutepunktis on omadus, mida see dharma kannab.

Linnart Mäll leiab, et dharma on eeskätt tekst selle sõna semiootilises tähenduses, aga ühtlasi ka teksti element ning tekstiloomemehhanism.

Dharmad jaotuvad viie skandha ehk inimesemina konstitueeriva kogumi vahel:

ihukogum — sisaldab peamised ürgollused (maa, vesi, tuli, tuul) ning kõik see, mis nendest tuleneb.

Siia alla mahuvad ka tajuorganid ja kõik tajutavad objektid (11 dharmat ) Mäll

kuju tundmiskogum — hõlmab psühhofüsioloogiliste kontaktide, see on nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, puudutamise ja meele vahendusel saadud elamused; n.-ö.

Tühi taju ilma kohese tundevärvinguta pole mõeldav

(1) tunne mõtestamiskogum — hõlmab märgilis-mõistelist taju, millega vastavalt tuntakse ära kujud, helid,

lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted

(1) mõte valmistamiskogum — hõlmab psüühika motiveerivaid jõude.


Sealhulgas just neid tahtlikke impulsse, mille lähtekohaks on kogetud kujud, helid, lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted (58) kujutlused teadvustamiskogum — hõlmab mõistust eeskätt analüütilise mõtlemise tähenduses.

Teadvustamine, mis tuleneb nägemise, kuulmise, haistmise, maistmise, puudutamise või meele aktiivsusest.

(1) teadvus

Neid viit skandhat võib vaadelda ka psüühiliste protsesside hierarhiana ( Aleksander Pjatigorski , 4 viimast ), tekib paralleel ka Peirce´i kolme kategooriaga.

Need viis seostuvad ka meie jaoks olulise mõistepaariga Namarupa (nimi-kuju), sest ka see jagatakse nende viia järgi.

Edward Smalli (1987) tõlgenduses on rupa tähistaja, füüsiline märk, mis esineb näiteks kuuldava helina või nähtava kujuna, ning nama kui tähistatav — midagi ideaalset.

Millele tähistaja viitab. ( Saussure teadis hästi sanskriti keelt).

Aleksander Pjatigorski ja Merab Mamardashvili peavad dharma-teooriat „esmaseks metakeeleks („Sümbol ja teadvus 1971).

See on metakeel, mis tekib väljaspool klassikalist subjekti ja objekti vastandamise probleemi.

Sügavuti budismi minnes on seal kaks suurt filosoofilist voolu hinayana ja mahayana (väike ja suur vanker).

Mahajaana koolkondades jõutatakse tõdemuseni, et dharmad ei ole reaalsed.

Kõik dharmad on olemuslikult tühjad, neis puudub substantsiaalne püsialge ning nad tekivad ja kaovad üksteisega pidevalt põimudes.


Nagardzhuna (loogik ja filosoof, II saj).

Loogika oli Indias teadusena arenenud, kuid eurooplase jaoks kummaline, kuna raskelt möistetav ja omastatav.

Kasutati tetralemma loogikat – kui õpilane küsib buddhalt , kas maailm eksisteerib, siis sellele küsimusele on neli loogilist vastust:

jah,

ei,

on ja

ei ole,

ei saa öelda, et maailm eksisteerib kui ka ei eksisteeri.

Määramatuse loogika: A + (-A) + {A + (-A)} + [+{A + (-A)}] = 0.

Arendas edasi dharma mõistet ja just mahayana suund väitis, et dharmad on tühjad ja ainult kirjelduskeele elemendid, see on märgiline konstruktsioon.

See on seotud sellega, et mahayana koolkond ütleb lahti reaalsuse kontseptsioonist, mis on olemas hinayanal.

Väidavad, et tegelikku reaalsust ei saa haarata ei loogika ega mõistelise mõtlemisega – see on aga semiootikast kaugel, sest toimub semiootika eitamine, kuna märk lahutatakse objektist sel määral, et ei ole selge, mida ta asendab.

