Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

India ja Hiina tarkus . Tõlkinud Ilmar Vene

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Barashurama.jpg
Boeddha nog.jpg
Nagarjuna-jrvel.jpg
Mother goddess in the vedas and.jpg
Zhuang zi-drache.jpg
The hall of celestial purity.gif
Vardhamana mahavira.jpg
Vajrayogini-face.jpg
7-dharmachakra.jpg
Navaratri -0.jpg
Zhuang zi-bh8422s.jpg
Zhaozhou.png
Shiva ganges.jpg
Rattal.gif
Stubig-mahakala.jpg
Mel-istumas.jpg
Kasyapa.jpg
Zhuang zi2.jpg
Kitsed-katusell.jpg
2550monks.jpg
Navaratri kirtanams.jpg
Zhanguo.jpg
Yinyang.gif
Rishi.jpg
Bulldozer.jpg
Big cat in kashgar.jpg
0026prajaparamita sutra.jpg
1guru.jpg
Buda mediteerib koos pilastega.jpg
Mahabodhitemple.jpg
Gramafon.jpg
Med2.jpg
S stupa.jpg


Tarkuse Koolile, nagu ta antud juhul peab kujunema, Läänes eeskujusid ei leidu.

On küll religioosseid ühisusi, ordusid, kõige ennevama hingelis-vaimse päritoluga esoteerilisi ühendusi, mis seavad endale sihiks olemise kujundamise (muud

haridusasutused, ükskõik missugune oleks nende programm, jätan ma täiesti kõrvale, kuna nad ei tule võrdlusena mingil juhul arvesse).

Aga seda võetakse ka religioossena või siis on tee sõnaselgelt monopoliseeritud suletud ringide jaoks.

Need olud loovad põhimõttelise erinevuse nimetatud püüdluste ja meie omade vahele.

Käsitluses “Mida me hädasti vajame” juba näidati, missugusel määral kõik oleneb seadumusest.

Tarkuse Kool, kelle sooviks on ehitada elu uuesti üles mõttest ning järelikult sisulisest mõistmisest lähtudes, on just sellepärast täiesti teistsuguse seadumusega kui isegi sügavaima tunnetusega konfessionaalselt määratud

religiooni hoolduskeskus, sest ükski ei saa, oma olemust mööda, rõhku panna mõistmisele; igaüks nendest on vahetu elu kindla modaalsuse loomise või säilitamise peal väljas, mistõttu tema viimseks astmeks peab olema vorm (dogma ), mitte seda kandev mõte.

Mis aga puutub teise mainitud erinevusse, kui võrdluseks võtta suletud ringide samatähenduslikud taotlused, siis see põhineb just sellel, et olemuse juurde kuulub ringi suletus, Tarkuse Kooli olemuse juurde aga see, mida võib nimetada nurga avatuseks.

Siin peab õpetamisele tulema sügavam mõttemõistmine ning sellest lähtuv elu uusenergiseerimine, see aga tuleb arvesse kõigi seisukohalt; orduliikme jaoks, kes just seda oma ringis ei õpi, täpselt niisamuti nagu sõltumatu vabamõtleja jaoks.

Seepärast on ringi suletus ja müsteeriumlikkus Tarkuse Kooli mõistega lepitamatus vastuolus.

Pole lihtsalt mõeldav ükski õpetus, mille mõtte juurde kuuluks tema salajane või üksnes vähestele ligipääsetav laad.

Nii on kõik kristlikud ordud tekkinud tagantjärele, toetudes Jeesuse kõikidele inimestele määratud tarkusele, seesama käib budistlike ja mitte vähem antiiksete müsteeriumiliitude kohta.

Mõistagi on suletud ringidel oma õigustus; ainult et see ei asu mitte mõtte, vaid nähtumuse tasandil.

Suletud ringid toetuvad juba mõtte kujundistele, mis mõtet piiravad; nende olemasolu eeldab kindlaksmääramisi, mida mõte iseenesest ei talu.

Tarkuse Kooli ideaalkoht asub mõtte riigis; sellel põhineb kogu tema originaalsus, ainuüksi sellel kogu tema võimalik tähendus.

Tema ideaalkoht asub sügavamas olemuskihis kui kõikide vaid võimalike esoteeriliste organisatsioonide ideaalkoht.

Seepärast, veel kord, tähendab ta viimaseist põhimõtteliselt erinevat. Impulss, mida ta esindab ja vahendab, peab põhimõtteliselt silmas kõiki; et praktikas vahest osutuvad tema jaoks sobilikeks vähesed, et

õpetamistehnika peab olema intiimset laadi, see ei muuda põhimõttelist suhet vähimalgi määral. Ilmselt on tegemist ometi millegi muuga, kuulugu antud ringi suletus olemuse või ainult tehnika juurde.-



Niisiis pole Läänes eeskujusid selle jaoks, mida me antud olukorras taotleme.

Aga Idas leidub neid veel praegugi; seal asetatakse olemine põhimõtteliselt oskamisest kõrgemale, mõistmine eristatakse hoolikalt teadmisest.

Idamaiste tarkusekoolide sihid pole küll meie sihid; lääne ja ida elumodaalsus erinevad teineteisest nii väga, et miski konkreetne, siin ega seal, ei kannata samastamist.


Meie tulevane olemiskultuur omandab vastavalt meie energiale, liikuvusele ja aktiivsusele sootuks teistsuguse laadi kui ükskõik missugune idamaine, ja see saagu juba täna lõplikult paika pandud: idamaise olemuse läände

istutamisega Tarkuse Koolil tegemist ei ole; selle tagatiseks on juba minu isiksus, kelle ekstreemläänelikus, liigagi läänelikus iseloomus ei kahtle küllap keegi, kes mind ka pinnaliselt peaks tundma.


Kuid igatahes saab Ida, ja ainult tema, pakkuda meile praegu konkreetse mõttepildi selle kohta, kuhu me

püüdleme, sest ainult tema ilmingul, kui võõrapärane see ka oleks, on vaimseks tagapõhjaks see, mida meiegi

taotleme; mõtte järgi on, või oli, Ida juba saavutanud kauguse, mille meiegi oma teel loodame ükskord saavutada.


Seepärast tahaksin ma täna mõned Ida tarkuse punktid lahti rääkida.

Valin välja ainult sellised, mis tulevad kasuks meie endi püüdluse selgitamisele.


Esimene punkt puudutab asjaolu, et Ida tarkus pole kunagi olnud kindlapiiriline õpetus kirjatähelikus tähenduses; mida ta olemuslikult esindab, on puhas mõte, mis säärasena, nagu üldiselt tunnustatud, on võimeline kõige erinevamaiks nähtumuslikeks väljendusiks.


Eriti käib see India kohta.

Küll valitseb seal sagedasti kõige kurjaloomulisem skolastika, küll on kirjatäheusk sealgi tõlgendanud algsed sümbolid eksikombel tõsiasjuks.


Aga kes Indias tahab kehtida targana, see peab olema par définition, nimest ja vormist kaugemale jõudnud.

Tema teadvuskeskus peab olema tollel võimaliku vaimukeele kõrgemal korrusel, mille puhul mitte mõtted ja

pildid kui säärased, vaid see, mis nad tähendavad, esitavad niihästi antuse kui ka lähtepunkti.


Sellist seadumust arvestades asub india rishi endastmõistetavalt igast vaatest, igast dogmast kõrgemal; sellele

toetudes suutis Ramakrishna katsetamisi erinevate religioonide tunnistajaks hakata ning samaaegselt enda

omale truuks jääda; selle põhjal nõutakse india õpetlaselt, kes esindab kindlat filosoofilist süsteemi (mis

sakslasele peaks olema viimseks instantsiks), kus ta igal ajal suudaks asuda ülejäänud 63 (kui mäletan õigesti)

süsteemi vaatekohale ning oleks võimeline mõtlema nendest lähtudes.

