Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Jaapani ajalugu

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Heiani periood kamakura ja ashikaga.jpg
Nara period -2.jpg
Buddha in kamakura.jpg
Toyotomi hideyoshi.jpg
Tokugawa ieyasu.jpg


Heiani periood - Jaapani kultuur oma praeguses mõistes sai suuresti alguse Heiani perioodil (794-1192). Heianile eelnenud Nara periood (mis koos Heianiga moodustavad Jaapani ajaloo "klassikalise" järgu) oli ebastabiilne ja täis regionaalseid konflikte ning sõdu mille käigus erinevad klannid ning suguvõsad üritasid troonile pääseda.

795. aastal viidi troon ning ühtlasi pealinn Narast Heian-kyosse (tänasesse Kyotosse) ja vaatamata sellele, et Jaapan ei olnud ikkagi ühtse valitsuse all suutis Fujiwara suguvõsa suurema võimu enda kätte koondada.

See tõi kaasa ligi 300 aasta pikkuse suhtelise rahu perioodi. Heiani õukonna valitsuse all hakkas Jaapani kultuur tasapisi eemalduma Hiina omast, mis oli kuni selle ajani olnud Jaapani suurimaks ja pea ainsaks kultuuriliseks doonoriks.

Jaapani kirjasüsteem, mis selle ajani põhines eksklusiivselt Hiina omal, hakkas kujunema omapäraseks, samuti tekkis ainult Jaapanile omane õukonna-kultuur, mille väljenduseks oli ka Jaapani klassikalise kirjanduse tipuks peetav raamat Genji monogatari. Valitsuse hierarhia järgis suuresti Hiina (Tangi dünastia valitsuse) mudelit. Kogu hierarhia tipus oli keiser, Tenno, kes valitses Taeva mandaadiga olles shinto päikesejumala järeltulija.

Jaapan oli jagunenud 66-ks provintsiks, mis vaatamata õukonna poolt määratud valitsejatele olid suuresti autonoomsed. Heiani-eelse perioodi sõjad leidsid aset klannide (uji) vahel. Klannid sõdisid oma pealiku juhtimisel, tegelikke professionaalseid sõdalasi ei olnud. Yamato perioodi sõdades ja konfliktides võeti kasutusele (suuresti Hiina mõjudega) mõõgad ning kaitserüüd.

Nara valitsus, olles silmitsi 66 vaenutseva provintsiga üritas Jaapani militaarsüsteemi reformida ning kehtestada üldist sõjaväekohustust kuid 794. aastaks loeti see üritus läbikukkunuks. Heiani valitsus tegi uue katse ning lõi provintsides ratsameestest moodustatud kohalikud sõjaväed, mis allusid keisrile. Neid nimetati "teenriteks", e. jaapani keeles saburai. Heiani perioodi keskel leidis aset oluline muutus. Samuraid, kes algselt allusid keisrile, muutusid tasapisi kohalike aristokraatide era-armeedeks.

Sellest ajast alates ja järgnevaks ca. 1000 aastaks koosnes Jaapani sõjavägi lugematust hulgast privaatsetest armeedest mis olid lojaalsed kohalikele isandatele (daimyo). Heiani perioodi samurai ei olnud üllas ja vaimne bushido-d järgiv sõdalane, vaid tüüpiliselt madalamatest klassidest värvatud kirjaoskamatu ning tahumatu sõjamees.Heiani perioodi rahu ja kultuuriline õitseng tõid kaasa jaapani budismi kuldaja, mille tähtsaimateks keskusteks olid Hiei ja Koya mäed.

Kuna budistid uskusid, et ilu on Buddha tõe väljenduseks said Hiei ja Koya tähtsateks kunstikeskusteks ning avaldasid tohutut mõju Heiani õukonnale ning neid peetakse Jaapani kunsti sünnikohtadeks.Hilisel Heiani perioodil hakkas väikese arvu daimyo-te kontrolli alla kogunema väga suuri territooriume ja nendega kaasnesid võimsad sõjaväed. Selle tulemuseks oli tegeliku võimu polariseerumine kahe suurima uji vahel - Taira (e. Heike) kes kontrollis peamiselt Lääne-Jaapanit ja Minamoto (e. Genji) kes valitses idas ja ka läänes. Nende kahe suure klanni vahel suutis Fujiwara perekond teist kaht klanni üksteise vastu välja mängides ning manipuleerides siiski kontrollida keisrit ning õukonda ja sellisena oli ta aastatel 856-1086 sisuliselt Jaapani valitsejaks. 1155. aastal tekkis trooni pärimisel vaakum ning Go-Shirakawa keisriks nimetamine tõi kaasa Hogeni rahutused.