Nagardzhuna paneb aluse uuele mõtlemiskultuurile, vastustades mistahes tervemõistuslikke arusaamu.

Sellega püüab avada teadvust tõelisele mõistmisele, teha ligipääsetavaks kõrgemad teadvuseseisundid.

Shantideva ( Nagardzhuna ideede arendaja): „Kui meele ees ei ole seda, mis on olemas, ega seda, mis pole olemas, siis muu võimaluse puudumisel toetuspunkti kaotanud meel rahuneb ?.

Shankara (erinevatel andmetel VI kuni VIII saj), kes lähtus Gaudapada ideedest (V - VI saj).

Shankara ühendas üheltpoolt grammatistide keelefilosoofia ( Gaudapada oli vedaanta filosoof) ja teisalt vedistliku traditsiooni.

Veedasid kommenteeriti pidevalt ja tekkisid paljud semiootilised küsimused.

Vedistlikus traditsioonis oli purva-mimansa traditsioon ehk õpetus algselt eksisteerivatest keelehelidest kui substantsidest, mida oli võimalik tajuda.

Artikuleeritud kõne toob esile püha teksti heli (seotud veedadega ).

Need algsed helid eksisteerivad pühas tekstis.

Artikuleeritud kõne toob nad esile, kuid ei tekita neid ise, nagu valguskiir, mis ainult valgustab esemeid, kuid ei loo neid.

Ja kolmandaks lisas veel budistliku mahayana traditsioonid (siit said alguse budistlik loogika ja ratsionalism).

Gaudapada väidab, et on olemas neli inimese teadvuse seisundit, mis on nagu neli sammu vabadusele ( Gaudapada näide ja Shankara kommenteerib):

üldinimlik (illusionist on maa peal).

Üldinimlik teadvus ärkvel oleku ajal, orienteeritus välistele objektidele.

Lihtsad pertseptsioonid (lõhn, värv, maitse). Särav (illusionist on köiel).

Unenäod, tähelepanu on pööratud teadvuse sisemusse, vastupidiselt esimese olekuga.

Teadvus on sügavas unes (illusionist on meie silmist kadunud).

Unenägudeta uni. Sisemine tarkus, see mida ei ole võimalik raamatutest hankida.

Ühtne olemus, ei ole võimalik jaotada ning eristusi leida.

Sõna ei ole, ei ole vastandusi, piirseisund.

Seda seisundit ongi võimalik määratleda ainult läbi eituse, sest teda ei ole väljaspool kogejat tajuda ja näha, samas on ta ka mõistuse poolt tunnetamatu.

See on kõrgeim reaalsus.

Shankara kommenteerib seda, öeldes, et tõeline on see, kes seisab maapeal ning jääb maapeale, kuid selle maya jõuga muutub nähtamatuks.

Kui seda semiootilisest seisukohast vaadata, siis kolme esimese seisundi puhul on võimalik mingeid tähendusi omistada, ning need on vastandatud neljandale astmele, kus tähendust enam eristada ei saa.

Kuna tähendust enam ei ole, siis puudub ka opositsioon märk/ tähendus.

Seega tähenduse probleem eksisteeribki ainult esimese kolme seisundi piires, kusjuures on igal astmel erinev.

Olles muutumises.

Gaudapada ütleb neljanda seisundi kohta, et kuigi seda ei ole võimalik personaalselt tunnetada, on ta siiski reaalne ja kujutab endast teatavat kõrgemat mina.

Kaks põhimõistet: atman (mikrokosmos), brahman (makrokosmos), Atman on individuaalne alge, brahman universaalne.

Neljas seisund kujutab kõrgemat mina ja seal atman võrdub brahmaniga.

Üks võimalus selle seisundi saavutamiseks on püha silp „ om“.

Om jagunebki neljaks a-u-m.

Kui a ja u ja m on foneemid, siis punkt m all väljendab ninahäälikut, kaashingamist.