Üksnes Indias valitseb teooriat säärane sügavam seadumus.


Alateadlikult on teada kogu Oriendis valitsenud vaimulik praktika, ja selles on tegelik põhjus, miks kogu vaimulik

valgus, mis seni on Maad kiiranud, pärineb Idast.


Seal ja nimelt ainult seal pole ükski religioosse vaimu kujundis oma tõelise looja arvates kunagi tähendanud oma

tegelikku viimast sõna.


Kõik kujundised on ajalis-ruumiliselt tingitud ning seetõttu surelikud; isegi teoreetiliselt ei saa välja mõelda ühtki kindlat doktriini, mis vastaks kõikidele aegadele, kuna määratlus saab tuleneda ainult igakordsete

väljendusvahendite vaimust, olles seega seotud antud kultuuriringi kujutlustega ja sama väljendus ei tähenda enam sedasama, niipea kui kujutlused on muutunud.


Kuid tähendus on iga vaimukujundise tegelik vaimsus ja tegelik elustaja; niipea kui teda vaimukujundise keeles mõistetakse, ei kehasta ta enam ka elulist tõde.


Nõnda tunduvad asjad kirjatähte aluseks võttes ja kuna rõhuv enamus ei haara vaimu kunagi rohkem, kui talle väljendusvahendid haaramist võimaldavad, siis järeldub sellest kaalutlusest tolle kogu ajaloost teadaoleva

kujutluste- ja usuvormide muutumise õigustus ja tarvilikkus.

Sellegipoolest esineb vaime, kelle õpetuse tunnistavad õigeks kõik ajad.


Nemad õpetasid nii sügava mõttemõistmise alusel, et mõte kirjatähtede kaudu toimides õigustab mõttepildina seda, mis täht-tähelt võetuna näiks ammugi ületatud.


See käib kõikide suurte vaimude kohta, keda me nimetame surematuiks; vaatamata oma kirjatähele elab edasi ka Platoni ideedeõpetus.


Ülimal määral käib see aga suurte religioonirajajate kohta.


Kui nad suudavad aastatuhandete jooksul maailma mõjutada tuhandete tõlgenduste,väärmõistmiste, konfessioonide, reformide ja taassündide kaudu, siis on põhjuseks just see, et mõte, mille eest nad seisid, oli nii

sügav, et tema seotus ühegi sureliku kujundisega ei tundunud hädavajalik.

Ja see oli nõnda algusest peale - meie ei ole seda suhet alles tagantjärele konstrueerinud.


Isegi Jeesus polnud kristlane - suurte indialaste konfessioonivabadusest rääkimata -, kuigi tal empiirilise isikuna,

selles osas Muhamediga sarnaselt juudilikust, praegu kristlikuks nimetatavast kirjatäheusust puudu ei olnud; ja

oma ammendamatuse võlgneb ta oma ebakristlusele.

Jeesus elas isikuliselt, olgugi täiesti alateadlikult, kujundise sealpoolsuses, ja kui temagi, et üldse ennast

väljendada, pidi esile tooma teatud vorme, siis on selleks ometi too sealpoolsus, mis tähendab tema “valgust”.


Et nüüd vaimulik valgus - nagu lõppeks igasugune elu - saab tulla ainult kujundise sealpoolsusest, see on Idale, meist erinevalt, endastmõistetav.


Ja kuna kõikjal oleneb teadvuse seisundist, missugused tegelikkuse kihid avalduvad vaimse organismi vahendi kaudu, siis piisab sellest ainsast tüüpilisest erinevusest ida ja lääne seadumuse vahel, et seletada, mispärast,

hoolimata ehk võrdseltjaotunud spirituaalsest andekusest, on spirituaalne valgus maailma seni valgustanud ainult idast.


Tähtis on, veel kord, nimelt see, missuguses mõttesügavuses teadvus endastmõistetavusega juurdub.

Sellepärast, et Lääs on reeglipäraselt seadunud pinnapealselt, muutub talle teatavaks saanud india tarkus nii kergesti ebausuks.


Ümberpöördult saaks meie läänelik teadmine oma keeles öelda täpselt niisama sügavat nagu Ida teadmine, kui me muutuksime sügavamaks.


Tähtis pole lõppeks mitte see, mida inimesed mõtlevad, oskavad ja usuvad tegelikus tähen-duses, vaid mida tähendab selle taga olev empiiriline, missugusest tunnetusesügavusest hingestavad inimesed oma elu, ühesõnaga see, mis nad on.


See tõde on teada kogu Idale. Seepärast tundub viimane meile nii põhjatult sügav.


Seepärast on igasugune süvendumine seni oma alguse saanud sealt.


Kuid juba sellest põgusast vaatlusest selgub ühtlasi, et see ei seostu Oriendi eripäraga olemuslikult, vaid ainult tema teadvusesügavusega, mille saavutamine peaks põhimõtteliselt ka meile jõukohane olema.


Kui Tarkuse Kooli impulss muutub lääne kultuuris haputaignaks, impulss, mille taotluseks on just kasvatada tase, mis Hommikumaa targa on aidanud üldinimliku tähenduseni, siis suudab kord ka Õhtumaa muutuda sügavuse võrdpildiks.


Aga kuidas oleks saavutatav süvendumine, too nõnda tarvilik olemuse andmine?


Ka siin on India meie eest juba mõtelnud.

Dharma mõistet, mille ta loonud, pean ma maailmaajaloo üheks kõige tähtsamaks eetiliseks teoväljenduseks.

Oma värvikuse tõttu iseenesest defineerimatu dharmamõiste, mis üheks mõtteühenduseks koondab kõik vaid

mõeldavad vahekorrad normi ja individuaalse seaduse vahel, religioosse ning sotsiaalse seotuse ja isikulise

enesemääramise vahel, on lühidalt öeldes praktilise tunnetuse mõisteline väljendus selle kohta, et igaühele on käidav üksnes ta enda tee.

Iga abstraktne mõte eeldab, nii kõlab dharmaõpetus, oma mõtte mõistmisele, iga programm oma teostamisele,

iga auahnus oma võimalikule rahuldamisele vastavalt kohast seisundit.


Selleks, mida ette võetakse, peab olema küps - olgu see siis, mis ta iganes on; viimaks omatakse õigust ainult tegelikkusega korrespondeerivale ideaalile.


0ma välise raami leidis see tunnetus kõigepealt kastisüsteemis, mis Indias veel tänapäevalgi, vaatamata oma teaduslikult paikapidamatuile eeldusile, millest ta lähtub, vaatamata oma mehhaanilis-kunstlikule iseloomule,

rahuldab enamust sellepärast, et usk võimalikku elult elule edenemisse, mis manifesteerus üha kõrgematesse kastidesse sündimises, tühistab temasse muidu kätketud sisulise ebaõigluse.


Samas mõttes ei kutsunud meie keskaegne kastikord, mis oma päritolu võlgneb samale metafüüsilisele

aimdusele, klassiviha esile niikaua, kuni püsis vankumatult maailmavaade, mille kohaselt igaüks esineb

üleloomulikus ühenduses tarviliku liikmena, kes kõik on jumala ees võrdsed.


Et mehhaanilise kastikorralduse päevad on nüüd kõikjal läbi, tundub endastmõistetav mõistuse üldise arengu

tõttu, tänu millele “mina” peab olema isikuliselt taibanud, mis peab muutuma eluliseks jõuks, ning see ei tähenda

eelist mitte ainult kastiusu empiiriliste puuduste ja vasturääkivuste seisukohalt, vaid ka absoluutses mõttes.


Üha rohkem lõdveneb varasem side mateeria ja vaimu vahel.


Tekib uus kihistumine (kui aeglaselt see ka toimuks), mille põhjal osutub ainsana otsustavaks üksikinimese kvaliteet.


See muutus aga ei vii dharmamõtte kaotamise, vaid selle süvendumise poole; mõtte ebatäielik kehastumine annab maad paremale kehastumisele.