Taira ja Minamoto armeed surusid rahutuse maha ja taastasid korra. See oli pöördepunkt Jaapani ajaloos. Tegelik võim riiklike otsuste tegemisel oli selgelt sõjaväeliste klannide käes. 1179. aastal suri Taira Shigemori, Taira klanni jõuline ja halastamatu juht ning tema asemele astus ta vend, Munemori. Keiser nägi selles võimalust Taira võimu kärpimiseks ning püüdis mitmeid Tairaga seotud isikuid õukonnast eemaldada. Seepeale marssisid Taira väed pealinna peale ja sundisid keisri troonist loobuma. Keiser Takakura pöördus abi saamiseks Minamoto poole ning sellega algas suur kodusõda, tuntud kui Heiji sõda, mis märkis Heiani perioodi lõppu ja Jaapani jõudmist feodaalaega.

Heiji sõda on fundamentaalse tähtsusega sündmus ka Jaapani kultuuris, kuna sellest räägib Jaapani klassikalise kirjanduse teine suurteos Heike monogatari. 1185. aastal said Taira väed Heyan-kyos Minamoto käest lüüa ning Minamoto no Yoritomost sai de facto Jaapani valitseja. Samal aastal lõi Minamoto no Yoritomo Kamakuras Jaapani esimese sõjalise valitsuse, Kamakura bakafu ja võttis 1192. aastal endale shogun-i tiitli.

Kamakura ja Ashikaga perioodid

Alates Kamakura shogunaadist oli Jaapanil kaks valitsust. Õukond Kyotos jätkas maksude kogumist ja provintside tsiviil-valitsejate määramist. Tegelik võim riigis aga oli Kamakura shogun-i käes. Provintsid olid endiselt iseseisvad kuid daimyo-d pidid vanduma ustavust shogun-i valitsusele.Minamoto no Yoritomo suri 1199. aastal ning sellega kaotas Minamoto klann ka kontrolli Kamakura bakufu üle mis läks Minamoto käest Hojo-le. Shogunaat aga jäi kestma.Kamakura valitsuse esimeseks suuremaks proovikiviks oli mongolite invasioon. 1258. aastal vallutas Kublai khaan Korea poolsare ning 1266. aastal kuulutas ta end Hiina keisriks.

Samal aastal saabusid mongolite esindajad Jaapani keisri õukonda ning nõudsid Jaapani kohest alistumist. Õukond oli paanikas kuid shogunaat otsustas vastupanu kasuks. 1274. aastal saatis Kublai khaan oma laevastiku Jaapani vastu kuid see hävis pea täielikult ootamatu tormi käes. Jaapanlased vaatasid seda kui jumalikku sekkumist ning nimetasid seda kuulsat tormi kamikaze - jumala tuul.

Kublai üritas uuesti 1281. aastal, rünnates Jaapanit tolle aja suurima ja kõige paremini varustatud mereväega. Seekord oli shogunaat rünnakuks paremini valmistunud, ehitades rannikule müüri mis takistas mongolite vägedel maabumist. Selle abil suudeti vaenlast niikaua eemal hoida kuni puhkes järjekordne torm mis taas kord uputas enamuse Hiina-Mongoli armee laevastikust.Kamakura shogunaat tasus samuraidele nende teenete eest maaga.

Saadud maa kuulus aga jagamisele poegade vahel, kes omakorda pidid seda jagama oma poegadega. 13. sajandi lõpuks tõi see süsteem kaasa laialdase vaesuse ja rahulolematuse Hojo valitsusega. 1331. aastal otsustas keiser, et võim Jaapanis peaks kuuluma talle ja algatas ülestõusu Kamakura bakufu vastu. Kamakura saatis keisri armee vastu oma kõige võimekama väejuhi, Ashikaga Takauji, kes aga ootamatult vahetas pooli ning ühines keisri vägedega ja aastal 1336 lõi lahingus Hojo vägesid.