Seega on neli astet selles silbis olemas, aga viimasel ei ole helilist väljendust.

Kuna Indias on pühade raamatute seletamine otseselt seotud teaduse ja filosoofiaga, siis just sealt kasvas välja esmakordne metakeele loomise katse. India grammatik Panini (4 saj. eKr). Indias oli grammatika väga arenenud (sanskriti keele baasil).

Panini püüdis luua formaliseeritud algebralist grammatikat – püüdis reegleid üles kirjutada algebraliste reeglitena.

Kõigepealt anti leksikon (nimekiri kõikidest tüvedest, see oli lõplik nimekiri), edasi oli üle 200 nimekirja nimedest, afiksitest, määrsõnadest ja asesõnadest.

Nendest oli võimalik genereerida kõike kuni süntaksini, kuigi viimane oli suhteliselt raskesti genereeritav.

Reeglid püüti hoida kaugel tähendusest ja selleks mõeldi välja kunstlikud tüved.

Kunstlik tüvi annab formaalsed tunnused, see oli tema ainus tähendus.

Sanskritis kolm terminit, mis kõik on märgiga seotud – semiootilised terminid:


Artha – tähendus.

Shabda – heliline vorm.

Artha mõiste on huvitav seepärast, et arthaks nimetatakse igasugust tähendust mida endale võib omistada igasugune märk.

Märgipoolse tähenduse omistamine sõltub sellest milline on märgi vaatleja teadvuse seisund.

Tähendused ei erine ainult sügavuse poolest, vaid eksisteerida võivad ka täiesti eri tähendused.


Dhvani – kaja/heli/toon.


Dhvaniks nimetatakse seda varjatud tähendust, poeesia hing varjatud sugestiivne tähendus – konnotatsioon.


Sphota – varjatud tähenduse grammatiline analoog.

Mingi vormiliselt välja toodud asi.

Bhartrihari (V-VI ss) eristab lingvistilise teate kolme formaalset aspekti.

Esimene on foneetiline struktuur ehk reaalsed helid,

teine on fonoloogiline struktuur (esimene on puht heliline ja ainukordne igale rääkijale,

teine on keeleline struktuur mis annab meile võtme igat rääkijat mõista),

kolmas on sphota, ehk dhvani manifesteering ehk meie mõistes märk.

Integreeritud lingvistiline sümbol, jagamatu ja ajatu.

Luuletus, mis on pähe õpitud.

Vaadeldud vääriskivi.

St vastu võtame korraga, hilisem jagamine on võimalik, aga see ei puutu praegu asjasse.

Andres Herkel. Kokkuvõte vana-india mõttesüsteemide arengust.

Mis muutub mõtlemises?

muutuvad mõisted ning tekib terminoloogia, mis võimaldab üksikasjaliselt kirjeldada psüühilisi protsesse (taju ja mälu, ka mõtlemist ja tahet) ning psüühika muutumist mõtluse (meditatsiooni) käigus.

Selline terminoloogia tagab mõtlemise senisest märksa suurema refleksiivsuse.

Järk-järgult kujuneb arusaam nime ja nimetatu ehk sõna ja denotaadi seose meelevaldsusest.

See hakkab avalduma klassikalistes upanishadides („muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises ?) ning jõuab oma kõrgpunktini mahajaana filosoofias („kõik dharma´´d on tühjad?).

Nagu Kreekas, hakatakse ka Indias mõistetga opereerimisel kasutama süllogistikat.

Siiski muutub see harva eesmärgiks omaette, sest india mõttesüsteemide ülimad eesmärgid pole mitte puht loogilised, vaid soterioloogilised /kr soteria – päästmine/.

Seejuures areneb Vana-India loogika teist rada kui Aristotelese loogika, tuues võimsalt sisse süllogistikat ületava metaloogika ehk määramatuse loogika elemente ( tetralemma; Nagardzhuna paradoksid liikumise kohta jm).