Nietzsche valmistas seda ette nõudmisega, et olemisväärtused peavad orgaaniliselt astmestatuna uuesti muutuma määravaks, seega siis kvaliteet tänapäeval valitseva kvantiteedi asemel; aristokraatse tulevikukorra

esimese futuristliku skitsi, nagu Nietzsche seda nõudis, esitab bolshevism; asjaolu on iseäranis paljutähendav sellepärast, et bolshevismi juhid isiklikult usuvad arvu ja massi, soovides teostada sotsialistlikke ideaale.


Võimalik on nimelt ainult kvaliteedi valitsemine, kui inimkond tahab edeneda.


Kvaliteet aga pole olemuslikult oskamis-, vaid olemisväljendus, ja olemine saab olla ainult sündinud, mitte tehtud.


Nii oleksime siis taas vana dharmamõtte juures, mille kohaselt selle jaoks, mida tohib teha, peab olema sündinud.


Siin aga - see oleks Ida eeskujuandvuse kolmas vaadeldav punkt - viib india mõtlemine ise sünnimõtte

piiranguist kaugemale: peale füüsilise sünni esineb vaimsetki, tema on oluline; füüsiline esitab ainult vahendi

vaimseks sünniks, ja ainsana võimaliku üksnes nende jaoks, kellel pole jõudu surma läbimata uuestisünnini jõuda.


Põhimõtteliselt on võimalik jõuda ühe elu jooksul kaugemale, kui oldi.

Sellekohaste eriliste meetodite kohta, mida India esitab, mille ekvivalente tunneb ka kristlus ja mis, kuivõrd nad

on õigustatud, peavad Tarkuse Koolis leidma individuaalselt määratletud rakenduse, ei kavatse ma siinkohal

midagi lähemat öelda.


Siinkohal olgu kõigest veel kord toonitatud, et edenemise puhul on põhimõtteliselt tegemist seisundi muutmisega, olemise ülenemisega, mitte rohkem- ega pareminiteadmisega.


Seepärast ei tohi india õpetust, et tunnetus on pääsemine, mingil juhul tõlgendada läänelik-teaduslikult.


Õigesti mõistetuna on ta siiski täiesti tõene. Iga uus tunnetus elulise mõistmise mõttes - ainult säärane tuleb indialase silmis arvesse - eeldab uut, kõrgemat seisundit; olemine on lihtsalt viimne instants.


Seda arvestades tundub - edasine järeldus india põhitunnetusest - iga võrdsuseusk põhimõtteliselt mõttetu.

Mõistlikkuse piires tohivad inimestel samad õigused olla ainult sel määral, mille ulatuses võrdsus tõesti valitseb, aga see käib ainult isikulise elu allehituse kohta.


Niipea kui ületatakse igapäevase elu hädatarviduse ja toidu, elementaarse poliitilise tegevuse ja suurema hariduse võimaluse küsimuste-kompleks, satutakse vastamisi nii suurte kvaliteedi- ja tasemeerinevustega, et,

juhul kui nähtumuse määraks mõte, peaks igas ühisuses, mis tahab olla organism, mitte paljas agregaat, iga generatsiooniga uuesti tekkima vana kastisüsteemi ekvivalent, sest ainult nõnda saaks kvaliteet kestvalt määrav olla.


Kui varsti Euroopa poliitiline organism selle tunnetuse kohaselt uueneb, on raske öelda; et ta seda teeb, selles ei ole kahtlust.

Nietzsche ootas, oma ulmas nähtud uue aristokraatia põhjendamise eesmärgil, sotsialistlike konvulsioonide ajastut ja seda me praegu läbi elame...


Aga seda ainult möödaminnes.


Jäägem põhimõtteliselt tõese juurde, mida Ida tarkus kätkeb ning valgustagem sellest lähtudes omaenda teed.


Meie viimase tunnetuse saab sõnastada ka nõnda: igaühel on õigus ainult sellele, milleks ta on küps seesmiselt; sarnaseid sihte saavad järgida ainult sarnased.


Kuna Tarkuse Kooli ideaalkoht on puhta mõtte riigis, igast erikujust sõltumatult, siis peab dharmamõte oma

kasvatustegevuses pääsema kehtivusele oma teravaimas väljendumises; sest ainult nõnda suudab ta näidata

teed kõrgemasse seisundisse, mille ajalugu on kunagi varem kindlaks määranud.


Halastamatult, enesearmastust ja edevust vähimalgi määral arvestamata vaetakse kõiki taotlusi igakordse inimese taseme ja väärtuse najal.


Iga õpilase kohuseks kujuneb kõigepealt oma tõelise seisundi otsekohene tunnistamine, koos kõigijäreldustega, mis tulenevad sellest võimaliku kõrgema hariduse jaoks. Ja siis tuleb neil oletamatud erinevused üksteise vahel kehtima jätta.


Sama vähe kui on võimalik välja õpetada idioot geeniuseks, ebamusikaalne muusikuks, niisama vähe on igaühel küpsust religioosse või moraalse ülima jaoks.


Ka siin on tegemist kalduvustega, mis kas on või puuduvad, ainult erinevusega, et eluline igatsus piisava tugevuse korral loob olematu, mis seostub Pascali lausega: Tu ne me chercherais pas, si tu ne m’avais déja trouvé



Siiski suudavad kaugele jõuda üksnes need vähesed, kelles elab vastav igatsus, ja sellest tuleneb võimaluste hierarhia, mis pole vähem range, kui india kastide oma.


Kõigepealt selle tõsiasjaga tuleb põhimõtteliselt leppida igal tarkuseõpilasel.


Esialgu peab ta niikaugele jõudma, et toob meelel seesmise ohvri, salaviha tundmata.


Kuni ta pole jõudnud sellele esimesele astmele, ei saa kõrgematele tõusmisest juttugi olla.


Meelsus, mis seda seesmist ohvrit võimaldab, on kristliku alandlikkuse nüüdisaegne ekvivalent.

Aga ohver saab peatselt rikkaliku hüvituse.

Peatselt lõikab säärane, kes ta tõi õiges vaimus, Krishna arusaadavaks muutunud õpetuse õnnistuse, nagu see antud Bhagavadgitas : “Parem anda teostus oma, ükskõik kui alamale, kui kellegi teise ükskõik kui kõrgele dharmale.”


Koos eluvale, argusega iseenda ees, koos illusiooni ja pahatahtlusega kaob nimelt ühtlasi seesmise edenemise põhitakistus.


Ühekorraga on inimene vaba.

Ja siis ta avastab, et ta seesmiselt ei saa taotleda ühtki konkreetset ideaali, mis asub kaugel tema võimaluste piiridest väljaspool, et selleni ahvatlevad teda ainult kadedus ja argus.


Kui ta on end ise õigesti tunnetanud, siis on inimene tingimata rahul ka oma astmega, millele jõudmise suutlus temas parimal juhul on.


Niimoodi siis sulab kogu hierarhilise korra näiline karmus.


Sel moel lahustub tema näiline jäikus selleks, mida religioon, vastandina teenekusest saadule, iseloomustab armu läbi saaduna.


Üha uuesti on kurjategijad muutunud pühakuiks; ristiusk kindlustab väikestele inimestele aukoha armuriigis; see ei tähenda muud kui seda, et oma dharma täieliku enda peale võtmise läbi saavad vabaks jõud, mis kiirendavad seesmise kasvu protsessi imeni.


Taas on selleks india legend, mis kõige ilusamini näitlikustab tõsiasja tunnetuslikku sisu.


Annan ta edasi nõnda, nagu ta mu mälus elab - vahest on mu vaim Gangese juures ammugi kuuldu salamisi ümber luuletanud.


Jumal Indra rändas läbi metsa.


Seal kohtas ta patukahetsejat, kes pika lihasuretamise ja meditatsiooni tõttu oli peaaegu ise puutüveks muutunud.