Ashikaga jagas võimu keisriga ning asutas Kyotos uue bakufu. Ashikaga bakufu laiendas shogunaadi võimupiire, koondades enda kontrolli alla ka maksude kogumise ja õigusemõistmise. Sõjaline jõud oli sisuliselt endiselt kohalike isandate e. daimyo-te käes. Valitsus oli tsentraliseeritud ainult daimyo-te (keda 15. sajandi keskpaigaks oli u. 260) lojaalsuse kaudu bakufu-le. 15. sajandi jooksul see side nõrgenes jätkuvalt kuni 1467. aastal puhkes kümme aastat kestnud Onini sõda ja Jaapani ühiskond langes järjekordsesse kaosesse.

Sengoku periood


Onini sõda tähistas Jaapani "sõdivate riikide perioodi " (e. jaapani keeles sengoku jidai) algust. 1467. aastaks oli Ashikaga bakufu ja keisri võim kohalike daimyo-te üle kahanenud olematuks ning Jaapan oli sisuliselt 260 iseseisvast oma sõjaväega riigist koosnev territoorium. Esialgselt ei olnud Onini sõda midagi enamat kui kahe võimsa daimyo, Hosokawa ja Yamana omavaheline konflikt.

1464. aastal astus tollane shogun, Ashikaga Yoshimasa tagasi ettekäändel, mida tänapäeval nimetataks "isiklikeks põhjusteks". See tekitas vaidluse järgmise shoguni isiku üle kus Hosokawa ja Yamana seni mitte-sõjalisena püsinud vastasseis pöördus vägivaldseks ja 1467. aastal vallandus sõda Kyotos endas. 1477. aastaks konflikt rauges kuid Ashikaga shogunaat oli selleks ajaks kaotanud kogu oma mõju ning muuseas oli ka suurem osa Kyotost sõja käigus maha põletatud.

Perioodi peamiseks ja kõige tähtsamaks jooneks sai aga pidev kodusõda mis valitses kogu Jaapanis, kus daimyo-d sõdisid omavahel püüdes haarata kontrolli naabruses olevate maade üle. Terve sajandi väldanud kaootilised sõjad nõrgestasid daimyo-te võimu, sillutades nii teed Oda Nobunagele Jaapani ühendamiseks taas ühe valitsuse alla. Oda Nobunage (1534-1582) oli esimene samurai kes üritas Sengoku perioodi lõpul tuua Jaapanit ühtse valitsuse alla, tema unistus, mis küll ta enda eluajal ei täitunud, oli "ühendada Jaapan ühe mõõga all" (tenka-fubu).

1573. aastal ajas Oda Nobunage 15-nda Ashikaga shoguni Kyotost minema ning seega lõppes Muromachi periood.Oda Nobunage oli madalat päritolu ning tema tõus Jaapani üheks võimsaimaks valitsejaks oli aeglane ja julm. Muuhulgas hävitas ta Jaapani ühendamiseks Hiei mäe budistliku kloostri, mida ta pidas ohuks edasisele stabiilsusele, tappes kõik mungad. Oda Nobunage avas Jaapani eurooplastele ning olles sõbralikult meelestatud kristluse suhtes kutsus Jaapanisse jesuiitide misjonärid.

Sõjaliselt oli Oda väga uuendusmeelne, võttes esimesena kasutusele tulirelvad, ehitades võimsaid kivikindlusi mis pakkusid kaitset ka kahuritule vastu ning uuendades põhjalikult laevastikku.Oda ei suutnud siiski kogu Jaapanit ühendada, just kui ta oli õnnestumas mõrvati ta 48-aastasena kahe omaenda kindrali poolt. Kuigi Oda Nobunage oli maa ühendamiseks palju ära teinud jäi tehtu lõpuleviimine ja kinnistamine tema järeltulija, Toyotomi Hideyoshi ülesandeks.


Toyotomi Hideyoshi


Toyotomi Hideyoshi (1536-1598) on Jaapani ajaloo üks kuulsamaid ja tähtsamaid isikuid. Alustades kodutu taluniku pojana tõusis ta 1590. aastaks kogu Jaapani valitsejaks ning tehti peale oma surma Shinto pühakuks. Alustades oma teenistust Oda Nobunage juures ei olnud Hideyoshil vastavalt oma madalale seisusele teist nime.

Tema valitsusaega tuntakse Jaapani ajaloos ka Momoyama perioodina.Oda Nobunage üritas Jaapanit ühendada toore jõuga, Toyotomi edendas seda kontsentreerudes rahu tagamisele ning administratsioonile.