Mõtlemises tekib avatus, pluralism, erinevate lahenduste aktsepteerimine ja otsimine.

Sellele aitab muuhulgas kaasa kosmoloogiline ja mütoloogiline pluralism ( mahajaana „lugematud budaväljad?, aga ka abstraktsed matemaatilised, kuid samas metaloogilised ja metapsühholoogilised) mõisted nagu „null? ja „lõpmatus?.

Muutub mõtlemise produkt, see tähendab tekstid.

Lisaks mõistetele ja nende kasutamisele muutub tekstide enda struktuur.

Vanad, rituaalseid dialooge imiteerinud kosmoloogilised tekstid asenduvad filosoofilise väitluse elemente sisaldavate tekstidega.

Lõpuks asenduvad dialoogse struktuuriga tekstid monoloogsete autoritekstidega, kusjuures poleemiline stiil säilib. ( Herkel 2002: 234–235) HIINA

Kui Hiinat võrrelda Indiaga (seotud on nad ju budismi kaudu, Indias hakkas see manduma ja kolis mingil määral sealt Hiinasse).

Kolimine sai võimalikuks tänu sellele, et olenevata erinevustest on neil ka sarnasusi.

Erinevused seisnesid eelkõige religioonide erinevuses, Hiinas olid taoism ja konfutsianism, Indias budism ja kõik teised.

Kõige suurem vahe on selles, et India budismi iseloomustab teatud ontoloogiline pessimism, Hiinas ollakse aga optimistid.

Indias on kogu budistlik maailmavaade omapärases ideoloogilises kontekstis, kus oluliseks elementideks on karma ja sansara (kannatustega toimsus).

Vaadates budismi kosmoloogiat, on selline kolmeosaline jaotus olemas (soovide, vormide ja mittevormide maailm).

Esimeses maailmas elavad kõik elusolendid (nii põrgute asukad, enamus inimesi, näljased vaimud, loomad ja ka enamus jumalaist); vormide maailmas elavad kõrgemad jumalad, kes ei taha midagi teada ja ei tee tegemist soovide maailmaga (see on mingil määral sarnane kristlusega);

mittevormide maailm on kole koht, kus elavad jogiinid – inimesed, kes on mitmesuguste tehnikate (jooga) abil saavutanud mittevormilise seisundi ja on soovide maailmast sinna ümber sündinud.

See ei ole aga hea, sest nad elavad seal kaua ja see on kasutult veedetud aeg ja peale seda sünnivad nad uuesti soovide maailma.

Budism vihjab sellele, et formaalse täiuslikkuse tagaajamine on mõttetu.

Kogu aeg toimub ringkäik – sünd ja uuestisünd, millest ei ole võimalik välja saada, kuigi on olemas üks võimalus – nirvaana.

Sõna ise tähendab kustumist, see ei ole mitte nagu surm, vaid teisele elule kustumine.

Siit tulenebki see vabanemine budismis, mis ei ole seotud staatusekõrgenemisega kolmelises psühhokosmoses vaid nirvaana saavutatakse nendest raamidest väljumisega – oma karma ületamisega.

Budismis on maailmast arusaamine, et psühholoogilisus valitseb, see tuleneb sellest, et kosmosetasandeid vaadeldakse kui elusolendite teadvusseisundite korrelaate.

Hiinas seevastu valitseb ontoloogiline optimism ja kosmos on eelkõige meeleline, kusjuures see on nii taoismi kui konfutsianismi jaoks ühtne reaalsus mida ei saa kõrvutada ühegi teise reaalsusega – puudub religioosse vabanemise kontseptsioon.

Maailm jaguneb kaheks – uu ja juu.

Uu on puudumise maailm (puudumine on jutumärkides) puudub vormitud kehalisus.

Juu on kümne tuhande asjade olendite maailm ehk olemasolev maailm.

Säärane vastandus on olemas kõikides algelistes filosoofiates.

Hiina religioonides oli kõrgeim seisund kõrgeima ühtsuse saavutamine kosmose algetega.