See küsis temalt kaeblikult: “Kui kaua pean veel jätkama, et vabaks saada?” - “Veel kümme aastat,” vastas jumal - “Tervelt kümme aastat?” õhkas too. Kui ta nüüd niimoodi oli kaevanud, vajus ta põrgusse.


Rändu jätkates kohtas jumal Indra väiksema vaimsusega patukahetsejat, kes lootis endale pääsemist seeläbi, et ta lakkamatult tantsis puu ümber.


Jumalat nähes ta küsis: “Kui kaua peaksin veel jätkama, et saavutada nirvaana?” “Noh, sinu puhul peaks minema veel sada tuhat aastat,” muigas taevane. - “Ainult sada tuhat aastat!” rõkatas patukahetseja.


Aga niipea kui see rõõmuhõise oli temast vallandunud, läks ta pääsenuna taevasse.



Edasijõudmist seega on; on teid, mille kaudu kõrgemaks arendada mitte ainult oskamist, vaid ka olemist, muuta see sügavama mõtte väljendusvahendiks. Idale on nad tuntud ürgaegadest peale.


Ja sääraseid teid pole mitte ainult indiviidi, vaid ka ühisuse jaoks.


Siinkohal nüüd ei paku seni saavutamatut eeskuju mitte India, vaid Hiina.


Nagu nüüdisaegne Lääs on loonud senise kõrgeima oskamiskultuuri, nõnda Vana-Hiina seni kõrgeima üldise olemiskultuuri.


Määrab ju selles vaim teda veel praegugi.


Ikka veel haarab ta iga õistmisvõimelist, kes on pikemat aega Hiinas viibinud.

Kes hindamisel lähtub sealseist, mõistagi väga ebarahuldavaiks muutunud väliseist tõsiasjust, toimib pinnaliselt.


Küll tulevad Keskriigis kõik rutiini puudused ilmsiks iseäranis silmatorkavalt, küll on rahva konservatiivne põhikalduvus viinud ainulaadse tardumiseni, mis nüüd omakorda eriti radikaalselt laguneb - sellegipoolest mõjub

hiina elu veel tänapäevalgi sügavamalt kui mistahes teine, tänapäevalgi veel on tal eluline tagapõhi, mis meie omal puudub.


Millest säärane eriseisund?

- See tuleneb vaid kogu hiina ühiselu kandvast äratundmisest, et kes väliseid olusid tahab parandada, peab alustama inimese siseelust.


Sellal kui nüüdisaegne Lääs usub, et ta elu saab paremaks muuta välispoolelt, tunnistas Hiina kuni oma revolutsioonini vaieldamatu tõena, et inimmaailm on tingitud seesmiselt, et iga ajalooline nähtumus lihtsalt sõltub olemisest.


Täiuslikud inimesed suudavad elu ilusaks kujundada halvimate korralduste abil, ebatäiuslikud ei suuda ka parimate abil.


Kõik ideaalid peaksid kõigepealt saama seesmise teostuse.


Kas pole nõnda? Just tänapäeval viib iga lihtsalt abstraktne ideoloogia end ad absurdum.


Kui maailm peab saama kommunistlikuks, siis peavad inimesed olema eelnevalt ingliteks muutunud - vastasel korral, nagu tõendab kibe kogemus, väline lähenemine ideaalile halvendab tegelikkust, selle asemel et teda

paremaks teha; kui maailm peab muutuma rahumeelseks, siis peavad ta elanikud sõjast kõrgemale tõusma kõigepealt seesmiselt - kui desarmeerimine tuleneb argusest või kaastundest, siis viib ta viimaste ülevõimuni, rääkimata sellest, et ta suurendab relvastatuks jäänute röövimishimu.


Kes mõistab hukka rünnaku, peab samaaegselt hukka mõistma põgenemise, kuna see karastab paratamatult vaenlase julgust, nii et teisel poolel jätkab kõrgendatud määral kasvamist see, mis esimesel ära salati.


Alles sellel, kes on valmis rahu eest surema, on õigus olla patsifistina parem kui militaristina.

Missugused on inimesed, sellisena ilmub maailm.



Paljad teooriad ei muuda tema puhul midagi, kuid iga elamus-tegelikkus loob pikapeale välise vaste.


Niisamuti ei kaota tõendid ja kaalutlused maailmast sõjahulluse läbi sünnitatud vihamoodustusi: viimase puhul

pole tegemist vähem reaalsete jõududega kui mistahes nähtavate elusolendite puhul; ükskord nad surevad välja

ja nende väljasuremist saab kiirendada; niikaua kui nad elavad, toimivad nad edasi.


Missugused on inimesed, sellisena ilmub maailm, küll mitte otsekohe, kuid seda kindlamini ajapikku; reeglina

kajastab tänane maailm truult üleeilse elulisuse laadi.


Tänu hiinlastele omasele hierarhiakalduvusele ja nende erilisele loodusfilosoofiale saab see sügav arusaam

Keskriigis, kui meie tõekspidamisist lähtuda, sageli groteskse väljenduse.


Kui valitseja on oma isiku korda teinud, nii seal arvatakse, siis hakkab ka vihma sadama õigeaegselt.


Ent pole tähtis, missugusel määral väljendus meid rahuldab, kui ta võimaldab mõtte realiseerimise hiinlastele, kuid seda on ta teinud.

Põhiseisukoht, et olemine tingib nähtumuse, mitte ümberpöördult, on konfutsiaanliku grandioosse süsteemi alus,

mis üle kahe tuhande aasta on seni harmooniliseks kooseluks ühendanud tänaseni suurima inimhulga; ta on

hingeks väliselt arvustatavale õpetusele, et moraalsus tähendab maailma põhijõudu.


Sest moraalsust ei mõisteta Hiinas mitte välise kohusetäitmisena, vaid täiuslikult mõttekohase olemise väljendusena.


Selles suhtes mõistetakse teda sügavamini kui kusagil mujal.

Sügavam mõistmine aga - vastavalt meie varasemale äratundmisele, et mõte ja väljendus on korrelaadid - on loonud parema tegelikkuse, kui me seda tunneme.



Sellal kui moralism ja kohusekultus on Euroopas mõjunud mehhaniseerivalt, on

nende hiina ekvivalent,vastupidi, muutnud kogu valitsemisaparaadi ennekuulmatul

määral ülearuseks.

Konfutsius õpetas: riik suudab püsida sõjaväeta, riik suudab püsida küllaldase toiduta, usalduseta ei suuda.

Nii tungis ta pilk sügavamale kui meie riigifilosoofide oma ja just sellepärast on ta rajanud kestvamat.


Sest usaldus on tõepoolest ainus täiesti reaalne side, mis inimesi otseselt või kaudselt koos hoiab.

Just meie aeg teeb selle eriti selgeks, kuna ta lagunemisprotsess paljastab juured.


Kõikjal, kus juhid on kaotanud usalduse, on nende lugu läbi, ükskõik missugune masinavärk neid näilikult kandis

või kannab; teisipidi kuulub Leninile, kes on valitud riigikäsituse alusel, mis ehtsat valitsejavõimu üldse ei

tunnista, de facto suurem võimutäius, kui see eales on kuulunud ühelegi tsaarile.


Usaldus tähendab ühiselus sedasama, mida raskus surnud kehade maailmas: ta on ühiselu püsimise conditio sine qua non.

Nii põhinevad ka vahetuskursid, jah, lõppeks koguni kuldvaluuta ise üksnes temal.


- Kuna Hiina seda teab, kuna ta selle põhitunnetuse alusel on aastatuhandete jooksul kujundanud oma välist

elu, siis vajab ta palju kasinamat masinavärki kui meie; seesama käib Inglismaa kohta kontinentaalse Euroopaga võrreldes ja samadel põhjustel.