Ta eesmärgiks oli luua riiklik struktuur mis lubaks ühelt poolt erinevatel regionaalsetel valitsejatel jääda iseseisvaks kuid samas siiski toimida üheskoos. Toyotomi ei üritanud luua enda juhitavat tsentraliseeritud valitsust kuigi aastaks 1590 oli ta Jaapani vaieldamatu valitseja. (Toyotomi Hideyoshi ei olnud kunagi shogun, selle takistuseks oli ta madal päritolu.) Valitsus mille ta ehitas oli rajatud vanadele headele personaalsetele lojaalsus-sidemetele ning sellisena ei muutnud Toyotomi Hideyoshi traditsioonilist Jaapani eluviisi.

Enamus Toyotomi muudatustest said aluseks Tokugawa valitsusele mille ajaarvamine algas vaid ca. dekaad peale reforme. Üheks Hideyoshi peamiseks uuenduseks oli Jaapani klassistruktuuri kinnistamine. Kogu ühiskond jagunes nelja klassi: samuraid, põllumehed, käsitöölised ja kaupmehed. Toyotomi Hideyoshi muutis need klassid sünnipäraseks ning eristas samurai klassi kui ainsa, kellel oli õigus kanda mõõka ja kaitserüüd.

Tema korraldusel viidi läbi rahvaloendus ning inimesed kinnistati oma provintsidesse, millest lahkumiseks oli vaja ametlikku luba.Toyotomi Hideyoshi suurim ambitsioon oli Jaapani impeerium, mille võim ulatuks väljapoole Jaapani piire üle kogu Aasia. Ta pidas plaane Hiina vallutamiseks ning selle ettevalmistamiseks ründas kahel korral (1592 ja 1597) Koread.

Toyotomi Hideyoshi suri 1598. aastal. Toyotomi poeg ja pärija, Hideyori, oli sel ajal vaid viie-aastane. Valitsuse juhiks sai Ishida Mitsunari kes üritas Toyotomi koalitsiooni koos hoida ja valitseda kuni Toyotomi Hideyori täisealiseks saamiseni. Jaapani taganemine Koreast sõjast tõi aga kaasa valitsuse kokkuvarisemise ning Ishida lõpliku lüüasaamise Sekigahara lahingus 1600. aastal. Valitsuse etteotsa astus Jaapani ühendamise kolmas ja viimane kangelane, Tokugawa Ieyasu.


Tokugawa shogunaat ja Edo periood


Tokugawa Ieyasu (1542-1616). õige nimega Matsudaira Takechiyo, kasvas üles kaootilisel Sengoku perioodil. Nelja aasta vanusena saadeti ta Matsudaira poolt pantvangina naabri Imagawa klanni juurde kuid langes teel nende ühise vaenlase Oda klanni kätte. Ieyasu püsis seal kuni oma isa surmani 1549. aastal ning saadeti seejärel põgusalt koju ja sealt edasi Imagawa klanni.

Imagawa lüüasaamine Oda Nobunaga vägede käest 1560. aastal vabastas ka Ieyasu, kes pöördus tagasi Matsudairasse, liitus koheselt Oda Nobunagaga, muutis oma nime Tokugawa Ieyasuks ja võttis üle Imagawa maavaldused.1570. aastal viis Tokugawa Ieyasu oma peakorteri endistele Imagawa maadele ja laiendas järgmise 12 aasta jooksul Oda Nobunaga vallutuste toel jõudsalt oma valdusi.

1579. aastal oli Tokugawa Ieyasu sunnitud oma lojaalsuse tõestamiseks tapma oma esimese naise ja andma oma pojale käsu enesetapuks. Nobunaga surma järel haaras Tokugawa enda valdusse veel maid ning 1583. aastaks valitses kokku viie provintsi üle Kantos, mis oli tolleagse Jaapani rikkaim piirkond.

Tokugawa Ieyasust sai Toyotomi Hideyoshi lähim liitlane, muuhulgas abiellus ta viimase õega. 1590. aastal, peale Odawara lahingu võitu mis kindlustas Toyotomile kontrolli Ida-Jaapani üle, määras Hideyoshi Tokugawa Ieyasu uute maade valitsejaks - osalt ilmselt kärpimaks Tokugawa tohutut võimu ja mõju.