Budism püüdis välja saada, aga hiinlased püüdsid üheks saada.

Ükskehasuse saavutamine universumiga.

Erinevalt budismi psühhologismist valitses Hiinas tõeline naturalism.

Sarnasused. Suur sarnasus on selles, et mõlemal oli mittedeistlik (mittejumalik) mütoloogia.

Esimesed misjonärid Hiinas ei suutnud leida sobivat sõna jumala kohta hiina keeles.

Hiina keeles on jumal lihtsalt ladina keele sõna deus foneetiline jäljend.

Mõlemad kasutasid sama apofaatilist kirjeldusviisi, kus kõrgemaid ja raskemaid mõisteid kirjeldatakse läbi eituse.

Hiinas näiteks tao mõiste.

Nii budism kui taoism olid põhimõtteliselt mittedogmaatilised religioonid ning seegi lähendas neid.

Kui hiina filosoofiat üldse vaadata, siis üks hiina uurija ise ( Fen Yulan, kaasaegne) toob välja kuus erinevat vanahiina filosoofilist koolkonda konfutsiaanlus, taoism, yinyang, motistid, nimede koolkond, legistid (parandavad nimesid) viimased kolm on semiootiliselt olulised, mitte küll kõige viimane, sest see ei tegele põhjuse vaid tagajärjega.

Kõigepealt räägime „Muutuste raamatust“ ( Yi jing, 8 saj eKr http://www.clas.ufl.edu/users/gthursby/taoism/iching.htm ).

See on hea näide hiina loogikast, mida asendab numeroloogia.

Sai hiljem konfutsiaanlikuks kaanoniks. Saamislugu mütoloogiline.

Need märgid, mida seal kasutatakse, ilmusid esmakordselt kilpkonna kilbil.

Põhineb kolmel objektitüübil, tegemist on põhimõtteliselt ennustusteraamatuga.

Sümbolid (kaheksa põhilist trigrammi ja 64 heksagrammi) kui on pidev joon, siis on yang (omistatud number 9), kui on katkendlik, siis on yin (number 6).

Need peaksid kirjeldama mingit kindlat tähendust ja kombineerides trigramme heksagrammideks peaksid need selgitama situatsioone ja suunatud tulevikku (vastavalt trigramm ja heksagramm).

Igale heksagrammi joonele vastab ka muusikaline noot.

Teist tüüpi objektid on arvud, need on väljendatud geomeetriliselt, üks on rist ja teine on ruut.

Kolmandaks on hieroglüüfid, yin ja yan ja viis põhielementi.

Numeroloogiast räägime sellepärast, et igasugune filosoofia, et hakata üldse tekkima ja arenema, vajab metakeelt.

Euroopas sai formaliseeritud metakeeleks Aristotelese loogika, Hiinas aga numeroloogia.

Kuigi Hiinas oli olemas ka protoloogika, kuid see ei suutnud õitsele puhkeda, sest puudus eristus, mis on loogika jaoks oluline, kontradiktoorsuse (vasturääkivus, must ja mittemust) ja kontraarsus (vastuolulisus/vastupidisus – must ja valge.

Ühe sama mõistevälja piires olevad äärmised momendid).

Kõik loogiline määratletakse läbi nende kahe mõiste, aga hiina keel ei eristanud seda. Ja seetõttu võttis loogika koha endale numeroloogia.

Kong Fuzi (551–479) konfutsianism


Sõna kõikvõimsus

Inimene on oma olemuselt ratsionaalne olevus, st teda võib muuta sõna, teksti abil.

Ka ind. praktikas toetusid sisekõnele.

Inimese käitumine on märgiline.

Kõik on ritualiseeritud.

Väga suur roll rituaalis muusikal.

Kuigi väitsid, et peab olema tasakaal emotsionaalse ja ratsionaalse vahel, siis tegelikkuses mitte.

Lao Zi (VI–V) taoism Algselt — protest konfuts. vastu, täielik anarhia.