Just sellepärast osutub põhimõtteliselt ebamehhaaniline inimese üle otsustamine Hiinas praktiliselt otstarbekaks.

Nüüdisaegses Läänes ei päri keegi seesmise väärtuse järele; otsustavad rikkus, arv, oskus, parteiline kuuluvus, maailmavaade ja klass, kuidas kunagi.


Konfutsius seevastu õpetas: “Õilis pole tarberiist.” Ja edasi: “Üllas inimene suudab seeläbi, et elab lihtsa tõesuse ja tõsiduse vaimus, maailmale rahu tuua.”


Inimese tegevusel on tähtsust palju vähem kui tema paljal olemisel; selle väärtust mõõdetavat ometigi olemise väärtuse najal.

Sest olemine kui selline toimivat vahetult nagu iga jõud omal tasandil; ta toimivat iseenesestja endastmõistetavalt, ilma et selleks midagi tehtaks.


Nii olevat keiser Sun ainult juuresolevana istunud, pea lõuna poole, ja valitses täiuslik harmoonia.

Ärgu saadagu siinkohai hiina targast valesti aru: viimases lauses pole rõhk sellel, et Sun mitte midagi ei teinud,vaid et tema olemasolu tähendas enamat kui kogu ta tegevus; tema kõrgem olemine oli see, mis andis mõtte ja suuna mitte ainult ta enda, vaid ka tema alamate tegevusele.


Selles suhtes esitab Sun ka suurima oskuse ideaali: ainult oskus, mille täielikult hingestab olemine, toimib produktiivselt.

Sellepärast otsustab lõpuks ka tehnilistel aladel juhtija isiksus kui selline; vastavalt nende kvaliteedile osutub käitis hingestatuks nii- või teistmoodi.


Isiksuse pelk mõju on nimelt tähtsaim liikumapanev jõud.

Niisamuti ei tohi vääriti mõista hiina õpetust tegevusetusest: just see annab teraviku olemise produktiivsusealase ülemvõimu teooriale.

Konfutsius õpetas: “Võitmaks maailma, peab olema vaba toimekusest.”


Mõeldagu tohutule ja seejuures heale tööle, mida täiesti tulemusetult on teinud viimaste aastakümnete poliitiline

Saksamaa ja otsekohe saab selgeks, mida hiina tark silmas peab: iga tulemus sõltub mõttekohasest sihiseadest.

See aga otsustatakse olemuskihi sügavas vaikuses, mille piires erilise tegevuse küsimust ei kerki.


Kui viimsena-otsustav inimene on mõistnud probleemi nurga lõikepunktis, siis alles funktsioneerib tehnilisus tulemuslikult ja mõttekalt.


Nii ei jutlusta hiina tarkus õigesti mõistetuna muud kui elu, mis lähtub sügavamalt teadvusetasandilt kui see reeglikohaselt on omane Läänele; nende riigiõpetused on välja antud keele neljanda korruse tasandilt.


Sellele vastavalt teisiti peavad nad kõlama, sellele vastavalt teistsugune tähendus on nähtumusil, mida nad väliselt põhjustavad.

Nii tähendab hiina rahumeelsus midagi sootuks muud kui meie patsifism.


Selle tõelist mõtet lasevad kõige paremini mõista kahe ütluse koordinaadid, millest esimene pärineb Konfutsiuselt, teine Lao-zi’lt.


Esmalt nimetatu õpetas: väärõpetuse ründamine teeb ainult kahju; teine tunnistas põhimõtet: toimida tülitsemata.

Antud juhul pole tegemist millegi muu kui filosoofilisema ja ühtaegu riigimehelikult mõistetud Kristuse õpetusega, mille kohaselt kurjale ei pea vastu panema. Mispärast mitte?


Sellepärast, et vastupanu läbi teda tugevdatakse.


Kindlasti pole see õige empiirilisel tasandil; viimase puhul on ainult üks kurja ületamise tee, nimelt selle vastu võidelda.


Aga tõeliselt ületatav kurjus sellel tasandil ei ole. “Kui vihavaenule vastab vihavaen,” küsis Budhha, “millal siis vihavaen lõpule jõuab?”


Ja selle läbi mitte ainult ei soodustata kurja, nii et ta üle kandudes lõpuni elab; vägivallaprintsiip iseenesest on

kuri, tema paratamatus maailmaökonoomias ei muuda seejuures vähimatki, samuti tõsiasi, et teda saab ülimat,

parimat teenima panna.


Selles suhtes võib öelda, et tüli tasandil on halb paratamatult tugevam kui hea; selles oleks keskaegse õpetuse, mille kohaselt kurat on selle maailma vürst, tõeline mõte.


Järgnevalt ilmneb siit, et säärane, kes üldse tülini laskub, tugevdab selle läbi kurja; vägivallaprintsiipi iseenesest soodustatakse, ükskõik kelle teenistuses ta on.


Sõjas võidutsenu muutub militaristlikuks, lüüasaanu ihkab revanshi.

Halvad rakendatud vahendid mõjuvad edaspidi rakendajale tagasi.

Vähe sellest: rünnatu jõud, kuni ta pole hävitatud, osutub rünnaku läbi kasvanuks.


Kõigepealt ta pinguldub, et end kaitsta, siis kasvab talle seeläbi sõpru ja liitlasi, kelle meelsus muutub edasises

võitluses kindlamaks, massid astuvad välja, ja kuna võimalikke arvamusi on alati palju, siis on pooldajaskond

kindlustatud igale julgele, kellega avalikkus üldse tegeleb.


Seepärast kannavad avalikus elus osalejad iga rünnaku aktivasse.


Kui nüüd sellega on nõnda, ja sellega on nõnda, siis suurendab tüli igal juhul halbuse summat, ükskõik, kes võidab. Siis pole halbuse ületamine võitlusega iseenesest üldse saavutatav.


See õnnestub ainult teisi viise kasutades.


Viimaste äratundmiseni omakorda viib kõige kiiremini praktiliste kogemuste läbimõtlemine, millest siin tulevad esijoones arvesse kaks: esimene on, et ainus äraproovitud rünnakutega hakkama saamise viis seisneb nende

ignoreerimises; teine, et see, mis sõjas või tülis toob lõppvõidu (brutaal-materiaalne jagusaamine ei tähenda seda kunagi), on muu, mitte vägivald iseenesest: moraalne või vaimne jõud, mida kasutatakse.


Nüüd, sääraste olude korral tähendab see kindlasti ainsana õiget, kui tülist, kus aga iganes otstarbekas, loobuda ja tema asemel toda “muud” viljeleda.

Just seda peab silmas Lao-zi oma põhimõttega: toimida tülitsemata.


Konkreetselt hea ja konkreetselt halva puhul on tegemist reaalselt eluliste jõududega, mida me sellistena peame ka kohtlema.


Mis on külvatud, viljeldud ja vitaliseeritud, see kasvab; esmajoones kehtib see kurjuse tegutsemise puhul.


Kuid niisama käib see ka hea kohta; seda tuleb hooldada, selgitamata vahekordi tolle vaenulikuga.


Võita suudab ta üksnes seeläbi, et ta kasvab iseseisvalt säärase jõuni (sellal kui kuri samaaegselt jõu alatoitumise tõttu nõnda palju kaotab), et loomulik ülekaal ilmub hea poolele; ainult nõnda, vastavuses Jeesuse samamõttelise õpetusega, saab hea lõpuks kurjast võitu.


Sellele kaalutlusele tuginedes pole ükski pühak oma jüngreile soovitanud end ennatlikult kiusatusele avada, samuti hoitakse lapsi halbade mõjude eest.


Kordan: on tugevad kurjuse jõud kord juba tegevad, siis tuleb neid võimalust mööda võitlusega nõrgendada.

Tüli tasandil, kui sellele kord asutud, tähendab järeleandlikkus ainult nõrkust.


Kuid kurja võita sellel tasandil ei saa.