Ieyasu valis oma uueks peakorteriks väikse sadamalinna Edo - tänapäevase Tokyo. Kuni Toyotomi Hideyoshi oli hõivatud oma edutute Korea-invasioonidega konsolideeris Tokugawa oma võimu Ida-Jaapani üle. Peale Toyotomi Hideyoshi surma nägi Tokugawa Ieyasu võimalust võimu haaramiseks Toyotomile lojaalsete samuraide käest ning moodustas nn. Ida-armee.

Sekigahara lahingus (mis märgistab Edo perioodi algust) sai Ishida "Lääne-armee" hävitavalt lüüa ning 1603. aastal määras keiser Tokugawa Ieyasu shoguniks, luues sellega dünastia mis valitses Jaapanit kuni 19. sajandi keskpaigani.Tokugawa Ieyasu loovutas shoguni positsiooni 1605. aastal oma pojale kuid jäi siiski de facto valitsejaks.

Muuhulgas viis ta pealinna Edosse, organiseeris 1614. ja 1615. aasta Osaka kindluse piiramised, millega alistas Toyotomi Hideyori ja tema viimased liitlased ning ühendas seega lõplikult kogu Jaapani ühe valitseja alla. Ieyasu arendas välissuhteid luues lisaks Portugalile kaubandussidemed ka Hollandi ja Inglismaaga. Tokugawa Ieyasu suri 1616. aastal olles 75 aastat vana.1614. aastal keelustati Jaapanis kristlus ning Tokugawa uueks riiklikuks ideoloogiaks sai neo-konfutsianism.

See kajastus läbi kogu ühiskonna, alates selgete Hiina-mõjudega valitsuse bürokraatiast ja lõpetades samuraide bushido-koodeksiga mille nurgakiviks on au ja kohustus, mõlemad tähtsad konfutsianismi printsiibid.Tokugawa Jaapan oli rangelt hierarhiline ühiskond. Valitsev klass oli samuraid, kelle tipus oli shogun.

Shogunile allusid daimyo-d, kohalikud valitsejad, kes kontrollisid suuri maa-alasid. Igal daimyo-l olid omad samuraid, kes täitsid erinevaid ülesandeid nõuandjatest sõduriteni. Tokugawa-aegse Jaapani ca. 30 miljonist inimesest moodustasid samuraid umbes 2 miljonit.Kokku enam kui 270 daimyo kontrollimiseks arendas Tokugawa välja keerulise bürokraatliku süsteemi, bakuhan taisei. Süsteemi sisuks ja omapäraks oli kahetasemeline valitsus. Kogu Jaapani ametlikuks valitsejaks oli keiser, kes delegeeris võimu Tokugawa shogunaadile. Shogunaat täitis keskvalitsuse funktsiooni, vastutades korra, riikliku julgeoleku ning välispoliitika eest; kohalikud daimyo-d olid suuresti autonoomsed, valitsedes maade üle mille nad olid saanud shogunaadilt vastutasuks oma lojaalsuse eest.

Daimyo-d pidid veetma iga teise aasta Edos (sankin kotai), shogunaadi teenistuses, mis kindlustas shogunaadi võimu ja oli sisuliselt garantiiks kohalike ülestõusude puhkemise vastu. Suuresti selle süsteemi ülalpidamiseks lõi shogunaat kogu Jaapanit katva teedevõrgu, Nakasendo. Nakasendo koosnes viiest peamisest maanteest, seda mööda liikumiseks oli nõutav ametlik luba. Shogunaat sätestas valitsejate kohustuse tagada ülapidamine oma samuraidele, milleks sai riisi-stipendium.Jaapani ühiskonna siduvaks komponendiks oli riis. Riisi standardmõõduks oli koku (u. 100 kilogrammi) mida peeti piisavaks koguseks ühe inimese elatamiseks terve aasta jooksul. Kogu Jaapani aastane riisitoodang oli u. 25 miljonit kokut, sellest 20% kuulus shogunile ja järgmine ca. 20-30% kuulus jagamisele daimyo-tele ja nende kaudu samuraidele.1633. aastal keelas shogun Tokugawa Iemitsu reisimise väljapoole Jaapanit (tehniliselt oli Jaapanist lahkumine lubatud, kuid maale tagasipöördumisel ootas lahkunut surmanuhtlus) ning sisuliselt isoleeris riigi välismaailmast.