Looduslik alge kõrgemal kultuurist.

Kuid “looduslik inimene? mitte kui metslane, vaid kui harmooniline isiksus, kes on ületanud algse kaose ja tunnetanud kaost.

Keskne dao/tao/kulgemise mõiste.


1. saj. zen-budism.

Vajadus väljendada kõrgemat tõde sõnades ja märkides.

Paradokside keel. “Ei see ega teine? / apofaatika/.

Ei mingit vägivalda. Kulgemine. Tõelise reaalsusega aitavad samastuda:

meditatsioon verbaalsed meetodid (paradoksid ja dialoog) mitteverbaalsed (hingamisharjutused, jooga, dieet, massaazh jmt) Zen -budistid, kes olid saavutanud “valgustatuse?, eirasid kultuurinorme.

Zen-naer valgustatuse hetkel kui surma eitus, võit entroopia, kaose üle.

Motism. Mo Di (4.–3. saj eKr).

Asi — see on üldnimi.

Selleks tuleb ühendada palju erinevaid asju, et anda neile pärast üldine nimi.

“Hobune ? — see on liigi nimi.

Kõike sarnast tegelikkuses saab määrata selle nimega.

Ori Tsani isiklik nimi on era nimi. See nimi on piiritletud ainult ühe Tsani eksisteerimisega.

NB! Hieroglüüf “nimi ? (min) omab mitut tähendust:

nimetus mõiste sümbol Sõna on mõistete väljendus. Suu liikumisel hääldab rääkija “nime?.

Nimed on nagu tiigri joonistus (nimed kujutavad tegelikkust nagu joonis — tiigrit).

Ütlen, et sõna ja nimi on tihedalt koos nagu kivi.

Nimetus.

On olemas nimi ja pärast nimetatakse uusi asju sõnaga, mis juba oli.

Kui ei ole nimesid, ei ole nimetusi.

Nimetusi on kolme sorti:

ühised (üldised) koer näited see koer on kutsikas hüüdnimed, kui nimetan eset kõrvalise nimega Ah sa koer!

Nimede koolkond või nominalistid / Minjia/ Gonsun Long (u325–u250) kirjutas teose, mis koosnes 14. peatükist, kuid meieni on jõudnud neist vaid kuus.

Esimene ptk Xi Fu koosneb Longi õpilaste märkmetest õpetaja elu kohta, aga järgmised viis

“Valgest hobusest?,

“Sõrmedest ja asjadest?,

“Sissetungimisest ja muudatustest?,

“Kõvast ja valgest? ja

“Nimedest ja olemusest? on põhiosas Longi enda poolt kirjutatud, kuigi hiljem võib neile midagi lisatud olla.

Tegeles loogika küsimustega.

Sofismid.

Õpetus “nimedest ja reaaliatest?, mis sisaldab mõistete, väidete ja järelduste analüüsi aporeetika /kr aporia — kimbatus, vastuolu/ (vt nt siit koos muusikaga http://www.aporeticworld.com/historicalsources/ )seisukohast.

Gongsun Long abstraheeris üldise konkreetsetest asjadest, muutes selle iseseisvaks.

Gongsun Longi tuntumaid arutlusi on “valge hobune ei ole hobune?:

“Kas valge hobune võib mitte olla hobune??.

Võib.

Kuna “hobune? on see, mis tähistab vormi, “valge?

— mis tähistab värvi [ja vormi] ei ole see, mis tähistab vormi.

Seepärast “valge hobune? ei ole “hobune?.

Hobuse ja valge hobuse suhe on üldise ja üksiku suhe.

“Hobusel?

kui üldisel kategoorial pole omadust olla valge, ja kui tal on omadus olla valge, siis pole ta enam hobune.

Gongsun Long haarab kinni üldise ja üksiku erinemisest nähtustes, ta eitab üldist olemuses ja sel moel vastandab olemust nähtusele ning otsib olemust ilma nähtuseta.