Seepärast tuleb vältida tüli, kus see iganes võimalik. Kõikidest riikidest on rünnakute suhtes põhimõtteliselt

suurimas kindluses need, kelle puhul kaheldamatu enesekaitsetahte avaldudes näib ründamise kavatsus

välistatud, kuna nad ei relvastu rohkem kui kaitsmine tingimata nõuab.


Relvastuse suurendamine mõjub alati ründekavatsusena, ükskõik, mida asjaosaline silmas peab, ja ajapikku ta

selleks ka muutub, kuna esilekutsutud muljel on tagasimõju, mis ükskord viib vältimatult veendumuseni, et parim

kaitse on just rünnak.


Seepärast viib juba piisavalt arendatud puhtpraktiline kaalutlus Jeesuse veendumuseni, et ajapikku on maine riik tasaste päralt.


Kuid selle tegelik põhjus asub sügavamal.

Hoiakuks, mis välistab ründamise kavatsuse, on võimeline ainult see, kes on seesmiselt tülist kõrgemal.


Kelle kohta öeldu käib, ainult see on säärane ka väliselt; siis aga pole ta väliselt selline mitte ainult tähenduses,

et ta ise enam ei ründa, vaid selleski, et teda enam ei rünnata: sõjalisest on tema dharma muutunud

brahmaanlikuks.


(Et ta antipood teda jälitab ja siis ka kergesti hävitab, seostub muuga: paratamatult traagilise vastuoluga valguse

ja pimeduse vahel ning maise kurjuse loomuliku ülekaaluga; siin esitatud tõde ei muuda see vähimalgi määral.


Eelmainitu ilmub alles siis, kui tasane ületab inimseisundi nõnda kõrgelt, et tema olemasolu loob uue vaenuliku pingestatuse.)


Nüüd mõjutab ta elu teisest, sügavamast vaimukihist ja sellele vastavalt lähtuvad temast ka teistsugused jõud.

Kui Jeesus vasaku põse ette pööras, siis ei andnud ta mitte aralt järele, vaid tõi võitlusse jõu, mis oli üle vastaste omast.


Niisamuti tunneb igaüks, et kui kveekerid, need vaimulikus mõttes edasijõudnuimad läänemaalaste hulgas,

keelduvad sõjaväeteenistusest, siis ei sünni see mitte argusest: nende puhul hea on juba kujast võitu saanud,

mida tõendab juba nende imeliselt õnnistusrikas mõju.


Kui nüüd hea kõikide inimeste juures saab kestva hoolduse kurja võimalikult suure eiramise saatel, siis muutub

pahaloomuline tüli hinges valitseva jõudude vahekorra tõttu lõpuks võimatuks.


Nagu tülid auasjus tulevad ette seda harvemini, mida paremini inimesed endastmõistetavusega käituvad, nagu

normaalsetes oludes ei tohiks ükski solvang aset leida seal, kus solvaja ipso facto osutus autuks, nii võiks sõda

piisava seesmise harituse korral peaaegu täiesti kaduda.


Aga mõistagi ainult selle tingimuse korral.

See on nüüd (või oli) kõikidest rahvastest täitumisele kõige lähemal hiinlaste juures.

Selles on nende rahumeelsuse tähendus. Hiinlased on (või olid) seesmiselt meist kaugemal.


Nii on eetiline edenemine üldse realiseeritav ainult sel viisil, et hea kasvab iseseisvalt oma vahekordi kujaga klaarimata. See käib niihästi rahvaste kui ka üksikisikute kohta.


Kindlasti saab ta täieliku äraproovituse, karastuse ja arenduse alles hilisemas võitluses, kuid kõigepealt peab ta

sugenema; siis on tema lõppvõit ka kindel; siin oleks meil leitud sügavam sõnastus eilsele äratundmisele, et

poliitilises elus tuleb teha vahet käibe ja puhaskasumi vahel ning et tuleviku ehitajad ei tohi laskuda tänase

päevavõitluseni.


Siin oleks meil vastanduv paarik tõele, et kurat valitseb seda maailma seadusliku vürstina, samuti kõikide

müütide mõte, mis tõotavad hea lõppvõitu viimselpäeval. Kui tüli tasandil on halb paratamatult tugevam heast,

siis olemise tasandil kehtib vastupidine.


Sellel asudes pole tüli üldse võimalik, üks kahest: kas ollakse või ei olda.

Olemine iseenesest ja puhtal kujul on positiivne, absoluutne, iseendal põhinev.


Hea olemise korral see suhe potentseerub, kuna heagi tähendab tingimatut, eesmärgitult laiali valguvat, igasugusest lõhestatusest algusest peale üle olevat.


Kuid nendel asjaoludel peab hea olemine kurjast paratamatult üle olema, kuna kuri elab ainult tülist ja seepärast

ta ei suuda olemise tasandil iseseisvalt eksisteerida.

Selles suhtes pole absoluutne olemine talle kunagi omane.

Seepärast püsib hea jõurikka olemise korral lõppude lõpuks konkurentsitult.


Päevavõitluse tasandil see olu, vastavuses eelnenuga, ei saa avalduda, seal, vastupidi, peab kuri võitma.

Sealpool viimast aga ilmneb hea tugevam võim ka ajalooliselt, kuna kuri peab teenima üha sügavamat mõtet.

Nii osutus Kristus Rooma riigist vägevamaks.


Nii on jätkuvalt kõrgemad ideaalid need, mille eest kuri iseenesest on pidanud võitlema, või siis nad võiksid seda siiski olla.

Tõepoolest on maailma suhtes nõrgad nendeks, kelles ajapikku kehastub tugevaim võim, eeldusel, et nõrkuse taga on teistsugune, metafüüsiline jõud.


Selles on Lao-zi kummaliselt kõlava õpetuse mõte, et nõrgad on tugevamad tugevaist, pehmed kindlamad kõvadest ja voolavad vastupidavamad kindlapiirilistest.


Positiivne peab omakorda sugenema, see aga, veel kord, on üksnes siis võimalik, kui ta ei lasku tüli kui selliseni, s.t. kui ta ei soostu diskussiooniga, ükskõik millega ta muidu tegeleks.


Sellest tuleneb - et kiirkorras heita välkvalgust vaimsetele vahekordadele - kõikide loovate vaimude vastumeelsus diskussiooni suhtes.


Hiinas on hea sugenenud iseseisvalt, tänu sügavate vaimude imeliselt praktilisele pilgule, kes on määranud ta ajalugu.

Algusest peale on need hiina elu ankurdanud mõttesügavuses, mida ükski Lääne rahvas pole seni tundnud.


Nii tuleb seal kogu elu kirjatähtedest, et meie äraproovitud pilti taas kasutada, esile sügavam mõte kui Euroopas seni.


Seepärast, mitte väliseil põhjusil, olid just Hiina alamkihid kõrgeima kultuuri seisundis; seepärast on sealseile

harituile reeglina omane mõttemõistmise sügavus, mis meie juures kuulub üksnes haruldastele geeniustele.


Normikohaselt elab kogu Hiina neljandal keelekorrusel.

Seal saadakse pikemata aru (ning tegutsetakse vastavalt), mida õpetab Lao-zi: “Kes kõik selge pilguga läbistab, võib rahumeeli teadmiseta jääda.”


Tähtis on mõtte mõistmine, mitte erialased teadmised; tarvilikke spetsialiste saab palgata kõikjal, kus neid vaja.


Kes on võimeline mõistma mõtet, tunneb iga kord intuitiivselt ära, missuguseid spetsialiste tarvis ja mismoodi

neid rakendada. Kuid ainult tema suudab nendele kätte näidata eesmärgi.


Kogu hiina riigitarkus lähtub sellest äratundmisest; mitte ainult, et juhtimine on tähtsaim, vaid mida see tähendab. Et meil pole juhte, kuna me viimatist ei tea, seda olen näidanud mujal.