1635. aastast alates jäi välismaalastele avatuks vaid Nagasaki sadam ja 1641. aastal piirati sedagi vaid kaubavahetuseks Hiina ja Hollandiga. Sellega algas ca. 200 aasta pikkune suletud periood, sakoku.Tokugawa valitsus tõi Jaapanisse rahu ning see omakorda viis majanduse ja kultuuri õitsengule.

Rahuperiood tõi kaasa olulise pöörde samurai-kultuuris: kuivõrd sõdimine, mis oli senini olnud samurai peamiseks ülesandeks, osutus ebavajalikuks, hakkasid samuraid lisaks võitluskunstidele õppima ja hindama ka kirjandust, filosoofiat, tee-tseremooniat ja muid kunste. 17. sajandi lõpp ja 18. sajandi algus, nn. Genroku periood, oli Jaapani kultuuri renessanss. Sel ajal kujunesid välja kabuki teater ning ukiyo-e.Kuigi Tokugawa valitsus oli läbi oma 250-aastase ajaloo üldiselt märkimisväärselt stabiilne, langes ta mõjuvõim siiski pidevalt. Suuresti oli selle põhjuseks just jäik klassisüsteem.

Sankin kotai stimuleeris linnade arengut ning tõi kaasa sani madalaima kaupmeeste klassi jõukuse ja võimsuse tõusu ja seda peamiselt samuraide arvelt. Valitsuse halvenev finantsseis viis maksude tõstmiseni, mis omakorda põhjustas rahutusi. Samuti olid Jaapanis sagedased loodusõnnetused mis tõid kaasa ikaldusi ja näljahäda mis taaskord tõid kaasa probleeme daimyo-tele. Tokugawa perioodi teist poolt iseloomustavadki süvenev korruptsioon, ebakompetentsus ja langev moraal.18. sajandil hakkas suurenema väline surve Tokugawa shogunaadile.

Kõigepealt venelased ja seejärel Euroopa suurriigid üritasid luua kaubandussidemeid Jaapaniga, kuid edutult. 19. sajandil huvitus Jaapanist värske jõudga - Ameerika Ühendriigid ning 1853. aastal saabus Edosse admiral Matthew Perry, nõudes Jaapani sadamate avamist Ameerika laevadele. Shogunaat keeldus ning järgmisel aastal naases Perry seitsme sõjalaevaga, heites ankrud Yokohama sadamas mis viis Kanagawa lepingu sõlmimiseni Jaapani ning Ameerika Ühendriikide vahel. Sellele järgnesid sarnased lepingud Venemaa ning Briti trooniga.Avanemine Läänele tõi kaasa sügavaid muutusi Jaapani ühiskonnas.

Aktiveerunud kaubandus ning võõra raha sissevool tekitas inflatsiooni, mis võimendas omakorda shogunaadi finantsprobleeme. Lääne riikidega sõlmitud ebavõrdsed lepingud tekitasid samuraide hulgas sügavat pahameelt ning õõnestasid veelgi Tokugawa shogunaadi autoriteeti. Konservatiivsete samuraide hulgas tekkis sonno joi (lojaalsus keisrile, vastuseis barbaritele) liikumine, mis kulmineerus Satsuma ja Chosu provintside vastasseisuga shogunaadile ja kahe-aastase Boshin-i sõjaga mis kukutas lõplikult Tokugawa shogunaadi ning oli prelüüdiks Meiji Restoratsioonile.


Meiji Restoratsioon


Meiji Restoratsiooni (Meiji Ishin) algust märgib endiste vaenlaste, Satsuma ja Chosu provintside liidrite Saigo Takamori ja Kido Takayoshi vahelise Satcho liidu sõlminine 1866. aastal mille eesmärgiks oli taastada keisri võim ning kukutada shogunaat.3. jaanuaril 1868 deklareeris 15-aastane keiser Meiji end taas Jaapani valitsejaks ning sõda algas seitse päeva hiljem kui shogun Tokugawa Yoshinobu kuulutas keisri deklaratsiooni ebaseaduslikuks ning ründas oma vägedega Kyotot. Keisrile ustavate vägede juhiks sai Saigo Takamori, lihtsat päritolu samurai Satsuma provintsist.