Juhi meist väljaspool tunneme ära niisama vähe, nagu juhtivuse meis. Selle punkti kohta on üks nüüdisaegne

hiinlane, Ku Hung-Ming, ütelnud kuuldavõtuväärselt (Vox Clamantis, Leipzig 1921, Ik. 24): “On kolm anarhia staadiumi või astet.


Esimene aste on, kui mingil maal pole tõeliselt võimekat, head kuningat.

Teine aste on, kui rahvas mingil maal avalikult või endamisi kuninglikku võimu ei usu.


Kolmas ja halvim aste on saavutatud siis, kui rahvas mingil maal, piirdumata kuningliku valitsejavõimu mitteuskumisega ei usu isegi mitte kuninglikkust - siis, kui ta üldse kaotab võime tunda ära kuninglikkust või inimlikku väärtust inimeses.


Mulle näib, et Euroopa ja Ameerika lähenevad kiiresti sellele viimasele ja anarhia halvimale staadiumile.”

Ka sellest ütlusest kõlab hiina põhimotiiv, et kõik otsustab isikuline ülekaal; selle najal õnnestub kõik, selleta mitte midagi.


Subalternsus kuulub tingimatule ületamisele.

Seepärast suutis juba Lao-zi otsekui endastmõistetavalt ennetada uusima moraalikriitika tulemusi.

Ta õpetas: “Suur mõte hüljati, nii ilmusid kõlblus ja kohustus.”


Väline side on tõepoolest tarvilik ainult seal, kus seesmine pide puudub.


Kes iga asja mõtet täielikult mõistis ja sellele vastavalt elas, säärase jaoks moraalseid küsimusi enam ei

kerkinud, ja ometi rahuldab pilt, mille esitab ta elu, kõrgema kõlbluse nõudeid. Mispärast siis öeldakse, et

moraalsus olevat alati endastmõistetav?


Sellepärast, et ta kuulub poolenisti veel loodusliku korra alla, see tähendab grammatika, mitte mõtte regiooni.

Üldse piiritlevad moraaliseadused võimalikku tulusat kooselu, nad defineerivad miinimumi.


Sellepärast on nende järgimine esiteks hädavajalik, teiseks endastmõistetav, kolmandaks aga pole see enam

viimne instants iga säärase jaoks, kes on mõistnud mõtet. Nii tohib suur luuletaja erandkorras keele kallal

vägivalda rakendada.


Kõige tähtsam on tõepoolest seesmise inimese kõrgem haritus ja süvendumine.

Ainult siis ja niikaua, kui määravad üliväärtuslikud, tõuseb koguseisund kõrgemale.


Üliväärtuslikud on alati need, kes esitavad mõttemõistmise ja -teostuse ülima astme.

See aste osutub alati äärmiselt erinevaks, parajasti elavate isiksuste mõõtu mööda.

Seepärast pole maailm parem, kui ta on.


Seepärast inimsusenivoo kerkib ja alaneb vastavalt mõjudele, mis rahvaid määravad.


Mõtte mõistmisele, mis, nagu me varem juba tõdesime, tähendab olemise ülendamise ainsat osutatavat teed, juhatab otseselt kogu Ida kasvatus.


Selles osas pole Hiina ainuline. Indias peab tark nimedest ja vormist kõrgemal seisma.

Jaapani riigimehed käivad veel tänapäevalgi meeleldi läbi zeni-munkade koolist.


Ainult mõttemõistmise ja -ellukehastamise sihist lähtudes saab oimata kogu Ida traditsionalismi, meile nii võõrast,

sealse nooruse ennekuulmatult kauast koolitamist samade raamatute alusel; aastate kaupa mediteeritakse seal

samu õpetusi.


Selle mõtet selgitab järgnev Konfutsiuse seletus iseäranis hästi: “Kes püüeldes vaeva ei näe, seda ma edasi ei

aita; kes väljenduse nimel ei heitle, sellele ma teda ei ava; kellele nurga kätte näitan, tema aga ei oska seda

ülejäänud kolmele üle kanda, säärasele ma ei korda.”


(Veel suuremat vastutulelikkuse puudust, nagu pärimus räägib, ilmutasid india rishid.)


Tal oli täiesti õigus; igaüks, kes hoolib oma õpilastest, peaks toimima nõndasamuti.


Tähtis pole ju teadmine, vaid mõistmine ning see saavutatakse ainuüksi omapoolse loova tööga.


Siin on meil võimalus esitada sügavamini üks eilseist tõdemusist konkreetse, meid köitva küsimuse suhtes.

Mõtte mõistmine on alati mõtte andmine; mõtte dimensioon suundub seest väljapoole.

Seepärast suhtub teadmine mõistmisesse õieti nagu loodus vaimu.


Esimeseni jõutakse väljast sissepoole tungides, teise puhul toimub see loominguliselt vastupidises suunas.

Seda arvestades ei saa üks oma otsust teisele kuidagi ette kirjutada.

Võib kõike mõista, taipamata samas vähimatki.

Just selleni on enamuse viinud meie teadmiste varumist taotlev kasvatus.


Pole vist olnud ühtki inimkooslust, kes mõistaks nõnda vähe nagu tänapäevane paljuteadev inimsugu.

Idas seevastu tehakse noorurile selgeks õige vähe teabeainet, kuid seda peab ta mõistma; ja kui ta niimoodi ka

vähest tõeliselt on mõistnud, siis on ta üle igast tühipaljast paljuteadjast.


Küllap ei saa kahtlust olla selles, et Ida eesmärk on antud juhul absoluutselt ülem.


Seepärast on ta meetodid ülimalt kuuldavõtuväärt.

Kuna mõistmise võimaldab ainuüksi loominguline töö, siis mängib aeg seejuures ilmselt olulisemat osa kui palja

teadmiste kogumise puhul; antud juhul on tegemist orgaanilise kasvuga.


Andekus võib seda kürendada, ümberpöördult suudab aeg andekust teatud astmeni asendada, nagu tõendab vanaduse reeglipärane tarkus.


Seepärast on Idas õpetaja peaülesandeks, nagu Konfutsiuse tsiteeritud ütlus iseäranis selgesti näitab, mitte midagi ütelda või teha, mis lõdvendab isiklikku pingutust.


Järgnevalt on välisele teadmisele vastanduva isikliku mõistmise edendamise teenistuses indialaste omapäraselt

aforistlik suutrastiil, mis nõuab lugejapoolset kommentaari; selle teenistuses on hiina väljendusviisi

ennekuulmatu lühidus.

Ei seletata, et mõistetaks.


Meie oleme seni toiminud ümberpöördult. Ja ometi peaks arusaamatu üha uuesti tõendamist leidnud toime

aegamisi ka meile, õhtumaalasile, näitama teed parema arusaamani.


Kahtlemata on mrs. Baker-Eddy ülimalt ebaseeditav raamat vallandanud rohkem jõude kui mistahes

õpetlasesodi.


Loomulikult põhineb arusaamatuse veetlus enamasti imedeusul; selle tugev toime seevastu muul: arusaamatu kehutab mõistmise soovi ja see viib ajapikku loodusliku paratamatusega mõistmiseni.


Nii saab täiesti mõttetu kaudu mõtteni jõuda; tänu sellele asjaolule õpitakse kokaraamatu mediteeriva lektüüriga

rohkem kui Goethe “Fausti” tavapärasel viisil harrastatava lugemisega.


Keel iseenesest on sedavõrd geniaalne, et paljas süvenemine sõnadesse viib sügava tunnetuseni, nagu seda

tõendab (loomulikult enamasti arusaamatult, võluvormelite tõlgendusist johtuv) kõikide religioonide kogemus.


Mõistmine tekib ju ainult isikliku pingutuse vahendusel.


Seda arvestades pole lõppeks ilmselt tähtsust tõestamisel, kuna see muudab pingutuse liigseks.

Tõestust järgimaks pole peaaegu üldse tarvis kontsentratsioonigi - ennast usaldatakse paljalt loogilise kallaku hoolde.

Teiselt poolt pole kunagi võimalik tõestada rohkem, kui oli arusaadav selletagi.


Ükski tõestus ei vii kaugemale kui evidentsini, ja kui on õige, et iga tõde, kuivõrd ta on loogiline, peab olema tõestatav, siis suudab intuitsioon teda põhimõtteliselt iga kord ka vahetult mõista.


Koosnägemise võime sõltub süvendumisastmest; mida sügavamalt keegi juurdub vaimus, seda rohkem ta vahetult teab ja tunnetab.

Nii me jõuame näiliselt paradoksaalse tulemuseni, et meie läänelik kõige-tõestamise-tahe edendab küll teadust,

kuid inimese teeb see pinnaliseks; selle mehhaaniline iseloom annab sügavamale isemõtlemisele liigsuse ilme.


Just sellepärast on meie kultuur muutunud endale-kergeks-tegemise kultuuriks; tänapäevase massidevalitsuse

innustusel muutub ta selleks nii väga, et igasugust kõrgemat vaimsust ähvardab allakäik.


Lõpuks võib veel olla ainult teadmine, mitte mingit mõistmist.


Sellele tuleb vastu töötada.

Endale-kergeks-tegemise kultuurile tuleb kontrapunktiliselt vastu seada endale-seda-raskemaks-tegemise kultuur.

Ainult need, kes teevad ettevõtmise endale ülimalt vaevaliseks, sooritavad käesoleva allakäiguaja examen rigorsum’i, tulles arvesse uusehituse rakukestena.


Siin me siis oleksime oma isikliku ülesande juurde tagasi jõudnud.

Just selle jaoks, mida me hädasti vajame, sügavamaks muutumise, teadmise mõistmisega läbistamise jaoks, tunneb Ida eeskujuandvat teed.


Seepärast omandab Tarkuse Kool ainult selles suhtes idaliku, mitte lääneliku iseloomu.

Siin tuleb, asja olemust mööda, esitada ebaproportsionaalselt kõrgemaid nõudeid kui kusagil mujal.

Just kõrgemais nõudmisis kui selliseis saab olema tema põhiülesanne, mis on ju pigem eetiline kui intellektuaalne.


Kuid vaatamata sellele tee idalikule orientatsioonile tähendab ta eesmärk midagi lausa-läänelikku; seda ütlen

veel kord, et oma suutmist mööda ennetada hilisemaid arusaamatusi, mis kindlasti ei jää ilmumata.

Ta eesmärk on lausa läänelik just ja iseäranis selles suhtes, et rõhk asetatakse isiklikule, kuna see peab toimuma määral, mida Ida ei tunne.


Vaba isiksus meie mõttes ei tunne Ida tarkust.

Viimane sai oma lõpliku kuju ajal, mil tüüp valitses isikut veel täiesti.

Vaba inimene, kelle too tarkus kujundab, on mõistagi metafüüsiliselt vaba, kuid mitte ainuliselt individuaalse väljenduse tähenduses.


Sellest siis tuleneb põhjapanev erinevus Ida koolide ja meie oma vahel, mitte ainult lõppsihi, vaid ka tee suhtes.

Et seda erinevust käesoleva vaatluse lõpetusena põhimõttelise näite varal selgeks teha, tahaksin Ida

õppemeetodit võrrelda viisiga, mida õpetan lugemisel rakendama mina.


Konfutsiaan süüvib oma õpetaja teostesse, kuni too on ta täielikult oma võimusesse võtnud.

Loomulikult peab ka iga läänemaalane kõigepealt selles mõttes lugema õppima, et tarvilikud mõistmisorganid

üldse tekiksid.

On aga keegi niikaugel, siis ma ütlen talle: mida lähevad teile korda teiste mõtted?

Teie tahate ometi oma tõde leida.

Loomulikult lugege neid, kuid lugege nende kaudu.


Kui raamat teid huvitab, ärge esitage küsimust, mida peab kirjutaja silmas, mitte ka, kuidas teie sellesse suhtute

- seisukohta võttes te ainult kinnistate end oma lugemisaegsesse piiratusse - vaid tõlgitsege oma huvi selle

korrespondentsina, mida sisimas arvate, kuid ei suuda veel välja öelda.


Nii tõlgitsete ka loetavat kaheldamatult õigesti, kuna see, mis leiab elavat vastukaja teie hinges, peab teie jaoks

tähendama midagi isiklikku, mis ta eales ka oleks.


Kui süvenete kellegi teise teosesse kavatsusega leida iseennast, siis ta muutub teie jaoks eneseteostuse vahendiks.

Te ei tohi eales rahulduda tõega, mis pole muutunud teie isiklikuks arusaamaks.


Kui võtate hoiaku, mida teile siin esitan, siis võite lugeda kõike, mis teid iganes huvitab: kõik hakkab teid edendama.


Siis võite end rahumeeli usaldada oma huvide loomuliku rotatsiooni hoolde: nende ringkäik viib paratamatult iseenda juurde tagasi.

Siis te ei tarvitse enam karta ka niinimetatud pinnapealsuse perioode, sest igasugune pinnapealsus muutub teie silmis sügavuse mõttepildiks.


Teatud oludes saab üks või teine kolmanda pinnapealsusest põhjenduse oma sügavusele.

Sarnaselt tuleb kõik idamaised meetodid meie jaoks ümber tõlgendada.


Sest Ida on, veel kord, kogu oma olemusliku sügavuse juures väljenduses seotud; seal valitseb veel tüüp, nagu meie juures keskajal, mitte vaba individuaalsus.


Meie tahtmiseks ja kohuseks aga on kujundada /Sa ei otsiks mind, kui sa poleks mind juba leidnud/.


Igatsus parema järele ärkab omakorda ainult tõelise seisundi tunnistamise najal; ainult säärane, kellel selleks

julgust ja ühtlasi igatsuse jõudu, ainult selline suudab jóuda kaugemale, kui ta oli.

Selles mõttes on tõusva dharma mõõdupuuks olemasolev energia.


Need määrused piiravad nüüd nende hulga, kes tohivad Tarkuse Koolilt õigusega loota olemise ülendamist siin

esitatud kõrguseni, kitsa ringiga.


Eriti kitsas peab ta tunduma seetõttu, et õpilaste vastuvõtt ei allu ühelegi välisele piirangule.

Kahjuks on inimeste rõhuv enamus haletsusväärse kaliibnga.


Mida sügavamalt õpitakse neid tundma, seda enam osutuvad argus, pahatahtlus, laiskus, nürimeelsus, isiklik

väiklus, sõltuvus ja üllusetus tüüpilisteks omadusteks, kui vähe see muidu nende avalik-sotsiaalses käitumises

ka ilmneks.


Põhimõtteliselt pole asjalugu ka praegu kuigivõrd parem kui Gomorra päevil.


Vaevalt küll oleks mulle teada grotesksem kinnitus kui Rousseau oma, et inimene olevat loomult hea.

Reeglina osutub inimene, kui mitte heaks, siis ometi ainult täpselt sel määral korralikuks, kui teda head

eelarvamused seovad seesmiselt ja kasulikud tõkked väliselt.


Kõige löövamalt tõendab seda tõusikute näide avaraimas tähenduses: üksnes väga vähesed taluvad soodsamat eluseisundit kui see, millesse nad olid sündinud.


Loomulikult elab igaühes parema idu, ja tüüpiline kogemus, et kurjategijad arenevad õigetest kergemini

pühakuiks, tõendab, et see, mis põhjustab kurjategija arengu, on just endale oma halbuse tunnistamine.

iseseisvaid isiksusi.


Hermann von Keyserlingi raamatust "Loov tunnetus".- Tartu: "Ilmamaa", 1998. Tõlkinud Ilmar Vene.

link