Shoguni ja keisri väed kohtusid Kyoto lähedal Toba Fushimi all ning vaatamata 3:1 ülekaalule said Tokugawa väed hävitavalt lüüa. Saigo väed liikusid taganeva shoguni armee järel põhja suunas ning mais 1868 alistus Edo tingimusteta keisrile ning sama aasta novembris nimetati pealinn ümber Tokyoks. Peale Tokugawa Yoshinobu alistumist tunnistas enamus Jaapanit keisri võimu kuid mõnede shogunaadile ustavate klannide vastupanu kestis veel 1869. aasta keskpaigani.

Tõele au andes ei valitsenud Jaapanit siiski mitte keiser, vaid võim liikus pelgalt Tokugawa shogunaadilt väikse rühma oligarhide ning mõjukate (peamiselt Satsuma ja Chosu provintsi) daimyo-te kätte.


Meiji periood


Uus valitsus asus Jaapanit moderniseerima. Kõik endised daimyo-te feodaalvaldused koondati keisri kätte ning Jaapan jagati prefektuurideks, loodi läänelik õigussüsteem ja konstitutsiooniline valitsus koos parlamendiga, reformiti haridussüsteem ning viidi sisse üldine koolikohustus. Tasapisi kaotati valitsenud klassisüsteem. 1873. aastal tekkisid Saigo Takamoril lahkarvamused ülejäänud kabinetiga kahel teemal: Jaapani läänestumine ning Korea okupeerimine, mida Saigo tuliselt pooldas. Selle tulemusena astus Saigo valitsusest tagasi, naases Kagoshimasse ja asutas seal samurai-akadeemia.

Järgnevate aastate jooksul kogunes Kagoshimasse hulk reformide käigus tööta ja peremeheta jäänud samuraisid.Samuraid olid reformide käigus peamisteks kaotajateks. Kui Meiji valitsus võttis 1876. aastal samuraidelt lõplikult nende privileegid, s.h. riisistipendiumid ja õiguse mõõka kanda, viis see Satsuma ülestõusuni, mida (väidetavalt vastu tahtmist) juhtis endine keiserliku armee kindral Saigo Takamori. Satsuma ülestõus oli viimane samurai-sõda, kus Saigo väed võitlesid traditsioonilise samurai-relvastusega keisri moodsa armee vastu, mis koosnes tulirelvadega varustatud talupoegadest.

Sõda tõi kaasa tuhandeid hukkunuid mõlemal poolel ning viis äärepealt Meiji valitsuse pankrotistumiseni. 1877. aastal toimus otsustav Shiroyama lahing, kus Saigo väed hävitati täielikult ning Saigo Takamori ise sai surmavalt haavata. Sellega lõppes Jaapani ajaloo pea 800-aastane samuraide periood.Majanduses sai Meiji valitsuse esimeseks prioriteediks industrialiseerumine. Endine agraarühiskond transformeerus kiirelt tööstusriigiks. Jaapani valitsus investeeris suuri summasid transpordi ja kommunikatsiooni edendamiseks ja toetas aktiivselt selliseid võimsaid perekondlikke tööstusettevõtteid, zaibatsu-sid, nagu Mitsui ja Mitsubishi.

Jaapan saatis järjestikuseid delegatsioone välismaale ning palkas Lääne eksperte oma majanduse moderniseerimiseks.1889. aastal kuulutas keiser välja Jaapani esimese euroopaliku, nn. Meiji Konstitutsiooni, mis sätestas osaliselt valitava parlamendi. 1880-ndate suured riiklikud kulutused tõid kaasa finantskriisi mis omakorda viis rahareformini ja Jaapani Panga asutamiseni.Hiina ja Jaapani konflikt huvide üle Korea poolsaarel viis Hiina-Jaapani sõjani aastatel 1894-95.

Jaapan võitis sõja ning laiendas oma mõju kuni Korea täieliku okupeerimiseni 1910. aastal. Konflikt Venemaaga puhkes samuti sõjaks aastatel 1904-05 ning selle võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna. Jaapan oli Esimeses Maailmasõjas Inglismaa liitlaseks ning laiendas selle käigus oma mõjuvõimu Põhja-Hiinas ja Vaiksel Ookeanil, kuid püsis üldiselt kolnfliktist väljaspool. Sõda nõrgendas aga oluliselt Euroopat ning Meiji perioodi lõpuks 1912. aastal oli Jaapan tõusnud napi paarikümne aastaga industriaalseks ja sõjaliseks superriigiks.